Teema: Mehega ei saa mitte millestki rääkida

mul on üks selline lähisugulane. Teen mingit oma asja, süvenen tööl vms, või on ka koosolek, tema helistab – tal vaja rääkida ja midagi klattida, et tema on näiteks solvunud, et ma pole helistanud ja küsinud tema tervisliku seisundi kohta. Igas normaalses peres ju kogu aeg tuntakse huvi. Kui ütled, et ma ei saa hetkel rääkida – koosolek, siis on ta solvunud, et ei pea tema tundeid tähtsaks. Alul sai isegi räägitud ja arutatud, aga nüüd on 20 aastat, kui need solvumise ja tema tunded enam üldse ei huvita, sest see on väsitav, et kogu aeg keegi kuskil oma kodus ja mõtleb mingeid asju välja ja eeldab, kuidas ma peaksin käituma või olema ja siis teatab neid”fakte” sulle tõe pähe. Teistes peredes olla nii ja et vaata, kui tubli jaanus või mart on jne. Mida aeg edasi, seda vähem huvitab see teiste tunnete pasaämbri kaela saamine ja selles ulpimine.  Üldse ei tahagi enam helistada, sest ma tean, mis sealt tuleb – haigused ja etteheited. Ja see süveneb aastast aastasse.  Kui inimesel on väga palju vaba aega, siis ta tundlebki pidevalt. Näiteks tööl ei käi ja ta ei saa aru, et kuidas töölkäiv inimene süveneb töösse, pärast kodus tegeleb lastega, kodu korrastamisega ja kõige selle kõrvalt ei tegele kogu aeg kellegi tunnete lahkamise või arutamisega, veelgi enam – teine inimene ei pruugi kiirel päeval isegi meelde tulla ja siis see teine inimene leiab, et sinu käitumine on solvang tema eksistentsile. Inimestel võivad olla täiesti erinevad suhtlemisviisid või  -harjumused.  Vaba inimene ei suuda aru saada, kuidas teisel pole kogu aeg vaba jne.

Eks need tüliderohked suhted on samasugused – ühele tundub, et ta annab teisele kõik endast, aga teine ei pruugi seda kõike vajadagi. Teine võtab suhet kui kahe eraldi isiksuse kooslust, mitte nn teineteisest sõltuvat suhet.

Sinu mehel/kaaslasel võib olla sama – ei jaksa lõpmatuseni kellegi heietamise publikuks olla. Proovi nii, et heietad sõbrannaga või foorumis , aga mehe jätad rahule ja vaata, kas läheb paremaks. Alusta õnnelikolemist omaenda isikuga, mitte ära seo end komplekti mehega, et sa saad olla õnnelik ainult siis, kui sinu mees käitub nii nagu sa soovid või jaanus või mart vms. Äkki on abiks.

#3750381:

Aga kui sulle ikka otse öeldakse, et koli välja, siis mina pigem ei oska pärast seda näha variantigi, et mitte välja kolida. Võtangi ja kolingi. Miks olla sellises suhtes, kus teine sulle otse ütleb, et hakka astuma, tal pohui?

Absoluutselt.
Teemaalgataja tundub mulle tüüpilise heietajana. Kolme ülipika postitusega pole suutnud tegelikult mitte midagi öelda. Mul on naisenagi seda kurnav lugeda, huvi pärast punnitasin tekstid läbi lugeda, aga see on nagu s.tt seks – nagu hakkaks kuskile jõudma, aga ei jõua.

Ja sarnane jutuke on siin juba olnud, aastapäevad tagasi.

Kõrvaltvaataja pilgule ei ole siin küll mingi argipäeva ja nurkade lihvimine, vaid reaalselt sellel “mehel” (poisike pigem) ongi pohhui sinust ja sellest suhtest. Pole tal austust ega hoolimist sinu suhtes ja ei ole huvitatud, et te probleeme ületaks.

Selge on see, et see tüüp ei ole täiskasvanuks saanud ja tema jutt kõlab väga ebaküpselt. Ilma pingutuse ja ühegi tülita, hahaa… Nii saabki uskuda väga ebaküps ja ebakogenud poisike.

Kui inimene sulle ütleb otse et koli välja ja hakka astuma, siis nii teegi.

Kuule, vaata nüüd seda asja kõrvalt. Kui üks inimene sedasi oma kaaslasele ütleb, siis see on selge märk, et ta võtab seda kaaslast iseenesestmõistetavalt ega austa. Lisaks on vägagi kindel et ega sa kuskile ei lähe nagunii. Seetõttu nii ülbelt praalibki. Et kui midagi ei meeldi, siis mine minema. See asi läheb teil ainult hullemaks. Ise olen kunagi samasuguse eksemplaris kokku puutunud. Tean mida räägin. Mehel lihtsalt läks armumiseperiood üle ja tal on sinust nüüd suva, lepi sellega ja liigu edasi. Kui ühel poolel on suva, siis ei ole enam midagi teha. Nii lihtne ongi.

Minu soovitus on, et paki kotid ja minegi!
Kui ta tõesti ei taha, et sa läheks, küll ta siis ajab oma jalad tagumiku alt välja. Ning kui tal on siiralt savi, siis ongi hea, et läksid.
Mul kulus selleks minekuks 8 aastat. Lõpuks lõin käega(üksi ju rääkida asju selgeks ei saa) ja kui mul olid juba kastid ära viidud ja korter olemas, alles siis hakkas mees mõtlema ja otsis ka endale abi, et ennast ja oma käitumist mõista ja omi vigu tunnistada(siinkohal ütlen, et ka mina eksisin aga ei eitanud kunagi oma vigu).
Meil muidugi keerulisem ka, kuna on ka ühine laps. Tol hetkel olime siis paar nädalat täitsa üksteist nägemata, kuni ma pakin ja laps temaga teises riigis puhkamas. Suhtlesin vaid lapsega. Ja kui ta tagasi tuli, et aidata kolida viimaseid asju, oli ta reaalselt hoopis teine mees. See sama, keda ma ootasin ja igatsesin kõik see aeg.
Pikalt kahtlesin aga andsin veel viimase võimaluse. Muidu senimaani ma ise ka vaid ütlesin, et aitab, lõpetame ära, lähme lahku jne… Aga kui ma reaalselt ka selle sammu astusin, jõudis talle kohale mida ma eelnevalt oma, “tema jaoks tüütavate” rääkimistega, saavutada tahtsin.
Tol ööl me rääkisime hommikuni. Me ei ole nii sügavuti ja siiralt selle 8a jooksul kunagi rääkinud.

Mina küll ei laseks endale pidevalt öelda, et: “mul pohhui, koli välja kui ei sobi” ja jääksin ikka kokku edasi ja üritaksin uuesti probleeme jutuks võtta ja lahendada.

Need probleemid pole sinu lahendada ju! Sa ei jõua selliste vestlusega kunagi mitte kuhugi, näed ju ise – ütleb, et tal on pohhui (ära mõtle talle vabandusi välja, et tegelikult tal ju pole pohhui, tegelikult ta ju armastab mind ja tahab koos elada, ükskord kui ma olin hea naine ja ei alustanud tüli, ta ju isegi ütles et ikkagi soovib koos elada jne jne)

Rumalus on teha sama asja uuesti ja uuesti, aga oodata teistsugust tulemust. Selles pole mingit loogikat. Mees näeb ka et sul pole selgroogu – näeb et sa pole suhtega rahul, oled õnnetu, aga ometi oled endiselt temaga koos ja üritad ise lünkasid täita. Ta ei austa sind enam.

Ühesõnaga tegusid on vaja – see on ainus asi, millest mees võiks veel aru saada 🙂 Kõigepealt lõpeta suhtes nn lünkade täitmine – kui mees ei otsi lähedust, sina ka ei otsi. Kui mees ei soovi seksida – ei algata ka sina. Mees ei vestle sinuga – sina ka ei alusta vestlust. Mees ei tee ettepanekut nädalavahetusel koos midagi põnevat teha – sina ka ei tee, vaid otsid omale mujal tegevust ja seltskonda (ei jää ka õnnetuna koju igavlema) Kui mees ei tegele kodutöödega – ei tegele ka sina, kui siis ehk nii palju vaid et teed omale süüa ja pesed vaid enda pesu jne. Usun, et saad pointile pihta.

Lõpuks, aga sellega võib aega minna, märkab mees et midagi on muutunud – ta kas hakkab ise lünki täitma või võtab ise lõpuks suhteteemad jutuks või siis ei teegi midagi ja nii tulebki ilusti välja et teie suhtel tegelikult pole mingit tulevikku, sina sõudsid üksinda suhtepaati, ning ongi aeg välja kolida.

Mina olen pisut alla 30 ja mees on 36. Mehe pikim suhe seljataga on 11 aastat, kus (tema ema jutu järgi (saan tema emaga super hästi läbi)) käitus ta täpselt sama ükskõikselt ka eelmise kaaslasega, olevat olnud täielik kokku-lahku suhe ja lõpuks naine lahkuski ning mees olevat seda lõplikku lahkuminekut väga raskelt üle elanud.

Kulla teemaalgataja. Ma saan aru, et sa elad seda kõike väga raskelt üle ja võtad seda nii, et mees ehk ongi selline, varjab sellise ükskõiksuse ja hoolimatusega oma haavatavust ja lapsepõlve traumasid. Aga selle asemel et detailideni analüüsida mida ja miks tema teeb, mõtle endale.

Sa peaksid seda võtma hoopis nii, et see on VÄGA SUUR ohumärk, et mehel on ka varem selline käitumine olnud. See on suur punane ohumärk juba et sel mehel on varasemalt olnud tervelt 11a vältav suhe, mis oligi lõpuks kokku – lahku. Ja veelgi enam, et väidetavalt oli mees seda suhte lõppu nii raskelt üle elanud, aga IKKA ei õppinud sellest ju mitte midagi. Sest praegu käitub täpselt samamoodi. See tähendab, et edasi läheb teil samamoodi, sest see mees ei olegi suuteline muutuma. Arvasin, et ta on max 25a,aga et 36a mees nii käitub…Soovitan väga soojalt, lahku sellest suhtest, enne kui ka 11a kokku-lahku suhtes maha raiskad. Temaga ei ole kunagi õnne, vaid lõputu stress ja närvipinge su jaoks. Samas kui tal lihtsalt suva.

Mul endal oli üsna sarnane kaaslane. Ja samuti lõputu kokku – lahku, mis loomulikult kuskile ei viinud. Läksime lahku, sest kõik positiivne pool ja üksmeel oli lõpuks kadunud. Aga sain õige mitu aastat kohutavalt palju ärevust tunda, stressata ja muretseda mingi mõttetu suhte ja mehe pärast, kes must ei hoolinud. Olingi kogu aeg väga ärev ja suhte pärast muretsemine ning draamad halvasid tihti kogu mu elu. Tagantjärgi mõeldes ikka nii rumal. Samamoodi mõtlesin mehele kuldse kuu selga, kujutasin ette kuidas me oleme ikka nii sobivad omavahel lihtsalt peame need nurgad sirgeks lihvima ja probleemid ületama ja siis ongi kõik ok. Praegu mõeldes kõlab ikka nii rumala ja naiivsena. Mul tuli mõistus pähe siis kui hakkasin 30 saama. Sain aru et ma tahan ju päris suhet, õnnelikku ja toimivat ning ka peret, aga selle mehega ei jõua iial selleni. Lihtsalt viskas üle lõpuks. Hiljem ainsana kahetsesin vaid seda et varem seda asja ei lõpetanud, 2-3a täiesti mõttetut stressi ja aja raiskamist. Esimesed aasta aega oli mees samamoodi täiesti teistsuguse suhtumisega.

Aga eks see ongi kõik väga raske ja sa ei suuda lahkumineku mõttega leppida. Pole selleks valmis. Aga lõpuks kahjustad vaid ennast. Paraku on see kujutelm ilusast ja õnnelikust suhtest vaid sinu illusioon. Kaisus olla ongi hea, aga kui omavahel rääkida ei saa, teine üldse ei kuula ega osalegi, siis sellest lihtsalt ei tule midagi. Iialgi.

Minu suhe oli selline ilus ja mehe käitumine kena ka umbes-täpselt aasta aega (kuni mees armunud ja püüdlik oli), siis muutus üha külmemaks. Tagantjärgi sain aru, et tegelt oleks tulnud 2a järel see suhe lõpetada, sest pärast seda polnud enam tegelikult midagi suhtest alles. Kui 2a täitus, siis ta samamoodi lõpuks tahtis, et välja koliksin. Mu eks iga tüli korral heietas ka, et soovib lahku minna. Kui parasjagu tüli polnud, ei toonud seda kordagi jutuks. Nii et sarnasus su looga. Kolisingi välja ja möödus vaid 2 nädalat, kui tuli nutulauluga, et soovib uut võimalust ja tahab uuesti mu usaldust võita. Proovisime uuesti, aga muidugi läks kõik samas vaimus edasi. Lõpuks kestis see vindumine veel 2 aastat, mis oli tõesti täiesti mõttetu aja ja närvide kulutamine.Midagi rääkima ja arutama ta oligi valmis vaid esimene aasta, edasi lihtsalt vaikis või vihastas, ründas ja õigustas kõike. Ratsionaalselt midagi arutada polnud võimalik. Tal oli samamoodi uskumus, et õiges suhtes ei ole tülisid, vaid kõik kulgeb harmooniliselt ja probleemitult ja justkui “ise”.

Ma tean, et ega sa tõenäoliselt meid kuulda ei võta ja sul pole lihtsalt seda jaksu ega südant, et sellest suhtest lahkuda. Ise olin täpselt samasugune. Kõik su jutt kõlab nii sarnaselt. Kõik need püüded leida mehe käitumisele õigustust, et ta tegelikult ju hoolib ega taha et sa läheks ja et ta on üldse nii “sinu inimene”. Ma mõtlesin täpselt samamoodi, sõna-sõnalt. Ja tagantjärgi sain aru, et see kõik oli vaid minu soovmõtlemine ning praegu ei mõistagi, miks ja kuidas selles mehes nii kinni olin. See tuleb madalast enesehinnagust, soovist armastuse ja suhte järgi, pole iseseisev ja suur kartus üksinduse ees.

Minu meelest on aasta aega iganädalast tüli juba piisav, et sellest omad järeldused teha….Aga aasta aega mehe pidevat ütlust “mul on pohhui, mul on suva, mine siis minema, koli välja” on aga veelgi suurem argument, millest teha järeldused, et on tagumine aeg astuma hakata…Edasi läheks ainult hullemaks. See mees lihtsalt EI MUUTU ja NÜÜD ON NII. Need on need mõtted, mida endale korrutada, et jõuaks kohale aktsepteerimine, et asjad lihtsalt on nii ja kui sulle ei sobi, siis paraku pead lahkuma. Muid variante siin kahjuks pole. Kas lepid sellega, milline mees on (ja oled väga õnnetu) või lahkud ja leiad kellegi, kellega saab suhelda. Mida kiiremini sellega lepid, seda parem endale. Ära ole nagu mina, kes asjatult 3a mingit draamat, ärevust ja depressiooni talus.

Teemaalgataja, nagu minu mehest räägid. Meil oli alguses kõik väga ilus, kuldne kuu seljas ja rohi ikka rohelisest rohelisem. Probleemid tulid siis kui mina ka midagi nõudma hakkasin. Läks aega, enne kui aru sain ja sedagi teiste abiga, et tema poolt tegu vaimse vägivallaga. Elu pideva hirmu ja pinge all, ähvardused, kuidas tema nüüd ja kohe praegu välja kolib jne. Süüdistasin samuti ennast ja olin valmis kõiges süüdi olema, kuni viimaks (ja taas teiste abiga) selgeks sain, et tegu on nartsissistiga. Kõik on ilus, kui sa teda imetled. Kui ei enam ei, siis hakkab pihta terror. Kodust väljas on kõik muidugi ilus, nunnutab sind teiste ees jne. Koju jõudes valab sopaga üle. Täne üks, homme teine tuju. Ja keegi ei tohi teada saada, millise inimesega tegelikult tegu on.

Tegu muuseas kaitseliitlasega. Metsas siplema mees vali, aga kodus kaltsustab oma partneri ära.

Ja veel. Sel mehel võivadki olla mingid traumad lapsepõlvest või eelnevatest suhetest, aga see EI OLE sinu süü ja sina ei pea sellepärast kannatama. See on tema ülesanne ja vastutus oma traumade ja vigadega tegeleda ja nendest üle saada. Sina pole kuidagi ära teeninud, et sinuga lugupidamatult ja hoolimatult käitutakse. Sa ei pea kannatama teise inimese traumade tõttu. Sul on õigus sellisele elule ja suhtele nagu sulle sobib, õigus õnnele ja harmooniale oma elus. Kui see suhe ja mees sinu elu õnnetumaks teevad, on ju asi üsna selge.

Räägi temaga konkreetselt ja lühidalt. Ütle, et sina sedasi ei suuda ega saa. Sul on vaja need paar põhiprobleemi ära lahendada (mis iganes need ka oleks, loodetavasti mitte alkohol ja teised naised..) või muidu jätkata ei saa.

Ma ei plõksiks ealeski kellegagi nii, et “mine siis ära”, “koli välja”  või “lähme lahku siis”, kui ma seda natukegi tõsiselt ei mõtleks. Täiskasvanud inimene saab ju aru, et kui sedasi öelda, siis paljud võivadki seda väga tõsiselt võtta ja kohe esimese ütlemise peale jäädavalt lahkuda.

Mu eks oli samasugune. Iga tüli peale “lähme lahku siis”, kui mina seda mitte ainsamatki korda ei öelnud. Alles lõpus, kui tõesti seda soovisin ja päriselt lõpuks lahku läksime ka. Aga tema ei tahtnud olla ei koos ega ka lahus. Kõigil oma lahkuminekusoovihetkedel mõtles kiiresti ümber.

Ma kirjutasin samuti kunagi siia foorumisse ning kurtsin ka sõbrannadele. Kõik üritasid mind mõistusele kutsuda nagu praegu siin sind. Ütlesid, et mees ju ei hooli ega armasta. Lõpuks läksime ka paariteraapiasse, kus isegi terapeut ütles midagi sellist, et “ta ju ei armasta sind, mida ta veel ütlema või tegema peaks, et sa sellest aru saaksid”. Muutus minus tuli alles siis, kui lõpuks ammendas ja väsitas kõik see draama mind nii ära ja tekkis ükskõiksus. Hakkasin igatsema hoolivat ja mõistvat kaaslast ning suhet, kus puuduks draamad ja saaksin tunda end hästi.

Sa saad ise ka aru, et mees kohtleb sind kui räpsu ja tead küll, et see ei ole normaalne, aga millegipärast on sul suur motivatsioon sellest hoolimata temaga suhtes püsida.

Ma arvan, et sulle läheb tema juures korda mingi väline tegur, nt see, et ta on rikas ja edukas ja/või välimuse poolest sinu “liigast” väljas. Sina oled kõrvuni armunud, tema jaoks oled sa aga mingi vahepeatus, kes võib-olla ongi juba liiga kauaks jäänud.

Et sa tema emaga “väga hästi läbi saad” ja muidu selline “hea ja armas” oled, ei aita seda suhet koos hoida. Et mees ema sõnul kunagist kokku-lahku suhet “pikalt taga nuttis” ei tähenda, et ta tegelikult soe ja armastav inimene oleks.

Minu vägivaldne eks nuttis mind veel aastaid taga, aga suhe ise oli nagu ameerika mäed – kord roosamanna, kord mõnitamine, alandamine, väänamine ja ähvardamine.

Mees, kes sulle juba suhte alguses viskab, et mul pohhui, hakka astuma, ei saa kunagi armastavaks hingesugulaseks. Ära raiska aega, anna elule võimalus kellegi paremaga kohtuda.

Ma arvan, et sa oled mehe lihtsalt vaimselt ära kohitsenud. Kõiges initsiatiivi haaranud, alati otsustamisel peale jäänud, ja kui tema on kunagi midagi omast initsiatiivist teinud, siis oled kritiseerinud ning talle teada andnud, et “hoopis nii oleks palju parem olnud”.

Ükski mees ei taha olla kellegi alluv. Ta ei räägi sinuga ega ei tee mingeid otsuseid seetõttu, et ta tunneb ennast sinuga koos ülimalt halvasti, nagu emmega elaks jätkuvalt. Ja emme muudkui muretseb, hoolitseb, kamandab, kuulab üle ja targutab.

#3750331:

Mis asjad need siis on, millest on koguaeg vaja rääkida????? Et ühe asja räägid ära ja hops, juba järmine asi platsis? Kui tüütu. Äkki sa oled ta oma rääkimistega ära kurnanud? Teiseks, kuidas sa räägid? Kas heietad või pead loengut või õpetad emalikult või mida? Meestega tuleb rääkida kindlas kõneviisis ja lühidalt, mitte heia-heia nii ja naa, nagu sõbrannadega. Üldse tundub, et teie suhtes puudub koosolemise rõõm, kus ei pea tingimata mitte millestki rääkima vaid olete koos ja naudite vaikust.

Mulle oleks ka niisugune suhe vastukarva, kus ma justkui peaks iga olukorda, sõna ja liigutust läbi arutama ja kaaslane poleks iial rahul. Milleks siis koos ollagi kui rahul kunagi ei olda?

Saaks aru, et mees jooks iga päev käpa maha või arutult raiskaks raha, teels midagi olulist, mis mõjutab tervet pere, siis tuleks asi jutuks võtta. Kui kõik on muidu korras, pole ka mõtet millestki rääkida pidevalt. Mõtle nüüd ise, kui sul oleks mees, kes sinuga igast asjast rääkida üritaks-kui tüütu see oleks.

See jutt, et koli välja siis, on ka õige. Suhtest välja astubki see pool, kes ei suuda enam koos olla ja ei võta kaaslast nii, nagu ta on.

Jutt on sellest et misiganes probleem naisel on, sellest ei saa räägitud, seda ei saa läbi arutatud, ei jõuta mingi lahenduse või kompromissini…

Minul oli ka nii, et kõikides muredes oli mu iseloom süüdi… Mehel oli kõik hästi kuni ei pidanud ühegi minu vajadusega tegelema, midagi panustama.

Pidevalt otsiti vigu, alavääristati viisakalt ja lisati, ära võta isiklikult.

Tegin kõik oma elu otsused üksi ja lahendasin, mis tarvis. Igatsesin inimest meeletult, kes kuulaks mu murekesi ja rõõme, aitaks mõne pisiasjaga või suuremaga, isegi kui saan kõigega hakkama, toetaks siis vaimses mõttes, elaks kaasa…

Point on selles – et pane oma vajadused ritta (need mis täna halvasti, mis osas rääkida ei saa, mis mädanevad (nb. Vajadus on see milleta sa ei saa elada, milleta elu sa ei aktsepteeri, mis teeb sind ilmatu õnnetuks, ja soovid on siis teises lahtris…need pole suhte vajadused…Neid hetkel ei puudutaks). Ja mõtle ka laiemalt läbi, mida sa täpsemalt suhtes olles vajad, millistel põhjustel sina suhtes oled. Ja siis kõrvuta reaalsusega, ja siis tõmba piir, et mida aktsepteerid ja kui paljuta või vähesega hakkama saad – selle otsustad sina.

Võid nimekirja ka lauale panna ja rääkida, et see ja too on sulle tähtis ja on kurb ja läheb aina kurvemaks (need mured, mis mädanevad su sees).

Mina vedasin pikalt üksi seda vankrit ja muutusin nii palju, et endal hakkas halb ja silme eest läks päriselt mustaks, seejärel tegin otsuse. Vajan seda ja toda ja lähen neid asju otsima täpselt sellisena nagu olen. Korjasin asjad ka kaasa.

Ja pärast lahkuminekut ei jõua ära kuulata kui hakkaja, ilus ja tubli ma olen… ???????? Positiivne oli ses suhtes see, et pole asja, mille lahendamisega ma täna hakkama ei saa. (tunne on selline sees) samas haletsen ka vahest, et miks küll nii pikalt oli vaja vireleda…

Osade inimestega on koos nii mõnus just sellisena nagu olen, nendega olengi.

Kõiki vastuseid ei lugenud, nii et võib-olla kordan kellegi juttu. Aga mina olen ka oma mehele öelnud, et kui ei meeldi, mine ära. Pole uhke selle üle ja tean, et tegin talle väga haiget sellega, aga sellised turri tõmbumised olid suhte algusperioodil, kus kartsin teda päris ligi lasta ja kui kuul kokku jooksis, siis suhtlemise asemel käratasingi, et pole sind vaja, saan ise ka hakkama. Ta oli aga õnneks kõvast puust ja kannatas selle kõik välja. Aga, ja siin on suur-suur aga. Ma olin ka siis valmis tunnistama, et see on mu kaitserefleks ja kui suurem emotsioon vaibunud oli, saime siiski asju arutada. Kui see mees pole üldse valmis sulle vastu tulema, siis ta ei ole sinu inimene, karm jah, aga tegelikult nii lihtne see ongi. Õige inimesega suhe ei ole pidev ebakindlus ja nutt ja draamad. Jah, lahkhelisid tekib ikka ja igal inimesel on oma kiiksud, aga kui inimene ei ole grammigi nõus oma kaitsemüüri langetama, siis löö selg sirgu ja kõnni ära, sa väärid inimest, kes ka sind ja sinu muresid märgata oskab.

Tüüpiline, kui endal on mure siis tehakse sellest MEIE mure ja teine peab hakkama sellega tegelema, sest ise ei olda rahul.

“Ei osale MEIE vestlustes”  – te ise tõmbate ju selle vestluse käima, sest TEIE jaoks on see oluline ja nimetate seda siis MEIE vestluseks

Tegelikult tahad SINA, et mees käituks teistmoodi. Käituks nii nagu sina soovid. Reageeriks sündmustele (probleemidele) teistmoodi, kuulaks sind nii nagu sina soovid, vastaks nii nagu sina soovid, arutleks nii nagu sina soovid.
Sina tahad, et ta oleks teine mees.

Väljakujunenud käitumis- ja mõttelaadi muutumine tuleb ainult inimesest endast, seda enam 36 aastasel, ja vajab selleks inimeselt endalt tõsist sisemist soovi.

Headele hetkedel suhtes ei taha keegi lahku minna.

Klassika… aju tuleb kasvatada endale, mitte munad ning mõistlike hobidega tegeleda, mitte mehe torkimise ja suhete pideva lahkamisega. Teist naist üritad endale kõrvale vormida sinna või mis? Suhted sellest moodsast suhte päästmisest ja muudest sarnasestest lollustest lõhki lähevadki. Kust kurat sellised naised tulevad karjakaupa tänapäeval, perekooli foorumist või?

Miks see oluline on, kas tutvuti netis või mujal?

Mõned mehed on väga kategoorilised tõesti ja sellistega ei saa ju toimivat suhet luua ega hoida.