Vajan mõttekaaslasi ja ehk kedagi kes suudaks mind asju teisiti nägema panna.
Nimelt on mul probleeme mehe poolse naisperega. Vanaema, ema ja mehe õde kõik on alates sellest ajast kui sain oma esimese lapse tundnud vajadust mind igal sammul õpetada ja peedistada. Tunnen pidevalt kuidas minuga käitutakse nagu ma oleksin rumal ja ei saa millegiga hakkama.
Lapse beebieas sain pidevalt võtta et laps on õhukeselt riides teinekord jälle olin lapse nii paksult riietanud et lämmatan teda. Küll ei sobinud et ma lapsele rinda graafiku järgi ei andnud ja pärast kolme kuud oli probleem et miks ma teda juba pudelile ei harjuta. Edasi muidugi sain selle eest et 4 kuuselt veel lisatoitu ei andnud ja oh milline õudukas oli see kui 6 kuuselt siis püreede asemel näputoiduga alustasime. Igatahes see läheks muudkui edasi ja edasi aga nii olen ma pidevalt kuulanud kuidas ma teen halvasti ja valesti. Olen igakord ka seletanud et miks ma otsustan nii teha aga on vaid nende arvamus ja vale arvamus.
Ma ei ole selline inimene kes tahab tülitseda niiet alati on teema lõppenud sedasi et mina ütlen lõpuks et jäägu teile teie arvamus või teen mhm mhm ja elan oma elu ikka nii nagu ise otsustanud olen. Mees on kusjuures alati väga osavõtlik olnud ja kõik sellised asjad on ühiselt otsustatud ja meil omavahel läbi räägitud.
Mehe kallal nad ei võta ka, kuna nende arust pole lapsekasvatus üldse mehe asi. Niiet kogu süü langeb mulle.
Olen proovinud rahulikult maha istuda ja selgitada ja just eile öhtul seda jälle ämmaga tegin. Selgitasin et teen kõike ikkagi nii kuidas sobib meie perele ja ilmselgelt ei tee seda nende kiuste vaid sellepärast et tunnen ise et nii on õige.
Sellepeale ohkas ämm ja ütles et aga miks teha asju valesti ja sellega oma elu raskemaks teha.
Pärast sellist vastust sain ma aru, et see ei lõppegi kunagi ära ja see pidev targutamine jääbki mind pidevalt saatma.
Nad pidevalt toonitavad et tahavad mulle vaid head aga sealjuures ei kuula mind kui ma ütlen et mulle head saate teha sellega et austate mu otsuseid. Olen palunud ka mehel rääkida nendeg ja tuleb ikka see sama aitamise jutt. Olgu öeldud et ise ma neile kunagi oma vaateid peale surunud pole ja leian et igaüks kasvatab oma lapsi nii kuidas ise tunneb et on õige.