Teema: Mehel mõttetu töö

#3898743:

#3898347:

#3897754:

Ikka väga tobe on öelda, et teise inimese töö on mõttetu. Las ta siis teeb seda sinu arust mõttetut tööd. Kui ta pole valmis praegu oma elu ja tööd muutma, siis see, kas sinu silmis on see mõttetu või mitte, ei ole ju tähtis, kui talle sobib see, et ta saab raha töö eest, mis ei paku nii suurt rahuldust. Paljud teevad “mõttetuid” töid, sest arved vaja maksta ja töö on töö.

Ma saaks sellest närveldamisest ja vihast mehe vastu aru, kui oleks ühekuune laps, aga tegelikult olete selle beebiga kodus olemise etapiga sama hästi kui lõpusirgel. Aastane laps, mõni kuu veel ja aruta oma tööandjaga kasvõi osalise koormusega tööle naasmist. Lapsele otsite hoidja või panete lastehoidu. Ma ei tea, kus te elate, aga Tallinnas on piirkondi, kus 1,5-aastasedki saavad sõimekoha, ei ole enam selline probleem, nagu aastaid tagasi. Kui laps juba aastane, siis ei ole väga mõtet mehel ju enam lapsehoolduspuhkusele jääda. See võib tema jaoks tähendada seda, et see tema “mõttetu” töö antakse kellelegi teisele ja lapsehoolduspuhkuselt naastes ei pruugi tal enam seda olla. Nii et hoidke seda, mis reaalselt olemas on. Ka teemaalgataja enda tööle naasmine ei pruugi nii valutult minna, nagu ta enda vaimusilmas näeb.

kas TA näeb vaimusilmas oma tööleminekut ja mehele ju tema enda töö ei meeldi, ma ei tea, kas siis peab kümne küünega sellest kinni hoidma, pigem tehku ettevalmistusi huvitava,a töö otsimiseks või tehku selgeks, mis teda huvitab

TA tööleminekuks ei pea ju mees oma tööst loobuma. Laps on aastane, saab väiksesse hoidu panna, lapsehoidja võtta, varsti juba sõime. Ma ei saa aru sellistest inimestest, et kui endal on halb ja oled närviline, siis on vaja kellegi teise jaoks ka harjumuspäraseid asju lõhkuda.

Las mees teeb oma tööd, teemaalgataja läheb oma tööle. Ei ole ju mingit vajadust mehel töölt ära tulla. Seda enam, et ega teemaalgataja ju kindla peale ei tea, kas teda nii pikisilmi tööle tagasi oodatakse, kuidas väikese lapsega töölkäimine kulgema hakkab jne. Mõistlik oleks ikkagi hoida ka seda, mis kindlalt olemas on, ka mehe töökohta.

Mees on täiskasvanud inimene, kui ta ei taha töölt ära tulla või töökohta vahetada, miks peaks teda siis selleks survestama? Sest TA otsustas, et mehe töö on mõttetu ja tulgu töölt ära? Milleks? Ei pea ju töölt ära tulema. TA saab ka meest torkimata tööle minna.

Lisan veel enda viimasele kommentaarile. Et neil ongi praegu kasulikum hoida seda mehe “mõttetut” tööd, mida saab kodus teha. Kui mees vahetaks töökohta, laps on sõimes või hoius, naine ka tööl, siis uues töökohas on raskem hakata lapsega hoolduslehti võtma või jagama kuidagi vabade või kodutöö päevadega, et kes lapse haigestumise ajal lapsega kodus on. Mehe praegune töö tundub mulle hoopiski ideaalne, töötab kodus, aega jääb üle. St kui laps on juba hoius või lasteaias ja TA tööl, siis saaks mees lapse haigestumisel mõne päeva ka nii töötada, et laps ka kodus, ei peaks isegi hoolduslehte võtma, ei kaota rahas. Ja teemaalgataja saab ka tööl edasi käia. Kuidagi nii eluvõõras on see suhtumine, et mina tahan tööle minna, tema peab töölt ära tulema. Sellisel töökohal, nagu TA mehel, on väikese lapsega eelised, mina küll ei sunniks meest sellist “mõttetut” tööd vahetama, laseks tal hoopis vaimu valmis panna, et kui vaja haige lapsega kodus olla, siis teeb seda mees 😀

Mees tuleb sundida teist tööd otsima. Iga mees on kohustatud endma endast kõik. Kui ei taha, on tegu loodriga. Selline tuleb metsa telki ajada.

#3898837:

ma ei saa ikka mitte kuidagi nõustuda inimestega, et kui ei meeldi, las olla, kannatame ära ehk seisame siin elus ühe koha peal ja vaatame, mis elu toob, ilma, et ise midagi reaalselt teeks

Aga see ei ole ju teemaalgataja asi otsustada teise inimese eest, kas ta peaks töölt ära tulema või mitte. Tema silmis on see mõttetu töö, aga kui mees ei näe põhjust töö vahetamiseks või veel enam, töölt ära tulemiseks, siis järelikult mehe jaoks toimib. See “mõttetu töö” on TA peas kinni, mitte päris probleem mehe elus või nende  ühises elus. TA on lapsega kodus olemisest tüdinenud, aga selle asemel, et kogu pere jaoks toimivat lahendust välja mõelda, ajab kiusu ja arvab, et mees peaks oma töölt ära tulema. Laps on aastane, mitte ühekuune, nagu siin palju kordi juba välja on toodud, täiesti vale käik oleks praegu mehel oma tööst loobuda, kui teemaalgataja saaks soovi korral niisamagi tööle minna. Laps hoidu või palkavad hoidja ja ongi korras. Kui see tööleminemise soovi nii tõsine ja reaalne oleks, siis TA tegutseks selle nimel, võtaks tööandjaga ühendust, uuriks juba, kas saaks ka näiteks osalise ajaga, otsiks hoidu või lapsehoidjat jne. Praegu tundub lihtsalt üks ving ja mehe “mõttetu” töö oli hea sihtmärk.

Olen teemaalgataja. Nagu näha arvamused ja mõtted seinast-seina, lisan siis ka veel omalt poolt üht teist.

Keegi andis hea soovituse: Ütled, et sina oled juba aasta kodus olnud, nüüd on tema kord. Kõlab hästi, olengi seda teinud. Eriti olukordades, kus ta oma töö üle kurdab, ütleb, et jama töö ja ei taha seda teha. Siis olengi öelnud, et näed, siin on meie laps, kellega saab veel pool aastat vanemahüvitise eest kodus olla. Palun, see on hea võimalus sulle esiteks lapsega aega veeta ja teiseks oma (töö)elu üle järele mõelda. Selle peale läheb suu kinni, teema lõpp. Ei mingit arutelu. Lihtsalt ei taha jääda koju ja kogu lugu.

Siis keegi ütles, et 1-aastasega kodus olemine ei ole rakkes olemine. Võrreldes mehe tööga on ikka küll rakkes olemine. Ta tahab ju pidevat tähelepanu! Mul ei ole lapse kõrvalt aega uudiseid lugeda või oma mõtteid mõelda nagu mu mehel tema töö kõrvalt on.

Kõik kes soovitavad lapsehoidja võtta. Jah, ilmselt kõige parem mõte, aga ikkagi keeruline. Esiteks neid pole eriti leida ja see nõuab suurt väljaminekut. Sisuliselt annaksin kogu oma palga siis lapsehoidjale. Jah, saaksin tööl käia, aga samal ajal pean lapse võõrale usaldama, kuigi tegelikult on lapsel ka isa, kes hoopis võiks temaga kodus olla.  Ja kusjuures olen mehega hoidja võtmisest ka rääkinud – ja ta on sellele vastu!! Just nimelt seetõttu, et see nõuab raha ja talle ei meeldi mõte, et meie last hoiab keegi võõras. Aga ise ka ei taha olla kodus temaga?!?! Kas tõesti olen mina hull ja halb naine, et ma sellises olukorras vihane ja elu peale ärritnud olen? Muidugi võin võtta hoidja tagaselja, aga see tähendab ka konflikti mehega.

Jah, õigus on kõigil, kes ütlevad, et mul lihtsalt tüdimus. Muidugi on, ei vaidle vastu. Aga miks mul ei ole õigust nõuda võimalust minna tagasi tööle? Miks naine peab olema lapsega kodus ja mees võib lihtsalt öelda, et ei, tema ei jää koju?

Põhimõtteliselt elan praegu lhtsalt pidevalt oma tundeid maha surudes, sest kui räägin oma pahameelest kodus oleku suhtes läheb tüliks.

Siis kommentaar: “Mees on täiskasvanud inimene, kui ta ei taha töölt ära tulla või töökohta vahetada, miks peaks teda siis selleks survestama? Sest TA otsustas, et mehe töö on mõttetu ja tulgu töölt ära?”

Ei, mitte selle pärast, et mina survestan, vaid seepärast, et me saime lapse, kelle eest tuleb hoolitseda. Mina olen juba aasta aega hoolitsenud, nüüd võiks mees ka seda teha. Eriti olukorras, kus tal on töö, mis talle ei meeldi ja mingisugust karjääriväljavaadet ei paku. Miks mehel on õigus tööd teha ja minul mitte?

#3899510:

Kui mees ei oleks kodukontoris vaid kodust väljas tööl, siis ilmselt ei oleks ka häda nii suur.

Paistab, et sind häirib see et sinu nina alla saab mees teha palju vähem, kui sina samal ajal kodus olles…sest tema teeb tööd..olgugi, et mõttetut aga sinul pole aega lapse kõrvalt uudiseidki lugeda.

Kui mees oleks kontoris , siis sul oleks päev samasugune…lihtsalt ei näeks seda “kontrasti” seal arvuti taga istumas ja võibolla ei teeks sellest nii suurt numbrit.

1a lapsekõrvalt mina küll ei mäleta, et mul oleks jäänud söömata, uudised lugemata või sari vaatamata. Kõik sai tehtud…lisaks veel väljaski käidud lapsega ja mängitud.

inimesed ja olukorrad ei ole siiski identsed, kui TA ütleb nii nagu tema igapäevane elu on, siis nii on

Võibolla veel üks kord puust ja punaseks, aga hästi lihtsalt minu probleem: mu mehel on töö, mis talle ei meeldi, minul on töö mis mulle meeldib ja kuhu mind tagasi oodatakse. Mina ei saa tööle tagasi minna, sest mees ei jää lapsega koju ja teeb edasi seda tööd, mis talle ei meeldi.

Sul ei ole probleemi mehe tööga, vaid arvamusega, et mees ei saa aru “kui meeletult sina lapsega tegeledes rügad” ning sa tahad, et mees ise lapsega koju jääks ja selle kogemuse saaks.

Aastase lapse saab kenasti hoidjaga koju või erahoidu jätta, kahe töötava vanema kõrvalt ei ole selle eest maksmine mingi probleem. Kumbki teist ei soovi lapsega kodune olla, miks sa surud nagu põikpäine eesel, et sinu ainus võimalus tööle minna on ainult siis kui mees töölt ära tuleb???

#3899583:

Võibolla veel üks kord puust ja punaseks, aga hästi lihtsalt minu probleem: mu mehel on töö, mis talle ei meeldi, minul on töö mis mulle meeldib ja kuhu mind tagasi oodatakse. Mina ei saa tööle tagasi minna, sest mees ei jää lapsega koju ja teeb edasi seda tööd, mis talle ei meeldi.

Mina, mina, mina.

Aga tee seda kõike – mine tööle koos oma suure minaga, mis arvab, et tema töö on kõige tähtsam. Jäta mees tema mõttetu tööga rahule. Kui sa väga tahaks, siis sa läheks tööle. Ja mõtleks perekonnale üldiselt, mitte ainult oma minale. Tõin juba välja selle mehe mõttetu töö plussid  – kui oma tähtsal tööl tagasi oled, saab tema lapse haigestumise ajal lapsega kodukontoris olla, ei ole vaja teil kummalgi isegi hoolduslehte võtta. Mul on tunne, et sa elad mingis oma mullis ega kujuta ette, kuidas on lapsega peres töölkäimine. Arvad, et tööle minek lahendab kõik su probleemid – tüdimuse lapsest, tüdimuse mehest. Ei lahenda, sellega pead ka tööl käies tegelema. Sest laps on nüüd su elu osa. Aga noh, mis siin rääkida, ilmselgelt unistad sa tööelust nagu see oli enne lapse sündi ega suuda aru saada, et selline elu ei tule iial tagasi. Nüüd pead ka tööl käies ikkagi ka lapsega arvestama.

TA – tee mis tahad