Esileht Pereelu ja suhted Mehed, kes ei tule kunagi ise leppima

Näitan 17 postitust - vahemik 31 kuni 47 (kokku 47 )

Teema: Mehed, kes ei tule kunagi ise leppima

Postitas:
Kägu

MIna oma abielu lõpupoole(kui pmst olime juba lahus, aga polnud veel lahku kolinud)olin suisa õnnelik, kui mu eksmees mind selle “pilt on-häält ei ole” käitumisega omast arust karistas…vähemalt paar päeva oli rahu majas ja keegi ei virisenud ega kritiseerinud iga väiksematki mu liigutust kogu aeg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. Aitäh, Kägu 01.09.2019 02:13 enda loo avaldamise eest. Ma ise tunnen, et neid artsissistlikke jooni ei ole mu mehel tegelikult palju. Kui me ka tülis oleme olnud, siis ta nt endale süüa tehes teeb mulle ka, paneb ilusti taldrikule ja nt toob mulle teleka ette (muidugi ühtegi sõna ei vaheta). Ta ei ole muidu manipuleeriv ja tegelikult mulle ei heida üldse midagi ette (on öelnud, et tahab, et ma saaksin olla selline, nagu olen), alati arvestab minu soovidega, kui ma midagi teha tahan. Tundub, et pigem on niipidi, et mina ei viitsi tihti tema asju teha, ta on ka maininud mingitel hetkedel, et ega need minu asjad mingid lemmiktegevused tal ei ole, aga tahab minuga koos olla ja see ei võta tükki küljest. Kui haige olen, siis toimetab ette-taha ja isegi ütleks, et majapidamistöid niisamagi teeb rohkem tema. On ääretult abivalmis ja teeb ise paljusid asju (vahel on see mind ka ärritanud, kui nt teiste eest liialt hoolitseb). On öelnud ka seda, et tal ei ole minu pärast kunagi piinlik ning tülid tekivadki tegelikult ainult ühes olukorras – seltskonnas, kui ta minu jaoks on käitunud imelikult (mina siis tunnen kas veidi armukadedust või nt tunnen, et ta on liiga lahke ja inimesed kasutavad ära teda, arvavad, et ta nüüd ongi terve õhtu mingi kokteilitegija neile).

Ütlen kohe ära, et lahkuminek ei ole minu esmane valik. Nimelt olen rase hetkel. See etteheitmine võis tulla ka sellest, et mina olin üritusel kaine, teised švipsised ja võib-olla mõnele lausele-tegevusele omastasin oma kaine peaga rohkem tähendust, kui inimesed švipsisena mõtlevad. Olen nõus ka seda tunnistama, kui leppimiseks läheb, aga ei algata just seepärast, et tema sõnad tüli käigus tegid väga haiget ning mina tahtsingi lahendada seda teemat rahulikult sellega, et ütlen, et mul oli ebamugav, tema paisutas selle tüliks ja ütles inetuid asju, seega lepitus tulgu ka tema poolt.

Need, kes on kirjutanud, et ei viitsi probleemidesse süveneda ega neid lahendada jne – ma ütleks, et minu loo puhul need paika ei pea, sest kui meil lõpuks leppimisprotsess on, siis tema tavaliselt räägib rohkem. Mõtestab lahti seda, miks mina rahul ei olnud ja paneb kõrvale selle, miks tema jaoks see tegelikult okei oli ja kuidas tema mõtles jne. Ehk näen, et tal ikka täitsa liigub seal kupli all midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

muidugi ühtegi sõna ei vaheta

Mina lõpetan rääkimise, kui keegi mulle minu jaoks põhjendamatult haiget teeb. Võimalusel lähen ära. Kuid ma ei taha selle inimesega rohkem suhelda kui hädavajalik. Mitte mingist trotsist, lihtsalt ma sulgun endasse. Nii et see “pilt on, aga häält pole” ei pruugi alati olla kius, vaid lihtsalt inimene sulgub endasse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No teemaalgataja, sul on siis see valik, et lepid sellega. Viimases postituses hakkasid oma meest kaitsma, see on normaalne. Minu vaikiv eksmees tegi Ka pea alati vaikimisperioodil ka mulle söögi, hommikul kohvi. Vägivald tuli ikkagi, kuigi ta oli kohati ülihea ja hoolitsev inimene. Ma loodan, et sul kõik laabub. Tahtsid erinevaid kogemusi teada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ma saaks aru, kui mees mingil ühisüritusel su kallal normina hakkaks või sind ära unustaks või end liiga täis jooks ja piinlikke asju tegema hakkaks (nilbitseb, röhitseb jms), aga see kui mees tahab lahkesti teistele jooke segada? no kellele ta sellega halba teeb? Või on sõbralik…

Minu mehel on just see halb komme, et hakkab avalikus kohas mind maha tegema ja kohta kätte näitama. Täiesti nõmedalt kohe. Seega saab tast peagi eksmees.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ütlen kohe ära, et lahkuminek ei ole minu esmane valik. Nimelt olen rase hetkel.

Ahjaa, unustasin veel lisada. et…

Olen peast rase.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu eks oli selline. Tema arvates ta ei teinud midagi valesti ja mingit leppima tulekust ta isegi ei mõelnud, rääkimata vabandamisest. Kõik need asjad, mis ta Sulle ütles, olid ka vihahoos öeldud ja tema arvates Sa ise süüdi, et ta selleni viisid.
Sarnaselt Sinule hakkasin ka mina mingi aeg otsimagi vigu enda käitumises ja vabandusi tema omale otsima nagu Sa oma teises kommentaaris kirjutad, ta ongi juba saavutanud selle, et temal on õigus nii käituda!
Tema arvates peab nüüd elu minema täpselt samamoodi edasi nagu seni ja sellest asjast enam ei räägita. Solvumine on tema arvates Sinu probleem. Seda katkist telekat võid Sa mängida, tal sellest täiesti ükskõik, mingi järjekordne naise tuju. Ta ootab rahulikult, kui telekas jälle tööle hakkab.
Tulemust võid lugeda minu esimest lausest – ta on nüüd mu eks. Mina ei kannatanud seda käitumist lõpuks välja, sest need sõnad, mis ta tigedana suust välja ajas olid ikka väga inetud ja tema draamatsemine muutusid lõpuks väga väsitavaks. Ma pidin kogu aeg kontrollima, kuidas asju talle serveerida nii, et ta ei tunneks mingit kriitikat enda suhtes. Lapsedki said suureks kasvataud selle mehe kõrval ja siis mulle aitas.
Aga peale Su teist kommentaari ma ei usu, et Sa midagi ette võtad vaid kannatad vaikides nagu mina omal ajal ja kurdad teistele, kui halvasti mees Sinuga käitub, kuid samas siis, kui Sina käitud nii nagu tema tahab, siis on ta suisa ideaalmees. Kui ta vabandab, siis ta teeb seda tegudega, mitte kunagi sõnadega. Harju sellega.
Jõudu Sulle!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Uurin, kas mõnel teisel ka kodus selline härra, kes on nii kange, et ise kunagi leppima ei tule? Mul on mees suhteliselt lühikese süütenööriga selle koha pealt, kui julgen talle öelda, et miski tema käitumises mind häirib. Tavaliselt ei lähe ma seda ise talle nina peale viskama, vaid jään näiteks vaiksemaks, kui mingi olukord häirinud on, tema uurib, et mis lahti on ja näiteks viimane olukord oligi selline, et ütlesin, et mul oli seltskonnas ebamugav, kui ta nii ja nii käitus ja seedin nüüd natuke seda. Koju jõudes oli ta selle peale nii ärritunud ja viskas mulle ette, kuidas tema kunagi ei tule mulle ütlema, kui ma midagi (tema arvates analoogse näitena) teinud olen jne. Ma leidsin, et ma ei teinud midagi valesti, kuna tõesti see tema käitumine mu meeleolu muutis, ta uuris ja ma vastasin ausalt. Me ei tülitse tihti, kuid suuremad tülid ongi sellest, kui ma tema jaoks teda ennast kritiseerin. Dramaatiliselt kolib siis teise tuppa magama, võtab oma paar kompsu ka sinna kaasa ja vihahoos ütleb asju, mis haiget teevad mulle väga. Kui mingites varasemates situatsioonides olen tundnud, et võib-olla olingi ülekohtune ja liiga keevaline ise ka, siis seekord ei tunne ennast üldse süüdi. Seega varasemalt olengi mina ise lepitust otsima läinud. Samas ma ei tunne, et peaksin seda seekord tegema, kuna ei tunne ennast süüdi, aga selline tunne, et tema leppimist võibki ootama jääda.

Muidu mees on hästi mõistlik ja hoolitsev jne. Kui olen ise leppima läinud varasemalt, siis räägime alati asjad selgeks ja tunnistab ise ka, et tegi vigu selles olukorras. Ma aga ei taha alati olla see, kes lepitust otsima läheb, eriti, kui ma veel ise ennast süüdi ei tunne. Nüüd ongi nii, et magasime öö eraldi tubades, kodus pilt on, aga häält ei ole. Pole ühtegi sõna vahetanud. Ma juba ei taha seekord lepitust otsima minna seepärast, et kui ärritus, siis ütles mulle paar asja, mis mulle tõsiselt haiget tegid (ta isegi varasemalt öelnud, et ongi jah keevaline ja ütleb siis asju, mida ta tol hetkel vihase peaga mõtleb; saan sellest aru ja olen ise ka selline olnud, viimasel ajal tundub, et olen arenenud ja palju rahulikumaks jäänud nendes olukordades, aga samas, kui olen inetult öelnud, siis olen selle pärast ka hiljem vabandanud).

Küsimus selles, et kas kellelgi on sarnast tüüpi meestega endal kodus kogemust? Kas kui piisavalt kaua oodata, nad ikkagi tulevad ise leppima või ongi täiesti lootusetu oodata? Võib tunduda nagu jonni ajamisena, aga tegi tõesti haiget mulle ja tunnen, et ei ole praegu minu koht minna lepitust otsima.

Olen olnud sellise mehega pikaaegses suhtes. Põgene, tegemist on vaimse vägivallaga. Su enesehinnang langeb ja oled lõpuks kõiges süüdi. Mul on nüüd armastav suhe, aga psüühikale jättis sinu kirjeldatud mehe käitumine sügava jälje.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. Aitäh, Kägu 01.09.2019 02:13 enda loo avaldamise eest. Ma ise tunnen, et neid artsissistlikke jooni ei ole mu mehel tegelikult palju. Kui me ka tülis oleme olnud, siis ta nt endale süüa tehes teeb mulle ka, paneb ilusti taldrikule ja nt toob mulle teleka ette (muidugi ühtegi sõna ei vaheta). Ta ei ole muidu manipuleeriv ja tegelikult mulle ei heida üldse midagi ette (on öelnud, et tahab, et ma saaksin olla selline, nagu olen), alati arvestab minu soovidega, kui ma midagi teha tahan. Tundub, et pigem on niipidi, et mina ei viitsi tihti tema asju teha, ta on ka maininud mingitel hetkedel, et ega need minu asjad mingid lemmiktegevused tal ei ole, aga tahab minuga koos olla ja see ei võta tükki küljest. Kui haige olen, siis toimetab ette-taha ja isegi ütleks, et majapidamistöid niisamagi teeb rohkem tema. On ääretult abivalmis ja teeb ise paljusid asju (vahel on see mind ka ärritanud, kui nt teiste eest liialt hoolitseb). On öelnud ka seda, et tal ei ole minu pärast kunagi piinlik ning tülid tekivadki tegelikult ainult ühes olukorras – seltskonnas, kui ta minu jaoks on käitunud imelikult (mina siis tunnen kas veidi armukadedust või nt tunnen, et ta on liiga lahke ja inimesed kasutavad ära teda, arvavad, et ta nüüd ongi terve õhtu mingi kokteilitegija neile).

Ütlen kohe ära, et lahkuminek ei ole minu esmane valik. Nimelt olen rase hetkel. See etteheitmine võis tulla ka sellest, et mina olin üritusel kaine, teised švipsised ja võib-olla mõnele lausele-tegevusele omastasin oma kaine peaga rohkem tähendust, kui inimesed švipsisena mõtlevad. Olen nõus ka seda tunnistama, kui leppimiseks läheb, aga ei algata just seepärast, et tema sõnad tüli käigus tegid väga haiget ning mina tahtsingi lahendada seda teemat rahulikult sellega, et ütlen, et mul oli ebamugav, tema paisutas selle tüliks ja ütles inetuid asju, seega lepitus tulgu ka tema poolt.

Need, kes on kirjutanud, et ei viitsi probleemidesse süveneda ega neid lahendada jne – ma ütleks, et minu loo puhul need paika ei pea, sest kui meil lõpuks leppimisprotsess on, siis tema tavaliselt räägib rohkem. Mõtestab lahti seda, miks mina rahul ei olnud ja paneb kõrvale selle, miks tema jaoks see tegelikult okei oli ja kuidas tema mõtles jne. Ehk näen, et tal ikka täitsa liigub seal kupli all midagi.

See on väga kurb, et sa sellise mehega lapse saad. Naine on rase ja mees mossitab teises toas. Olen sama läbi teinud. Parem, kui sa läheksid temast lahku juba rasedana. Muidu tahab sult veel lapse ära võtta vms jama.
Usu teisi, selline käitumine ei ole kuskilt otsast hooliv ega armastav ja see mees ei ole hea mees.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimene saab ennast erinevat moodi arendada, füüsiline arendamine on kõige nähtavam, on ikka hästi näha, kui keegi teeb sporti ja toitub tervislikult.
Samamoodi saab arendada ennast ka emotsionaalselt. Mõni teeb seda teadlikult, õpib erinevaid tehnikaid, loeb raamatutest, praktiseerib, võtab kasutusse mis toimib, loobub sellest, mis ei toimi. Mõnda õpetab keskkond.
Sinu mees ei ole emotsionaalselt eriti kõrgel tasemel, ma ütleks nii umbes 12 aastase tasemel. See ei takista elus hakkama saamist, aga tetud piiranguid ta tekitab. Naised on läbi ajaloo pidanud sõltuma mehest ja suures osas tema emotsionaalsest tugevusest. Kui ikka mees koopast minema jalutas öösel, kui keegi teda solvas, siis ega ta hommikul elusana tagasi ei tulnud.
Sa saad lapse sellise mehega ja mingid instinktid on sul ikka säilinud sellest ajast, sa tahad meest, kes oleks tugev ja kindel erinevatele tormidele vastu astuma, mis elu alati tekitab. Pilt on, häält ei ole mees sellist kindlustunnet sul ei tekita. Sinu õnneks on ühiskond sellest aru saanud, et maailm on täis selliseid lapsmehi ja erinevad naiste-laste-sünni-koolimineku jne toetused kehtestanud.

Kuidas olukorda lahendada, ma ei teagi. Otse naised ei räägi, kaudselt selline mees ei saa aru. Seksiga pipardamine vahest aitab, aga rasedus ja kerge ligipääs pornole pärsivad selle effektiivsust.
Kuna seksuaalne tõmme tekib ainult erinevate pooluste vahel, siis võid ju ennast väga tugevaks sugupooleks arendada, ise maskuliinne roll võtta suhtes ja mees korralikult ära kohitseda. Sellised suhted küll kestavad, kui ta korralikult raha sisse toob. Kui sa oled siiski feminiinsete omadustega naine, siis selline roll sulle pikalt rahuldust ei paku ja fustratsioon on kerge tekkima.
Võid kuidagi vaikselt suunata teda loogika abil, näiteks küsi, kas siis kui ülemus kritiseerib, siis kolid kah teise tuppa oma töölauaga või midagi sellist. Aga see väga raske, mehed “võidavad” kõik loogilised vaidlused. Vähemalt omamarust.

Proovi neid:
“mul on vaja tugevat meest, kes iga kriitika peale enesevalitsust ei kaota!”
“Ma ei ole argumenteerimises nii tugev kui sina, aga mul tekib hirm tuleviku suhtes, kui sa mu öösel üksi jätad.”
“Ma ütlesin ära, mis mind solvas, ma tahan et mind kuulda võetakse ja siis koos edasi minna.”

Edu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu olukorras saadaksin ma mehele sõnumi, kus teataks, et oled tema solvangutest seekord niimoodi solvunud, et kui ta veel sinuga koos elada soovib, siis tulgu ise lepitust otsima (või kolime lahku).

Ja mis sa siis teed, kui ta tulebki vihaga, võtab oma kompsud ja läheb? Kui sa lähed teda SIIS tagasi paluma, kaotab iga mees sellise selgrootuse vastu igasuguse austuse. Ei maksa kunagi pilduda mingeid ähvardusi ja ultimaatumeid, kui sa pole tegelikult valmis seda halvemat varianti ellu viima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilmselgelt on tegemist vaimse vägivallaga. See mees on oma naise enesehinnangu juba nii madalale ajanud, et naine hakkabki iseennast süüdistama, isegi kui on ilmselge, et mees ütles väga halvasti, käitus väga halvasti, ei tule leppima. Ja viimases postituses hakkad rääkima, et reageerid ise üle jne. Sul ei ole enam eneseuhkustki. Sellist tüüpi naised püüavadki koguaeg mehele meelejärgi olla ja kõiki ta soove täita ja kui mehele ikkagi miski ei meeldi ning ta taas tänitama ha halvustama hakkab, siis naine pehmendab mehe nõmedat käitumist ja süüdistab iseennast. Ja tead kuhu see kõik lõpuks viib, nendel meestel hakkab sellise naisega igav ning lähevad ja otsivad naise, kes neid endid kamandab. Ja siis jäävad need altruistlikud naised üksinda, koos oma ülimadala enesehinnanguga, mis on türannide poolt maha tambitud ja ei saa aru, miks see mees nad ometi maha jättis, kui ma kõik tema jaoks tegin. Pigem, püüdke ennast ka paarisuhtes kehtestada ja mitte mehe jaoks elada, uskuge, enda väärtustamine tuleb väga kasuks. Selle alandlik olemisega ja mehe tujude järgi olekuga rikute lihtsalt oma närvid ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

enda väärtustamine tuleb väga kasuks.

Tuleb. Sest see paneb meest suhte nimel pingutama – kui ta sellest tõesti huvitatud on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. Aitäh, Kägu 01.09.2019 02:13 enda loo avaldamise eest. Ma ise tunnen, et neid artsissistlikke jooni ei ole mu mehel tegelikult palju. Kui me ka tülis oleme olnud, siis ta nt endale süüa tehes teeb mulle ka, paneb ilusti taldrikule ja nt toob mulle teleka ette (muidugi ühtegi sõna ei vaheta). Ta ei ole muidu manipuleeriv ja tegelikult mulle ei heida üldse midagi ette (on öelnud, et tahab, et ma saaksin olla selline, nagu olen), alati arvestab minu soovidega, kui ma midagi teha tahan. Tundub, et pigem on niipidi, et mina ei viitsi tihti tema asju teha, ta on ka maininud mingitel hetkedel, et ega need minu asjad mingid lemmiktegevused tal ei ole, aga tahab minuga koos olla ja see ei võta tükki küljest. Kui haige olen, siis toimetab ette-taha ja isegi ütleks, et majapidamistöid niisamagi teeb rohkem tema. On ääretult abivalmis ja teeb ise paljusid asju (vahel on see mind ka ärritanud, kui nt teiste eest liialt hoolitseb). On öelnud ka seda, et tal ei ole minu pärast kunagi piinlik ning tülid tekivadki tegelikult ainult ühes olukorras – seltskonnas, kui ta minu jaoks on käitunud imelikult (mina siis tunnen kas veidi armukadedust või nt tunnen, et ta on liiga lahke ja inimesed kasutavad ära teda, arvavad, et ta nüüd ongi terve õhtu mingi kokteilitegija neile).

Ütlen kohe ära, et lahkuminek ei ole minu esmane valik. Nimelt olen rase hetkel. See etteheitmine võis tulla ka sellest, et mina olin üritusel kaine, teised švipsised ja võib-olla mõnele lausele-tegevusele omastasin oma kaine peaga rohkem tähendust, kui inimesed švipsisena mõtlevad. Olen nõus ka seda tunnistama, kui leppimiseks läheb, aga ei algata just seepärast, et tema sõnad tüli käigus tegid väga haiget ning mina tahtsingi lahendada seda teemat rahulikult sellega, et ütlen, et mul oli ebamugav, tema paisutas selle tüliks ja ütles inetuid asju, seega lepitus tulgu ka tema poolt.

Need, kes on kirjutanud, et ei viitsi probleemidesse süveneda ega neid lahendada jne – ma ütleks, et minu loo puhul need paika ei pea, sest kui meil lõpuks leppimisprotsess on, siis tema tavaliselt räägib rohkem. Mõtestab lahti seda, miks mina rahul ei olnud ja paneb kõrvale selle, miks tema jaoks see tegelikult okei oli ja kuidas tema mõtles jne. Ehk näen, et tal ikka täitsa liigub seal kupli all midagi.

Ooot-oot, uus info: oled rase.
Ma sõna otseses mõttes vihkasin oma meest, kui ma olin rase ja tülisid tõstsin ka üles nii et seda nägu. Me olime ka varem ainult kaks aastat koos olnud, nii et lihvimata nurki oli tegelikult palju. Lisaks veel minu hormoonid, sest ma ju tahtsin koguaeg ideaalset, aga ei teadnud ise ka, mis see ideaalne olema peaks. Või et see “ideaalne” muutus iga päev ja mees oli vist ainult segaduses…

Üldiselt objektiivselt kõrvalseisjana hinnates (kuigi poel seltskonnas muidugi päris juures istunud) on inimene, kes on seltskonnas sõbralik, abivalmis ja teiste eest hoolitseja lihtsalt suurepärane inimene! Ma ei saa aru, miks tema käitumine peaks sulle piinlikkust valmistama, ole parem uhke, et sul on mees, kes märkab teisi, nende soove ja täidab neid. Seltskonnaüritused on ju harvad, missiis, kui ta mõni õhtu ongi teiste teenistuses. Armas ju.

See vaikides oma viha pidamine on muidugi rasedusest ja tüli põhjusest olenemata kohutav. Mina keelaks endaga sellise “töötlemise” ära. Aga mehel on kindlasti selleks abi vaja. ütle talle selgelt ja otse, mis sul vaja on, et kõik jälle laabuks. Mina-lauseid on siinkohal hea kasutada/harjutada. Ehk siis, mitte välja tuua, mida mees teeb valesti vaid kuidas tema käitumine SULLE mõjub. Ja teise põhjenduste avatud kuulamine ja arvesse võtmine ei tee ka kunagi halba.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Me ei tülitse tihti

Kas see on saavutatud sedamoodi, et te ei tülitse, niikaua kui sina suu kinni hoiad?
Kui asi oli tõepoolest nii nagu teemaalgatuses, siis see mees ei talu ega oska vastu võtta vähimatki kriitikat, ründab enne kui teda tema meelest ründama hakatakse, põgeneb, ignoreerib ja muud ebaefektiivsed minakaitse vahendid. jne

Psühholoogilised kaitsemehhanismid

Psühhooloogilised mehhanismid, mida ego kasutab kaitseks sisemiste ohtude vastu. Ego kaitseb end lubamatute tungituletiste (soovide, ihade) vastu, mille teadvusse jõudmine tekitaks talumatut ärevust. Kuna ka ärevus ise on ebameeldiv tunne, kasutatakse samu kaitsemehhanisme ka ärevuse ohjeldamiseks.

Kaitsemehhanisme võib jagada kolme gruppi:
neurootilised, primitiivsed ja küpsed kaitsed.

1) Neurootilised kaitsed

repressioon e.väljatõrjumine
nihutus
vastandreaktsioon
projektsioon
isoleerimine
identifikatsioon e. samastumine
ratsionaliseerimine
regressioon
tühistamine

2) Primitiivsed kaitsed

eitamine
väljaelamine (acting out)
lõhestamine
autistlik fantaasia
projektiivne identifikatsioon
primitiivne idealiseerimine
omnipotentsus
alavääristamine

3) Täiskasvanu küpsed MINA-kaitsed

Püüd planeerida oma elu (eesmärgid, sihid)

Positiivne mõtlemine

Altruism ja empaatia ehk võime näha asju ka teiste seisukohalt

Tegelikkuse arvestamise võime

Huumori leidmine, kasutamine, mitte satiir

Mõistlik huvi enda vastu, eneseaustus ja sallivus

Huvi teiste vastu (aktsepteerimine ja sallivus)

Enesejuhtimine, otsustusvõime ja otsustamine

Paindlikkus ja loovus – kui ühtviisi ei saa, siis proovib teisiti

Mõistlik hedonism (enesele rõõmude lubamine)

Võime oma tundeid väljendada

Kui ma vihastan, siis muutub kaaslane minu jaoks vaenlaseks, kes tuleb pihuks ja põrmuks teha ning teen väga haiget oma sõnadega. Mul on ka mees ähvardanud ära minna ja õige on ka. See ongi mind parandanud. Saan mõistusega aru, et see on nii vale, aga ma ei tea, mis selliseid asju minus esile kutsub.

See tuleb kaasa varasest lapsepõlvest, perest, mida nägid, mida kogesid, mis järeldusi lapsena sellest tegid jnejne. On palju tekste selle kohta, kuidas isiksused kujunevad, kuidas tekivad inimesele toimetulekumehhanismid stressis jms, võta loe midagi kasvõi netist.


Teemaalgataja, sellest rase olemisest oleks võinud alustada 🙂 Siis käivadki emotsioonid üles-alla. Ja kui sa tõid viimase näite, et sina solvud, kui tema on seltskonnas “imelik” ja nt hakkab mingiks kokteilitegijaks teistele- no ja siis? Mismoodi see sind siis puudutab, et peab hakkama “seedima” ja vaikivat kuju mängima? Ja kui tema vihaga öeldud kommentaarid käisid ka selle “peast rase” olemise kohta, siis- asjas on tera tõtt. Paljudel rasedatel on periood, kus nad sõna otseses mõttes ei salli ega seedi oma meest, isegi hingamine käib närvidele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Uurin, kas mõnel teisel ka kodus selline härra, kes on nii kange, et ise kunagi leppima ei tule?

Pohhui oleks, teeks lihtsalt oma asju. Et ma olengi seltskonnas introvertsem ja mitte see, kes algatab, siis ei näe see kuidagi imelik välja ka. Aga isegi, kui oleks jutukam, siis ei viitsiks kogu aeg algatada aj organiseerida, las mees teeb ka midagi.

Please wait...
Näitan 17 postitust - vahemik 31 kuni 47 (kokku 47 )


Esileht Pereelu ja suhted Mehed, kes ei tule kunagi ise leppima