Esileht Veebikonstaabel Mehe vägivaldne käitumine ja segased tunded

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )

Teema: Mehe vägivaldne käitumine ja segased tunded

Postitas:
Kägu

Oleme pikaajalises suhtes mehega, kellega on meil kaks last. Nagu ikka selliste lugude juures, on tegemist hea mehega, kes vahel keerab ära, tal on süütenöör väga lühike, iseloomult impulsiivne, kui läheb närvi siis karjub ja kasutab ka füüsilist vägivalda, ei peksa, aga tõukab jne.
Üks meie lastest on teismeline poiss, kellega on viimasel ajal palju probleeme, hulgub ringi, me ei tea kus ta viibib, ei õpi jne. Elame maal, aga kuna nüüd on bussisõit tasuta, siis sõidab ta tihti mõnekümne kilomeetri kaugusele linna, et seal sõpradega kokku saada ja hängida. Suhteliselt alles oli juhus, kus teadsime (poja väitel), et poeg on öösel linnas sõbra juures, aga politsei leidis ta tänavalt alkoholijoobes ja viidi turvakodusse, kuhu pidime pojale järele sõitma. Seega probleeme lapsega jätkub ja kõik see närvipinge seoses poisiga paneb meie suhte mehega ka tõsiselt proovile.
Mina olen pigem rahuliku iseloomuga, püüan alati inimesi mõista, ükskõik kuidas nad käituvad ning samuti saan aru ka oma pojast, nagu ta ise ütleb istus ta varem ainult arvutis ja sõi rämpstoitu, sõpru polnud, siis heitsime seda ette, nüüd on leidnud sõpru ja suhtleb, aga meie keelame. Tegimegi pojaga kokkuleppe, et koolist tulles õpib ja sööb ära, siis võib käia väljas, pruukida ei tohi keelatud aineid (ka suits ja alkohol) ning me peame alati teadma, kus ta on, peab helistama või kirjutama, koju peab tulema enne öörahu.
Nüüd probleemi juurde. Eile tuli poeg koolist, viskas koolikoti nurka, ütles, et kohalikus noortekeskuses on mingi mäng, kus tahab kindlasti osaleda, tal palju õppida pole, käib noortekeskuses ära ja tuleb koju, lubasin teda, sest tore kui tahab teiste omavanustega koos olla, kaua see mäng ikka kestab, kui läks oli kell umbes 14.30. Umbes kolme tunni möödudes hakkasin pojale helistama, telefoni vastu ei võtnud, kirjutasin messengeri, kuhu vastas poole tunni möödudes, et läks bussiga sõbra juurde, tal pole palju õppida, jõuab õpitud küll. Umbes kell 19.00 kirjutasin uuesti, ei vastanud. Mees tuli töölt kell 19.30, hakkas minu peale karjuma, miks ma poisi välja lubasin. Selle sõbra vanemate telefoninumbrid on ka varasemast olemas, kelle juurde väidetavalt poiss läks, mees impulsiivsena helistas poja sõbra isale, et kontrollida, kas meie poeg on seal. Sõbra isa ütles, et pole siin ühtegi poissi, ka tema enda poega pole kodus, tema teab, et nad on hoopis meil. Kirjutasin ja helistasin pojale korduvalt, pikalt ta mulle ei vastanud, lõpuks poiss vastas, et tuleb 20.30 bussiga koju ja väitis, et ta on ikkagi sõbra juures, sõbra isa ise pole kodus. Oli selge, et poiss jälle valetab meile, kokkulepetest kinni ei pea, hulgub ringi, ei tea kus, endal kõik õppimata.
Selline segane lugu, aga poiss jõudis koju alles kell 22.30, mees oli nii vihane, et lõi esimese asjana pojale vastu nägu nii, et poja prillid puruks lendasid. Selle peale ehmatas mind ära mehe käitumine ja hakkasin hoopis poega kaitsma ja mehe peale karjuma, mille peale mees mind lükkas ja käsivarrest pigistas ja ütles, et hoia poissi veel tissi otsas, tema pühib käed puhtaks, mina kurdan talle ja muretsen ning kui tema midagi ette võtab siis hakkan tema peale karjuma kuigi peaks poissi karistama. Poiss hakkas nutma, mina nutsin ja poisi käitumine, kus ta käis, miks ta valetas, et on sõbra juures jne jäi lahendamata, selle asemel oleksime võinud pojaga tõsiselt rääkida ja talle karistuse määrata, aga mees rikkus kõik ära. Mees tegi enda arvates õigesti, läks rahulikult magama ja hommikul tööle. Mina nutsin, mõtlesin, et peaks mehe vastu politseisse avalduse tegema, kuidagi nii ehmatas mehe käitumine, et ta last lõi. Tean, et ainuke õige viis on lahutada, aga see ei ole nii lihtne.
Kes viitsivad selle pika teksti läbi lugeda, kas mehel on õigus ja poiss ei saagi sõnadest aru ning oligi talle seda laksu vastu nägu vaja (prillid, mis purunesid on paar kuud tagasi tellitud ja maksid 200 eur-i) või on mees siga oma käitumisega? Mina oleksin sellest veel aru saanud, kui pojaga rääkides, hakkab ta edasi valetama jne ning kannatus katkeb ja lööb last, mitte nii tugevalt ja mitte vastu nägu, mitte esimese asjana kui poiss mütsi peast ära võttis talle virutada ning tekitada uus tüli, mees veel karjus nii kõvasti edasi, et väiksem laps kõrval toas ka ärkas ning sai šoki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, mees käitus sel hetkel valesti. Selline löömine ei kasvata ülekäte läinud kaagist inimest mitte mingi valemiga.
Mis edasi saab, oleneb sellest, kas ta oma veast ise aru saab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui teil mehega selline närviline, riiakas ja isegi füüsiliselt konfliktne vahekord on, siis ära arva, et poiss seal teie juures viibida tahab.
Poissi lüüa ära luba. Nii peletad ta üldse eemale. Mees võtku ennast kokku või lähete lahku.
Sinu kirjelduse peale tuleks teema üldse veebikonstaablile saata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mis

Jah, mees käitus sel hetkel valesti. Selline löömine ei kasvata ülekäte läinud kaagist inimest mitte mingi valemiga.

Mis edasi saab, oleneb sellest, kas ta oma veast ise aru saab.

mis sel hetkel valesti? karjub ja tõukab ju naist ka. minu arvates see poiss veel kaak pole, hoopis see mees on, aga kui sellise isaga koos elab, siis saab temast vb küll.
võta aga see mitte nii kerge lahkuminek ette kui tahad endale ja lastele normaalset elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Alati on need nii head mehed, kel “vahepeal ära keerab” vms… lapsele/naisele kätega kallale minev mees ei saa kuidagi olla hea mees. Ükskõik kui kuldsed käed tal on

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina nutsin, mõtlesin, et peaks mehe vastu politseisse avalduse tegema, kuidagi nii ehmatas mehe käitumine, et ta last lõi. Tean, et ainuke õige viis on lahutada, aga see ei ole nii lihtne.
Kes viitsivad selle pika teksti läbi lugeda, kas mehel on õigus ja poiss ei saagi sõnadest aru ning oligi talle seda laksu vastu nägu vaja

Kas tõesti siiras küsimus?
Last ei tohi lüüa. Täiskasvanuid ka ei tohi tegelikult lüüa – muidu võiks ju kõik kurjategijad lihtsalt läbi peksta ja korras?
Aga laps on lisaks nõrgemal positsioonil ja sinu kohus on teda kaitsta. Mees (“isa”) on nagunii juba eksinud. Tema ennast löödi lapsena?
Kui jääd, saab pojast kunagi samasugune isa, see on kindel.
Kui te ei oska ega saa lapse kasvatamisega hakkama, tuleb abi otsida. Last lüüa ei tohi, lihtsalt ei või! Saan aru, et ajab nutma (mind ajas ka lugemine), aga need lapsed oled sina saanud ja sina vastutad nende eest. Kui ei saa hakkama – võta lapsed kaasa, lahku ja küsi abi.
Jääda ja lasta lapsi edasi lüüa ei tohi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täiesti uskumatu käitumine mehe poolt. Kui minuga (probleemse) noorena nii oleks tehtud, ei oleks ma sinna koju vist enam kunagi tagasi läinud.
Miks on lühike süütenöör mingi õigustus. Kui poiss ise oleks iseloomult selline impulsiivne ja kodus pereliikmeid tõugiks / kellelegi rusikaga näkku virutaks, siis oleks see iseloomuviga ka nagu kergendav asjaolu? Ei saa aru.

Tegelikult oli kurb lugeda koduse elu kirjeldust. Et isa kipub, jah, kergesti ärrituma ja siis karjub ja on füüsiliselt vägivaldne. Aga eks laps ise paneb teid ka oma käitumisega proovile ja tekitab pingeid…

Väiksemast lapsest on ka kahju. Ma ei kujuta ette, kui ebaturvaline tunne võib olla ärgata keset ööd ja avastada, et isa on segastel asjaoludel vennale rusikaga näkku löönud, emale ka füüsiliselt haiget teinud, kõik karjuvad ja nutavad… täielik kaos.

Nimetage mind ülereageerijaks, aga minul tekkis küll praegu selline tunne, et kas seal on lastel üldse turvaline olla?
Pinged jm halb õhkkond mõjuvad pikema aja vältel. Aga kui juba rusikaga kallale minnakse, on see otseselt tervisele ohtlik. Kui kaugele tohib asi minna, mis siis järgmise konflikti korral juhtub?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Su mees on haige inimene, kel närvid puhta läbi ja põhjuse leiab selline vihastamiseks alati. Mina oleksin talle politsei kutsunud, aga sina kannatasid nuttes. Poeg on abitus olukorras, sest isa on vägivaldne ja ema ei võta peale nutmise midagi ette. Poja käitumine on SÜMPTOM teie kodusest elust, mitte põhjus mehe käitumisele. Ära aja lapse kaela!

Mida sa teha saad, ongi minna abi otsima endale ja lapsele. Sotsiaalosakonda pöörduda, abi küsida. Muidu ei muutu miski, keegi ei seisa sinu ega poja eest kui sa ise seda ei tee.

Järgmine kord kui märatseb, ähvarda meest politseiga. Kui see maha ei rahusta, helistadki 112. Muretse endale varutelefon, millest mees ei tea ja õpeta ka poega ohuolukorras tegutsema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Raske olukord. Kedagi ei tohi lüüa, samas jäetakse tähelepanuta, et sama käib näiteks valetamise ja muu kohta. Ja seda siin püütakse õigustada. Lapsega on juba räägitud ja ta jätkas oma sellesuunalist tegevust. Teiste lastega pole nagu teksti järgi probleemi polnud. Ehk kui rääkimine ei aita, mida edasi teha?

Abi otsimine – lastekaitsetöötajad, noorsoopolitseinikud jne oskavadki öelda ainult seda, mida ka siin välja on toodud: sina vanemana vastutad, oled valesti kasvatanud ja samas vaimus edasi. Kahjuks küsides, et milles see valesti toimimine seisneb, ei osata midagi rohkem öelda. Räägi lapsega, räägi lapsega jne. Palud, et nemad aitaks selles, aga selleks “pole neil aega, vanemad vastutavad”. Leian, et lapse selline käitumine ei ole vanemate (vaadates infot vanemate ülejäänud laste kohta), vaid ühiskonna probleem tervikuna. Ehk me kõik peame peeglisse vaatama.
Siiski oma kogemusest lähtudes soovitan mehega asja arutada ja võtta ühendust (kokku saada) kohaliku sotsiaaltöötajaga ja kui juba on tegemist tehtud noorsoopolitseiga, siis ka nendega. Ja panna koosviibimisel saadud info punkt punktilt kirja või salvestada audiona. Mitte olla rahul enese maha tegemisega, vaid just saada abi selles osas, et kuidas edasi käituda. Ja samuti, mida teha siis, kui kokkulepitud tegevused mõju ei avalda. Ka informeerida kooli sotsiaaltöötajat. See kõik võib enesele tunduda ebamugav teha, kuid Eestis ei paista olevat eriti kedagi, kes oskaks või tahaks tegelikult probleemiga süvitsi tegeleda. Üle eesti on küll olemas terve hulk ettevõtteid, terve nimekiri ministeeriumi juures, kes just-nagu tegelevad lastega, kuid see kõik ongi just-nagu, nemad mingit vastutust ei oma.
Lastekaitsespetsialistidest jne veel – nendega tegelemisega on see mõte, et esiteks ehk kui laps ei kuula vanemate sõna, paneb kolmandate isikute poolne temaga tegelemine siiski ta õiges suunas liikuma. Teiseks, ehk õnnestub kokku puutuda mõistliku spetsialistiga. Öeldakse küll, et vanemad vastutavad ja nad käituvad valesti, kuid nende spetsialistide oskuste hulka peab kuuluma oma ideede nn maha müümine vanematele. Kui nad ei oska vanemaid vabatahtlikult (mis positiivsed muutused läbi nende tegevuse lapse ja vanemate elus toimuvad) kaasa töötama panna, siis nad ei ole spetsialistid vaid reatöötajad ja tuleb liikuda järgmise juurde. Kolmandaks, kui olukord läheb hullemaks, siis hilisemas elus (kui laps on üle 14 a vana oli vist aeg) näitab see, et vanemad on püüdnud last ja ka läbi nende spetsialistide kaasamise turvalisele teele suunata.
Lõpetuseks, ma ei näe küll, mis tegelikult peres toimub, antud kiri võib olla kirjutatud kõrgendatud emotsionaalses seisundis. Mõelge selle peale, et kui pere laguneb, kumb suund on sellise lapse puhul tõenäolisem?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina soovitaks perenõustamist. Kui mees kaasa tulla ei taha, siis vähemalt sina ja poeg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis värk on

Kallis teemaalgataja. Vägivallale ei ole iialgi vabandust. Eriti juhul, kui vägivallatsetakse inimese kallal, kes on vägivallatsejast sõltuv, ning alaealine.
Valetamine (seda teeme me igaüks vahel), keelatud asjade proovimine lapsena (kindlasti ei ole ühtegi inimest, kes poleks teinud) jnejne ei ole mitte mingid vabandused. Laps käitus valesti ja sellega peab tegelema, aga üks valesti käitumine ei õigusta teise inimese valesti käitumist.
Näkku löömine on kriminaalselt karistatav. Alaealise löömine veel karmimalt. Eriti karmilt karistatakse seda, kui lööjaks on oma hooldaja/vanem. Selleks on meil lastekaitse seadus
Palun ära sunni oma lapsi sellises keskkonnas elama! Jah, ära minna ei ole lihtne. Aga see on õige antud olukorras. Tegemist ei olnud lihtsalt karjumise või seina löömise või isegi hetkelise endast väljaminemise ajel tõukamisega (mis on ka täiesti välistatud normaalse inimese puhul), vaid NÄKKU LÖÖMISEGA. Kas andestaksid mehele siis, kui TA SULLE NÄKKU LÖÖKS. Matean, et mõni naine andestab. Aga õigeks ma seda ei pea. Palun otsi abi valla lastekaitsest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma arvan et naine on juba rusikaga näkku saanudki. Siin eespool oli mingi pikk mula, ei viitsinud lõpuni lugeda. Ei aita mingid sotsiaaltöötajad jms. Tuleb ära minna enne kui midagi hullemat juhtub. Seegi juba õudne. Endal läbi elatud et kui lööb korra, lööb veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis jutt see on, et ära minemine on antud olukorras õige! Omavaheline suhe tuleb korda seada, siis saab laps ka end hästi tunda ning ei pea koduse ebaterve õhkkonna pärast pingeid provotseerima. Praegu on seal täiesti jama olukord kui lapsele on ranged reeglid, aga ise käitutakse mõlemalt poolt suvaliselt, nii kuidas pähe tuleb. Konkreetses olukorras tulnuks emal võtta poja käitumise eest vastutus (kuna tema loal pääses poeg välja käima) ja mitte laskma poja koju tulles isal sekkuda, ei verbaalselt ega füüsiliselt. Isa pääses poega lööma ainult seetõttu, et ema eelpool nimetatud tegemine oli tegemata. Hea seegi, et hiljem märkas vahele minna. Juhtunust tuleb õppust võtta, mitte vaadata kuidas plehku panna

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõustaja juurde oleks juba ammu pidanud minema. Miks sa oled nõus sellega, et mehel on lühikene süütenöör. Lühikese süütenööriga inimesed peavad elama üksi, ei ole vaja teiste elusid ärarikkuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme pikaajalises suhtes mehega, kellega on meil kaks last. Nagu ikka selliste lugude juures, on tegemist hea mehega, kes vahel keerab ära, tal on süütenöör väga lühike, iseloomult impulsiivne, kui läheb närvi siis karjub ja kasutab ka füüsilist vägivalda, ei peksa, aga tõukab jne.

Üks meie lastest on teismeline poiss, kellega on viimasel ajal palju probleeme, hulgub ringi, me ei tea kus ta viibib, ei õpi jne. Elame maal, aga kuna nüüd on bussisõit tasuta, siis sõidab ta tihti mõnekümne kilomeetri kaugusele linna, et seal sõpradega kokku saada ja hängida. Suhteliselt alles oli juhus, kus teadsime (poja väitel), et poeg on öösel linnas sõbra juures, aga politsei leidis ta tänavalt alkoholijoobes ja viidi turvakodusse, kuhu pidime pojale järele sõitma. Seega probleeme lapsega jätkub ja kõik see närvipinge seoses poisiga paneb meie suhte mehega ka tõsiselt proovile.

Mina olen pigem rahuliku iseloomuga, püüan alati inimesi mõista, ükskõik kuidas nad käituvad ning samuti saan aru ka oma pojast, nagu ta ise ütleb istus ta varem ainult arvutis ja sõi rämpstoitu, sõpru polnud, siis heitsime seda ette, nüüd on leidnud sõpru ja suhtleb, aga meie keelame. Tegimegi pojaga kokkuleppe, et koolist tulles õpib ja sööb ära, siis võib käia väljas, pruukida ei tohi keelatud aineid (ka suits ja alkohol) ning me peame alati teadma, kus ta on, peab helistama või kirjutama, koju peab tulema enne öörahu.

Nüüd probleemi juurde. Eile tuli poeg koolist, viskas koolikoti nurka, ütles, et kohalikus noortekeskuses on mingi mäng, kus tahab kindlasti osaleda, tal palju õppida pole, käib noortekeskuses ära ja tuleb koju, lubasin teda, sest tore kui tahab teiste omavanustega koos olla, kaua see mäng ikka kestab, kui läks oli kell umbes 14.30. Umbes kolme tunni möödudes hakkasin pojale helistama, telefoni vastu ei võtnud, kirjutasin messengeri, kuhu vastas poole tunni möödudes, et läks bussiga sõbra juurde, tal pole palju õppida, jõuab õpitud küll. Umbes kell 19.00 kirjutasin uuesti, ei vastanud. Mees tuli töölt kell 19.30, hakkas minu peale karjuma, miks ma poisi välja lubasin. Selle sõbra vanemate telefoninumbrid on ka varasemast olemas, kelle juurde väidetavalt poiss läks, mees impulsiivsena helistas poja sõbra isale, et kontrollida, kas meie poeg on seal. Sõbra isa ütles, et pole siin ühtegi poissi, ka tema enda poega pole kodus, tema teab, et nad on hoopis meil. Kirjutasin ja helistasin pojale korduvalt, pikalt ta mulle ei vastanud, lõpuks poiss vastas, et tuleb 20.30 bussiga koju ja väitis, et ta on ikkagi sõbra juures, sõbra isa ise pole kodus. Oli selge, et poiss jälle valetab meile, kokkulepetest kinni ei pea, hulgub ringi, ei tea kus, endal kõik õppimata.

Selline segane lugu, aga poiss jõudis koju alles kell 22.30, mees oli nii vihane, et lõi esimese asjana pojale vastu nägu nii, et poja prillid puruks lendasid. Selle peale ehmatas mind ära mehe käitumine ja hakkasin hoopis poega kaitsma ja mehe peale karjuma, mille peale mees mind lükkas ja käsivarrest pigistas ja ütles, et hoia poissi veel tissi otsas, tema pühib käed puhtaks, mina kurdan talle ja muretsen ning kui tema midagi ette võtab siis hakkan tema peale karjuma kuigi peaks poissi karistama. Poiss hakkas nutma, mina nutsin ja poisi käitumine, kus ta käis, miks ta valetas, et on sõbra juures jne jäi lahendamata, selle asemel oleksime võinud pojaga tõsiselt rääkida ja talle karistuse määrata, aga mees rikkus kõik ära. Mees tegi enda arvates õigesti, läks rahulikult magama ja hommikul tööle. Mina nutsin, mõtlesin, et peaks mehe vastu politseisse avalduse tegema, kuidagi nii ehmatas mehe käitumine, et ta last lõi. Tean, et ainuke õige viis on lahutada, aga see ei ole nii lihtne.

Kes viitsivad selle pika teksti läbi lugeda, kas mehel on õigus ja poiss ei saagi sõnadest aru ning oligi talle seda laksu vastu nägu vaja (prillid, mis purunesid on paar kuud tagasi tellitud ja maksid 200 eur-i) või on mees siga oma käitumisega? Mina oleksin sellest veel aru saanud, kui pojaga rääkides, hakkab ta edasi valetama jne ning kannatus katkeb ja lööb last, mitte nii tugevalt ja mitte vastu nägu, mitte esimese asjana kui poiss mütsi peast ära võttis talle virutada ning tekitada uus tüli, mees veel karjus nii kõvasti edasi, et väiksem laps kõrval toas ka ärkas ning sai šoki.

Mind peksti ka teismelisena, oli hullemgi veel, sest riided kisti seljast meessoo esindaja poolt. Ema oli juures. Pole eales selles üle saanud ega emale andestanud. Trauma, mis saadab mind kogu elu. Iga ema kaitseb oma last. Ja ma olin tubli laps. Mingeid selliseid trikke ma ei teinud. Lüüa ei tohi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kujuta ette, kui sa kõnniksid lastega tänaval ja juurde astuks võõras mees, kes su pojale niimoodi vastu vahtimist annab, et 200eurosed prillid puruks on. Mis sa teeksid? Paneksid perepsühholoogi juurde aja või pöörduksid korrakaitseorganite poole?

Asja mõte on selles, et füüsiline vägivald ei ole lubatud. Lähedase suhtes toime pandud füüsiline vägivald on seda hullem, et lapsel selle vägivalla eest kuhugi minna ei ole. Mees jätkab oma füüsilisi võtteid, sest tema jaoks negatiivseid tagajärgi pole. Poja näkku löömine ei ole okei vaatamata poja poolsele reeglitest üleastumisele.

Minge tehke jaoskonnas avaldus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui vana see poiss on? Kui on kokkulepe, et peab olema kodus öörahu ajaks, kas ta seda kokkulepet rikkus?
Kui laps on küsinud kell 14.30 ema käest “õue”, siis miks 3 tunni pärast hakkab ema teda taga otsima, helistama, sõnumineerima, mehele kurtma? Kui kaebasid mehele esimese asjana, kui ta koju tuli, et laps läks kaduma, lükkasid ta tanki probleemi lahendama, siis mida sa saavutada tahtsid? ajasite poega mööda sõprade vanemaid taga nagu kurjategijat.
Oli ta siis midagi nii ennekuulmatut pahandust teinud selle vahepealse ajaga? Tahtsid draamat ja paanikat, seda ka said.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pole ime, et sellises kodus ei taha lapsed olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui politseisse pöördud, siis vb ei hakka mees elatist ka maksma kättemaksuks, kuidas siis hakkama saad.
Parem hakka salamisi raha koguma ja plaani pidama, kuidas ja kuhu kolid. Arvatavasti pöörab mees täitsa ära, kui kuuleb, et plaanid ära kolida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen

Poeg on 16 aastat vana.
Ma ei kaitse sugugi mehe teguviisi ega lühikest süütenööri, kirjutasin selle lihtsalt info mõttes. Elangi kogu aeg pinge all, sest ei tea millal mees võib plahvatada, tavaliselt maandab ta ennast karjudes.
Ärge saage valesti aru, ma ei kaitse meest kuidagi, aga keegi kirjutas rusikaga löömisest, tegelikult lõi poega lahtise käega, vaatasin oma teksti üle, ei näinud, et oleksin rusikaga löömisest kirjutanud.
Ähvardasingi kohe peale mehepoolset löömist politsei kutsuda, haarasingi juba telefoni, mees veel provotseeris karjudes, kutsu siis juba politsei, mingeid jälgi vägivallast ei ole ja tema eitab kõike. Mul hakkas kuidagi piinlik mõeldes, et pean hakkama politseinike ees musta pesu pesema ja mehe vägivaldsust tõestama, pärast jään ise valetajaks ning minust jäigi politsei kutsumata. Kui poeg täna (päev peale seda, kui mees teda lõi) koolist tuli, ütlesin, et läheme käime koos ja teeme politseisse avalduse, poeg ütles, et las olla, ärme lähe.
Keegi arvas, et meest ennast on lapsepõlves palju pekstud, oleme sellest rääkinud, et ta on oma mälu järgi paar korda kerepeale saanud, aga nendest ei jäänud talle mingit hingelist traumat. Vastupidi mina tubli ja väga tagasihoidliku lapsena sain palju peksa, vanemad kartsid, et lähen üle käte, mäletan, et oli pidev hirm, ei julgenud midagi teha, püüdsin olla nähtamatu või hästi hea, aga ikka leidsid vanemad midagi, mille pärast karistada. Siiamaani tunnen kui ebaõiglane mu lapsepõlv oli kuigi vanemad on oma kodukohas lugupeetud inimesed, aga vanasti käiski kasvatamine nii. Oma laste löömist taunin täielikult ning oma laste peale vaadates läheb mul süda nii haledaks ja mõtlen, kuidas minu vanemad suutsid oma last küll lüüa ja veel nii tihti, ma ei saanud isegi aru mille pärast.
Olen ise väga madala enesehinnanguga ja pean sellega tegelema, mees on mind veel alavääristanud ja sisendanud, et ma ei saa üksi hakkama ning sellepärast ongi lahkuminek raske, mõtlen et olengi sellist suhet väärt ja pean kannatama või ei oskagi seletada, mis mu peas toimub.
Korra kolisime eelmise aasta sees lahku, samuti sellepärast, et vihahoos mees mind lükkas, käskisin tal välja kolida ning ta läkski, lastele midagi selgitamata ega öelnud isegi head aega neile. Teismelisel pojal polnud sellest midagi, aga noorem laps sai sellest trauma, kogu aeg küsis isa järele ning tema sai vist nii aru, et isa kolis minu pärast ära, oli minu peale veidi pahanegi, küsis isa tagasituleku kohta. Isa on aeg-ajalt tema peale ka kuri, aga neil on oma jutud ja tal tekkis lein, mul endal ka, sest üksi laste ja koduga toimetades oli elu palju raskem küll.
Mees oli ära kaks nädalat, ei võtnud ühendust lastega ega midagi, siis tuli andeks paluma, öeldes, et sai aru kui valesti ta käitus ja ta on liiga vana selleks, et poisikese moodi käituda ning lubas edaspidi rahulik olla, ütles, et suudab normaalne olla küll, kes ikka sellise iseloomuga on, see järelikult ikka ei muutu, saan ma nüüd öelda. Võtsin ta tagasi, pereelu läks tavaliselt edasi.
Oleme mehega käinud kunagi ka pereteraapias, isegi kokku vist terve aasta, 1 – 2 korda kuus, ju polnud õige psühholoog, aga tema jutust jäi kõlama just see, mida siin maatasa tehakse, et peaksin oma meest tundma, kuna ta ongi kergesti ärrituva ja äkilise iseloomuga, siis pean mina olema see, kes teda kuidagi endast välja ei aja. Olin üllatunud, et mina pean oma iga sõna kontrollima, sest meest võib (varem oli veel impulsiivsem) endast välja viia mingi temale mitte meele järele olev sõna, et mitte meest endast välja ajada, aga mees ennast kontrollima ei pea, tema käitumine on vabandatav sellise iseloomuga. Psühholoog kaitses nagu meest, isegi kui rääkisime füüsilisest vägivallast, ikka mina pean olema rahulik ja ennast kontrollima, ei tohi meest endast välja ajada kuigi tavaliselt on asi vastupidi, suhtleme rahulikult ja järsku meest mingi asi häirib, hakkab seda ketrama ning vihastab. Pereterapeut oli nooremapoolne naisterahvas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No nii need asjad ikka ei käi et ei taha ja ei maksa, kui politseisse pöörduda.
Mis seal enam oodata ja koguda. Leidub ehk keegi kes aitab kolida jms.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

suhtleme rahulikult ja järsku meest mingi asi häirib, hakkab seda ketrama ning vihastab

Selle pärast ongi vaja pereteraapias käia, et seal selgeks rääkida mis häiris, miks häiris ja kui rahulik see suhtlemine tegelikult oli. Mõlemad peavad ennast kontrollima ka selles osas mida ja kuidas teisele midagi öeldakse. Mis ühele tundub eimiski, tühiasi, võib teist vägagi puudutada, kõik oleneb

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, võib piinlik olla. Jah, lapsel võib ka piinlik olla. Teil on piinlik aga mehele ei jõuagi kohale, et ta üle igasuguste piiride on läinud.

Politseisse võid alaealise seadusliku esindajana ka üksi avaldust tegema minna. Ära oota. Päriselt.

Kägu, 3 aastat vägivaldses kooselus elanud

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kle, tulge mõistused koju, käod.
Politseisse avaldus? Mida see parandaks? Mitte s..ttagi.
Teda isegi ei viida kuhugi 24h istuma, kui kellelgi märke küljes pole ja mees on kaine. Prillid lõhkus ringi laaberdades ja vanematele räigelt valetades ise ära. Ja mõtles isa löömise loo ka veel välja.
Mõttetu teema. Ja tatikas sai täiesti asja eest vastu vahtimist. Saab veel, kui aru ei saa. Kui paari aasta pärast minema tõmbab, omaette elama (see luuser küll vaevalt), siis aelegu 24/7 ringi. Aga niikaua, kui isa pinnal sitta keerab, siis saabki tappa. Sest sõnadest ta aru ei saa.

Naine, pigem mõtle, kas see mees sulle inimesena sobib ja kui ei sobi, siis lahuta ära. Aga ära aja mingit käojaani katkistest prillidest ja oma ülekäte läinud pubekast.
2 aasta pärast on pubeka suhtes isal elatise maksmise nõue kah läinud, sihuke, keda õppimisel taga peab ajama, vaevalt et kuhugi edasi õppima kah läheb. Isa saab hakkama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jep,… loetu põhjal tundub, et jätad oma seisukohad enamjaolt tahaplaanile. Püsivad muutused aga ei saagi sel juhul tulla.

Piinlik oma musta pesu teiste ees pesta? Arvad sa tõesti, et kogu ülejäänud eesti rahval probleeme polegi. Huvitav, kelle või mille tarvis kogu see sotsiaaltöötajate-psühholoogide-psühhiaatrite-pereterapeutide jne armaada?

Põhiküsimus täna on – mida sa tahad? Ei maksa loota ega tühja unistada, et keegi teine muutub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Peale lahkuminekut suhtlevad lapsed isaga enamasti ilma ema juuresolekuta, aga isa on endiselt lühikese süütenööriga. Kas see pole veel ebaturvalisem laste jaoks?

Pereterapeut oli teil paras naljanumber. Eks mees sai terapeudi jutust kinnitust ja hoogu juurde, et ongi ok olla kergesti ärrituv, kui teised nööri mööda ei käi.

Isa oleks tarvis kooli saata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Otsi uus terapeut, parem, kui meesterahvas. Neid natuke on.

Olen ise ka kogenud, kuidas terapeut õigustas seda, kuidas (lahus elav) isa jätab lapsele antud lubadused täitmata ja seda, kuidas see isa minu kallal lapse riiete pärast tänitas (mina lasen suuresti lapsel endal riietumise üle otsustada, peaasi, et ilmale vastavad, isa tahab, et saapad ja jope oleks värvilt omavahel sobivad, vms) Samas võib asi olla lihtsalt selles, et terapeut üritab kahe poole vahel mingit tasakaalu leida ja võib-olla ei leia midagi muud, millega seda teist poolt õigustada…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mis sel hetkel valesti? karjub ja tõukab ju naist ka.

Küsimus ja kahtlused käisid just selle hetke kohta.
Karjumist harrastavad väga paljud inimesed, see ei puutu praegu asjasse. Aga tõsi on, et löömine pole kasvatusvõte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kedagi ei tohi lüüa, samas jäetakse tähelepanuta, et sama käib näiteks valetamise ja muu kohta. Ja seda siin püütakse õigustada. Lapsega on juba räägitud ja ta jätkas oma sellesuunalist tegevust. Teiste lastega pole nagu teksti järgi probleemi polnud. Ehk kui rääkimine ei aita, mida edasi teha?

Ei õigusta keegi valetamist, aga löömine sel puhul lihtsalt ei aita.
Mees tuleb viharavile suunata. Muidu kasvavad probleemid pojaga ka üle pea. Muide, kaheks nädalaks sõnagi lausumata ära kadumine on ka vägivald, emotsionaalne vägivald.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis jutt see on, et ära minemine on antud olukorras õige! Omavaheline suhe tuleb korda seada, siis saab laps ka end hästi tunda ning ei pea koduse ebaterve õhkkonna pärast pingeid provotseerima. Praegu on seal täiesti jama olukord kui lapsele on ranged reeglid, aga ise käitutakse mõlemalt poolt suvaliselt, nii kuidas pähe tuleb. Konkreetses olukorras tulnuks emal võtta poja käitumise eest vastutus (kuna tema loal pääses poeg välja käima) ja mitte laskma poja koju tulles isal sekkuda, ei verbaalselt ega füüsiliselt. Isa pääses poega lööma ainult seetõttu, et ema eelpool nimetatud tegemine oli tegemata. Hea seegi, et hiljem märkas vahele minna. Juhtunust tuleb õppust võtta, mitte vaadata kuidas plehku panna

vägivaldse inimesega ei ole võimalik “suhet korda saada”. Need inimesed on ise hädas, nad on katki, või vaimselt ebastabiilsed. Kui mees lööb näkku valetamise pärast, mis siis veel tõsisemate eksimuste pärast tehakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )


Esileht Veebikonstaabel Mehe vägivaldne käitumine ja segased tunded