Ühe teise teema vastuseks kirjutasin allpool oleva teksti. Tegelikult on selles vastuses ka küsimus. Tahaks teada teiste kogemusi, kes on olnud sarnases olukorras ja pikaajalises suhtes. Kuidas saada hakkama mehe emotsionaalselt lähedase suhtega teise naisega? Kas see võib tähendada seda, et tegelikult mees ikkagi otsib mingit muudatust enda ellu või mõtlen üle?
Olen enda mehega abielus 23 aastat ja kaks last suureks kasvatatud. Kas mul on hea või halb paarisuhe? 5 aastat tagasi oleksin kindlasti öelnud, et halb, aga ca 1,5 a tagasi kõik muutus. Enne seda oli meil nelja-aastane periood, mil meie vahelt puudus täielikult füüsiline lähedus. See oli tegelikult meie kehva suhte tulemus, kus asjad olid ikka rohkem lahti rääkimata kui räägitud ja lõpuks oli seda kõike liiga palju meile mõlemale. Tekkis üks suur tüli ja edasi 4 aastat elasime nagu majanaabrid või õde-venda. Kõik pealtnäha nagu toimis, arvatavasti naabrid ei saanud midagi aru. Ühel hetkel sai mul sellest kõigest kõrini ja otsustasin mehega rääkida. Sain lakoonilise vastuse, et kui noorem laps lõpetab gümnaasiumi, võime lahku minna. Sellele järgnes mul ca aastane periood eneseotsinguid, kaotasin 25 kg, lugesin erinevaid raamatuid meestest-naistest ja suhetest ja püüdsin selgusele jõuda, mida ma ise tahan. Sain aru, et tahan enda meest, aga teistsugusena. Avastasin enda jaoks sellise mõiste nagu emotsionaalne intiimsus, mis oli mulle varem täiesti võõras. Sain aru, et inimeseni jõudmiseks tuleb suhelda hinge tasemel jne, jne. See oli pikk protsess täis eneseotsinguid, katsetamisi ja lõpuks tulemuse saavutamist. Saavutasin enda mehega suhtlemisel hoopis teise taseme – hakkasime rääkima enda mõtetest, tunnetest, fantaasiatest. Üllatusega avastasin, et mul on mees, kes on täiesti valmis suhtlema teisiti kui vaid igapäevasest. Ja mees avastas minus teistsuguse ja tundliku minu. Hakkasime teineteist avastama hoopis teisel tasemel – meie seksuaalelu muutus väga heaks, hakkasime üksteist märkama ja toetama. Aga – mõni aeg hiljem selgus, et meie kriisiaastatel oli tal tekkinud lähedane suhe ühe teise naisterahvaga. Justnimelt emotsionaalselt lähedane suhe, kuna naine on välismaalane ja ei ela Eestis. Aga nad suhtlevad väga isiklikel teemadel (eriti naine) ja igapäevaselt. See oli mulle täielik šhokk. Avastasin enda mehe uuest küljest, aga ta oli ennast juba kellegi teisega samuti uuest küljest avastanud. Nüüd ma ei oskagi enam öelda, kas mul on hea või halb suhe? Mees kinnitab, et tal ei ole plaan mitte kusagile ära minna, kuna nüüd on meie suhe ju korras, aga kui tahan temaga suhtes olema, pean arvestama sellega, et tal on peale minu ka naissoost sõpru… Et lõpuks oleme jõudnud aega, kus lapsed on suured ja saame teha asju kahekesi, millest alati oleme unistanud. Ja me tõesti teeme asju, mida varem pole teinud, oleme avastanud uusi hobisid, räägime veiniklaasi taga poole ööni, aga ….. Kas ma olen armukade? Ma olen meie uue suhtega väga rahul, aga mind häirib, et tal on ka kellegi teisega emotsionaalselt lähedane suhe. Tahaksin jõuda suhteni, kus seda teist naist ei ole enam vaja või sellel teisel naisel ei oleks enam minu meest vaja. Mees ei peida nende vestlusi minu eest, aga kuna suhtlus on inglise keeles, ei saa ma kõigest aru. Aga ma näen, et seal on (just naise poolt) enda mõtete ja tunnete jagamist, pikemaid arutelusid, flirti, kiitmist jne. Ma pelgan, et kõigest hoolimata võib mees ühel hetkel otsustada, et ta tahab midagi muud. Et ühel hetkel siiski kõik meie suhtes ammendub. Kas meil on piisavalt tarkust ja soovi üha edasi ja edasi jätkata? Kustmaalt läheb hea ja halva suhte piir?