Teema: Mehe pärandus

Sina pead oma eluga ise hakkama saama. Igati õige, et korter läheb päranduseks mehe lastele. Need lapsed on ka vaja suureks kasvatada.
Ainus põhjus, mis puhul veenaksin mehe ümber, oleks siis kui peaksin mingi aja mehe hooldajaks olema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Elan mehega tema korteris, meiega elavad minu 2 last eelmistest suhetest. Mehe lapsed elavad oma emaga. Oleme koos elanud umbes 3 aastat.
Mehel on tervis väga halvaks läinud viimasel ajal ja on ette tulnud arutelusid selle kohta, mis pärast tema surma saab. Olin väga suures ¨okis, kui mees ütles, et ei ole testamenti teinud ja korter läheb seega tema lastele. Kuhu mina ja mu lapsed siis minema peaksime? Kas teha mehega laps siis “kogemata”, et kindlustada endale ja lastele kodu? Kuidas veenda meest tegema testamenti minu kasuks?
Mees ju osaleb minu laste igapäevaelus ja on neile isegi rohkem isa kui oma lastele.
Sapised kommentaarid omale hoida.[/tsitaat]
Kao oma tittedega sinna, kuhu kuulud-kuuse alla ilmselt. Vastik oli su juttu lugeda, puuk krt.

Minu arust pole isegi testamendist kasu, kui mehe lapsed eelmisest kooselust on alaealised.

Loomulikult on mehel õigus pärandada oma kodu kellele tahab. Selle oleks pidanud kohe koos elama hakates selgeks tegema. Tagantjäreletarkus on muidugi täppisteadus. Praegu ma räägiksin asjad sirgeks. Kui mees naisest hoolib, siis jätab talle ka midagi, et ta päris kuuse alla ei jää. Kui mees seda vajalikuks ei pea, siis tuleb teemaalgatajal kiirelt tegutsema hakata, et omale ja lastele uus kodu leida. No selle mehega last teha nüüd küll ei maksa, sellest ei olene midagi, ainult ise teed endale elu keerulisemaks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Väga solvav lugeda neid kommentaare. Enne elasime lastega üürikorteris, aga kuna laste isad elatist ei maksnud, siis muutus selle ülalpidamine kulukaks. Mees tegigi ettepaneku tema juurde kolida. Armastame mehega teineteist ja mehele meeldivad mu lapsed. Üks laps oli alla aasta vana, kui mehega kokku kolisime, mees tegelikult tema tõeline isa olnud.
Töötan poole kohaga, palk väike.
Leian, et minul ja minu lastel on õigus sellele korterile, sest oleme siiski mehe perekond. Mehe lapsed ju elavad oma emaga ja neil katus pea kohal.
Proovin mehega rääkida selle testamendi asjus. Ei tea, kui võimalik oleks praegu üks laps saada, kasutame ka kondoomi, sest mulle pillid ei sobi.[/tsitaat]
No ausalt, isegi perekooli mõistes olen ma praegu üllatunud, et sinusugune inimene on ikka nii värdjaliku mõtteviisiga, et ise ka aru ei saa ja ei häbene.
Lausloll oled sa veel ka.
1. Kui mees jätab oma alaealised lapsed testamendist välja,siis on neil ikkagi õigus poolele sellest, mis neiel seadusjärgse pärimisega kuulub. Ehk siis kui seaduse järgi päriksid nad hetkel kõik (te pole abielus nagu ma mõistan), siis testamendi puhul, millega neile midagi ei jäeta, päriksid nad poole korterist.
2. Kui sa sünnitaksid nüüd suures rahaahnuses surevale mehele vastu tema tahtmist lapse, siis saaksid ta eelmised lapsed tõesti ilmselt vähem – aga ikkagi minimaalselt kokku 1/3 korterist.
3. lolliks nimetasin sind sellepärast, et edaspidi pead sa üksi juba kolme väntsakat kasvatama. Elatist pole sul ikka kuskilt loota, aga nüüd halvendad sa tuntavalt oma võimalusi leida uus loll, kes sinu ja su lapsed nuumata võtab.

Loodetavasti on see ikkagi kellegi provokatsioon ja pole olemas selliseid naisi, kes teadlikult tahavad maailma ilma isata last sünnitada, kuigi juba eelmised suhted on samuti lapsed isatuks jätnud. See osa, kus sa leiad, et eelmiste lastega peab nende ema ise hakkama saama, mind eriti ei üllata, selliseid naisi on kõik kohad täis.

Prrrrr ikkagi 🙁

Ma arvan, et see teema on liba ja provokatsioon. Ei saa ju ometi tões ja vaimus mõeldagi nii, et “oma koju ma neid (mehe lapsi) ei soovi, sest nad ei saa minu lastega läbi.”

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ühesõnaga peaksin meest veenma, et ta kinkelepinguga oma korteri mulle ümber vormistaks? Kas kellegil on kogemust, kuidas mehega selline kokkulepe sünnib? Kuidas peaks mehele sellise ettepaneku tegema?
Pole mul millestki raha koguda, kõik teenitud raha kulutatakse kuu aja jooksul ära. Mees teeb ise ka kulutusi minu lastele, on ta neile ju isa eest. Mees oma lastega veidi suhtleb, aga meie koju ma neid ei soovi, sest nad ei saa minu lastega läbi.
Ma ei ole värdjaliku mõtteviisiga, tahan meie pere jaoks parimat.
[/tsitaat]

Ma loodan, et su mees ei ole loll ja oma lapsi pärandist ilma ei jäta. Ära isegi hellita lootust, et mees selle korteri sulle kingi. Pealegi kinkelepingut saab vaidlustada kui mehel on halb tervis ja rõhutakse mitte adekvaatsele olekule ning on mõjutatud ravimite abil seda tegema.
Sinu lapsed on sinu probleem mitte mehe. Mees hoolitseb enda omade eest ja kui sellest üle jääb, siis võõraste eest.
See teema peab liba olema. Ükski inimene ei saa nii väärastunud mõttemaailmaga olla. Samas, kes teab….???

Ma soovin, et see oleks liba, sest nii loll jutt mulle pähe ei mahu.

Te olete 3 aastat koos olnud. Lihtsalt koos. Saad aru? Mõni ei julge nii lühikese aja jooksul lapsigi mehega saada, aga sina arvad, et peaksid kogu mehe vara endale saama? Kas sa oled imbetsill? Sinu tited on ainult sinu tited, see, et su mees nendega koos elab ja neisse hästi suhtub, ei tee temast nende isa. Tal on oma lihast ja luust lapsed, kes elavad ema juures, sest nende ema nähtavasti tahab lapsi enda juurde. Su mees on ikkagi nende isa ja sinu lapsed on talle võhivõõrad.

Loomulikult peab see korter minema lastele, kelle su mees ise valmis teinud on, mitte mingi naabri-Kalle või Valga-Tiidu valmis tehtud lastele. Süda läheb pahaks. Mida selle mehe lapsed tundma peaksid sinu vastu. Ma kujutan ette, et tülgastust ja viha. Neil on seda korterit vaja, et oma elu rajama hakata. Äkki nemad tahavad sinna suuremana kolida?

Otsi endale normaalne töökoht ja ära perseta võõra ja haige mehe kodus ning hakka teda ja tema sugulasi ahistama. Rõve moraalitundeta mats. Saaks aru, kui olete koos olnud kümme aastat ja sa oled kõvasti korterisse panustanud remondi ja asjadega. Isegi siis on see mehe valik, mis edasi saab – kas sa saad kogu korteri või pead mujale kolima, aga näiteks mööbel ja tehnika jääb kõik sulle, sest mis neist enam.

Aga sina mine tõesti õpi kombeid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

On täiesti võimalik situatsioon, kus minu lapsed on mehele rohkem südamelähedasemad ja armsamad kui mehe enda lapsed. Ja meil nii ongi. Isa on see, kes kasvatab.
Loomulikult loodan, et mina saan korteri omanikuks, et mul oleks võimalik lastega seal pärast mehe surma edasi elada. Loodan meest veenda, et see on perekonna huvides.[/tsitaat]

Olen täiesti kindel, et kui kaljuäärel ripuks sinu ja Võru-Madise laps ning selle mehe enda laps, siis ta päästaks palumise peale mõtlemata enda lapse.

Päris haige suhtumine nagunii. Kui minu mees suhtuks minu lastesse paremini kui enda omadesse, siis ma poleks kunagi selle üle uhke. Sellisel mehel peab peas midagi paigast olema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Töötan poole kohaga, palk väike.
Leian, et minul ja minu lastel on õigus sellele korterile, sest oleme siiski mehe perekond. Mehe lapsed ju elavad oma emaga ja neil katus pea kohal.
Proovin mehega rääkida selle testamendi asjus. Ei tea, kui võimalik oleks praegu üks laps saada, kasutame ka kondoomi, sest mulle pillid ei sobi.[/tsitaat]

Ikka äärmiselt vastutustundetu on “kogemata” muretseda veel üks laps mehega, et selle abil olla kindlustatud päranduse osas. Püha lihtsameelsus küll! Sedasi toimides langeksid samasse kategooriasse sünnitusmasinatest eluheidikute ja narkaritega, kes sünnitavad vaid lapsetoetuse eesmärgil. Jah, karmid sõnad minu poolt, aga mulle tundub, et sind tulebki praegu natuke raputada.
Mõistan sind, et oled mures enda ja laste tuleviku pärast. Tahad lastele parimat ma usun, aga hetkel sa ei mõtle väga selgelt.
Proovi ennast panna oma mehe asemele- mida sina teeksid tema asemel ja kuidas asja lahendaksid?
Ise pakuksin mehele välja lahenduse, et allkirjastaksite notariaalselt dokumendi kus halvima stsenaariumi, e. tema surma korral oleks sul veel nt aasta aega võimalik selles korteris elada. Nii, et mehe lapsed ja eks teid sealt ette teatamata välja ei saaks lüüa. See oleks aus. Selle ajaga saaksid kindlasti omale midagi vaadata. Seda siis juhul, kui midagi halba peaks juhtuma. Loodame, et su mees paraneb ja elate õnnelikult koos veel pikki aastaid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ühelt poolt saan jutust aru, aga teiselt poolt on see ikka minu mehe otsustada. Ja loodan, et otsustame koos minu ja minu laste tuleviku kindlustada. Mees on samuti rohkem kui viisakas ja mõistev minu laste suhtes. Need lapsed on tema omad. Laste bioloogilised isad ei ole enam ammu pildis teatud põhjustel.
Ja ma kindlasti ei muretse tulevikus üksijäämise pärast, olgu mul nii palju lapsi kui tahes. Paljudel lastetutel on oluliselt raskem meest saada kui minul seda koos lastega olnud. Olen hea ja hoolitsev naine.[/tsitaat]
Ma ikka pean sind lolliks eideks. Tark eit teeks praegu nii – hakkaks kohe otsima uut lüpsilehma, kellel korralik sissetuleks ja teeks tite ikka temaga. Siis saaks vähemalt korralikku elatistki, kui asi puusse peaks minema. Kinkelepingu tegemine on hea plaan, ega sellest siis uue kavaleri pärast loobuma ei pea. Aga uue lapse saamine sama vana ja sureva mehega nüüd küll mingit tulu ei too, see on kindlamast kindel. Pigem siis ikka tee titt mingi uue rikkuriga, aga surevale mehele kinnita, et kondoom lekkis. Nii saad ehk nii kinkelepingu kui ka hiljem alimendid ja uue lüpsilooma. Kui kinkeleping tehtud, saad ju kohe välja kolida uue mehe juurde. ja kui vana mees surnud, saad korteri kenasti ära realiseerida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ühesõnaga peaksin meest veenma, et ta kinkelepinguga oma korteri mulle ümber vormistaks? Kas kellegil on kogemust, kuidas mehega selline kokkulepe sünnib? Kuidas peaks mehele sellise ettepaneku tegema?
Pole mul millestki raha koguda, kõik teenitud raha kulutatakse kuu aja jooksul ära. Mees teeb ise ka kulutusi minu lastele, on ta neile ju isa eest. Mees oma lastega veidi suhtleb, aga meie koju ma neid ei soovi, sest nad ei saa minu lastega läbi.
Ma ei ole värdjaliku mõtteviisiga, tahan meie pere jaoks parimat.
[/tsitaat]
Tõmba uttu eit. Miks sinu lastel ja sinul on rohkem õigusi kui mege lastel olenematta et sa neid ei salli ja nad sinu lastega läbi ei saa või vastupidi
Ilmselgelt on tegemist libateemaga

Mis on teie perele parim? Peale mehe surma?
Saan aru, et sina pole selle mehe seaduslik abikaasa. Kas mees on sinu lapsed adopteerinud? Kui ei, siis millisest TEIE perele parimast variandist sa räägid?
Parim variant korteri omanikule ongi jätta oma maine vara OMA lastele.
Sina ja sinu lapsed ei puutu asjasse. Võid peretada ja meietada palju tahad, ikka jäävad mees ja TEMA lapsed ning sina ja SINU lapsed.