Teema: Mehed ja lapsed naiste eludes

Naiivselt loodetakse:

-meest kinni hoida
-raha hakata välja pressima
-emapalk, ajutine sissetulek
-abordi vastased- tuleb mitu tuleb…

Minu meelest rumal küsimus.

Kui naine tahab veel lapsi saada nii kui nii.
Kui hakkad uue mehega koos elama, siis usud tema headusesse mitte ei eelda, et see paneb varsti nelja tuule poole ajama.
Mees (uus) soovib samuti armastatud naisega lapsi saada.
Majanduslik sõltumatus ehk nii mõnigi ema annab endale aru, et mees ja lapsed ei pea käima terve elu käsikäes, vaid ta suudab vajadusel lapsed ise üles kasvatada.

Selliste asjaolude koosmõju.
Rääkida suhte pikkusest on naiivne, 10 aastat kooselu ei garanteeri mehe püsimajäämist, elu näitab hoopis vastupidist.

PS! Mul lapsed kõik ühe mehega, aga no mis kurat see minu asi on, mitme erineva mehega kellegil lapsed on, kui ta nendega kenasti hakkama saab?
Ma olen sunnitud siin vastu küsima, et mille pärast on vaja inimestel võõrastesse eludesse oma nina toppida ning veel nii kriitiliselt? Mis rahuldust see pakub, kas oma elus ei ole piisavalt rõõmsaid sündmusi?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei teinudki seda teemat halvustamiseks. Lihtsalt arutamiseks.
Mind ajendas seda tegema minu ämm ja äi. Ämmal on 3 last kolme mehega. Äial on Eesti peale 5 last, lapsed omavahel ei suhtle.
Pole isegi enam esimeses nooruses. Lapsi on suhete peale 1. Siiani olen veel lapse isaga koos. Kui peaks lahku minema siis rohkem lapsi ei soovi ka.[/tsitaat]

Kui sa lahku peaksid minema, siis tegelikult sa ei tea, mida siis mõtled. Ära iial ütle iial, nagu tihti öeldakse. See, et ämmal-äial on lapsed nagu on – jällegi, kas nende lahuselavad emad-isad käitusid õiglaselt, nt eksnaised lubasid äial oma lapsi näha nii, nagu ta tahtis? See, et lapsed omavahel ei suhtle, ei tähenda, et äi oleks halb inimene. Vahel otsustataksegi, et nii on parem.

Tegelikult kumab sinu jutust siiski halvustav toon, kahjuks. Aga elu on nii värvikirev, et sina ei saa iial anda adekvaatset hinnangut olukorrale, teiste eludele. Oled justkui uhke, et sul on üks laps ühe mehega, tubli, aga kas sul on ka tore mees? Kui jah, siis järelikult neist erinevatest meestest hoolimata on ämm olnud hea ema. On seal siis enam vahet, kes kellega kunagi koos oli, kui lapsed on õnnelikult kasvanud?

Sinu ämm ja äi on ilmselt siiski erandlikud – õnneks. Samas kolm last kolme mehega on veel täitsa normaalne. Mina näiteks ei vaata mitte niivõrd, mitme mehega, vaid mitu last? Kui on saadud kolme mehega lapsi, siis on suur vahe, kas on kolm last, üks iga mehega, või kaheksa last näiteks 3+2+2 vms. Peaasi, et jõuab üles kasvatada, aga kahjuks on palju peresid, kus trukitakse lapsi mõtlemata, kas nende kasvatamisega hakkama saadakse. (Palun ärge solvuge, tublid paljulapselised, ma tean, teie olete ka olemas, aga lihtsalt teie ei paista välja, need teised paistavad!)

Mina leian ka,et kui laps(ed) on juba olemas ja lahku minnakse, siis edasised suhted peaksid olema teineteise ja elu nautimiseks, mitte uute laste vorpimiseks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina leian ka,et kui laps(ed) on juba olemas ja lahku minnakse, siis edasised suhted peaksid olema teineteise ja elu nautimiseks, mitte uute laste vorpimiseks. [/tsitaat]

Ahah. AGa kui vallaliseks jääda, siis spermapanga abiga lapsi juurde saada on ok?

see selleks, hull on see, kui sama umbropsu sigiv naine tuleb siin lagedale jutuga, et tema lapse isa peab enne uue naisega pärdiku saamist arutama, kas jõuab ikka ülal pidada .. et siis sellisel on enda meelest mingi väärikus ja õigus teiste eludes osaleda.. see on hämmastav, trukkimine mitte

Mina olen sama mõelnud. Miks ei elata uue partneriga paar aastatki ilma lasteta koos, et näha, kas ikka sobitakse. Kohe uus mees, uus laps. Omavahel peaks mehel ja naisel ka ilma lasteta hea olla olema.
Mul on üks mees ja temaga kaks last. Esimene laps meie abiellu sündis planeeritult kui olime koos olnud 9 a.

minu esimene laps syndis suhtesse, mis kestis kaheksa aastat. pikk aeg, eksju. ja lapse saamine tundub sellisesse pikka ja tol hetkel turvalisesse suhtesse nii elementaarne, loomulik, elu ilus ja nauditav osa. lapse kasvatamine on ka nauding ja elu nautimine, muide.

paraku l2ks teisiti. oli pikem paus vahel (neli aastat), kui armusin taas. k6ik tundub praegu ilus ja hea ja turvaline, kuigi ma tean, et see ei pruugi nii j22da. aga ma sain siiski teisegi lapse p2rast kolmandat kooseluaastat – teise mehega. suurem laps on juba m6nna pubekas, pisem tubli viiene myrakaru. meil on tore pere. aga kui peaks nyyd katki minema, oleks kurb, kuid mitte iial ei ytleks ma iial, et veel fertiilse ea l6pusirgel neljakymnendate alguses kolmanda mehega kolmas laps v6ib syndida. kuigi hetkel loodan, et ikka sama mehega, kellega elan koos praegu ja keda v2ga armastan.

elu nautimine v6ib vabalt t2hendada ka seda, et naudid oma laste olemasolemist ja nende kasvamist. mis vahet, kas need said yhe, kahe v6i kolme mehega tehtud.

Kui lapsel on kõik olemas ja tal hea lapsepõlv, siis mis vahet sel on, mitme mehega tal lapsed tehtud?
Ma hoopis ei saa aru miks need naised ja mehed nühivad, kes ei suuda lapsele korralikku toitu lauale panna ja talvel sooje riideid selga saada. Vot sellised on põlastust väärt.
Lapsed on õnn ja täiesti mõistetav on, et kui hakkad uue mehega elama, siis tahetakse ka päris oma, ühist last.
PS. nagu mõnele teiselegi, siis ka minule tundus, et teemaalgataja vägagi tegi selle teema selliste emade solvamiseks ja arvustamiseks.
Väga inetu igastahes. Mine parem ja aita vaesuses olevaid lapsi kui tahad, paistab, et igavus sillerdab sul aknast sisse

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

et siis kirjutad eksmehele isegi ette, kelle naiseks peab võtma? uut noort mimmi ei tohi, peab võtma kolme lapsega ja ripakil tissiga moori?[/tsitaat]
Kui mina oleks noor mimm, siis ma ei võtakski lahutatud meest, kellel lapsed juba olemas on. Välja arvatud juhul, kui on kindlalt teada ja ära tõestatud, et mees tõesti suudab KÕIKI oma lapsi, (nii eelmisest suhtest, kui minuga suhtest) ära elatada ja ka oma aega jagada, nii et paksu verd ja pingeid ei tekiks uute-vanade laste vajaduste tõttu. Ja lisaks peab heas toimivas suhtes olema ka mehe-naise provaatne aeg. Mingit sellist mölakat, kes oma lapsed on unarusse jätnud, ma loomulikult ei vaatakski. Kui aga mees on oma lastele hea isa, siis paratamatult kuskil on piir kui palju lapsi ta suudab rahaliselt-ajaliselt üles kasvatada. Ja see piir on üsna tõenäoliselt täidetud juba varasema suhte lastega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui mina oleks noor mimm, siis ma ei võtakski lahutatud meest, kellel lapsed juba olemas on. Välja arvatud juhul, kui on kindlalt teada ja ära tõestatud, et mees tõesti suudab KÕIKI oma lapsi, (nii eelmisest suhtest, kui minuga suhtest) ära elatada ja ka oma aega jagada, nii et paksu verd ja pingeid ei tekiks uute-vanade laste vajaduste tõttu. Ja lisaks peab heas toimivas suhtes olema ka mehe-naise provaatne aeg. Mingit sellist mölakat, kes oma lapsed on unarusse jätnud, ma loomulikult ei vaatakski. Kui aga mees on oma lastele hea isa, siis paratamatult kuskil on piir kui palju lapsi ta suudab rahaliselt-ajaliselt üles kasvatada. Ja see piir on üsna tõenäoliselt täidetud juba varasema suhte lastega.[/tsitaat]

Kust selliseid mehi leida võib? Te kõik olete siin hirmus targad. Mina teeksin nii ja teeksin naa… Teete sõrmenipsu ja vastavad mehekandidaadid on kohe platsis v? Mina pole siiamaani kohanud ühtegi lastega vallalist meest, no ei ole minu teele ette tulnud. Kas ma peaksin nüüd kuulutusi vorpima igale poole ja oma lasteta armsama maha jätma? Siis oleks nagu inimlikum ja mõistlikum tegu jah? Hetkel ma tõesti last ei soovi jah, teist last, aga minu praegune mees on teatavaks teinud, et u 5 aasta pärast, kui majanduslik olukord on veelgi parem, tahab tema kindlasti last ka. Siis oleme mõlemad juba 30ndates ja miks siis mitte? Ehk on minul ka soov saada teine laps. Või peaks jalad risti panema, sest see oleks midagi sündsusetut? Jätan mehe maha ja hakkan otsima lapsega mehi? Sellist idiootsust pole varem vist lugenud.

[small]ilutegija kirjutas:[/small]
[tsitaat]ja kust on tulnud arusaam, et terveks eluks üks kaaslane, kellega siis ka lapsi saadakse? mingid tõsiusklikud on äkki kõik valmis, kui jutt meeste-naiste peale läheb. jah- see \”kuni surm meid lahutab\” on täiega piibli ja ristiusu teema. et oleks kontroll inimeste üle.
[/tsitaat]

Paljud virelevad eluaeg ühe mehega ja ajavad sellist mula välja, et ise ka ikka uskuma jääks, et nad õnnelikud on.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui mina oleks noor mimm, siis ma ei võtakski lahutatud meest, kellel lapsed juba olemas on. Välja arvatud juhul, kui on kindlalt teada ja ära tõestatud, et mees tõesti suudab KÕIKI oma lapsi, (nii eelmisest suhtest, kui minuga suhtest) ära elatada ja ka oma aega jagada, nii et paksu verd ja pingeid ei tekiks uute-vanade laste vajaduste tõttu. Ja lisaks peab heas toimivas suhtes olema ka mehe-naise provaatne aeg. Mingit sellist mölakat, kes oma lapsed on unarusse jätnud, ma loomulikult ei vaatakski. Kui aga mees on oma lastele hea isa, siis paratamatult kuskil on piir kui palju lapsi ta suudab rahaliselt-ajaliselt üles kasvatada. Ja see piir on üsna tõenäoliselt täidetud juba varasema suhte lastega.[/tsitaat]

sa räägid viisakalt, see on sinust kena, aga ikkagi kirjutad teistele oma maailma ette. et siis mees peab eelmiste perede lapsi ülal pidades uuest perest loobuma, samas naine võib iga uue mehega lapse teha, sest eksmehe elatisraha abiks ju ikka + uue mehe toetus. huvitav mõttemaailm. naisel mingit vastutust justkui pole, sünnitab nagu torust tuleb, sest \”tahab uue mehega ühist last\”. ja isade asi laste vajadused katta. kui ei kata piisavalt, siis pole HEA isa. ema ei pea midagi katma, temalt a la \”kodusoojus ja südameheadus\”. kusjuures lapsi just võib saada eksnaine, uus naine peab esmalt mõtlema, kuidas see eks ikka on ja saab ja kas vajadused kaetud, tema ei või igale mehele pesakonda tuua. huvitav..