Kuidas sellega siis on? Kas aeg peale nö. ametliku tööpäeva lõppu on vaba aeg vaid mehele, või on see ka naise, kes on päev otsa tita ja koduga tegelenud, vaba aeg?
Järjest rohkem teiste suhteid(ja ka oma olukorda) vaadates näen, kui paljust naised tegelikult loobuvad, kui jäävad lapsega koduseks ja kui samas rütmis tegelikult meeste elu edasi kulgeb. Enne teise lapse sündi lubasin endale, et ei lase sellel nii minna ja ka mehega sai räägitud, et ka minul peab olema vaba aega, mees loooooomulikult päri tol hetkel. Nüüd kuus kuud peale lapse sündi on olukord selline, et kui mina tahan minna trenni, tööle (0,25 kohta), juuksurisse, poodidesse või kuhu iganes, eelneb sellele hull orgunn, et ikka aeg mehele sobiks. Sest kui tema tööpäev lõppeb, mis on ka erinevate aegadega, siis uups, on tal trenn, või uups kokkusaamine või vaja kuskil käia ja käia ja minul oma tegemisteks lihtsalt aega ei jää enam. Ei mees tegeleb lapsega hea meelega, kui ta kodus on, aga mul ei ole sellest kasu enam, sest grupitrennid eelregistreerimisega ja ka külla ja juuksurisse minek ei käi nii, et kell 20 õhtul lendan kohale. Mees tuleb ja läheb, millal tahab ja mina nagu loll ootan siis aega, millal tal aega üle jääb. Olen sellest ka rääkinud ja täna siis ka suurem tüli, kuna mees hakkas täiesti segast peksma, et ma tulen siis töölt ära ja trennist ära ja bla bla blaa mingit täiesti OT juttu ajama. Ma ei taha ju muud, kui et mul oleks imikuga tegelemisest (mis on väga väsitav olgem ausad) ka võimalik puhata ja käia ka vähemalt 2 korda nädalas trennis. EI pea vaba aja all silmas seda et kord nädalas koristada või kord kuus kella vahtides sõbrannaga kohvikus istuda, vaid nädalas paar tunnikest, et ennast inimesena tunda. Ma saan aru, kui mees üksi peaks peret üleval ja peaks ära elamiseks ületunde tegema, aga makse maksan ka mina ja süüa ostan samuti
Tean jah, et peaksin seda oma mehele rääkima :)(jälle) , aga sain ennast nüüd välja elatud. Kuidas teistel kaaskannatajatel?
