Teema: Mehele teatamine

Ma siia lugude algusesse kirjutan sellest, kuidas mul polegi lugu. IVFi ringe sai tehtud 6 tk. Ja ma olen oma meest igast etapist ja toimetusest teavitanud jooksvalt. Kui tegin koduse testi, siis lihtsalt ütlesin, et oli kaks triipu, aga peab veel veretesti ootama, et kindel olla. Ja kui vereproovi tulemuse sain, siis ka ilma igasuguse tseremooniata lihtsalt mainisin, et veretest kinnitab rasedust, aga peab nüüd kontrollima, kas rasedushormoon edasi tõuseb jne. Ehk siis kuna ma olen ise IVFi pärast väga ettevaatlik olnud ja üks rasedus on ka peetunud, siis ma ei ole julgenud isegi väga rõõmustada, et nüüd olen rase, juhuu. Sest harjud kuidagi ära, et see ei ole jah või ei olukord vaid protsess käib samm-sammult. Esimene samm läks hästi, vaatame, kas jõuame järgmisesse. Ma olen ses suhtes väga ebaromantiline 🙂

#3735350:

#3735230:

IVFi ringe sai tehtud 6 tk.

Küsin korra vahele, et mis põhjusel pidid 6 ivf-i täisringe tegema ja kas lõpuks õnnestus?

Üks oli tegelikult ka külmaring. Munarakke on vähe ja embrüod ei taha areneda. Aga jah, lõpuks õnnestus 🙂

Ma hoidsin kinni nendest lugudest, kus Võib-olla alles 10 katse õnnestus ja mõttest, et kui ma piisavalt palju kordi proovin, siis lõpuks peab õnnestuma!

Mina kysisin mehelt, mis ta arvab, mis 5a pärast tema elus muutunud on. Mees ütles kõiki asju, mille poole me pyydlesime. Et me oleme siis juba abielus (pulm oli planeeritud järgmiseks kuuks), et meil on oma kodu (oli juba olemas aga polnud elamiskõlblik) ja äkki juba oma laps. Selle peale vastasin, et kui 9 kuu jooksul kõik hästi läheb siis on kõik unistused täitunud. Mees ei saanud pihta ja mõtles, millest veel unistab 😀 Siis ütlesin otse, et meie esimene IVF õnnestus.

Ma suhtlen mehega nagu samaväärse inimesega, kes on ka asjas osaline. Nt olen juba õhtul öelnud, et homme hommikul plaanin esimest korda testi teha, sest hästi tundlik test võib juba mingit õrna triipu näidata. Omavahel räägime plaanidest ja jms jooksvalt.

Veretesti tulemusest olen talle kohe nt Hangoutsis kirjutanud või SMS-i saatnud.

Kui viitsiks fantaseerida, siis ostaks külmikusse alkoholi vabu jooke ja paneks kõik vaasid pajutibudega oksi täis. Seoks oksad värvilisi linte täis. Käiks hommikumantlis ringi ja teeks endale korraliku klouni meigi. Pähe paneks mingi printsessi tiaara või põhjapõdra sarved. No kuidagi klounaadiks kisub kui hakata ülemõtlema. Ma ise eelistan mehega suhelda nagu inimesega.

#3737307:

See on nats õel. Iga pere leiab oma tee. Kes tibude kinkimisega, kes koos testides… Ei ole valesid võimalusi, ära naeruväärista.

See ninnu-nännu-plinnu-plännu värk on ainult naistele (st rasedatele) endale oluline. Mehi see ei huvita. Olen ka selle poolt (naine, 3 last), et mingit vigurdamist, klounaadi ja ümbernurgavihjeid on nõme teha.

Näitasin mehele positiivset rasedustesti ja tema siis ütles, et ah, nüüd vaja asjatada jah? Ta oli harjunud ovulatsioonitestidega 😀

Mul on mees jooksvalt asjadega kursis olnud, tegime kaks IVF-i ja siis ta teadis täpselt, millal veretest on jne. Rasedaks jäin lõpuks ise natuke ootamatult aga kuna oli tsükli lõpp ja plaanisin hambaarstile minna, mõtlesin igaks juhuks testi teha. Olin seda mehele eelmisel päeval maininud, et kavatsen hommikul testi teha. Mees oli sel ajal töö asjus teises linnas ja kui ta minult hommikul peale 7-t telefonikõne sai, siis küsis esimese asjana, et kas on positiivne 🙂

Teise lapsega rasedaks jäädes olin juba mitu päeva rääkinud, et päevad vist hilinevad (mul on tsükkel veits ebaregulaarne) ja veidi imelik enesetunne oli ka. Siis üks õhtu rääkisime omavahel sellest ja otsustasime, et teen hommikul testi. Mul läks hommikul veits varem kui tavaliselt uni ära ja läksin testi tegema. Nii kui tulemust nägin, läksin ajasin mehe ka üles. Mees ütles, et ta teadis kohe 100 %, miks ma teda üles ajama tulin 😀

Ma olen muudele lähematele pereliikmetele ka lihtsalt telefonikõnega teada andnud, et saame lapse (esimese lapsega peale esimest UH-d ja teise lapsega peale Oscarit).

#3738592:

#3737521:

Lõpetuseks ei küsinud teemaalgataja, mida te arvate erilisemast teavitusest vaid kuidas te seda teinud olete/teha plaanite.

Aga mida seal plaanida? Kaks täiemõistuslikku täiskasvanud inimest? Teha suu lahti ja öelda ‘Ma olen rase’ ei ole vist kuigi keeruline ega planeerimist vajav.

Tõepoolest, selline teavitamine ei ole planeerimist vajav aga hirmus igav on küll.

Mul on tunne, et siinsed negatiivselt/ halvustavalt kommenteerijad ei arvesta sellega, et TA (ja ka mina) oleme teinud selleks läbi IVF-i, et rasestuda. Sellele on eelnenud tavaliselt aastaid tulutut üritamist ja pettumusi ja lihtne “ma olen rase” on kyll efektiivne ja täidaks oma eesmärki aga see on… noh… igav.

Ma ka ei mõista seda halvakspanu kui keegi tahab erilisemal moel teada anda. Kui ei pea vajalikuks seda ütlemist esile tõsta, siis seegi on okei. Üks pole teisest parem, vaid lihtsalt sobivam teatud inimestele. Paarid on erinevad ja loodetavasti toimib kõik just nii, nagu osapooled harjunud on. Loen ka neid lugusid huviga, kuigi ise ette ei valmistanud ütlemist. Esimesel korral olin nii elevil ja üllatunud, et lendasin hommikul prauhti voodisse ja ajasin üles teatega, et juhuuu, keegi on kõhus! Teisel korral juba kahtlustasin, et miskit teoksil ja mees teadis, et teen testi. Kui välja tulin, siis samuti hüppasin kaissu ja ta teadis ilma sõnadeta.