Seega lahkuminek on suurematele lastele väga traumaatiline kogemus, aga mitte alles sündivale lapsele, kellel polegi sellist kogemust, et tal isa on.
See oleneb ikka ühiskonnast ka. Kui teistel on isad, siis lapsel on ikka sellega probleem, et tal pole. Samuti tekib mingis vanuses juba loomulik huvi, kes ikkagi on isa jne. Nii et päris nii ühene see pole.
Ja see plaan ikka ja jälle jookseb täiega viltu, aga naised sellest ei õpi. Logisevat suhet ei päästa ükski laps.
Suhet üldjuhul nii ei päästa, aga mõnikord võib toimida, et mees jääb halba suhtesse, veel harvem võib toimida. et suhe ajaga paraneb. Palju suurema tõenäosusega läheb küll hullemaks. Mees, kes isegi jääb naise kõrvale kohusetundest või seetõttu, et tal on lisaks armukesele ka oma naise vastu tunded alles, tunneb end lõksuaetuna ja elab seda ülejäänud pere peal välja või hakkab lihtsalt veel rohkem eemale hoidma. Aga kuna see oli suure tõenäosusega alateadlik, siis polegi siin mõtet mõistuse häält mängu tuua. Pealegi meeldib ju kõigile kujutleda, et nende mees on see peret hoidev ja oma naist endiselt armastav erand. Paljud naised ka ei mõista seda tunnet, kuidas mees saab vaadata väikest beebit ja mitte tunda hellust ja hoolitsustahet, aga paraku on mõne mehe tunded beebi vastu hoopis teistsugused. Nad näevad tüütut vääksu, kes võtab ära nende naise aega ja energiat, nende enda oma samuti ja vajab kogu aeg midagi. Sellega koos võib ikkagi olla ka armastus, samuti saavad need tunded taanduda ja asenduda positiivsematega, aga kui naist enam ei armastata, siis on see äärmiselt vähetõenäoline.
