Oleme mehega koos olnud natuke üle aasta ja on ilmnenud kummaline probleem – nimelt ta ei julge tunnistada, et ta käib raskemal hädal.
No loomulikult ma tean, et kõikidel inimestel on loomulikud vajadused, kuid ta ei käi kunagi hädal siis, kui mina ja laps kodus oleme. Või siis püüab käia enne meie ärkamist hädal ära, et me jumala eest midagi ei kuuleks ega tunneks.
Ka tööl olles hoiab häda kinni, kui enam ei suuda, siis sõidab koju.
Ükskord juhtus tal väike gaas väljuma ja pidi häbi pärast maa alla vajuma.
Mina lohutasin, et appi, see on ju loomulik.
Kusjuures mina olen see, kes tihti gaasitab, mul on nimelt diagnoositud ärritunud soole sündroom. Ma küll algul püüdsin kinni hoida ja kannatada, aga no nii ei saa, olen pärast valust kõveras. Nii ma ütlesingi, et oma kodus peeretan ja situn, kui selleks vajadus peab olema.
Nüüd ta arvab, et käitun nii ka külas ja mujal. Ei käitu, lihtsalt oma kodus tahan ennast vabalt tunda.
Mul on tunne, et talle on keha loomulikud funktsioonid täiesti tabu teema.
Ta isegi tahab ehitada helikindla peldiku.
On mul alles probleemid, aga minu jaoks on probleem.
