Esileht › Pereelu ja suhted › Mehe selline käitumine seltskonnas..
Kas peres võib nt öelda et mõni pereliige on suht poolemeelne?
Ei, see pole ilus.
Perekoolis on see aga õigustatud kriitika või oma arvamuse avaldamine või lihtsalt tähelepanek?
Millest jutt käib? Oleks abiks ka kontekst, mitte lihtsalt üksikud laused?
Mida arvavad mehe vanemad asjaolust, et su mees su sööke kunagi ei kiida ja maha laidab ja mehe kombest seltskonnas teiste jutu järgi kaasa rääkida ning sellest, et sa iseenda sünnipäeval pidid kõik üksi tegema?
Miks nad peaksid sellest midagi arvama? Nemad polnud ju seal.
Või peaks naine minema mehe vanematele nende lapse peale kaebama?
Kui arutad probleeme mehe vanematega, siis oled peale kaebaja? Ma küsisin lihtsalt, miks mehe vanemad polnud peol. Miks ei või arutada?
Ma küsisin lihtsalt, miks mehe vanemad polnud peol. Miks ei või arutada?
Sa ei küsinud ju seda, vaid mida mehe vanemad arvasid. Kui sa tahtsid küsida, miks mehe vanemad polnud peol, siis peaksid küsima: “Miks mehe vanemad polnud peol?”
Millest jutt käib? Oleks abiks ka kontekst, mitte lihtsalt üksikud laused?
Lihtsalt võrdlus. Peres pole viisakas öelda et mingi magus asi on liiga magus ja miski muu on liiga hapu. St anda arvamust toidu maitse kohta ja leida mõttekaaslasi
A siinses keskkonnas on aus arvamus et keegi on pooletoobine ja seda ausat arvamust avaldada.
Ma mõtlen et see poolemeelse ütleja ei mõelnud ka ilmselt midagi halba öelda vaid lihtsalt on selline tema tähelepanek foorumi kohta. Või ma eksin?
A siinses keskkonnas on aus arvamus et keegi on pooletoobine ja seda ausat arvamust avaldada.
Ma mõtlen et see poolemeelse ütleja ei mõelnud ka ilmselt midagi halba öelda vaid lihtsalt on selline tema tähelepanek foorumi kohta. Või ma eksin?
See libateemade tegija teeb seda teiste kasutajate üle nalja heitmiseks. Täiesti õige öelda poolemeelne selle kohta.
Kes see libateemade tegija on siis? See TA, teie arust? Miks nii arvate?
Ma küsisin lihtsalt, miks mehe vanemad polnud peol. Miks ei või arutada?
Sa ei küsinud ju seda, vaid mida mehe vanemad arvasid. Kui sa tahtsid küsida, miks mehe vanemad polnud peol, siis peaksid küsima: “Miks mehe vanemad polnud peol?”
Ühte küsimust saab esitada mitmel viisil ja erinevas sõnastuses. Seda, mida ma tahan küsida, küsin ma ikka ise.
A siinses keskkonnas on aus arvamus et keegi on pooletoobine ja seda ausat arvamust avaldada.
Ma mõtlen et see poolemeelse ütleja ei mõelnud ka ilmselt midagi halba öelda vaid lihtsalt on selline tema tähelepanek foorumi kohta. Või ma eksin?
See libateemade tegija teeb seda teiste kasutajate üle nalja heitmiseks. Täiesti õige öelda poolemeelne selle kohta.
Ma mingit nalja heitmist siin ei näe. Samuti ei arva, et teema liba on, kuna kellegi sõnastus oli kellegi moodi mingi kolme punkti pärast. Mida veel.
Ühte küsimust saab esitada mitmel viisil ja erinevas sõnastuses. Seda, mida ma tahan küsida, küsin ma ikka ise.
Jah sa tahtsid, et teemaalgataja tunnistaks, et mehe peret polnudki kutsutud, et siis hakata selle kallal nokkima.
Ühte küsimust saab esitada mitmel viisil ja erinevas sõnastuses. Seda, mida ma tahan küsida, küsin ma ikka ise.
Jah sa tahtsid, et teemaalgataja tunnistaks, et mehe peret polnudki kutsutud, et siis hakata selle kallal nokkima.
Ma juba saan aru, kes sa oled ja vasta sulle, vaid teemasse: teadmine mehe vanemate kohta annab laiema pildi peresuhetest kui ka mehe lapsepõlvest ja võimalikest eelistustest toidu osas. Kas oli piisavalt põhjalik vastus?
Ühte küsimust saab esitada mitmel viisil ja erinevas sõnastuses. Seda, mida ma tahan küsida, küsin ma ikka ise.
Jah sa tahtsid, et teemaalgataja tunnistaks, et mehe peret polnudki kutsutud, et siis hakata selle kallal nokkima.
Kust sina tead seda?
Mida f te jaurate. Kõikidele istumistele omas kodus ei kutsuta mõlemaid vanematepaare. Mõnikord üks paar ei saa tulla. Mis pagana teemaarendus see on üldse.
Kust sina tead seda?
Ilmselge ju, kui inimene hakkab küsima vanemate arvamust, keda seni mainitudki polnud ja kes peol ei osalenud. Kuidas nendel vanematel mingi arvamus sellest pidi olema, kui neid peol ei olnud?
Kas eraldi suheldes saad iga inimesega hästi ja hoolivalt läbi? Oma mehega, õega, emaga?
Küsin seetõttu, et kui saad, siis ilmselt on mingi veider toksiline grupipsühholoogiline nähtus neil tekkinud, kus ei oska nagu sellises seltskonnas midagi öelda ja siis lähevad vana hea “kommenteerimise” teed. Mees ehk kardab või tahab meeldida su sugulastele ja siis läheb nii-öelda nende rada.
Ehk aga mitte ja kõik on veidi toksilised sinu suhtes? Natuke tekitab sellist tunnet ka teadmine, et rase naine peab oma sünnipäeval üksi kõik toidud tegema. Millegipärast ma enda peres sellist asja ette ei kujuta. Ja veel, et rasedale naisele (teada ju, et hormoonid) keegi üldse halvasti ütleb.
Et tekivadki küsimused, kas see on alati nii olnud, sh lapsena või mingi hetk tekkinud või ühekordne asi? Kas jutus oli midagi positiivset ka, näiteks et “Muidu on väga maitsev, aga minu jaoks natuke liiga hapu” või siis “See tort on liiga hapu” stiilis?
Mehega tasuks omavahel sõbralikult rääkida omavahel see asi läbi, et võib-olla ta ise ei pannud tähele, aga seltskonnas (isegi kui see on sinu pere) tahaks ikkagi poolehoidu ja tuua näiteid, kuidas sina tema poole oled küll hoidnud. Ja siis näiteid, et juhul kui su pere ongi toksiline ja see on tundlik teema, siis isegi kui ta arvab ka mingit asja mingil viisil, et söök on halb vms, öelgu seda pärast omavahel mitte ärgu kritiseerigu teistega kambakat tehes kaasa.
Lihtsalt veider, et raseda naisega, kes palju vaeva on näinud, niimoodi ta kõige lähedasemad inimesee käituvad. Vahel inimesed üldse ikka ei adu oma käitumist.
Ma jah teekski nii, et kui nad laias mõistes ikka justkui normaalsed inimesed, võtaks igaühe eraldi privaatselt ette ja räägiks läbi, et kuidas selline ask haiget teeb ja kuidas saaks alternatiivsetel viisidel käituda. Aga kui nad ongi toksilised inimesed, siis ei näeks üldse vaeva ei vaaritamise ega suhtlemisega.
järgmine kord saadaks talle cateringi arve väga viisaka ja sõbraliku kirjaga, näiteks hei, kallis. Ole hea ja maksa see ära, siis ma ei pane sinu maitse jaoks enam puusse, kui Anne ja Jaak homme tulevad.
See on väga viisakas ja sõbralik kiri või?
Kas eraldi suheldes saad iga inimesega hästi ja hoolivalt läbi? Oma mehega, õega, emaga?
Küsin seetõttu, et kui saad, siis ilmselt on mingi veider toksiline grupipsühholoogiline nähtus neil tekkinud, kus ei oska nagu sellises seltskonnas midagi öelda ja siis lähevad vana hea “kommenteerimise” teed. Mees ehk kardab või tahab meeldida su sugulastele ja siis läheb nii-öelda nende rada.
Ehk aga mitte ja kõik on veidi toksilised sinu suhtes? Natuke tekitab sellist tunnet ka teadmine, et rase naine peab oma sünnipäeval üksi kõik toidud tegema. Millegipärast ma enda peres sellist asja ette ei kujuta. Ja veel, et rasedale naisele (teada ju, et hormoonid) keegi üldse halvasti ütleb.
Et tekivadki küsimused, kas see on alati nii olnud, sh lapsena või mingi hetk tekkinud või ühekordne asi? Kas jutus oli midagi positiivset ka, näiteks et “Muidu on väga maitsev, aga minu jaoks natuke liiga hapu” või siis “See tort on liiga hapu” stiilis?
Mehega tasuks omavahel sõbralikult rääkida omavahel see asi läbi, et võib-olla ta ise ei pannud tähele, aga seltskonnas (isegi kui see on sinu pere) tahaks ikkagi poolehoidu ja tuua näiteid, kuidas sina tema poole oled küll hoidnud. Ja siis näiteid, et juhul kui su pere ongi toksiline ja see on tundlik teema, siis isegi kui ta arvab ka mingit asja mingil viisil, et söök on halb vms, öelgu seda pärast omavahel mitte ärgu kritiseerigu teistega kambakat tehes kaasa.
Lihtsalt veider, et raseda naisega, kes palju vaeva on näinud, niimoodi ta kõige lähedasemad inimesee käituvad. Vahel inimesed üldse ikka ei adu oma käitumist.
Ma jah teekski nii, et kui nad laias mõistes ikka justkui normaalsed inimesed, võtaks igaühe eraldi privaatselt ette ja räägiks läbi, et kuidas selline ask haiget teeb ja kuidas saaks alternatiivsetel viisidel käituda. Aga kui nad ongi toksilised inimesed, siis ei näeks üldse vaeva ei vaaritamise ega suhtlemisega.
Kuule, lõpeta ära, rasedus ei ole mingi haigus või loodusõnnetus, et peab erikohtlema.
Kust sina tead seda?
Ilmselge ju, kui inimene hakkab küsima vanemate arvamust, keda seni mainitudki polnud ja kes peol ei osalenud. Kuidas nendel vanematel mingi arvamus sellest pidi olema, kui neid peol ei olnud?
Pidu peoks. Oma poega nad ikka tunnevad läbi ja lõhki.
Pidu peoks. Oma poega nad ikka tunnevad läbi ja lõhki.
Loomulikult, aga neid siiski ei olnud seal kohapeal. Seega, kuidas sa sedae tte kujutad – teemaalgataja läheb ämmale-äiale külla, istutab nad viidanile maha ja hakkab oma mehe/nende poja käitumise üle arutlema?
Mind väga huvitaks kõrvaltnägijate arvamus …
Mind on häirima hakanud ja olen tähele pannud, et minu mees on seltskonnas (viimati siis minu perega ( ema ja õde) alati teistega/nendega ühel nõul erinevalt minu arvamusest. Viimati tõesti solvusin ( oli minu sünnipäev) Valmistasin kõik oma sünnipäevasöögid ise ( meest ei olnud kodus ja abiks) ja kedagi polnud abiks ..tegin tordi , ja kõik kõik söögid , (lisaks on mul väiksed lapsed ja olen ka kolmandat kuud rase ja olemine halb ) Siis hakati minu tehtud toitu kritiseerima..näiteks..tort on liiga hapu..ja siis minu mees kohe järgi..on jah liiga..siis tegin vahukoorega tarretist..siis kommenteeriti ..vahukoor on liiga magus…siis minu mees kohe järgi..on jaa..lisaks kui mu ema või õde.. kellel kombeks mu üle nalja teha koguaeg…siis mees ka naerab nendega kaasa..siis muidugi enamus jutt käib mu mehe spordiala jne muudel teemadel ema ja õega..ja räägivad omavahel oma teemadel ..mees ka nendega kohe nii, er et kas te teate seda värki jne..hästi suur sõps nagu tahaks nendega olla ja isegi esineda ..ja kui ma oma kommentaari või hinnangu lisan..saan kohe mingi vastuargumendi…kõigi nende poolt..tulistavad vastu nii ema õde kui ka mees järgi…samuti mind häiris, et kui mina toimetasin köögis…sättisin tarretisi lauda…siis õde ja mu mees hakkasid koos filmi vaatama..sünnipäevapeol ..nagu väga veider…sellest möödas 2 päeva ja siiamaani mul peas kõik see keerleb ja ketrab, et miks nii seltskonnas käitutakse …üleüldiselt on ta ka kriitiline minu toitudega..ja kiitnud pole pea kunagi ei mu sööki ega ka komplimentidega.
Nüüd ajaga hakkab see mulle juba vastu.
Kas probleem on minus või tegelikkuses see ongi probleem..
Aitäh ette!
Minu mees hakkas ka mind teiste ees alandama. See lihtsalt tuli tema seest – ironiseeris jne. Ja ei, ta ei ole kogu aeg selline olnud. Aga see on neil peres – mäletan, et tema enda isa käitus emaga omal ajal sarnaselt. Meil lõppes olukord nii, et mingi hetk käis krahh, siis vestlesime põhjalikult, aga rahulikult. Nüüd ei ole enam seda probleemi olnud, aga mina olen palju konkreetsem. Väärtustan ennast ja kui on midagi, mis mind haavab, siis kohe ütlen ( ok, mitte teiste ees ), et see pole mulle sobiv, sa tegid mulle haiget, vabanda. Üldiselt on neil tähelepanukriis. Sinul pole laste kõrvalt piisavalt tema jaoks aega, aga mehed vajavad ju tähelepanu nagu lapsed, ilmselt ta saabki siis särada. Talle peab ütlema, et see pole ok.
Pidu peoks. Oma poega nad ikka tunnevad läbi ja lõhki.
Loomulikult, aga neid siiski ei olnud seal kohapeal. Seega, kuidas sa sedae tte kujutad – teemaalgataja läheb ämmale-äiale külla, istutab nad viidanile maha ja hakkab oma mehe/nende poja käitumise üle arutlema?
Kasuta naiselikku kavalust.
Juba Piiblis on öeldud, et “Mees peab hoidma oma naise poole.”
Ei tähenda see, nagu peaks oma kaaslasele alati takka kiitma ja temaga kõiges nõustuma. Kuid samamoodi ei ole ka vastupidine ehk kõigi teiste peoliste (v.a oma naine) meele järele olemine teab mis mehelikkuse tunnus!
Mul endal on olnud vahel nii, et kusagil seltskonnas abikaasa räägib midagi ja ma tunnen, et tahaks talle vastu vaielda. Sel juhul ma ei ütle midagi, ei ole mitte kellegi poolt, ent pärast kodus võtan sobival hetkel teema ette ja arutame seda – omavahel.
Minu mees küpsetas ükskord külaliste tulekuks leiba, pani sisse tublisti soolapeekonit, aga ei taibanud, et soolapeekon ise juba teebki leiva soolaseks, ning lisas taignale omakorda soola. St, see lihaleib tuli kohe üpris soolane 🙂
Kas mulle tuli hetkekski pähe külaliste ees mehele seda öelda? EI! See oleks olnud üks matsluse tipp, hakata külaliste nina all meie kodus oma mehe kallal vinguma. Ma ei öelnud mitte midagi. Aga kui külalised läinud olid, siis neljasilma all ütlesin küll, ja mees nõustus rahulikult, et oli jah soolane, eks teinekord arvestab et soolapeekonis juba ongi sool sees. Ei olnud keegi solvunud ega tundnud end puudutatuna.
Teemaalgatajal soovitan oma mehega rääkida. Ema ja õde on nagu on, sa pole neid valida saanud (ja nemad sind samuti mitte). Ent mehega olete teie loonud oma pere ja peaksite suutma koos lapsed üles kasvatada. Kui piisavalt selgelt räägid, äkki saab aru.
Ega selline asi pole võimalik, et oled liiga domineeriv hoopis ja mehe ütlust või juttu ei arvesta või kipud oma mõtteid ja arvamusi õigemaks pidama? Ja siis kui seltskonnas on keegi samal arvamusel mehega, siis saab ta oma arvamusele kinnitust ja seetõttu kiidab seda takka.
Pidu peoks. Oma poega nad ikka tunnevad läbi ja lõhki.
Loomulikult, aga neid siiski ei olnud seal kohapeal. Seega, kuidas sa sedae tte kujutad – teemaalgataja läheb ämmale-äiale külla, istutab nad viidanile maha ja hakkab oma mehe/nende poja käitumise üle arutlema?
Seda ma ju tõingi välja, et peol polnud mehe vanemaid ega õdesid-vendi. Kas mees on siis ainuke laps? Samuti polnud kohal naise õe meest ega lapsi, mitte ühtegi TA sõbrannat.
Seda ma ju tõingi välja, et peol polnud mehe vanemaid ega õdesid-vendi. Kas mees on siis ainuke laps? Samuti polnud kohal naise õe meest ega lapsi, mitte ühtegi TA sõbrannat.
Miks sa ometi ei ütle, mida sa öelda tahad, vaid keerutad ümber palava pudru asjaoludega, mida igaüks nagunii teab?
Miks sa ometi ei ütle, mida sa öelda tahad, vaid keerutad ümber palava pudru asjaoludega, mida igaüks nagunii teab?
Seda, et järelikult on midagi rääkimata jäetud.
Teemaalgataja teine oopus (õigemini esimene, vt pealkirja kaks punkti ja stiili): tundub, et mehe takkakiitmine sugulaste jutule on teie probleemidest veel kõige väiksem. Miks sellisega pidevalt lapsi juurde teha on vaja?
Kui mees lajatab naisele nii.. – Perekooli Foorum
Teemaalgataja teine oopus (õigemini esimene, vt pealkirja kaks punkti ja stiili): tundub, et mehe takkakiitmine sugulaste jutule on teie probleemidest veel kõige väiksem. Miks sellisega pidevalt lapsi juurde teha on vaja?
Sama jah ja ilmselt on veel teemasid.
mina ytleks, et parajaid on kokku saanud – märtrit mängiv naine ja idioodist mees ja taktitundetud sugulased. milleks on vaja üle oma varju hypata ja enda halva enesetunde kõrvalt topletmagustoite teha – tarretis, vahukoor, tort (või üldse kokata?) ja peo ajal üksi köögis rügada. ema, õde ja mees peaks olema piisavalt lähedased isikud, et nad kööki appi kutsuda. teemaalagataja, hetkel on sul küll kõige rohkem peeglisse vaja vaadata.
järgmine kord saadaks talle cateringi arve väga viisaka ja sõbraliku kirjaga, näiteks hei, kallis. Ole hea ja maksa see ära, siis ma ei pane sinu maitse jaoks enam puusse, kui Anne ja Jaak homme tulevad.
See on väga viisakas ja sõbralik kiri või?
Jah. Paluda oma abikaasal mõni arve maksta on normaalses peres normaalne. Vähemalt minu abikaasa küll ei tee nägusid, kui oleme koos poes ja ostan näiteks endale saapad ja ütlen talle, et ole hea, maksame selle sinu arvelt praegu, minu arvel on natukene vähe. Ühine rahakott. Sama normaalne on abikaasale tunnistada, et eksisin millegagi. Minu eneseuhkus sellest küll riivata ei saa, kui ei pista pead liiva alla vaid maitsen ja tunnistan, et tõesti, paljude inimeste maitsemeele jaoks sai see tort liiga hapu.
Kas eraldi suheldes saad iga inimesega hästi ja hoolivalt läbi? Oma mehega, õega, emaga?
Küsin seetõttu, et kui saad, siis ilmselt on mingi veider toksiline grupipsühholoogiline nähtus neil tekkinud, kus ei oska nagu sellises seltskonnas midagi öelda ja siis lähevad vana hea “kommenteerimise” teed. Mees ehk kardab või tahab meeldida su sugulastele ja siis läheb nii-öelda nende rada.
Ehk aga mitte ja kõik on veidi toksilised sinu suhtes? Natuke tekitab sellist tunnet ka teadmine, et rase naine peab oma sünnipäeval üksi kõik toidud tegema. Millegipärast ma enda peres sellist asja ette ei kujuta. Ja veel, et rasedale naisele (teada ju, et hormoonid) keegi üldse halvasti ütleb.
Et tekivadki küsimused, kas see on alati nii olnud, sh lapsena või mingi hetk tekkinud või ühekordne asi? Kas jutus oli midagi positiivset ka, näiteks et “Muidu on väga maitsev, aga minu jaoks natuke liiga hapu” või siis “See tort on liiga hapu” stiilis?
Mehega tasuks omavahel sõbralikult rääkida omavahel see asi läbi, et võib-olla ta ise ei pannud tähele, aga seltskonnas (isegi kui see on sinu pere) tahaks ikkagi poolehoidu ja tuua näiteid, kuidas sina tema poole oled küll hoidnud. Ja siis näiteid, et juhul kui su pere ongi toksiline ja see on tundlik teema, siis isegi kui ta arvab ka mingit asja mingil viisil, et söök on halb vms, öelgu seda pärast omavahel mitte ärgu kritiseerigu teistega kambakat tehes kaasa.
Lihtsalt veider, et raseda naisega, kes palju vaeva on näinud, niimoodi ta kõige lähedasemad inimesee käituvad. Vahel inimesed üldse ikka ei adu oma käitumist.
Ma jah teekski nii, et kui nad laias mõistes ikka justkui normaalsed inimesed, võtaks igaühe eraldi privaatselt ette ja räägiks läbi, et kuidas selline ask haiget teeb ja kuidas saaks alternatiivsetel viisidel käituda. Aga kui nad ongi toksilised inimesed, siis ei näeks üldse vaeva ei vaaritamise ega suhtlemisega.
Kuule, lõpeta ära, rasedus ei ole mingi haigus või loodusõnnetus, et peab erikohtlema.
Tõsi, rasedus pole haigus ega loodusõnnetus, küll aga on see organismile siiski koormus ning väga sageli toob ka haiguslaadseid sümptomeid. Inimene siiski “toodab” enda keha sees valmis teise inimese. See on imeline, aga ikkagi kurnav protsess.
Samuti on rasedusega sageli paigast hormoonid, mistõttu võib inimene rohkem tundlik olla, kuigi kui inimene on väga palju vaeva ÜKSI näinud, siis usun jah, et ka mitterase võib tunda end kehvasti kui nii käitutakse
Esileht › Pereelu ja suhted › Mehe selline käitumine seltskonnas..
