Inimese sugu absoluutselt määrab inimese kui mitte võimekuse, siis tema ajuehituse. Mehed ja naised on erinevad.
Ehk siis sinu arvates on mehed ülemsugu. Ja naised alamsugu?
Huvitav, kuidas tänapäevane feministlik ideoloogia on nii jäik ja must-valge. Et mehel ja naisel võiksid olla võrdselt olulised, ehkki oma olemuselt erinevad rollid, on selle järgi mõeldamatu. Üks peab ikka teisest üle olema. Ainult kas valitseda või vihata, kolmandat võimalust pole. Aga see vist ongi tänapäeva tunnus, et inimesi on maailmas liiga palju ja vaja pole tegelikult kedagi? Talude ajastul oli talupidamine ilma peremeheta niisama mõeldamatu kui ilma perenaiseta, sest nad täitsid erinevaid rolle, mida oli ühtviisi vaja pere ellujäämiseks. Tänapäeval oleme uhked selle üle, et mitte kedagi pole tegelikult vaja.
Sa oled feminismist täiesti valesti aru saanud.
Feminism ei võitle selle eest, et takistada mehi või naisi ja naisi täitmast stereotüüpselt oma soole omistatavaid rolle. Feminism võitleb selle eest, et keegi poleks sunnitud/survestatud valima oma rolli ja ülesandeid soost lähtuvalt, vaid et valik tehtaks oma soovidest, iseloomuomadustest, huvidest ja pere kokkulepetest lähtuvalt. Ehk siis iga naine võib ka feministliku ideoloogia järgi keeta, küpsetada, tittesid kantseldada jne jne, teha kõike traditsiooniliselt naiselikuks peetavat ja tunda end seejuures väärtustatuna ja hästi – aga on oluline, et ta teeks seda seepärast, et ta seda siiralt TAHAB, mitte seetõttu, et ta on naine. Ja et iga mees, kes hoopis ise tahab keeta, küpsetada, tittesid kantseldada jne, võiks seda vabalt, viltuvaatamist kartmata, ka teha, mitte ei oleks survestatud olema “ambitsioonikam”, “edukam” jne, et sest no kuulge, ta on ju mees.
Ehk siis sinu enda näidet kasutades – tänapäeva elus ei tingi erinevat ülesannete jaotust enam mehe/naise erinev ihuramm, nagu oli sajaneid tagasi. Naine poleks lihtsalt füüsiliselt jaksanud tõsta raskeid palke või vedada põllukive samal määral nagu mees. Tänapäeval on sellised raskused tehnika või vajaliku tööjõu sisseostmise näol lahendatud. Seega võiks ühes toredasti toimivas perekoosluses olla ülesanded jaotatud mitte osalejate soost, vaid huvidest, oskustest ja tahtmisest lähtudes, kas pole? Et talunaine võib vabalt hoopis ise (traktoriga) põllutöid teha ja talumees jällegi kanu kasvatada või lapsi kasida või suppi keeta, kui see mõlemale osapoolele sobib ja meeldib.
See on ilus jutt ja olen sellega põhimõtteliselt nõus, aga see oli feminismi mõte selle liikumise tekke alguses. Praeguseks on feminismist saanud rabiaatne vihkamisideoloogia, mis alandab ja trambib mutta (valgeid) mehi. Eesti ehk on alles poolel teel, aga märgid on olemas ja areng käib kiiresti. Põhjamaades pole enam võimalik naisel see koduhaldjas olla, teised naised ei jõua ära vihata. Naiselik riietumisstiil kutsub esile pahameelt ja põlgust. Ühe mehe sigadused laiendatakse kogu (valgele!) meessoole ja mehed peavad sisuliselt igal sammul oma olemasolu eest vabandust paluma. Meedia rõhutab seda kuvandit nii kuis suudab ja suvalised isehakanud sissekvoteeritud meediaprofiilid saavad oma vihaõhutustele positiivset tähelepanu kestvate ovatsioonide saatel.
Kui nüüd Eesti juurde tagasi tulla, siis Perekooli näitel ei ole samuti okei, kui naise sooviks on keeta, küpsetada ja tittesid kantseldada. Sellistele naistele vaadatakse põlgusega ülevalt alla, nimetatakse sünnitusmasinateks, parasiitideks, ülalpeetavateks, kaltsudeks ja milleks kõigeks veel.
Muide, Põhjamaadest veel. Trend on sinnasuunas, et naised jutlustavad toksilisest mehelikkusest, pehmete väärtuste ja tundlemise olulisusest, peavad arvet vahetatud mähkmete võrdsuse üle, jätavad lapsed igal võimalusel isaga koju… ja siis jätavad mehe maha, kuna ta “pole piisavalt mehelik” ja leiavad endale araablase või aafriklase.