Mind on hakanud häirima, et mehel justkui pole kunagi minu jaoks aega. Samas igal õhtul peale tööd on ta kodus ja suhtleb minuga nii nagu ikka – räägime erinevatest teemadest, päevast, inimestest jne. Kodus justkui ma ei tunne midagi teistmoodi, mees tundub hooliv ja tähelepanelik ehk teeb süüa (enne minult küsides, mida mina ka sooviksin), uurib päeva kohta, naerab mu naljade üle, kommenteerime koos telesaateid/filme, mida koos vaatame. AGA, viimasel ajal olen tundnud, et see suhe on nii üksluine ja igav – E-R mõlemal töö ja kui mina eeldan, et nv’l vähemalt ühe päeva teeme midagi koos kahekesi siis mehe arvates on nt minu vanemate juurde sõitmine piisav tegevus. Nn plaanide tegemine näeb ka selline välja, et mina ütlen, et miks me midagi koos ei tee ja tema küsib: “Aga mida sa tehw tahaksid?” Ja kui ma midagu konkreetset ei ütlegi, siis lõpuks me ei teegi midagi. Miks ta ise midagi välja ei paku kunagi?
Saan ka aru, et peale tööd ei tahagi muud kui kodus teki alla kerra tõmmata (eriti praegusel pimedal ajal) aga see asi on olnud pikaajaline. Armukest ei tea, et oleks, samas mehe telefonis pole iial nuhkinud ja ole kuidagi kontrollinud, tean alati, kus ta on ja mis ta teeb ja sellepärast ei saa aru, kust see ükskõiksus tuleb?
Eriti pettunud olen täna, kui tegin talle pakkumise, et lähme reisile (sest kuidagi kaugenenud oleme üksteisest) ja tema reageering oli täpselt selline: kuulas mu ära, erilist huvi polnud, tõi kohe põhjuseks mitte minna töö (pole puhkus sel ajal) ja võttis kätte oma telefoni ja hakkas fbd scrollima?!?!?!?! 😀
Kas viga on minus või mida ma valesti teen?
Tundub, et tal huvipuudus minu vastu aga miks ta siis minuga koos elab?
Kas kellegil veel nii, et naine PEAB ALATI mingi tegevuse välja pakkuma ala lähme kinno, teatrisse vms, ja siis mehe kaasa vedama?
Kas keegi oskab mingit nõu anda? Sest ma ise ei saa aru, milles asi ja ma olen tüdinud juba sellisest ükskõiksusest, milleks raiskan oma aega 😀
Ideid?
Teema: Mehel pole huvi ühiselt aega veeta
Prindi postitus välja ja lase mehel läbi lugeda. Las vastab ise su küsimusele.
Üldiselt arvan, et ta ongi sul selline laisemat ja mugavamat sorti. Nõudmustega saavutad lühiajalise pingutuse. Pikemas perspektiivis ei muutu midagi.
Mees võib arvata hoopis, et sul on temaga igav ja tahad teda koguaeg kusagile välja vedada, et põnevam oleks. Seepärast ei taha tulla. Mis kodus olemisel viga siis on? Peaks siis baarides jõlkuma või? Kui mees sul igal pool kaasas käiks, oleks tegu ju sõbra, mitte mehega enam. Postitusest saan aru, et lapsi teil ka pole. Ilmselt on sul päris hea elu, et pseudoprobleeme välja mõtled. Mehel ongi õigus: reisile minnaksegi puhkuste ajal.
Väga imelik teema sul.
Minu mehel pole ka huvi ühiselt aega veeta. Algul proovisin teda pere väljaskäimistesse kaasata, aga kogu aeg olid mingid ettekäänded. Nüüd olen juba aastaid ainult lastega ringi käinud ja tegutsenud ja enam teda kaasa ei kutsu. Nuud on mees vahel lausa solvunud, et kaasa ei kutsuta, aga ausalt öelda ei tule mulle enam meeldegi teda kutsuda, ta harjutas selle kombe juba ammu välja, Mõni üksik kord kui ta kaasa tuleb, rikub kõigi olemise ära, sest tähtis on just see, kuidas ja mida tema tahab, mis ülejäänud seltskond tahab, teda ei huvita.
Kodus on mu mees seevastu täiesti soe ja meeldiv kaaslane ja isa. Niisiis elu temaga koos kodus on ilus ja väljaspool kodu käin laste või sõpradega. Oleme juba päris kaua nii hakkama saanud.
Peaks siis baarides jõlkuma või?
Sulle tundub, et see ongi ainus võimalus, mida väljaspool kodu teha? Ma pole mitte kunagi baarides jõlkunud, aga kodus istuda ikka ei armasta.
Nn plaanide tegemine näeb ka selline välja, et mina ütlen, et miks me midagi koos ei tee ja tema küsib: “Aga mida sa teha tahaksid?” Ja kui ma midagu konkreetset ei ütlegi, siis lõpuks me ei teegi midagi. Miks ta ise midagi välja ei paku kunagi?
No aga mehele ongi vaja konkreetselt teada, mida sa teha tahaksid. Mehed pole mingid mõtetelugejad, nad on selles äärmiselt saamatud. Ütle siis vähemalt, et sa tahaksid järgmisel kuul koos teatris käia, ideaalis ka ütled, mida vaatamas. Konkreetne asi, konkreetne ajavahemik. Lootusetumatel juhtumitel pead ka ise pileti ostma ja talle meeletuletuse panema.
Aga naine tahab, et kõik oleks üllatus ja mees ise selle peale tuleks ja teeks jne. Seda võid ootama jäädagi ja mehe kallal saagima “miks me midagi ei tee!?”. Konkreetsust, naine!
Mehed pole mingid mõtetelugejad, nad on selles äärmiselt saamatud.
See vabandus kisub juba jaburaks. Nagu olekski normaalne mõelda meestest kui mingitest puuetega olenditest, kes sõnadest aru ei saa, ise rääkida ei suuda, visuaalne stimulatsioon paljast ihu nähes koristab ajust viimasegi mõtlemisvõime.
On mees üldse inimene või miskit sea ja ahvi vahepealset? Mulje jääb, et ongi teine pigem loom kui inimene. Et võtsid looma, siis sööda, kasi, süga kõrva tagant, vii õue pissile, kui räägid temaga, liputab saba, aga rohkemaks võimeline pole. Kui pauku kuuleb või teist emast näeb, jookseb, saba selgas. Teise isase ees kas lipitseb või kargab kallale.
Mulle kõlab see nii, et mitte mehel pole sinu jaoks aega ja tähelepanu, aga tal ei ole lihtsalt huvi kuhugi välja minna.
Näiteks minul hetkel ka ei ole. Tööl on praegu nii kiired ajad ja palju suhtlemist, et absoluutselt ei ole isu kuskile kodust välja veel minna. Samas mehega kahekesi kodus aja veetmise vastu pole midagi. Jumal tänatud, et ta sel puhul minuga saagima pole hakanud.
absoluutselt ei ole isu kuskile kodust välja veel minna.
Mandumist ei pelga? Selline töö ja kodu vahel elu kisub üksluiseks. Päevad mööduvad, meelde ei jää neist eredat midagi, lõpuks vaatad ajas tagasi, kümme aastat läinud ja elu pole olnudki.
Aga kui sa teed konkreetse ettepaneku mingiks ühistegevuseks, mis mees siis vastab? Tuleb vastumeelselt kaasa (jääb mulje sinu sõnakasutusest)?
Meie peres olen ka mina alati see, kes organiseerib ühised üritused, teeb ettevalmistused, ostab piletid jne. Inimesed on erinevad, mu mees pole eriline organisaator, samas naudib alati neid tegemisi ja tuleb hea meelega kaasa. Mul pole kunagi tekkinud tunnet, et pean teda vägisi vedama kuskile.
Selle eest on tal teised tugevad küljed ja minul nõrgad. Vastastiku aksepteerime neid.
Tüüpiline naine 🙂
Ei tunne rõõmu mitte koos olemisest ja ettevõtmisest, vaid rahuldust vaid küsimusest, kes mida korraldab.
Aga üldiselt jah, esita see küsimuste jada oma mehele. Kas sa oled üldse väljendanud enda rahulolematust tema käitumise pärast? Milline teie suhe muidu on? Kas ütlete, et armastate teineteist, seksite jne?
milleks raiskan oma aega ????
Ideid?
Oma ideid sa ei raiska, sest sul polegi neid. Sest kui sinu käest konkreetselt küsida, et mida sa naine siis teha rahad, siis on vastuseks vaikus.
Selle reisimisega oli ilmselt samamoodi, käisid oma “geniaalse” idee välja, et oo, lähme reisile, aga kuhu, millal ja kust selleks raha saada, seda sa muidugi ei osanud enam pakkuda….
Olete lihtsalt erinevad. Sina oled rohkem väljapoole elaja, soovid aktiivselt aega veeta. Mees on omaette kodus konutaja. Meil on samamoodi, mina olen aktivist ja mees on passiivne. Minu mehele pole mingi probleem nädalavahetus kodus diivani peal teleka ees maha külitada. Korra kuus emma-kumma vanemate poole sõita. Mina tahaks käia teatris, kinos, kontserditel, tegeleda oma hobiga, reisida, restoranis söömas käia, matkamas …
Kui inimesed on oma elud sidunud, siis tuleb erinevuste korral teha kompromisse. Pole õiglane, et passiivne pool peab iga jumala vaba hetk aktivistiga koos mööda ilma ringi leekima. Aga samuti pole õiglane, et aktivist ei saagi koos kaaslasega kuhugi minna. Kompromiss oleks, et u pooled nädalavahetused veedetakse rahulikult kodus lebotades ja umbes pooled tehakse midagi aktiivsemat.
Esimese asjana sa pead aktsepteerima seda teie erinevust ja mitte mõtlema välja lollusi, et su mees ei huvitu sinust. Teda lihtsalt ei huvita muu elu. Teiseks pead leppima, et teie elus oled sina see, kes üritusi välja pakub ja korraldab. Kui sul veab, tuleb mees kaasa.
Minu mees näiteks teatrisse tuleb hea meelega kaasa, käime u korra paari kuu tagant ehk u 6x hooaja jooksul. Loodusesse matkama tuleb ka hea meelega. Kontserdid ja kunstinäitused, muuseumikülastused pole temale. Seal, samuti kinos enamasti, käin üksi. Olen leidnud ka ühe hobi, mida harrastan üksi ja mis suuresti maandab minu aktiivsust ning mees saab sel ajal rahus akut laadida omal viisil ehk diivani peal külitades.
Üldse kui ma vaatan oma tuttavaid, siis enamasti ongi peres naine aktiivsem pool, kes tahaks kodust väljas käia. Mehed on paljudel mugavad diivanielukad. Oleme sellest sõbrannadega ka rääkinud ja kõik oleme jõudnud samale tõdemusele, et naised tahavad rohkem kodust välja saada.
absoluutselt ei ole isu kuskile kodust välja veel minna.
Mandumist ei pelga? Selline töö ja kodu vahel elu kisub üksluiseks. Päevad mööduvad, meelde ei jää neist eredat midagi, lõpuks vaatad ajas tagasi, kümme aastat läinud ja elu pole olnudki.
Ei pelga.
Esiteks, kuna ma tean, et see on ajutine periood, sest hetkel on kiire.
Teiseks, kuna minu töö on täiesti mitteüksluine ja rutiinivaba – korraldan kontserte, laatasid ja muid üritusi ehk et minu töö ongi see, mida muud inimesed peavad vahelduseks ja kodust väljas käimiseks. Kuna hetkel on koormus selline, et iga nädal vähemalt üks suurem üritus või mõni kord ka mitu, siis tõesti ei viitsi hakata vabal ajal veel minema sarnasesse keskkonda, sest see poleks kuigi maandav.
+ teen hetkel ka magistrit, mis tähendab, et saan veel hoopis kolmandas keskkonnas ja hoopis teiste inimestega üle nädala aega veeta.
Ja mehe töö on ka selline pidev suhtlemine ja mööda Eestit ringi vuramine.
Mõlemal hea meel, kui saab vabal ajal rahulikult olla.
Kui oleks mingi 9-5 kontoritöö, siis ilmselt küll jah vajaks vaheldust.
Tavaliselt need pidevalt väljapoole elajad ja väljaspool kodu põnevuse otsijad ongi seest vaimselt õõnsad. Vähese fantaasiaga.
See vabandus kisub juba jaburaks. Nagu olekski normaalne mõelda meestest kui mingitest puuetega olenditest, kes sõnadest aru ei saa, ise rääkida ei suuda, visuaalne stimulatsioon paljast ihu nähes koristab ajust viimasegi mõtlemisvõime.
On mees üldse inimene või miskit sea ja ahvi vahepealset? Mulje jääb, et ongi teine pigem loom kui inimene. Et võtsid looma, siis sööda, kasi, süga kõrva tagant, vii õue pissile, kui räägid temaga, liputab saba, aga rohkemaks võimeline pole. Kui pauku kuuleb või teist emast näeb, jookseb, saba selgas. Teise isase ees kas lipitseb või kargab kallale.
Tegelikult ongi kohe päris kindlasti meestel viletsam empaatiavõime keskmiselt, see on lõputute uuringutega juba ammu tõestust leidnud, ei ole mõtet võidelda tuuleveskitega ja loota, et mees mõtleb nagu naine ainult selle vahega, et ohuolukorras käitub nagu mees. No ei ole nii. Sellel kõigel ei ole mingit pistmist seksiga ja verevarustuse minekuga ajust peenisesse.
Küsimus, millest teemaalgatus lähtub, on, et kas partner on võimeline oma kaasale pakkuma midagi, mida ta ise ei vaja. Ilmselgelt antud suhtes mees ise ei vaja pidevaid väljaskäimisi, need ei paku talle mingit rõõmu. Seega taandub küsimus sellele, kuivõrd ta on võimeline ette kujutama mida võiks naine tahta. Mehed on bioloogiliselt viletsamas seisus selles osas, et nad tõesti ei suuda end naise rolli väga kergelt ümber mõelda. Näiteks on näidatud, et raamatuid lugedes samastavad naised end mees-tegelaskujuga kordades lihtsamini kui mehed nais-tegelaskujuga. Seega mees on selles osas viletsamas seisus ja mitte enese süü läbi, sest tee või tina, neile on antud vähem võimet ette kujutada, mis võiks naisele meeldida, kui seda pole neile konkreetselt öeldud.
Naised sageli miskipärast ei saa aru, et mehele endale tõepoolest sageli kõik need teatrid-kontserdis-piknikud-väljasõidud ei paku mitte midagi ja ainus, miks nad ses osalevad, on selleks, et naise meele järgi olla. Kui palju naised on nõus tegema, selleks, et mehe meele järgi olla? Mina näiteks küll ei ole nõus kodus passima, kuigi minu mehe ideaalettekujutus kooselust ja koos tegemisest on koos kodus passimine elu lõpuni.
See võrdlus ahviga näitab pigem arvaja kohta midagi. Meestel on väga palju tugevusi, ratsionaalne mõtlemine sealhulgas. Inimeste tugevused on lihtsalt erinevad ja sellega tuleb arvestada. Seega, kui tahad, et mees sinu soove täidaks, astu see üks samm vastu ja anna talle võimalikult selgelt teada, mida sa tahad.
See, et mõnel üksikul naisel on empaatilisem mees, ei muuda veel reeglit. Kõik me ei saa nende eranditega koos elada.
Mark Gungor- Get Your Husband to Do What You Want
Suur osa mehi ei tunne kunagi huvi, kuidas naisel päev läks. Ei tunne huvi niisama vestlemise vastu, vaid hoopis tahab minna sõpradega õlut jooma…
Sinu mees tundub selline tore ja hea partner, lihtsalt talle meeldibki kodus rohkem. Miks peaks tema siis Sulle lõbustusi välja mõtlema? Mõtle ise ja kutsu kaasa!
Ah jaa – kas Sul endal sõbrannasid on ikka?
Huvitav, et mehed ongi reeglina passiivsed (erandeid muidugi on), mnu mees samuti. Ainus meelelahutus mida osatakse välja mõleda, on alkohol. Miks see nii on?
See võrdlus ahviga näitab pigem arvaja kohta midagi
Ma vist ei suutnud selgelt väljendada, aga ma olin pahane, et suhtumisega, mehed on sellised mühkamid, midagi pole parata, alandab mehi. Seetõttu küsisingi, et kelleks minu tsiteeritu mehi õige peab? Mina ei ole sellise mõttekäiguga nõus. Mehed on inimesed, neil on tundmisvõime, mõtlemisvõime, on ka täiesti empaatia. Pole nad midagi naistest nii metsikult erinevad. Kõik taandub ikkagi sellele, kas mees tahab ja pakub kompromisse või meest ei koti ja ta ignoreerib probleeme. Mingi jahu, et mehed ei mõista, sest nad on mehed, kui naine ütleb, ma tahan välja minna sinuga, lihtsalt ei päde. Ma olen enam kui kindel, et nii see naine ka väljendas ning enam konkreetne olla ei saagi. No veel võib naine öelda aja, koha ja meelelahutusliigi ka, kuid siis tuleb teine ving, et naine otsustab mehe eest kõik ette-taha ära ja ei lase mehel mees olla.
Mina ütlen, et teemaalgataja mees on mugav. Kuni sina tahad temaga rohkem koos olla, kui tema sinuga, oled lõpuks sina kaotaja. Lõpuks lähete lahku, sest koos ei hoia teid enam miski. Siis mees korra ehmub, aga et tal suuri tundeid pole, kehitab õlgu ja võtab järgmise naise, kes nii kaua võimleb, kuni ära väsib.
Ma olen samasugune nagu su mees. Ma ei viitsi kuskil eriti käia, eriti praegu. Suvel jaa, aga praegu istuks küünlavalgel ja vaataks telekat või loeks. Mõnikord telliks woldiga koju süüa ka, siis on nagu veits uhkem tunne, noh, nagu oleks restos või nii ????
Kui ma olin vallaline, siis mind polnud peaaegu kunagi kodus, nüüd, suhtes olles, on mõnus kodus olla.
Ilmselt su mees on samasugune, seega kui sa tahad midagi teha, peadki sa ise oma idee välja käima, sest tal pole otsest huvi. Ja kui pole otsest huvi, siis ei tule ka lambist ideid ????
Pealkiri on, et mees ei taha naisega aega veeta ja siis selgub, et mees ainult naisega aega veedabki.
Millest ma aru ei saa?
/ei ole mees/
Pealkiri on, et mees ei taha naisega aega veeta ja siis selgub, et mees ainult naisega aega veedabki.
Millest ma aru ei saa?
Sellest ei saagi keegi aru. Temaalgataja küsib kugejatelt, miks tema mees temaga koos tahab elada.
Samas, ise ta seda mehe käest ilmselt küsida ei oska/taha/soovi.
absoluutselt ei ole isu kuskile kodust välja veel minna.
Mandumist ei pelga? Selline töö ja kodu vahel elu kisub üksluiseks. Päevad mööduvad, meelde ei jää neist eredat midagi, lõpuks vaatad ajas tagasi, kümme aastat läinud ja elu pole olnudki.
Ei suuda leida ühtki põhjust, miks ma peaks tahtma peale tööd kodust väljuda. Siin on lihtsalt nii hea olla ja igav pole mul mitte kunagi. Mida sa selle mandumise all silmas pead?
Mida sa selle mandumise all silmas pead?
Ühekülgseks ja eluvõõraks jääd, kui sul pole just väga vaheldusrikas ja erinevaid inimesi ning olukordi kaasav töö nagu ühel eespool kõnelenul. Ma olen introvert, kuid ma annan teadlikult aru, et kodus telekat vaadata või raamatut lugeda või perekooli lapata on üks asi, teine asi on näiteks matkata, sattuda mingile veidrale laadatrallile, panna oma võimeid proovile kohalikus pubis mälumänguvõistlusel või muud. Kasvõi kord aastas ööklubis tantsida.
Aga naine tahab, et kõik oleks üllatus ja mees ise selle peale tuleks ja teeks jne. Seda võid ootama jäädagi ja mehe kallal saagima “miks me midagi ei tee!?”. Konkreetsust, naine!
No ja kui mees – jumal hoidku selle eest! – peakski üllatuse tegema, näiteks kontserdipiletid organiseerima, siis on naisel mokk vingus ja telekal pilt-ees-hääl-ära, sest eksju mees ei orgunninud ühekorraga ka lastele hoidu ja vanaemale hooldekodu ning Tundmatule Sõdurile uut puhkepaika.
No ja kui mees – jumal hoidku selle eest! – peakski üllatuse tegema, näiteks kontserdipiletid organiseerima, siis on naisel mokk vingus ja telekal pilt-ees-hääl-ära, sest eksju mees ei orgunninud ühekorraga ka lastele hoidu ja vanaemale hooldekodu ning Tundmatule Sõdurile uut puhkepaika.
No aga miks ei võiks mees kõik sammud läbi mõelda, kui juba otsustab oma abikaasat rõõmustada.
See on nagu kingiks saada jahu, muna, suhkur ja mees ütleb, näe, ma kinkisin sulle tordi, miks sa ei rõõmusta. Sa rõõmustaks sellise tordi üle?
No ja kui mees – jumal hoidku selle eest! – peakski üllatuse tegema, näiteks kontserdipiletid organiseerima, siis on naisel mokk vingus ja telekal pilt-ees-hääl-ära, sest eksju mees ei orgunninud ühekorraga ka lastele hoidu ja vanaemale hooldekodu ning Tundmatule Sõdurile uut puhkepaika.
No aga miks ei võiks mees kõik sammud läbi mõelda, kui juba otsustab oma abikaasat rõõmustada.
See on nagu kingiks saada jahu, muna, suhkur ja mees ütleb, näe, ma kinkisin sulle tordi, miks sa ei rõõmusta. Sa rõõmustaks sellise tordi üle?
Täää-pi-pealt. Ega mees ju ei kinkinudki kontserdipiletit, vaid kavatses viia naise muusikariistade poodi, et pangu bänd kokku….
Kinnitad 100protsendiliselt mu juttu. Mehed, olge väga ettevaatlikud kingituste tegemisega! Parem üldse mitte teha, kellele seda jama ja elu lõpuni kestvaid etteheiteid vaja.
No ja kui mees – jumal hoidku selle eest! – peakski üllatuse tegema, näiteks kontserdipiletid organiseerima, siis on naisel mokk vingus ja telekal pilt-ees-hääl-ära, sest eksju mees ei orgunninud ühekorraga ka lastele hoidu ja vanaemale hooldekodu ning Tundmatule Sõdurile uut puhkepaika.
No aga miks ei võiks mees kõik sammud läbi mõelda, kui juba otsustab oma abikaasat rõõmustada.
See on nagu kingiks saada jahu, muna, suhkur ja mees ütleb, näe, ma kinkisin sulle tordi, miks sa ei rõõmusta. Sa rõõmustaks sellise tordi üle?
Täää-pi-pealt. Ega mees ju ei kinkinudki kontserdipiletit, vaid kavatses viia naise muusikariistade poodi, et pangu bänd kokku….
Kinnitad 100protsendiliselt mu juttu. Mehed, olge väga ettevaatlikud kingituste tegemisega! Parem üldse mitte teha, kellele seda jama ja elu lõpuni kestvaid etteheiteid vaja.
No pagan. Kui mehel on lapsed, kes vajavad hoidjat, siis on loogiline, et mees ei vii naist uksest välja, mõtlemata, kes jääb tema tittesid valvama. Samuti ei viska mees kontserdipiletit lauale, kui see toimub kuskil karuurus ja sinna pääseb vaid autoga ning mees läheb pere ainukese autoga eest ära, huvitumata, kas naine sinna lendab, kõnnib, sõuab, sõidab või ujub.
Nuta või naera, aga kui kingiga kaasneb rohkem jama kui rõõmu, siis see ei rõõmusta kokkuvõtteks.
Seepärast ei või kingiks teha ka nunnusid kassipoegi või kutsikaid, potililli, kui pole veendunud, et sellega ei kaasne kingisaajale peavalu ja muret.
Normaalne inimene mõtleb oma kingi ikka niipaljukest läbi, kui ta vähegi hoolib. Kui tehakse moe pärast, et linnuke saaks kirja, siis võiks juba tegemata jätta need tühjad žestid. Aga siis ei maksa ka imestada, et külmusele järgneb külmus. Seda mitte ainult mehe-naise suhetes, vaid igasugustes lähedussuhetes.
Normaalne inimene mõtleb oma kingi ikka niipaljukest läbi, kui ta vähegi hoolib. Kui tehakse moe pärast, et linnuke saaks kirja, siis võiks juba tegemata jätta need tühjad žestid. Aga siis ei maksa ka imestada, et külmusele järgneb külmus. Seda mitte ainult mehe-naise suhetes, vaid igasugustes lähedussuhetes.
Oi-oi, või kohe kingituse peale järgneb külmus ja muud koledad ähvardused.
Naera puruks, ausalt.
