Teemaalgataja taas:
Ei, see on välistatud, et hoidja ära tüdineb ja lapse turvakodusse viib ????
Hoidja on (suhteliselt kõrgelt) tasustatud ja selles vallas proff ja minu meelest ka fännab väikestega tegelemist lausa. Kahjuks on aga välistatud see, et ta meile koju tuleks (ta juures käib ju veel mõni laps).
Reisi iseloom selline, et lapsi kaasa sinna kindlasti võtta ei saa.
Ma ise mõtlen samuti, et väikese jaoks on ajaarvamine ju teistmoodi, 10 päeva võib tunduda nagu täiskasvanu jaoks 2 kuud? Kardangi kõige rohkem, et saab mingisuguse trauma sellest – et ei tunne end nii turvaliselt kui varem ja nt keeldub edaspidi hoidu minemast (või on seal suure hirmuga) arvates, et vanemad jälle kaovad ära pikaks ajaks.
Keegi kunagi rääkis, et nad läksid mehega 2 päevaks ära kuskile mõlema lemmikartisti kontserdile mille piletid olid vist juba enne rasedust ostetud. Lapse vanust ei mäleta aga alla aastane oli kindlasti. Laps sai sellise trauma sellest, et ema ei saanud enam teise tuppa kah minna ilma et laps röökima pistaks. Ja see klammerdumine jäi pmtst aastateks.
Kindlasti ei taha ma lapsele traumat tekitada, sellepärast kaalungi asja. Samas mees ei näe asjas probleemi, samuti arvab hoidja, et saavad hakkama, ka teised sõbrad-tuttavad, kellega olen arutanud, pigem arvavad, et ma võiksin ikka minna. Niiet arvamusi on erinevaid (nagu ka lapsi)..
Mina arvan, et õige vastus sellisele küsimusele on – ema süda teab kõige paremini. Ära lase ennast mõjutada oma mehest, tuttavatest ega perekoolikatest vaid küsi ENDALT otse ja varjamata: kas sinu laps saab sellega hakkama? Samuti, Kas sa ise suudad temast nii kaua eemal olla?
Iseenda õhjal ma teaksin kindlasti, et mina ei läheks. Ma ei saaks ise nautida reisi ja mõtleks koguaeg lapsele. Oma lapsi selles vanuses jätsin maksimaalselt kaheks ööks isaga või vanaemaga, ja siis oli juba kehva tunne, kuigi kõik laabus hästi. Pikemalt, 5 ööd olime mehega mõlemad ära, kui noorem laps oli 3, aga ta oli oma vanema õega koos ja oma kodus koos minu emaga. Aga selline olen mina.
Ma kujutan ette, et lähete kuskile mägedesse matkama, et last sinna kaasa ei vea… ma lükkaks selle reisi mõned aastad edasi või siis läheks vanematest ainult üks – sina või isa. Mind häiriks ka see mõte, et kui reisil peaks teiega midagi juhtuma, aga see vist veidi ülepingutatud hirm, või? Ega need reisisihtpunktid maailmast ära ei kao nende paari aastaga ja kui kaovadki (mingid sõjad või poliitiline olukord muutub), siis leidub teisi ägedaid kohti alati, kasvõi oma kodumaal.
Aga selle jutuga ma ei tahtnud muidugi kuidagi mõjutada. Mida ütleb sinu süda ilma ümbritseva mürata on kõige olulisem.