Need, kellel pikk tee olnud rasestumisega. Kas olete vahel jäänud mõtlema, kui kõik võimalused proovitud, et lihtsalt mehega ei sobi selle kohapealt? Et kuna laps ei tule, kuna sobivust pole. Kuna ma oma tutvusringkonnas näinud ka paare kes aastaid ja aastaid proovivad, siis lõpuks lahku lähevad ja uute kaaslastega pm kohe laps olemas ilma probleemideta. Ma ise seda hakanud mõtlema praegu, kas tõesti asi selles…kas tõesti vaja partnerit vahetada, et enda närvid alles jääks ja ilma probleemideta laps saada???
Esileht › Rasestumine ja lapse ootamine › Mehega lihtsalt ei sobi?
Teema: Mehega lihtsalt ei sobi?
Need, kellel pikk tee olnud rasestumisega. Kas olete vahel jäänud mõtlema, kui kõik võimalused proovitud, et lihtsalt mehega ei sobi selle kohapealt? Et kuna laps ei tule, kuna sobivust pole. Kuna ma oma tutvusringkonnas näinud ka paare kes aastaid ja aastaid proovivad, siis lõpuks lahku lähevad ja uute kaaslastega pm kohe laps olemas ilma probleemideta. Ma ise seda hakanud mõtlema praegu, kas tõesti asi selles…kas tõesti vaja partnerit vahetada, et enda närvid alles jääks ja ilma probleemideta laps saada???
Mida tähendab, et oled kõik võimalused ära proovinud? Kas ka IVF oma rakkudega, IVF doonori rakkudega ja lapsendamise? Ilmselt mitte… Teema on pigem selles, et neid variante proovida ei taheta. Lahku minnes ei ole mingit garantiid, et uue mehega rasedaks jääd ja et veel lihtsasti. Ja kui jääd ja endine mees ei saagi lapsi loomulikul teel ka kellegi teisega, siis kas kellegi mahajätmine sellepärast, et ta tervis pole korras, oli kokkuvõttes õige? Ka kui peaksitegi mõlemad kohe lapsed saama, siis kas laste saamine ongi elus kõige tähtsam, et selle nimel lahku minna?
Need, kellel pikk tee olnud rasestumisega. Kas olete vahel jäänud mõtlema, kui kõik võimalused proovitud, et lihtsalt mehega ei sobi selle kohapealt? Et kuna laps ei tule, kuna sobivust pole. Kuna ma oma tutvusringkonnas näinud ka paare kes aastaid ja aastaid proovivad, siis lõpuks lahku lähevad ja uute kaaslastega pm kohe laps olemas ilma probleemideta. Ma ise seda hakanud mõtlema praegu, kas tõesti asi selles…kas tõesti vaja partnerit vahetada, et enda närvid alles jääks ja ilma probleemideta laps saada???
Mida tähendab, et oled kõik võimalused ära proovinud? Kas ka IVF oma rakkudega, IVF doonori rakkudega ja lapsendamise? Ilmselt mitte… Teema on pigem selles, et neid variante proovida ei taheta. Lahku minnes ei ole mingit garantiid, et uue mehega rasedaks jääd ja et veel lihtsasti. Ja kui jääd ja endine mees ei saagi lapsi loomulikul teel ka kellegi teisega, siis kas kellegi mahajätmine sellepärast, et ta tervis pole korras, oli kokkuvõttes õige? Ka kui peaksitegi mõlemad kohe lapsed saama, siis kas laste saamine ongi elus kõige tähtsam, et selle nimel lahku minna?
Ma seda teemat ei püstitanud selleks, et see plaan on. Aga selleks, kas on ka teisi kes sellel raskel teekonnal on vahepeal nii mõelnud, kuna igakuiste uute punaste külastusega teeb kõik see hormonaalne virr-varr elu ja olemise raskeks. Isiklikult minu jaoks on doonori rakuga ivf ja lapsendamine välistatud. Soovin siiski oma rakuga last. Ja, jah ma võin paarisuhte kohapealt egoist olla, aga ilma lapseta tulevikku ma endal ette ei kujuta.
Mul täpselt samad küsimused nagu eelmisel Käol. Kas mõlema tervis on täielikult uuritud, välistatud kõik põletikud, kõrvalekalded reproduktiivorganites ja muu selline, mehel spermaanalüüsid tehtud ja viljatusravi arsti juures arvel mõlemad?
Mina isiklikult selliseid paare ei tea, kes üritavad aastaid, lähevad siis lahku ja seejärel MÕLEMAD uue partneriga kohe lapse saavad. Küll aga tean selliseid, kus minnakse lahku ja siis üks pool saab uue partneriga üsna ruttu lapse. Põhjuseks see, et eelmises suhtes oli ühe partneri tervis korrast ära. Lahkumineku järel terve osapool võiski kohe lapse saada, sest asi ei olnud temas.
Lisaks veel, et kui lapse mittesaamine paneb sind kaaluma partnerivahetust, siis ma mõtleks hoolega järele, kas see ikka on sulle üldse õige inimene kõrvale. Meie üritasime üle kolme aasta, et jõuda esimese raseduseni. Olen läbi teinud kolm IVFi täisringi, siirdamisi siis rohkem, täpne arv pole enam meeleski. Teist rasedust ootame nüüd juba kümne aasta kanti. Ja põhjus ei ole minus, meie viljatuse põhjused on ainult mehes. Aga kordagi, mitte ühte ainukest kordagi ei ole ma mõelnud, et äkki peaks partnerit vahetama. Ma ei taha lihtsalt lapsi, ma tahan lapsi temaga. Kui meil poleks üldse õnnestunud ka IVFi abil bioloogiliste lasteni jõuda, siis oleksime lapsendanud, aga lahku sellepärast mingil juhul läinud ei oleks.
Sa oled valmis minema oma partnerist lahku ja uue inimesega, keda sa veel ei tunnegi saama lapsi.
Aga mitte proovima IVFi doonori spermaga?
Võibolla sa ei peaks selle partneriga lapsi saama siis tõesti.
Need, kellel pikk tee olnud rasestumisega. Kas olete vahel jäänud mõtlema, kui kõik võimalused proovitud, et lihtsalt mehega ei sobi selle kohapealt? Et kuna laps ei tule, kuna sobivust pole. Kuna ma oma tutvusringkonnas näinud ka paare kes aastaid ja aastaid proovivad, siis lõpuks lahku lähevad ja uute kaaslastega pm kohe laps olemas ilma probleemideta. Ma ise seda hakanud mõtlema praegu, kas tõesti asi selles…kas tõesti vaja partnerit vahetada, et enda närvid alles jääks ja ilma probleemideta laps saada???
Mida tähendab, et oled kõik võimalused ära proovinud? Kas ka IVF oma rakkudega, IVF doonori rakkudega ja lapsendamise? Ilmselt mitte… Teema on pigem selles, et neid variante proovida ei taheta. Lahku minnes ei ole mingit garantiid, et uue mehega rasedaks jääd ja et veel lihtsasti. Ja kui jääd ja endine mees ei saagi lapsi loomulikul teel ka kellegi teisega, siis kas kellegi mahajätmine sellepärast, et ta tervis pole korras, oli kokkuvõttes õige? Ka kui peaksitegi mõlemad kohe lapsed saama, siis kas laste saamine ongi elus kõige tähtsam, et selle nimel lahku minna?
Ma seda teemat ei püstitanud selleks, et see plaan on. Aga selleks, kas on ka teisi kes sellel raskel teekonnal on vahepeal nii mõelnud, kuna igakuiste uute punaste külastusega teeb kõik see hormonaalne virr-varr elu ja olemise raskeks. Isiklikult minu jaoks on doonori rakuga ivf ja lapsendamine välistatud. Soovin siiski oma rakuga last. Ja, jah ma võin paarisuhte kohapealt egoist olla, aga ilma lapseta tulevikku ma endal ette ei kujuta.
Sa ei tohiks jätta vaatamata ka selliste lahkuminekute tumedamat poolt. Tean isikut, kes läks lahku varastes neljakümnendates lootes ikkagi kellegi teisega laps saada, paraku siiani on ta ilma lasteta ja nüüd ka ilma meheta, kuigi varasemalt elati üle 10 aasta koos. Sellest on möödas vähemalt 5 aastat.
Kui suhtud nii, et IVF ei ja lapsendamine ei, siis minu meelest on probleem pigem su enda suhtumises. Võid ju arvata, et sul järjekord uutest meestest kohe uksetaga, kui vanaga lahku lähed, aga reaalses elus need asjad paraku nii ei käi. Sama hästi võiks siis juba doonormehe rakku kasutada. Miski ei anna sulle garantiid, et uue mehe tervis korras on. V kavatsed enne kohtumist spermaanalüüside tulemusi küsida? Ja mis siis, kui temaga ka ei õnnestu, isegi kui temal tervis korras – võtad järgmise ja siis järgmise jne?
Pigem järgi ikka raviplaani ja saa lahti sellest kõrkusest, et IVF ei sobi ja teise rakuga IVF ei sobi, lapsendamine ei sobi. Keegi ei ole soovinud omale tervisehädasid. Aga kokkuvõttes muidugi sinu otsus. Lihtsalt teist vaatenurka sulle. Tundub, et oled ühelt poolt naiivsuses kinni (et oled kindel, et teise mehega õnnestub) ja teiselt poolt egoismis (IVF ja lapsendamine ei sobi). Aga no hard feelings, lihtsalt hoiatuseks.
Sa oled valmis minema oma partnerist lahku ja uue inimesega, keda sa veel ei tunnegi saama lapsi.
Aga mitte proovima IVFi doonori spermaga?
Võibolla sa ei peaks selle partneriga lapsi saama siis tõesti.
See järeldus on ikka, et tuleks enda suhtumist muuta, mitte, et selle partneriga ei tohiks siis lapsi saada.
Need, kellel pikk tee olnud rasestumisega. Kas olete vahel jäänud mõtlema, kui kõik võimalused proovitud, et lihtsalt mehega ei sobi selle kohapealt? Et kuna laps ei tule, kuna sobivust pole. Kuna ma oma tutvusringkonnas näinud ka paare kes aastaid ja aastaid proovivad, siis lõpuks lahku lähevad ja uute kaaslastega pm kohe laps olemas ilma probleemideta. Ma ise seda hakanud mõtlema praegu, kas tõesti asi selles…kas tõesti vaja partnerit vahetada, et enda närvid alles jääks ja ilma probleemideta laps saada???
Mida tähendab, et oled kõik võimalused ära proovinud? Kas ka IVF oma rakkudega, IVF doonori rakkudega ja lapsendamise? Ilmselt mitte… Teema on pigem selles, et neid variante proovida ei taheta. Lahku minnes ei ole mingit garantiid, et uue mehega rasedaks jääd ja et veel lihtsasti. Ja kui jääd ja endine mees ei saagi lapsi loomulikul teel ka kellegi teisega, siis kas kellegi mahajätmine sellepärast, et ta tervis pole korras, oli kokkuvõttes õige? Ka kui peaksitegi mõlemad kohe lapsed saama, siis kas laste saamine ongi elus kõige tähtsam, et selle nimel lahku minna?
Ma seda teemat ei püstitanud selleks, et see plaan on. Aga selleks, kas on ka teisi kes sellel raskel teekonnal on vahepeal nii mõelnud, kuna igakuiste uute punaste külastusega teeb kõik see hormonaalne virr-varr elu ja olemise raskeks. Isiklikult minu jaoks on doonori rakuga ivf ja lapsendamine välistatud. Soovin siiski oma rakuga last. Ja, jah ma võin paarisuhte kohapealt egoist olla, aga ilma lapseta tulevikku ma endal ette ei kujuta.
Postitasime enne ühel ajal. Aga siis vastuseks, et ei, ei ole kunagi nii mõelnud, sest armastan oma abikaasat ja tahtsin peret temaga, mitte mingi tundmatu tegelasega, keda ma poleks pruukinud kunagi leidagi, kui oleksin otsustanud sellest kaaslasest lahku minna.
Sa ei vastanud muidugi ka küsimustele, kas teile on terviseuuringud tehtud. Ja IVFi ei pea tegema doonorrakuga, selleks saab kasutada mõlema partneri bioloogilist materjali juhul, kui mõlema tervis seda luba, st sperma ja munarakkude kvaliteet on piisav ja viljastumine toimub.
Aga kokkuvõttes, on inimlik, et sellel tagasilöökidega teekonnal tuleb pähe igasuguseid mõtteid, aga see ei tähenda, et sellised mõtted peaks teoks tegema. Vähemalt mina olen enda jaoks selgelt ära kaalunud ja selgeks teinud, et läbin kõik vajalikud sammud: kõikvõimalikud ravid, IVF ja lapsendamine. Kui need ka ei peaks millegipärast õnnestuma, ju siis ei ole mul ette nähtud olla ema ja minu abikaasal ette nähtud olla isa ning olemegi kahekesi. Lõpuks sureme me kõik niikuinii, mis vahet seal siis kokkuvõttes on.
Ma olen nende igasuguste mõtete puhul nõus selle osaga, et on normaalne, kui tuleb pähe mõte, et huvitav, kas me saaksime teiste partneritega probleemideta lapsi.
Aga mitte sellega, et on inimlik, et tuleb pähe konkreetselt mees välja vahetada sellepärast, et temaga lapsi ei saada. See on ikka märk sellest, et tegemist ei pruugi olla õige kaaslasega. Kui soov lapsi saada on tähtsam kui konkreetne mees, nagu teemaalgataja jutust aru võib saada, siis see on mõttekoht kindlasti.
Minu sugulane jäeti maha, sest abielust ei sündinud lapsi. Naise põhjenduseks oligi, et mees oli kunagi saanud ravi, mis võis viljakust kahjustada. Mõlemad abiellusid uuesti ja üllatus, üllatus, viljatuks peetud mees sai järjest kolme lapse isaks, aga endine naine jäigi lastetuks. Tõenäoliselt muidugi oli ka muid põhjusi, miks esimene abielu lahutati, sest kui armastus on väga suur, siis küllap jäädakse kokku. Kui kõikevõitvat armastust ei ole, siis ongi mõistlik lahku minna ja anda mõlemale poolele võimalus leida uus kaaslane. Kui nüüd minu sugulane ja tema naine oleksid hambad ristis esimesse abiellu jäänud, oleksid mõlemad õnnetud. Sugulane oleks elanud koos naisega, kes pidas teda lastetuses süüdlaseks. Naine ei saanud küll lapsi, aga leidis vähemalt kaaslase, kellega oli nõus ka lastetuna koos elama. Või siis armastas teine mees teda niipalju, et oli viljatu naisega elu lõpuni koos.
Ma olen ammu märganud, et on naised, kelle primaarne eesmärk on saada laps(ed) ja meest otsitaksegi rohkem selleks, et oleks keegi, kellega lapsed saada.
Ja siis on naised, kelle jaoks on tähtsam leida armastatud kaaslane ja laste saamine on lihtsalt loomulik suhte jätk.
Neid ega need esimest tüüpi naised selle pärast otseselt halvemad inimesed ei ole, aga lihtsalt ilmselt neil kahel grupil ongi raske teineteist selles küsimuses mõista ja samas ei saagi kumbagi gruppi ka nende valikute pärast hukka mõista.
Aga ilmselt ausam oleks mehele öelda, et kui te last ei saa, siis te ka kokku ei jää. Ja siis mees saab ise mõelda, et kas talle selline väljavaade sobib või mitte.
Ma olen nende igasuguste mõtete puhul nõus selle osaga, et on normaalne, kui tuleb pähe mõte, et huvitav, kas me saaksime teiste partneritega probleemideta lapsi.
Aga mitte sellega, et on inimlik, et tuleb pähe konkreetselt mees välja vahetada sellepärast, et temaga lapsi ei saada. See on ikka märk sellest, et tegemist ei pruugi olla õige kaaslasega. Kui soov lapsi saada on tähtsam kui konkreetne mees, nagu teemaalgataja jutust aru võib saada, siis see on mõttekoht kindlasti.
Jah, aga kust saad garantii, et su järgmine mees on õige v mis defineerib, kes on õige. Kui õigeks pidada seda meest, kellega ei tule viljatusravi teekonnal kunagi pähe mõtet (lihtsalt mõtte tasandil), et kas ta on õige, siis mis garanteerib, et selline mees üldse eksisteerib, kellega teekonnal selliseid mõtteid pähe ei tuleks?
Kaua sa oled proovinud, mida teinud, mis variandid kasutanud jne, et sellist kõige viimast varianti mõttes mõlgutad? Ma tegin 5 IVFi ja läks 6a enne kui lapse saime, ei tulnud selliseid mõtteid pähegi. Oleksime jäänud kokku ka ilma lasteta, tegime isegi doonorrakkudega IVFi ja olime valmis, et kui tõesti oma lapsi ei saa, siis kas saame doonorrakkudega lapse (mees ütles kohe, et temal pole probleemi, et isa pole mitte see, kelle oma on see rakuke, vaid ikka see, kes lapsega eluaeg elab) või lapsendame.
Kus on garantii, et uue mehega lapsed tulevad, kui sinu endas on probleem jne. Kes ja kuidas garantreerib, et sa üldse mingi uue mehe leiad, et tema lapsi tahab ja saab, et asi pole sinus ja meestevahetusest pole mingit kasu, et sa kahetseksid seda kõike. Laps on üks osa elust, õnnelik paarisuhe ka. Nagu armastus oma mehe vastu ka kuskilt läbi kumab või vahetakski nagu auguga sokke, ei kõlba, võtame uue paari… imelik mõtteviis minu jaoks.
Eks võibolla mängib rolli ka see, kellest viljatus põhjustatud on. Kas viljatu partner muidu on 100% nii hea, et temaga jäämine kaalub üles laste mittesaamise? Või mingil hetkel lõhub see ikkagi suhte, sest kasvõi alateadlikult hakatakse teist süüdistama ja “miks mina pean oma eluunistused matma kellegi teise pärast” jne. Isegi kui tegu on näites poisipõlves põetud mumpsiga, mis pole ju kellegi süü tegelikult. Meil oli selles suhte 50:50 seis, et viljatus oli mõlemapoolne, polnud kellegi “süü” ega kellegi viga, mõlema asi, mõlema ravi, mõlema mure.
Oleneb ju ka sellest, kas kummalgi on äkki lapsed juba olemas, kas varasemast suhtest kellegi teisega või ka omavahel (sekundaarne viljatus). Siis on lihtsam leppida ju partneri lastetusega, kui ka tahaks veel ühiseid lapsi, aga kui ei saa, siis vast pole lahkumineku põhjus.
Isiklikult minu jaoks on doonori rakuga ivf ja lapsendamine välistatud.
Kui välistatud, siis välistatud, ilmselt pole sa nii seljaga vastu seina surutud, et selliseid asju pillud. Ega keegi ei EELISTA midagi sellist, need variandid tulevad arutlusele alles siis, kui midagi muud enam teha ei anna. Kui selgub, et pole võimalik oma rakkudega last saada, siis jääd üldse ilma lasteta? Kui jah, siis nii ongi. Meil tuli peale mitmeid tulutuid ivf-e need asjad selgeks rääkida ja otsustasime doonorspermaga ivf kasuks, mis ka ebaõnnestus. Õnnestus lõpuks ikkagi päris oma rakkudest “oma” laps saada.
Mõistan teemaalgataja tundeid , mul pigem oli tunne, et ma ei kõlba millekski, rasedaks ei suuda jääda ja mida ma üldse väärt olen ( mehes ei arvanud viga olevat kuna tal eelmisest suhtest laps). Kuna tavaline günekoloog abi ei andnud , ainult sõnad et proovi veeel,siis pöördusin viljatusarsti poole ise ja sain teada, et ootama ma olekski jäänud. Lõpuks tegime ikka IVF, mis õnnestus esimesel korral. Tuli välja, et sobisime niiöelda küll aga loomulikul teel ma poleks kellegagi sobinud ja seda ootama jäänudki.
Tean sellist paari – lapsed sündisid meil ca 3 nädalase vahega. Väga tore paar oli ja kahju oli kui lahku läksid. Aga nüüd on naisel 3 last ja mehel 2.
Sõbranna läks lahku elukaaslasest, ilmselt lõpliku põntsu see lapsesaamise probleem põhjustas ja peale 3 kuud kooselu sai uue elukaaslasega lapse.
Sellised asjad teevad kurvaks, kuna lahku on läinud toredad paarid.
Arvestades seda, et abieludest lahutatakse pooled ja kooselud, mis isegi abieluni ei jõua, purunevad ilmselt veelgi lihtsamini, on rõõm näha, et siia teemasse on sattunud suures osas ainult need naised, kes kindlalt teavad, et praeguse partneriga terveks eluks kokku jäävad.
Teemasse – ma arvan, et see oleneb paljuski ka vanuses. Kui 40 on juba ukse ees, ei hakka ilmselt riskima ja kasvõi enam-vähem normaalset suhet ainult selle nimel lõhkuma, et äkki leiad uue mehe ja äkki saad temaga lapse. Aga kui oled veel noor, mõjutab see ilmselt kasvõi alateadlikult, paneb plusse-miinuseid tõsisemalt kaaluma. Oletame, et juhtub midagi tõsist, nt jääb mees petmisega (või kasvõi kirjavahetusega, mis veel füüsilise kontaktini pole jõudnud) vahele – siis ei hakkaks isegi kaaluma mingit andestamist. Minu jaoks isiklikult oleks see, et ma ise väga lapsi soovides viljatu partneriga olen otsustanud kokku jääda, nii suur asi, et see partner peaks siis tõesti väga hea ja sobiv olema.
Arvestades seda, et abieludest lahutatakse pooled ja kooselud, mis isegi abieluni ei jõua, purunevad ilmselt veelgi lihtsamini, on rõõm näha, et siia teemasse on sattunud suures osas ainult need naised, kes kindlalt teavad, et praeguse partneriga terveks eluks kokku jäävad.
Siin muidu ei olnud juttu terveks eluks kokkujäämisest. Teemaks oli küsimus, kas ühise lapse mittesaamine on põhjus lahkuminekuks.
Ma ei näe siin teemas kedagi, kes räägiks, et ta on veendunud, et ükskõik, mis, ta on oma mehe kõrval terve elu. Räägitakse sellest, et rasestumisprobleemid lahkuminekut ei põhjustaks.
Huvitav teema, kiidan algatajat!
Kuna olen muidu ka elus halvimaks-valmistuja-tüüpi, siis olen isegi mõelnud, et MIS SIIS kui me mehega ei sobi ning ükski õlekõrs ei aita..
Hetkel 33-aastasena olen sisimas jõudnud tõdemuseni, et olen valmis katsetama kõiki maailmas leiduvaid variante oma rakkudega, kuid kui ükski ei peaks töötama, siis nii ongi.
Võõraid rakke kumbki meist ei poolda ning lapsendamise samuti välistatud.
12 aastat ühist elu jaganud ühe mehega, vähemalt pärast pea 2 aastat rasestumisproove ei tunne (veel), et see oleks piisav põhjus “uue mehe otsimiseks”.
Kui me tõesti lapsi ei saa, siis oleme mõelnud muid suuremaid eluprojekte, mida teostada ning millele oma energiat ning aega suunata.
Oluline on kindlasti omavahel asjade selgeks rääkimine ning kompromissid. Näiteks tuleb sel teekonnal meelde kunstliku viljastamise ankeet, kus küsitakse, kas võib kasutada kasutamata jäänud rakke teaduslikul eesmärgil (uuringuteks jne). Mina oleksin kahe käega pannud sinna, et jaa, muidugi, torkige-uurige-testige-õppige. Aga tean, et mees mul selline konservatiivsem ning lasingi enne temal selle ankeedi täita ning panin tema järgi sinna “ei”. Nii lihtsalt on.
Minul on tuttav paar, kes sai esimese lapse suure vaevaga IVFi teel. Probleem oli mehel ja ega ma kindel pole, kas see laps saadi lõpuks mehe sperma või doonori abil. Teine laps tekkis sinna perre nii, et naine tegi “eduka” kõrvalhüppe: kolis paariks kuuks silmarõõmu juurde ja siis endise mehe juurde tagasi.
Ehk, kui on kindel, et teil omavahel kooselu on ideaalne, aga viljastumine kuidagi ei klapi, siis ei pea ju tingimata lõplikult lahku minema, et järgmiselt mehelt laps saada (eeldusel, et mees on nõus teise last kasvatama).
Esileht › Rasestumine ja lapse ootamine › Mehega lihtsalt ei sobi?