Ehk on mõistlik lasta igal mehel ise oma isiklikust vaatevinklist sellist asja otsustada? Keegi ju ei käsi sul naist võtta ja lapsi saada. Miks see sind niivõrd palju häirib, et on mehi, kes ei soovi sellist elu nagu sina? Kas teeb elu kibedaks, kui on mehi, kes on eluga rahul ja ei ela nagu sina? Või sa siiski pole ikkagi rahul oma otsusega ja otsid pidevat tunnustust? See pole sul ju esimene samalaadse teema siin foorumis. Justkui kinnisideeks tundub sul olevat kuulutada sulle sobivat elustiili.
Inimesele, kui bioloogilisele olendile, on isase aheldamine peresisesesse (vabakäigu) vanglasse lahendus, mis pole jätkusuutlik. Ühe naise selja taga aastate või koguni aastakümnete viisi istumine muserdab inimest nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Suur Looja pole sellist asja niiviisi ette näinud. Ma ei räägi Piiblist, mis on kõigest 2000 aastat tagasi inimeste poolt kirjutatud, vaid tõelise Mehe peas helisevast looduse kutsest, mis iga kord tuksetega mitmel pool kehas annab märku kui ilusat naisolevust silmapiiril on märgata.
Need õnnetud mehed, keda naised on vähem või rohkem alatute võtetega kodustada suutnud, neile tuleks meestekliinikutes (abikaasat ligi laskmata) psühholoogilist abi anda. Kui sellises mehes on veel säilinud mingigi isane vitaalsus, siis kasvõi MTÜ riigiraha abil võiks sellised mahasurutud ühiskonna liikmed vabastada kodusest arestist. Eesti naised on üliosavad rakendama oma abikaasade peal stockholmi sündroomi ja kui naabri kaebuse peale saabuvad korravalvurid koos meditsiinitöötajatega, siis kõige vähem tuleks kuulata õnnetu mehe soigumist teemal, et: “Jumal, ärge viige mind minema, ma tõesti armastan seda naist.” Tegelikult kui selline mees viia naisest helikaugusest eemale, siis ta kohe langeb päästjaile kaela ja nagu väike, pisarais poiss tänab päästjaid ämmelgase käest pääsemise eest
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 24.03 21:50; 26.03 01:02; 28.03 22:44;