Lugu siis selline, et mul on mees, kellele meeldib jutu põnevamaks muutmise huvides liialdada. Numbrid muutuvad suuremaks, sündmused põnevamaks. Vahel lisandub detaile, millest tean, et neid asju ei saanud olla kuna olin ise ka kohal ja tean, mis täpselt oli või mäletan, et eelmine kord, kui ta sama juttu rääkis, siis see küll nii värvikas ei olnud. On paar korda olnud, kui ma olen teadnud, et need asjad reaalselt juhtusid kellegi teisega. Talle sellest rääkima minna on mõttetu üldiselt, sest ta lihtsalt kas ei taha tunnistada, et liialdab või siis vahepeal tundub, et ta on ka ennast veennud, et nii need asjad tõesti olid. Teiste jutu järgi tundub, et ta on eluaeg selline olnud. Kellelgi veel samasugune? Kas lihtsalt ignoreerite seda või kuidas toime tulete? Sest mind on hakanud tõsiselt häirima.
Esileht › Pereelu ja suhted › Mehele meeldib liialdada
Teema: Mehele meeldib liialdada
See jutuvestja on sul mingi uus mees või? Kui juba praegu häirib, siis kujuta ette, mis su närvidest nt 10 aasta pärast saanud on.
Mulle sellised laia jutuga pläkutised mehed ei istu, luhvtikustid mu meelest.
Kui inimene valetab tühiseid asju ja ei tee tõel ega valel vahet, siis mis saab suurematest asjadest? Tegelikult ei meeldi mulle üldse inimesed, kes ühte ja sama lugu korduvalt jutustavad.
Kui räägitakse asju, mida ei juhtunud, siis see on valetamine mitte liialdaldamine.
Mulgi oli nii sugune kaaslane, kes enda hoopis teistsuguseks “liialdas” kui hiljem osutus. Solvav ja petetu tunne oli.
Kui elaksin sellisega, sekkuksin igal korral, kui midagi säärast kuuleksin (kindlasti neis asjus kus olen ise osaline olnud või mis mind puudutaks.)
Lugu siis selline, et mul on mees, kellele meeldib jutu põnevamaks muutmise huvides liialdada. Numbrid muutuvad suuremaks, sündmused põnevamaks. Vahel lisandub detaile, millest tean, et neid asju ei saanud olla kuna olin ise ka kohal ja tean, mis täpselt oli või mäletan, et eelmine kord, kui ta sama juttu rääkis, siis see küll nii värvikas ei olnud. On paar korda olnud, kui ma olen teadnud, et need asjad reaalselt juhtusid kellegi teisega. Talle sellest rääkima minna on mõttetu üldiselt, sest ta lihtsalt kas ei taha tunnistada, et liialdab või siis vahepeal tundub, et ta on ka ennast veennud, et nii need asjad tõesti olid. Teiste jutu järgi tundub, et ta on eluaeg selline olnud. Kellelgi veel samasugune? Kas lihtsalt ignoreerite seda või kuidas toime tulete? Sest mind on hakanud tõsiselt häirima.
Kui sind häirib, on see kahjuks sinu probleem. Inimene, kes on veendunud ,et ta käitub õieti, ei muutu enne kui ta veendub, et nii pole vaja käituda. Kui ta on eluaeg olnud, siis mis “ema” rolli sa tahad tema suhtes võtta, et minna teda kasvatama. Vanemate tegemata töö on vanemate tegemata töö. Kasvab inimene suureks, toimib ainult see, kui inimene saab selge sõnumi, nii ei tehta. Nii tahad kasvata, kaeba see inimene kohtusse, valede levitamise eest. Seda liialdamist toodab kogu filmitööstust, kus lugu on huvitavaks tehtud ja kõik võimendatud. Nii et võta teda kui muinaslugude rääkijat. Tahad täpsemalt teada, mine pigem ülikooli, mitte ära võta tema juttu tõe pähe.
Kõik mehed räägivad asju suuremaks, kui need on. See on ju mehelik.
Minu mees armastab ka liialdada ja juttu värvikamaks muuta, ongi eluaeg selline olnud (vähemalt 30 viimast aastat mis me abielus oleme olnud). Kui koos seltskonnas oleme, siis üttlengi, et ära liialda või päris nii see küll polnud. Ta on suhteliselt edukas ja oma erialal läheb hästi, aga mulle tundub, et ta tahaks veelgi edukam olla sisimas ja sellest siis need liialdused jutus.
Valetamine ehk asjade väljamõtlemine poleks minu jaoks OK. Asjade huvitamaks rääkimine ja detailide lisamine, no sellega harjub ära. Võib ju olla, et hoopis mina ei mäleta nii täpselt või ei pannud detaile tähele.
Kalamehejutud, noh!
Otsi oma rahulolematuse põhjusi mujalt. See, et mees liialdab elusündmusi kirjeldades, pole küll mingi tõsine süü. Las liialdab, muiga sisimas ja lase teisel end vaimselt rahuldada.
Mehe saab maha jätta, aga mida selliste kalduvustega emaga teha?
Mul oli eksiga sama lugu. Talle meeldis seltskonnas tähelepanu keskpunktis olla ja selleks oli vaja huvitavaid jutte. Nii saidki paljud sündmused omale värvikama kuue või räägiti enda omaks hoopis kellegi teisega juhtunu. Paraku oskas ta ka muus osas valetada ja see sai ka meie suhtele saatuslikuks.
teemaalgataja – kas sa oled fantaasiavaene inimene?
minu meelest on vahe – kui on vaja infot edastada, siis edastad täpset infot.
kui on vaja seltskonnas lugusid jutustada, siis on ju loogiline, et koer, kes ründas, oli lehmasuurune ja kui auto rehv katki läks, siis ikkagi väikesteks ribateks, keset käredat külma, südaööl, soovahe teel ja hundid ulgusid. igav on ju keegi jutusab – tegin eile õunamahla, korjasin õunu, pressisin, kuumutasin… a kus siis seiklus on, ah? vähemalt õunausski võisk ju rünnata…
Mul on TAga vastupidine elu.
Näited.
Läksime reisile 12. kuupäeval ja olime 13 päeva. Mingi poole aasta pärast tuli vana sõbranna külla ja ma rääkisin, et käisime Eestit mööda tuuritamas juuni keskel kaks nädalat. Mees parandas mind, et siiski jäi enamus reisi pärast kuu keskpaika, lahkusime enne kuu keskpaika ja reisil olime 12 täispäeva ja kolmeteistkümnendast pool. Tema kohe ei saavat nii, et ma ei ole faktides täpne!
Jäin mantli vööd pidi auto ukse vahele ja see määrdus. Jätsin autosse. Õhtul palusin meest, et unustasin tagaistmele, aga panen parajasti last magama, kas ta tooks mu määrdunud vöö autost tuppa. Küsib milline. Mina ütlen, et no see jope vöö, tumesinine. Tuleb tagasi et sellist pole. On mingi määrdunud keskmine hallikassinine mantlivöö. Aga tumesinist jopevööd ei olnud. Arvake, kas ma tahtsin teda millegagi visata või ei?
Käisin vennal külas ja rääkisin mehele telefonis, et tore päev, käisime ujumas, siis käisime jalutamas ja söömas, nüüd vaatame telekat ja siis lähen voodisse. Mõni aeg hiljem kirjeldasin sama asja oma õele. Jalutasime, sõime, kastsime ennast järvevette, vaatasime telekat ja siis vajusin diivanile magama. Muidugi saabus täpsuskontroll mehe näol ja ütles, et aga varem sa rääkisid, Kägu, et magasid voodis ja enne lausa ujusite mitte ainult ei kastnud ennast vette ja siis alles sõite!
Ostsime uue postkasti. Rohelise, kõige suurema, plekist. Ämm, vana inimene, räägin talle siis telefonis vastuseks küsimusele, et mis täna tegite kah, et ostsime uue sellise hiiglasliku postkasti. Mees vaevu pidas vastu, siis helistas oma emale tagasi ja selgitas, et kaas postkastil on siiski plastikust ja kuigi see on kolm korda suurem tavalistest postkastidest, ta ikka päris hiiglaslik ei ole, Kägu liialdas TAAS, aga suurim küll, mida ta elus näinud on.
10 aastat peksin temast seda kommet välja, aga ta on senini pahur, kui ma “valesti räägin ja liialdan”
Mul on TAga vastupidine elu.
Näited.
Läksime reisile 12. kuupäeval ja olime 13 päeva. Mingi poole aasta pärast tuli vana sõbranna külla ja ma rääkisin, et käisime Eestit mööda tuuritamas juuni keskel kaks nädalat. Mees parandas mind, et siiski jäi enamus reisi pärast kuu keskpaika, lahkusime enne kuu keskpaika ja reisil olime 12 täispäeva ja kolmeteistkümnendast pool. Tema kohe ei saavat nii, et ma ei ole faktides täpne!
Jäin mantli vööd pidi auto ukse vahele ja see määrdus. Jätsin autosse. Õhtul palusin meest, et unustasin tagaistmele, aga panen parajasti last magama, kas ta tooks mu määrdunud vöö autost tuppa. Küsib milline. Mina ütlen, et no see jope vöö, tumesinine. Tuleb tagasi et sellist pole. On mingi määrdunud keskmine hallikassinine mantlivöö. Aga tumesinist jopevööd ei olnud. Arvake, kas ma tahtsin teda millegagi visata või ei?
Käisin vennal külas ja rääkisin mehele telefonis, et tore päev, käisime ujumas, siis käisime jalutamas ja söömas, nüüd vaatame telekat ja siis lähen voodisse. Mõni aeg hiljem kirjeldasin sama asja oma õele. Jalutasime, sõime, kastsime ennast järvevette, vaatasime telekat ja siis vajusin diivanile magama. Muidugi saabus täpsuskontroll mehe näol ja ütles, et aga varem sa rääkisid, Kägu, et magasid voodis ja enne lausa ujusite mitte ainult ei kastnud ennast vette ja siis alles sõite!
Ostsime uue postkasti. Rohelise, kõige suurema, plekist. Ämm, vana inimene, räägin talle siis telefonis vastuseks küsimusele, et mis täna tegite kah, et ostsime uue sellise hiiglasliku postkasti. Mees vaevu pidas vastu, siis helistas oma emale tagasi ja selgitas, et kaas postkastil on siiski plastikust ja kuigi see on kolm korda suurem tavalistest postkastidest, ta ikka päris hiiglaslik ei ole, Kägu liialdas TAAS, aga suurim küll, mida ta elus näinud on.
10 aastat peksin temast seda kommet välja, aga ta on senini pahur, kui ma “valesti räägin ja liialdan”
😀 See ka päris veider äärmus. No meie meestest saaks siis kokku pannes ühe normaalse mehe.
Mul on TAga vastupidine elu.
Näited.
Läksime reisile 12. kuupäeval ja olime 13 päeva. Mingi poole aasta pärast tuli vana sõbranna külla ja ma rääkisin, et käisime Eestit mööda tuuritamas juuni keskel kaks nädalat. Mees parandas mind, et siiski jäi enamus reisi pärast kuu keskpaika, lahkusime enne kuu keskpaika ja reisil olime 12 täispäeva ja kolmeteistkümnendast pool. Tema kohe ei saavat nii, et ma ei ole faktides täpne!
Jäin mantli vööd pidi auto ukse vahele ja see määrdus. Jätsin autosse. Õhtul palusin meest, et unustasin tagaistmele, aga panen parajasti last magama, kas ta tooks mu määrdunud vöö autost tuppa. Küsib milline. Mina ütlen, et no see jope vöö, tumesinine. Tuleb tagasi et sellist pole. On mingi määrdunud keskmine hallikassinine mantlivöö. Aga tumesinist jopevööd ei olnud. Arvake, kas ma tahtsin teda millegagi visata või ei?
Käisin vennal külas ja rääkisin mehele telefonis, et tore päev, käisime ujumas, siis käisime jalutamas ja söömas, nüüd vaatame telekat ja siis lähen voodisse. Mõni aeg hiljem kirjeldasin sama asja oma õele. Jalutasime, sõime, kastsime ennast järvevette, vaatasime telekat ja siis vajusin diivanile magama. Muidugi saabus täpsuskontroll mehe näol ja ütles, et aga varem sa rääkisid, Kägu, et magasid voodis ja enne lausa ujusite mitte ainult ei kastnud ennast vette ja siis alles sõite!
Ostsime uue postkasti. Rohelise, kõige suurema, plekist. Ämm, vana inimene, räägin talle siis telefonis vastuseks küsimusele, et mis täna tegite kah, et ostsime uue sellise hiiglasliku postkasti. Mees vaevu pidas vastu, siis helistas oma emale tagasi ja selgitas, et kaas postkastil on siiski plastikust ja kuigi see on kolm korda suurem tavalistest postkastidest, ta ikka päris hiiglaslik ei ole, Kägu liialdas TAAS, aga suurim küll, mida ta elus näinud on.
10 aastat peksin temast seda kommet välja, aga ta on senini pahur, kui ma “valesti räägin ja liialdan”
Püha jumal, see on sul mingi diagnoosiga! Ma oleks sihukese jutu peale ta selle mantlivlööga ära kägistanud, plastkaanega postkasti pähe kinni löönud ja 3 1/2 päeva pärast järve ära uputanud, pärast oleks täpsustanud, et otse peanupuni sai vette kastetud. 10 aastat? Sa ikka tead, et vanaduspõlves sellised veidrused võimenduvad? Tulevikus on sul kodus papi, kes õiendab, et miks sa tema podagra raviskeemi täpselt peast ei tea. Sa ise võtad samal ajal rahusteid ja vererõhurohtusid.
Minu mehe summad saab ka kõik jagada kolmega. Mis keegi oli ostnud või mis suuremad ostud ta ise on teinud 🙂 aja jooksul aastatega summad suurenevad.
Kui seltskonnas hakkab liialdama siis mugisen, et oi me olime jälle erinevatel üritustel.
Aga muidu pole liialdused nii suured, et peaks kuhugipoole teda pidevalt korrigeerima.
Sa ikka tead, et vanaduspõlves sellised veidrused võimenduvad? Tulevikus on sul kodus papi, kes õiendab, et miks sa tema podagra raviskeemi täpselt peast ei tea. Sa ise võtad samal ajal rahusteid ja vererõhurohtusid.
Ta juba on ca 50. Omad asjad on tal alati joone peal ja kõik esitatud korrektselt 🙂 , ma ise ei olevat piisavalt täpne ja liialdavat. On jäänud ainult üks komme, millega pole osanud võidelda. Näiteks keegi seltskonnas küsib, mis telekast praegu tuleb. Olen just vaadanud telekava tean 100% ja ütlen näiteks, et “Tantsud tähtedega”. 99% mu mees ütleb seepeale “Mina ei ole kindel” 🙂
Tegelikult paljud inimesed liialdavad või räägivad pooltõdesid, see on üsna tavaline. No näiteks võivad mehed liialdada oma palgast rääkides. Või räägivad oma auto uuemaks kui see tegelikult on. Ega see nüüd päris õige pole, kuid minu silmis on tegu vähemalt süütu valega, mis enamasti kedagi ei kahjusta.
Ent lugu on teine siis, kui kellegi valed ja liialdamised ja pooltõed hakkavad teisi inimesi kahjustama. No näiteks, kui peretüli ajal mees ründab naist, ent naine tõmbab ennast mehest kogu jõuga lahti ja põgeneb. Siis pärast mees kaebab politseile, et naine olevat teda peksnud. Tegelikkuses tema ise ründas naist ja naine tõmbas end vaid jõuga lahti.
Ka minu tutvuskonnas on üks selline mees, keda tunnen juba lapsepõlvest. Tema liialdamised on ka niisugused, mille eesmärk on teisi inimesi nimelt kahjustada. Lapsepõlves kaotas nt oma mänguasja ära, kohe jooksis emale kaebama, et Tiina olevat tema mänguauto ära varastanud! Ema tuligi ja hakkas Tiinaga riidlema. Tegelikkuses oli too poiss oma mänguauto ise enda tuppa unustanud. Nüüd on ta täiskasvanud mees ja samamoodi valetab-liialdab, eesmärgiga teiste inimeste mainet kahjustada, neile halba teha. Hoiame temast eemale ta kehva iseloomu pärast ja ei julge nende perega koos isegi matkale minna (ehkki kutsutakse). No ei taha pärast kuulda neid jutte, kuidas minu väike laps olevat teda (kahemeetrist täismeest) üritanud oksaga ära tappa või muud sama huvitavat.
Esimesel kirjeldatud juhul vaataks asjale läbi sõrmede ja vahel omaette jäädes mainiks, et ta püüaks ikka mõistlikkuse piiresse jääda, aga teisel juhul põgeneks.
Mulle ka mees ütleb, et liialdan pidevalt, aga neid näiteid lugedes kahtlustan, et ma ikka päris valedeni ei jõua, pigem teen suuri oletusi, et kindlasti oli nii või naa või kujutan mingeid halbu asju hullemana ette, kui need olid 😀
Esileht › Pereelu ja suhted › Mehele meeldib liialdada
