Oleme abielus olnud 9 aastat ja meil on kaks last, 7-aastane tütar ja 3-aastane poeg. Mehel on oma perega väga tugev side ja oleme aastate jooksul palju suurema osa ajast veetnud tema pere ja sugulastega, kui minu omadega.
Abikaasal on kaks nooremat õde, kellest ühel on samuti kaks last ja teisel lapsi ei ole. Viimase poole aasta jooksul on tekkinud just nendepoolsel algatusel nii palju tülisid ja hõõrumist, et ma ei taha enam ise oma vabu nädalavahetusi külla minnes ja tülitsedes rikkuda, mees on aga hetkel kodune ja käib lastega pidevalt külas, sellele ma kätt ette pannud ei ole, sest pere on pere ja täiskasvanute tülides lapsed süüdi ei ole.
Esimene kokkupõrge tekkis päris ammu, kui kas Ekspressis või Õhtulehes ilmus artikkel MMS teemal ja läksime mehe õega, kellel ka lapsed on, päris tülli, täpselt enam ei mäleta, kes mida ütles, aga põhiline süüdistus oli see, et olen ise rumal ja kitsa silmaringiga ja sildistan alusetult inimesi hulludeks. Mina ütlesin, et loodan südamest, et ta enda lapsi sellega ravima ei hakka, sest ma ei kõhkleks hetkekski vastavaid asutusi teavitamast. Mees ei arvanud sellest midagi, ütles, et nende peres ongi pigem teisitimõtlejad ja ega sellepärast pole mõtet tülitseda.
Sama õde koos ämmaga arutasid paar kuud tagasi, kas meie 3-aastane poeg mitte homo ei ole, sest eelistab külla tulles ainult mänguköögis tegelemist.
Poja teemal tuli teise õega jutuks see, et tal prillid on. Poisil on vasak silm nö. laisk ja selle korrigeerimiseks peab mõned aastad prille kandma. Mehe õde süüdistas mind aga selles, et olen lasknud lapse vigaseks ja pimedaks süstida. Sellel vaktsiinide teemal on üldiseid nägelemisi nii tihti olnud, et olen sel teemal vestlusesse laskumist tavaliselt vältinud, aga see oli esimene sellekohane tüli ja läksin päris endast välja. Ütlesin, et kui oma lapsed sünnivad, siis keegi ei käsi neid vaktsineerida, aga palun jätku oma põhimõtted minu kasvatusest välja. Ämm helistas õhtul ja sõimas mind pool tundi, sest sel õel, nagu selgus, ei olegi laste saamine lihtne, kui üldse võimalik ja olen südametu mõnitaja.
Ämm ei ole otseselt kritiseerinud, kuidas ma lapsi kasvatan või kodust korda, aga jaanuari keskel jäin koroonasse ja isoleerisin ennast mõneks ajaks suvilasse, lapsi nägin video vahendusel. Mees ja lapsed olid algusest peale täiesti negatiivse testitulemusega, haige olin ainult mina. Ämm ei võtnud absoluutselt tõsiselt võimalust, et mis siis, kui siiski mees ja lapsed ka nakkusohtlikud on ja tuli ka mõned korrad appi lapsi hoidma. Kui test negatiivne oli, sõitsin koju, olin lapsi nähes nii õnnelik, et nutt tuli peale ja siis tuli ämm köögist ja küsis, et “noh, said siis lõpuks ometi isu täis puhata või, lapsed ripakil”.
Vahepeal suuremaid tülisid ei olnud, aga nädal tagasi kuulsin ühise tuttava käest väga negatiivset kommentaari selle mehe õe poolt, kellel samuti lapsed on ja ta oli öelnud, et lapsi on võimalik kasvatada hästi või siis nii nagu mina. See kriitika käis selles suunas, et nende vahepealsete ilusate ilmadega käisime perega väljas ja sõime jäätist ja meie 3-aastane sai ka. Kuna sinna juurde käis veel palju inetut laste kohta, siis sain kurjaks ja helistasin. Täpselt sama jutu sain ka telefoni teel endale kaela koos süüdistustega, et tahan lapsi meelega hüperaktiivseteks teha, et neile siis puue taotleda. Ütlesin, et meievaheline kontakt on nüüd läbi ja rohkem ta meoe koju oodatud ei ole.
Ütlesin mehele ka, et kui soovib, võib ise külla minna, aga mina enam oma närvikava ei kuluta, mees ütles, et ega nad siis paha pärast, lihtsalt mõtlevad teistmoodi ja nad on ju alati rohkem sellised vabad hinged olnud, milleks tüli üles keerutada.
Tänaseni siis oli vaikus.
Käisime lastega poes ja tavaliselt 7-aastane nõuab ka maski, sest kui meil on, siis tema tahab ka. Täna ütles juba parkides, et tema maski ei taha, sest maski sees on ussid. Mees naeris, aga minu meelest absoluutselt ei ole naljakas. Koju jõudes ütlesin mehele, et nüüd on minu kannatus otsas ja palun lastega külastamise osas ka paar nädalat suhtluspausi. Mees ütles, et me oleme abielus ja tema pere on minu pere ka ja mitte keegi ei küsi minu arvamust, ainuke kellele ajupesu tehtud on olen ma ise.
Mees on hetkel õe ja ämma majas ja mõlemalt on kümnete viisi sõnumeid laekunud, milline mõrd ma olen ja paar kraadi hullemaid ütlemisi. Ma olen täiesti endast väljas. Minu ema arvab, et las nad olla sellised ja ei pea lihtsalt välja tegema, aga ma ei jaksa enam sellise pideva saagimise ja alandamise peale head nägu teha ja mõtlen tõsiselt lahutuse peale.
Kas kellelgi on veel sugulastega selliseid kokkupõrkeid olnud, halbu suhteid?
Kuidas lahendasite, kas ei suhtle enam?
