Teema: Mehele raha “laenamine”

Kuidas varasemalt oli kui mehe palk oli 1600. Panustasid vähem? Kas siis sina tegid oma rahaga mis tahtsid ja mees orjas?

Kui taustalugu ei tea on raske kaasa mõelda ja nõu anda.

Kui rahaline ebastabiilsus häirib võiks samahästi öelda, et leia suurema palgaga töö. Vahepeal on väiksem palk parem kui töö on nauditav. Võimalik, et mõne aasta pärast hakkabki tema töö rohkem sisse tooma kui üldse eelmine töökoht – kõik võtab aega.

Laseks mehel teha, mis tahaks, aga ära siis laena talle lihtsalt oma raha. Kui on otsustanud väikese palgaga oma asja ajada siis las katab ise oma ettevõttega seotud kulud. Kirjutage üles kodukulud ja jagage võrdseks.

Samas on olukord oleks vastupidi siis kõik naised kiruks meest, et kuidas julgeb. Mehe vabadust oma äriga tegeleda ja seda käivitada ei piiraks. Samas ei pea ka igapäeva kulude arvelt talle tagastamatut laenu andma. Kuid samas kui varasemalt tema käis tööl ja kattis enamus kulud ja su palk oli vaid taskuraha siis oleks see silmakirjalik. Aga jällegi… taustalugu ei tea. Ühepoolne jutt on pigem kallutatud.

Infot jah vähe võõrastele, et rohkem nõu anda. Üldiselt aga kui raha ei ole, siis ongi oma firma käima saamine raske. Ja on ka muid takistusi. Ja see võibki aega võtta aastaid. Ega siis firma kohe suurt tulu ei hakka tooma ehk kasumit. Investeeritakse ju. See võtab aastaid. Kui sellest hakkad ka sina tulevikus osa saama, siis on kaasaaitamine loomulik. Ükskõik, kas panustad reaalselt rahaga või toetad muul moel, kasvõi kokkuhoidliku eelarve ja majanfamisega.

Mina pidasin 2 aastat meest üleval, kuni ta firma käima sai. Eluase minu kulul, mees panustas oma toidu jagu, kõik muu minu kulul.

Peale seda oli 8 aastat õitsengut – käisime mehe kulul väga kallitel reisidel, ostis igasuguseid asju meile, elamisse panustas ka loomulikult, ostsime tema teenistuse eest laenuvaba kodu jne.

Nüüd on jälle koroonaaeg, mees maksab omale miinimumpalka, dividende ka ei kavatse sel aastal võtta. Säästud on meil mõlemal ja firmal ka, aga kuniks ei tea, kaua kriis kestab, ei taha neid nulli kulutada.  Ja mehel oli enne koroonat sisse töötatud, kasumlik ja toimiv ettevõte! Ei kujuta ettegi, kui raske on praegu käima tõmmata uut firmat.

Elame põhimõtteliselt minu palgast. Õnneks pole mul kunagi olnud soovi trofeenaine olla ja tema (miinimum)palgast ja minu (korralikust) palgast piisab.

Ettevõtja kaaslane ongi raske olla. Peab arvestama, et vajadusel ainult sinu palgatööga ära elaks ja headel perioodidel mitte liiga uhkeks ja mugvaks minema. Kui Su mehe ärimudel midagi väärt on ja teie suhe on kindel, siis sellel hetkel kui jalad alla saate, on see kõik seda väärt.

#3702225:

#3702187:

Poleks seda eelmisest elust järgilohisevat last, ma rahadel niimoodi piire vahele ei tõmbaks.

Kas see laps tekkis kuidagi poole teie suhte pealt või oli ta olemas enne seda kui kokku kolisite?

Kuidas mulle ei sümpatiseeri naised, kes täiesti teadlikult alustavad suhet meestega, kellel on lapsed(ja kes oma lastest hoolivad ja nendesse panustavad) ning siis kirtsutavad nina, loevad külaskäiva lapse igat suutäit ja tema peale kulunud sendikest….Kui te teete valiku mehe kasuks, kellel on juba lapsed olemas, siis tulebki arvestada sellega, et kuni lapse täisealiseks saamiseni “lohiseb” see laps mehega kaasas. Kui selline asi hinge kriibib, siis elage üksi või otsige lastetu mees.

Nõus, see lohisemise jutt on inetu. Kärgpere võlud. Võtnud siis mitte teis ringi mees.

Ühinen eelkirjutajaga, kes ütles, et ettevõttele antud laen on kirjalikult vormistatud laen. Selle tööriista ostab ta laenu eest ettevõttele, see on ettevõtlusega seotud kulu ja sina annad laenu küll selle ostmiseks, kuid kirjaliku lihtsa laenulepingu alusel. Isegi intressi ei pea sellelt laenult küsima, aga sul on õigus see laen siis tagasi saada, kui ettevõte käima läheb. Ja kui ei lähe, siis läheb mingi aja pärast pankrotti, aga vähemalt ei kesta see laenamine lõputult. Olen ise ka samas olukorras olnud, aastaid, elasime minu palgast, kõik raha läks ettevõttesse, lastega tegelesin mina, asju neile ostsin mina, süüa mina. Aga siis sai vähemalt see ettevõte tööle ja elu läks kergemaks.
Aga on näiteid ka küll, kus ettevõte läheb käima ja siis mees leiab, et oma naine on ikka juba vanavõitu, viriseb liialt, nõuab liialt, naabri Pille on palju toredam, aina imetleb, ja nii see oma naine siis tühjade pihkudega jäetaksegi. Vormistage paberid laenu kohta.

Kui vahetasin elukutset ja ametniku kõrgelt palgalt kukkusin 5x väiksema eraettevõtja palgale, toetas mees mind paar aastat. Kui tuli  masu ja sain 19000 krooni emapalka ja mehel vähenes töö 40%, siis pidasin peret üleval + käisin paar päeva nädalas tööl (kokku sain ca 23 000 krooni). Nüüd teenime võrdselt, aga kui mees otsustas auto välja osta – andsin 2000 eurot, ei olnud kahju -see on ju meie pere raha. Ja tagasi küsi, sest imelik on oma mehele laenu anda.

Mehel on lausa 2 last esimesest abielust, kui toetasiME lapsi ülikooli lõpuni, andsin ka neile taskuraha jne.

Ja oleme nüüdseks abielus 18 aastat.

Noh, siin mitu tahku.

Esiteks, mulle tundub, et mehest ei ole saanud head ettevõtjat või siis tuleb koroona üle elada ja vaadata peale seda.

Teiseks, mis toetust sa talle annad? Kõik laenud ikka kirjalikult ja ettevõttele, onju? Lisaks, kas hetkel mees riigilt toetusi küsib, kui ei, siis miks?

Lisapunktina. Milline on teie omavaheline varasuhe ja kas ettevõte sai moodustatud varasuhte jooksul? Minu point – kui teil abikaasade ühisvara ja mees võlgades, siis vastutad ka sina abikaasana, seega oleks mõistlik kõike vee peal hoida või mõlemale vähim valusal viisil pankrot kuulutada.

Ma olen tulnupuruvaesest perest ja raha osas seetõttu üsna sügavlt sissejuurdunud põhimütted.

Ehk iga inimene võib teha, mis ta tahab, aga igaüks peab olema võimeline iseennast üleval pidama. Tahad teha ettevõtlust, palun väga, aitan teadmistega vms, aga ära oota, et ma su igapäevase ülevalpidamise enda peale võtan. Ei võta.

Olen korra laenanud algkapitali jaoks. Tagasi ootasin 10 kuud. Aga maksis.

Võin ka edaspidi investeerida, sga siis on ametlikult paberil ja ma olen äripartner. Mitte elukaaslane, kes on ühtlasi pank jooksvateks kuludeks.

#3702804:

#3702087:

Mees loobus palgatööst ja tal oma ettevõtte, mis hingitseb. Koroona kriis pole ka abiks. Pidevalt on tal midagi firma jaoks vaja ja siis küsib minu käest. Lubab tagasi maksta, aga ei maksa. Heal juhul saab endale palga 600€. Tema peabki siis seda palka tagasi maksmiseks, aga sel juhul on tema panus pere asjadesse 0. Nüüd rulid tuluka rahad ja tal mingit tööriista vaja. Mina aga keeldusin ja tema on nüüd pahane. See pull on kestnud 2 aastat ja minu meelest rabeleb rohkem kui enne ja tulemust pole. Ma lihtsalt ei jaksa enam rahalist ebastabiilsust taluda. Palgatööga oli tal iga kuu 1600 palk, aga ta ei taha enam kellelegi reisele orjata ja on oma firma üle väga uhke. Ja nüüd tüli majas ja ei oska seda lahendada.

Et nagu tõsiselt sa oled olnud vabatahtlikult mingi luusermehe sponsor juba kaks aastat ja nüüd tuled küsima, mis on lahendus?

Mul oleks juba esimese kuu möödudes villand saanud. Mees või asi.

Luusermehe sponsor? Sinu ettekujutluses käib siis ettevõtlus nii, et kui kohe peale firma loomist käive miljonites pole, siis on asi mõttetu ja mees luuser?  Naine või asi…..

Selle koha pealt olen nõus, et kõik need laenud ja toetused peaksid olema vormistatud kirjalikult ja ametlikult laenuna ettevõttele, mitte mehele. Aga arvestama peab, et isegi siis, kui majandus õitseks, võib firma käimalükkamine aega võtta mitu aastat. Eks see ole iga naise enda valikute küsimus, et kas olla oma mehega koos nii heas kui halvas ja kas toetada teda või eeldada, et toetus ja tugi(nii moraalne kui rahaline) on peres ainult mehe ülesanne.

#3702988:

#3702225:

#3702187:

Poleks seda eelmisest elust järgilohisevat last, ma rahadel niimoodi piire vahele ei tõmbaks.

Kas see laps tekkis kuidagi poole teie suhte pealt või oli ta olemas enne seda kui kokku kolisite?

Kuidas mulle ei sümpatiseeri naised, kes täiesti teadlikult alustavad suhet meestega, kellel on lapsed(ja kes oma lastest hoolivad ja nendesse panustavad) ning siis kirtsutavad nina, loevad külaskäiva lapse igat suutäit ja tema peale kulunud sendikest….Kui te teete valiku mehe kasuks, kellel on juba lapsed olemas, siis tulebki arvestada sellega, et kuni lapse täisealiseks saamiseni “lohiseb” see laps mehega kaasas. Kui selline asi hinge kriibib, siis elage üksi või otsige lastetu mees.

Minu abikaasa panustamine eelmise kooselu lapse alla seisnebki ainult rahalises panuses. Nad ei suhtle, selles see lohisemine seisnebki.

Tegu on mehe lapsega ja mees peab elatist maksma, see on lapse suhtes aus ja mees on tubli, et sinu “nõuandeid” ei kuula. Kui muretsed miks nad ei suhtle, siis astu ise samme, et nad suhtlema hakkaks ja julgusta seda.

#3703062:

Milliseid “nõuandeid”? Ainus nõuanne selle lapsega seoses on meie abielu varasuhtena lahusvara ja tehtud testamendid, laps on pärijate ringist välja jäetud (kui mehe surres ta veel alaealine on, siis jah, sundosale tal õigus on, samas kinnisvara ja muu väärtuslik on meil kõik minu nimel). Elatise maksmine on aus muidugi. Ei, ma ei muretse, et nad ei suhtle ja suhtlema ei julgusta ka. Oleks nad suhelnud, ma poleks selle mehega mingi suhteni läinudki.

Oli lausa ihaldusväärne mees, kel on lapsed, aga huvi nende vastu ei tunne ja ei suhtle? Paras paar olete küll. Naine on ikka veider olevus, valib ise endale sellise isendi ja pärast kurdab. See on ju esimene suur ja punane ohumärk, millise mehega tegu on.

Klg, tehke oma teema

#3703062:

#3703003:

#3702988:

#3702225:

#3702187:

Poleks seda eelmisest elust järgilohisevat last, ma rahadel niimoodi piire vahele ei tõmbaks.

Kas see laps tekkis kuidagi poole teie suhte pealt või oli ta olemas enne seda kui kokku kolisite?

Kuidas mulle ei sümpatiseeri naised, kes täiesti teadlikult alustavad suhet meestega, kellel on lapsed(ja kes oma lastest hoolivad ja nendesse panustavad) ning siis kirtsutavad nina, loevad külaskäiva lapse igat suutäit ja tema peale kulunud sendikest….Kui te teete valiku mehe kasuks, kellel on juba lapsed olemas, siis tulebki arvestada sellega, et kuni lapse täisealiseks saamiseni “lohiseb” see laps mehega kaasas. Kui selline asi hinge kriibib, siis elage üksi või otsige lastetu mees.

Minu abikaasa panustamine eelmise kooselu lapse alla seisnebki ainult rahalises panuses. Nad ei suhtle, selles see lohisemine seisnebki.

Tegu on mehe lapsega ja mees peab elatist maksma, see on lapse suhtes aus ja mees on tubli, et sinu “nõuandeid” ei kuula. Kui muretsed miks nad ei suhtle, siis astu ise samme, et nad suhtlema hakkaks ja julgusta seda.

Milliseid “nõuandeid”? Ainus nõuanne selle lapsega seoses on meie abielu varasuhtena lahusvara ja tehtud testamendid, laps on pärijate ringist välja jäetud (kui mehe surres ta veel alaealine on, siis jah, sundosale tal õigus on, samas kinnisvara ja muu väärtuslik on meil kõik minu nimel). Elatise maksmine on aus muidugi.

Ei, ma ei muretse, et nad ei suhtle ja suhtlema ei julgusta ka. Oleks nad suhelnud, ma poleks selle mehega mingi suhteni läinudki.

Lollakas oled või? Sada olen alati öelnud et kõige hullemad ongi nn uued naised, lausa vastikud.

#3702187:

Räägin oma pere loo. Meil mehega palgad üsna võrdsed. Kujunenud nii, et mina maksan koduga seotud arved (ühtegi laenu meil ei ole), tema kõik autoga seotu (remont, kütus, kindlustused). Toidu ostame ühiselt ehk kes siis toidupoes parasjagu käib. Mingis kuus läks autoremondi alla plaanitust suurem summa, remondimees lihtsalt leidis paar viga veel, mille likvideerimisega oli kiire. Rahaga oli nii, et mehel ei jätkunud. Minul mingid varud olid, hakkas neid pinnima. Ausalt öeldes ma ei tahtnud anda- ühine elu, aga tagasi seda ei saa ju, piinlik küsidagi. Lisaks maksab ta iga kuu elatist oma eelmise kooselu lapsele. Ütlesingi, et jäta siis maksmata, niigi me elame selle tõttu viletsamalt, minu panus igakuiselt meie perre on suurem kui tema oma. Jah lõpuks ma ikkagi andsin talle raha, mille siis järgmise kuu palgapäeval mulle tagasi andis. Poleks seda eelmisest elust järgilohisevat last, ma rahadel niimoodi piire vahele ei tõmbaks.

Vau, sa oled vist üks väga õel inimene…