Teema: Mehega ei saa mitte millestki rääkida

Lihtsalt üks märkus – jah, elu ei ole alati kerge ja ei peagi lillepidu olema, aga kui värskes suhtes tuleb ühel ninast veri välja pingutada, ennast maha suruda, teise järgi muutuda, siis tasub küll mõelda, et kas sellel on mõtet?

<p style=”text-align: left;”>Ei ole kõik eesti mehed sellised. Te olete ilmselt väga erinevad inimesed ja ei rahulda teineteist emotsionaalsel tasandil.</p>
Perspektiiv kokku jäädes on lõputu rahulolematus ja teineteise piinamine.

Ei, see ei ole normaalne suhe, et pead ennast terveks eluks maha suruma ja probleemidega üksi tegelema. Kui kõik raskus ja koorem täielikult sinule langeb, siis oleks lihtsam juba vallalisena elada. Isegi kui sa praegu tunned, et oled armastuse nimel valmis kasvõi terve elu kannatama, siis varem või hiljem see muutub ja avastad, et oled teise inimese pärast oma elu ja nooruse ära raisanud. Sellel järgneb vihkamine.

Perspektiivi pole, kui mees suhtumist ei muuda. Kahjuks. Nii et pigem hakka harjutama end mõttega, et liigud edasi.

Aga milles teil siis need probleemid seisnevad, mida niiväga arutada on vaja? Ehk siis, on suur vahe, kas probleem on selles, et üks jätab pärast vetsus käimist potile kaane peale panemata või näiteks käitub järjepidevalt kaaslase sõpradega halvasti.

Ma ei saa ka aru, et miks sina ennast muuta tahad? Kui su kaaslane ütleb, et tal on “p*hui” (ääremärkusena: kohtuavalt häiriv ja lapselik väljend), siis minu teada tähendab see eesti keeles, et tal on täiesti suva, kuidas sina käitud. Kui tal on suva, siis milleks ennast muuta. Võibolla lihtsalt ongi see, et su kaaslane armastab sind sellisena nagu sa oled ja ei tahagi, et sa muutuksid.

Aga kui sul on vaja, et tema midagi teismoodi teeks, siis tasub vast selgelt öelda lihtsalt. Kui ta siiski ei kuula sind – no polegi ju tegelikult vaja vastata sellele, kui ütled, et palun pane potile kaas peale vannitoas – ja edaspidi sama häirivalt käitub, siis tuleb sul muidugi teha oma järeldused. Kas suudad leppida või kold välja, nagu sulle soovitatakse…

Oleks väga abiks kui ütleksid, millised on teie umbkaudsed vanused. On ikka väga suur vahe, kas olete selliste probleemidega 19-aastased või 30-sed.

Üks tähelepanek ka. Sina armastad seda meest rohkem kui tema sind. See ei ole kunagi hea kombinatsioon. Ühel päeval sa märkad, et väga palju sellest “super-suhtest” ja “täitsa minu inimesest” toimus tegelikult sinu enda peas, st seda usku oli sulle endale vaja ja sa toitsid oma unistust ise. Reaalne mees on tegelikult üsna teistsugune kui see, keda sina oma muinasjutus näed. Ma ei ütle seda paha pärast, selline unistamine on meile, naistele, omane, eriti nooremana. Aga reaalsus on see, mis ta on. See mees ennast ei muuda, sest ta ei armasta sind selleks piisavalt. Tal on õigus olla selline, nagu ta ise soovib, ja sinu pärast ta ennast muutma ei hakka, õiged järeldused pead tegema sina ise. Ta tiksub sinuga just nii kaua kui sina lased, sest tal on niimoodi mugav, poetab sulle aeg-ajalt mõned tühipaljad laused sellest, kuidas ta ikka ei taha et sa ära lähed – aga reaalsuses ei tee midagi ega tahagi teha. Ei, ta ei peaks muutuma mingiks arutelumeistriks, aga armastatud naise heaks muudaks armastav mees (kasvõi ilma sõnaliselt arutlemata) vähemalt seda käitumist, mille kohta naine üritab talle edasi anda, et see väga häirib. Temal ei ole see kavaski. Ta ei taha ja/või ei oska, aga ta ka ei püüa. Sinu jaoks on lõpptulemus ikka sama – sina nälgid ja temal on mugav elu.

Sa armastad teda liiga palju ja genereerid ettekujutust temapoolsest armastusest paljuski ise. Reaalsus on see, et ta ei soovi armastusele vastata, vähemalt mitte sinule ega mitte nii, nagu sinul vaja oleks. Teil on erinevad soovid ja vajadused. Ma ei näe, et sellest midagi head tuleks. Ma arvan, et sinu kõhutunne ütleb seda sulle juba ka, muidu sa seda teemat teinud ei oleks. Aga sa ei taha veel oma muinasjutust loobuda ja sul on kahju tehtud investeeringud kaotada (aeg, tunded jne). See on paraku väga jätkusuutmatu. Tegutseda tuleb kohe, kui taipad, et oled investeerinud valesse kohta, ja oma järelejäänud ressursid välja tõmmata, sest iga järgnev päev tähendab veelgi suuremat kaotust.

Suhte alus on kommunikatsioon. Kui kommunikatsiooni pole, siis see suhe ka ei toimi. Mina olen 30-aastane ja mina sellise inimesega koos ei suudaks olla. Kümme aastat nooremana  üritasin küll, ja selge see, et sellest suhtest pikemas plaanis midagi välja ei tulnud. Isegi see korra nädalas tülitsemine tundub mulle hetkel nii palju mõttetut draamat, sest kodu võiks olla ikka see koht, kus inimene saab olla rahulikult ja puhata.

Kui ainult üks pool pingutab ja teisel on “pohhui”, siis mina lõpetaks selle asja pigem varem kui hiljem. Elu on lühike, ja seda pole mõtet veeta inimestega, kellel on “pohhui”. Kui sa pingutadki ning olete koos ehk veel paar aastat, siis kas sa oled kindel, et sa siis sellega rahul oled, et sa niiiii väga suhte püsimise nimel aastaid enda soove alla surusid? Aga see on sinu elu ja need on sinu otsused. Valus on sul igal juhul, lihtsalt praegu sa lükkad seda paratamatust edasi ning kannatad ise.

#3750331:

Mis asjad need siis on, millest on koguaeg vaja rääkida????? Et ühe asja räägid ära ja hops, juba järmine asi platsis? Kui tüütu. Äkki sa oled ta oma rääkimistega ära kurnanud? Teiseks, kuidas sa räägid? Kas heietad või pead loengut või õpetad emalikult või mida? Meestega tuleb rääkida kindlas kõneviisis ja lühidalt, mitte heia-heia nii ja naa, nagu sõbrannadega. Üldse tundub, et teie suhtes puudub koosolemise rõõm, kus ei pea tingimata mitte millestki rääkima vaid olete koos ja naudite vaikust.

Mulle oleks ka niisugune suhe vastukarva, kus ma justkui peaks iga olukorda, sõna ja liigutust läbi arutama ja kaaslane poleks iial rahul. Milleks siis koos ollagi kui rahul kunagi ei olda?

Saaks aru, et mees jooks iga päev käpa maha või arutult raiskaks raha, teels midagi olulist, mis mõjutab tervet pere, siis tuleks asi jutuks võtta. Kui kõik on muidu korras, pole ka mõtet millestki rääkida pidevalt. Mõtle nüüd ise, kui sul oleks mees, kes sinuga igast asjast rääkida üritaks-kui tüütu see oleks.

Ma ei tea, ma võtaks siis pigem kassi, kui oma kaaslasega rääkida ei saa 😀 Minu jaoks ongi oma mees parim sõber, kellega koos maailmaasju arutada – rääkida uudistest, päevamuljetest, toidust jpm. Ei kujuta ettegi, et elame koos, ent päeva jooksul sisuliselt omavahel millestki ei räägigi, see oleks päris õudne.

Kui ikka kokku on kolitud, siis ju see naine mehele ka nii häiriv ei olnud, et tema poolne jutt nii kohutav oleks olnud.

#3750331:

See jutt, et koli välja siis, on ka õige. Suhtest välja astubki see pool, kes ei suuda enam koos olla ja ei võta kaaslast nii, nagu ta on.

Nii ei püsiks ükski suhe koos, kui iga etteheite peale kohe välja kolitaks. Inimestel on ikka eri arvamused ja vahel juhtub paljudel, et mõni kohustus jääb täitmata ja keegi tahab, et teine midagi teeks, teine väga ei viitsi ja siis tuleb natuke vaielda ja ennast kehtestada. Lahendus võib ka tulla mõlemat pidi. Vahel võidab see, kes teha ei taha, vahel see, kes tahtis, et midagi tehtud saaks. Aga see, et üldse ei saaks suhelda suhtes ega väljendada, kui on midagi, millega sa rahul ei ole, on absurd. Selle koli välja siis, mul…. jutu peale ma koliks välja kohe. Kui ei taha, siis ärgu öelgu sellist asja. Kui juba nii ütles, siis ma küll ei viitsiks hakata enam midagi nuputama ja jokutama seal.

#3750343:

#3750331:

Mis asjad need siis on, millest on koguaeg vaja rääkida????? Et ühe asja räägid ära ja hops, juba järmine asi platsis? Kui tüütu. Äkki sa oled ta oma rääkimistega ära kurnanud? Teiseks, kuidas sa räägid? Kas heietad või pead loengut või õpetad emalikult või mida? Meestega tuleb rääkida kindlas kõneviisis ja lühidalt, mitte heia-heia nii ja naa, nagu sõbrannadega. Üldse tundub, et teie suhtes puudub koosolemise rõõm, kus ei pea tingimata mitte millestki rääkima vaid olete koos ja naudite vaikust.

Mulle oleks ka niisugune suhe vastukarva, kus ma justkui peaks iga olukorda, sõna ja liigutust läbi arutama ja kaaslane poleks iial rahul. Milleks siis koos ollagi kui rahul kunagi ei olda?

Saaks aru, et mees jooks iga päev käpa maha või arutult raiskaks raha, teels midagi olulist, mis mõjutab tervet pere, siis tuleks asi jutuks võtta. Kui kõik on muidu korras, pole ka mõtet millestki rääkida pidevalt. Mõtle nüüd ise, kui sul oleks mees, kes sinuga igast asjast rääkida üritaks-kui tüütu see oleks.

Ma ei tea, ma võtaks siis pigem kassi, kui oma kaaslasega rääkida ei saa 😀 Minu jaoks ongi oma mees parim sõber, kellega koos maailmaasju arutada – rääkida uudistest, päevamuljetest, toidust jpm. Ei kujuta ettegi, et elame koos, ent päeva jooksul sisuliselt omavahel millestki ei räägigi, see oleks päris õudne.

Kui ikka kokku on kolitud, siis ju see naine mehele ka nii häiriv ei olnud, et tema poolne jutt nii kohutav oleks olnud.

Ma arvan, et peeti silmas sellist suhtest rääkimist või siis nende tülipõhjustavatest asjaoludest rääkimist…umbes nii, et, kallis, ma panin jälle tähele, et sa ei pigistanud hambapastatuubi mitte lõpust, vaid keskelt. Me peaksime selle asja selgeks rääkima, kas sa ei leia?

Tundub väga ebavõrdne suhe. Sina pingutad ja võtad tülide eest vastutuse enda peale ja mees pillub ebaviisakalt tüli käigus ” a mul p* ja koli siis välja”. Ma ei tea, miks sul on mulje, et ta tegelikult seda ei taha. Ei tasu sõnadega hooletult ümber käia ja eriti veel kaaslase suhtes, kellest hoolid. Ma ei talu sellist austuse puudumist. Ja arvan, et kord nädalas tülitseda pole ka mingi normaalne olukord. Tõenäoliselt on tüli sügavam põhjus selles, et te ei saa erimeelsusi rahulikult selgeks rääkida, siis jääbki korduma. Ja see ei saa muutuda ka tulevikus, kuni ainult üks osapool pingutab ja teist ei huvita. Ma ei tea, ei pea kergekäeliselt lahku minema ja võid esialgu ise terapeudi poole pöörduda, aga ma kirjeldatu põhjal küll mingit helget tulevikku teil ei näe. Ise sellist elu ei oleks nõus elama.

Ja tõsi on ka see, et kui mees ise ei soovi pingutada või enda hirmude ja käitumismustrite muutmisega tegeleda, ei saa ka sina teda selleks sundida või meelitada.

#3750351:

Nii ei püsiks ükski suhe koos, kui iga etteheite peale kohe välja kolitaks. Inimestel on ikka eri arvamused

On kaks vahet, kas sa oled kaaslasega eriarvamusel või teine ütleb sulle, et koli välja.

Kui ikka välja kolida soovitatakse, siis see ei ole “iga etteheide”, see on ikka palju põhjapanevam asi ja otsene väljaütlemine, et teine ei soovi sinuga koos olla.

Kui ta ütleks, et ah, mine metsa oma jutuga, ma ei viitsi seda jälle kuulata, siis see ei oleks tõesti mingi niisugune asi, mille peale kohvreid pakkima hakata. Aga kui sulle ikka otse öeldakse, et koli välja, siis mina pigem ei oska pärast seda näha variantigi, et mitte välja kolida. Võtangi ja kolingi. Miks olla sellises suhtes, kus teine sulle otse ütleb, et hakka astuma, tal pohui?

AGA – ma saan sellest mehest ka siiski aru, sest mulle tundub, et naine ponnistab liiga palju ja see pidev ponnistamine ongi hakanud närvidele käima. Mul on üks sõbranna selline, kes ka tahab mõnikord “lihtsalt rääkida” ja see siis seisneb peamiselt minu eraelus surkimises. ma ei viitsi talle rääkida, mida ma oma elust mõtlen või arvan, kas ma olen hetkel kurb või õnnelik, jube tüütu. Lähme parem teeme midagi koos, korjame metsas seeni ja pärast grillime, aga mitte nii, et istume diivanile, joome teed ja siis räägime üksteisele, mis hinges toimub. Öäk. Selline punnitatud värk ei sobi. Kui mingis ekstreemses olukorras tõesti tekib endal see südamepuistamise tuhin, küllap ma siis ta üles otsiksin, eks ta viitsiks kuulata ikka. Aga niimoodi, et istume ja siis räägime, see mulle ei sobi. Sellised asjad peavad käima spontaanselt.

Seda on ka raske uskuda, et kui aken katki läheb, siis mees selle peale kuidagi kapseldub. Mida seal kapselduda on, võtad guugli lahti, kutsud mingid klaasijad kohale ja korras jälle. Läheb toru katki, kutsud torumehe. Samas sellise asjaga saab ka naine hakkama, et mingi torujüri kutsuda, see tegutseb, kes esimesena jaole sai. Kui naine on üksi kodus ja keegi lõhub akna, siis ei hakka ju näiteks kaks päeva ootama, et mees koju saabub ja siis selle olukorra lahendab. Kui lambipirn põleb läbi, siis ka ei pea sellega mehe juurde jooksma, suudad ise ära vahetada. Samamoodi ma eeldaksin, et mees oskab särgile ise nööbi ette õmmelda, mitte ei jookse nuttes naise juurde, et tule appi. Nii piltlikult öeldes.

Ei ole vaja kõiki asju arutada pidevalt. Tehke ja olge. Kui mingi teema tekib, siis jooksvalt vaatate, mida teha. Sa ei pea meest kohtlema nagu sitta pilpa pea, vabandust väljenduse eest (et ei julge vestlust alustada, muidu äkki solvub), aga kogu aeg ei pea kõiki asju üksipulgi arutama ka. Ja kui ikka ei sobi see asi omavahel, siis lähete lahku, mitte ei ole nii, et sina teed endast suure märtri (muudad ennast) ja siis mees peab sulle selle eest tänulik olema. Ei pea sina kulmudel kõndima ja ei pea mees samuti end endale vastumeelselt sinu järgi painutama.

#3750353:

Olen teemaalgataja. Esiteks olen ma südamest tänulik kõigile vastajatele! Väga abistavad ja arukad kommentaarid! Aitäh!

Lisan mõned vastused siit läbi jooksnud küsimustele:

1. Mina olen pisut alla 30 ja mees on 36. Mehe pikim suhe seljataga on 11 aastat, kus (tema ema jutu järgi (saan tema emaga super hästi läbi)) käitus ta täpselt sama ükskõikselt ka eelmise kaaslasega, olevat olnud täielik kokku-lahku suhe ja lõpuks naine lahkuski ning mees olevat seda lõplikku lahkuminekut väga raskelt üle elanud. Tänaseks küll sellest palju aega möödas (nad olid alles verinoored, kui kokku läksid), ent see näitab mulle, et ta tõesti ongi oma loomult selline pohhuist, kes sisimas võib-olla kohe üldse ei tunne, et tal on suva, vaid hirm lihtsalt oma mehelikkust kaotada, paneb talle kaitsekilbi ümber ja “kõigesti on suva”. Ma ei lohuta ennast sellega, sest tõesti olen võtnud ka selle teadmise ühe variandina, et tal ongi reaalselt minust ja meie suhtest suva)

2. Ei ma ei ole emalik, ma ei ole nämmutaja. Ma pigem olen ise ka seda tüüpi, kes väga pikalt ei viitsi mingeid probleeme lahendada. Mulle meeldib kui ilma emotsioonideta on välja toodud probleem, selle võimalikud lahendused. Pole vaja pikalt nämmutada.

Ja probleeme ei teki juurde. Ei tea küll, kuidas ma ennast nii valesti sain väljendada algses kirjutises. Pigem on tegu ikka paari põhiprobleemiga, mis on üsna suured ja mõjusad, kuid mille osas pole suudetud asja ära rääkida, leida lahendusi või kompromisse. Ja nii see kõik eskaleerub, tuleb uuesti päevakorda, kuna miskit pole muutunud. Ja jätan probleemi sisud enda teada, kuid tegu ei ole pelgalt “mees jätab sokid vedelema” tüüpi probleemiga (mis polegi minu arvates probleem üldse), vaid reaalsed elu mõjutavad olukorrad.

3. Üksi ma muidugi lõputult ei pinguta. Ma pole enam 20-aastane, et aastaid raisata seal, kus see väärt ei ole. Samas ei ole ma ka seda tüüpi, kes kohe, kui miski ei sobi, selle minema viskab ja järgmise juurde jalutab. Esmalt ikka proovin anda endast kõik, mis olen suutnud anda ja kui siis ka asi ei toimi, siis pole mõtet enam välja pigistada midagi sealt, kus seda ei ole.

4. Keegi ütles ka seda, et milleks teha probleeme seal, kus neid pole ja võiks lihtsalt nautida koosolemist. Vot see koosolemine ongi nii hea, et see õnnetunne, mis sellel momendil tekib (ma ei pea silmas konkreetselt üldse mitte seksi, vaid kasvõi niisama teleka vaatamine kaisus), laeb piisavalt akud täis jälle mul, et panustada suhte keerulisematesse olukordadesse. Lihtsalt siin suhtes on jah mõned tõsisemad probleemid, mida on vaja kas muuta või kuidagi leida kompromiss, et mõlemad oleksid rahul, aga kahjuks ei ole võimalik isegi mitte rääkida. Mida siis koos lahendamisest rääkida.

5. Kohe, kui on mingi “kriisiolukord” (olgu see kasvõi mikronäitena toodud “aken läheb katki” – sest keegi siin tõi sellise näite kommentaarides), tõmbab tema kookonisse ja enam ligi ei lase, olukorda lahendada ei saa, rääkida ei saa, lihtsam on katta piltlikult öeldes kõrvad kinni ja öelda “mul p*hui”. Mulle endale tundub, et tal on lapsepõlvest pärit mingi muster, mingi hirm.

6. Ehk siis asi ongi meie suhtes selles, et on mõned tõsisemad ja pikemaajalised asjad, mis suhet tegelikult õõnestavad kasvõi kusagil sisimas ning neist rääkida ei saa. Ning ei saa rääkida ka asjadest, mis ikka suhtes ette võivad tulla, olukorrad, mis tulevad ja lähevad ja võib-olla ei vajagi rääkimist. Fakt on lihtsalt see, et mitte millestki ei saa rääkida. Nii ma olen võtnud õppust ja mingiprobleeme enam ei tahagi teemaks tuua. Las ma seedin need siis omaette ära. On aga asju, mis korduvad ja korduvad ja mis “ära seedimise” asemel hoopis käärivad järjest enam. Rääkida aga ei saa.

Ikkagi ei saanud väga palju selgemaks, milles siis probleem. Või ongi probleem ainult selles, et teatud teemadel rääkida ei saa.

See akna näide on tegelikult päris jabur. Esiteks, mida on siin arutleda? Teiseks, miks sa olukorda lahendada ei saa ilma temata? Või kui ei viitsi, siis jätad talle lahendada – ehk pole ta sõnade vaid tegude mees.

Aga mina sellises olukorras kirjutaksin vist mehele pika kirja (kasvõi romaani) ja avaldaks oma tundeid ja kuidas tema käitumine minu armastust hävitab. Kirjutaks lõppu ehk ka mingi ultimaatumi: kui sul on päriselt suva, siis pane mu sussid  selleks ja selleks kuupäevaks esikus risti, ma pakin oma asjad ja kolin välja… Või midagi sellist. Kui pole, siis peab neid ja neid asju muutma meie käitumises, et saaks normaalelt edasi.

Ja kõik, rohkem ei räägikski ja ootaks tema reaktsiooni.

Mõni inimene oskab paremini lugeda kui kuulata.

Minul on mees, kes ei suuda pikalt kuulata ebamäärast hala, et “mul on raske, olen väsinud, olen masenduses, jõuetu, ülekoormatud jne”.  Ta (olenevalt meeleolust) kas vajub näost ära ja langeb ise masendusse või kipub lahendusi pakkuma.

Hästi toimib kui konkreetselt ütlen, et “olen väsinud, palun käi ise täna toidupoes”.  Või “palun jaluta tund aega lapsega, mul on vaja hetkeks üksi olla”. Või “mul oli kehv päev, palun kallista mind ja ütle midagi ilusat”.

Samuti asub ta koheselt tegelema probleemidega nagu katkine aken, tühi rehv, läbipõlenud pirn vms.

Ehk siis mind tõesti huvitab, MIS on need probleemid, mille puhul mees ütleb, et tal on pohh.

#3750424:

On aga olemas asju või tegevusi (koondnimetusena probleem), mille jätkuv eksisteerimine ei saa lõputult kesta. Ma pean kas a) aktsepteerima b) suutma mehe kas või natukene rääkima saada, et mingi lahendus leida olukorrale ja kompromiss c) ära minema. Need on asjad, mis on lahendamata jäänud ja tekitavad üha uuesti ja uuesti probleeme ja tülisid meie suhtes. Ühed ja samad asjad, mis aga pole ära lahendatud.

Tõepoolest, kui ikka aken parandatud ei saa, siis tuppa puhuv tuul ja sadav vihm on ka jätkuvalt probleemid. Nali-naljaks…

Su variant a siiski viitab, et asi ja tegevus võib ja jätkuvalt eksisteerida ning kesta ning teiegi olete jätkuvalt koos.  Ma arvan, et lihtsam ongi selle variant a-ga arvestada, sest teist inimest sa ikka ei muuda, kui tema ennast muuta ei taha.  Nüüd oleneb, kas see “probleem” on tõesti nii suur, et sa oma järgnevat elu selliselt elada ei taha ja kolid minema või suudad iseendaks  jäädes muganduda (kuna sa konkreetseid näiteid tuua ei taha, siis ei tea ju kas ja kelle poolene manipuleerimine see kõik on..).