Teema: Mehest lahkuminek

Siis, kui lahku lähed, siis ongi pii ja ega seegi midagi ei garanteeri. Enne on jutud. Minu tuttaval on vend, tema naine käis tuttava vennaga pidevalt kokku-lahku suhtesse, vahepeal olid uued mehed, siis jälle kokku. Neil samuti lapsed. Nüüd on uuest mehest ka lahus, ei tea, mis inimestel viga on. Vali ära ja ole vait on minu moto või mine lahku ja ole vait. Ära kella, sest keegi ei viitsi kuulata. Tuttav lõppetas ka vennaga suhtlemise ära, sest sama teema oli kogu aeg.

See on piisav põhjus iseenesest, et sul on temaga ebamugav. Kui teine inimene muudab sul tunde ebamugavaks, on see ahistamine. Siin aga ahistad sa ise iseennast, kui jääd. Kogu lugu.

Surub lapse näoli raamatusse, see olekski minu piir. See ongi juba vägivald!

#4139412:

See, et isa viib suusatama ja kohati on tore, ei pisenda fakti, et laps, kes juba arvamust oskab avaldada, tahab esimese võimalusena kodust pääseda. See on ka vastus – laps tahaks eaimeael võimalusel isast eemale. Sinul on võimalus pakkuda varem lastele turvaline elu.

100% nõus. Ära ole kaasosaline kuriteos oma laste vastu!

(Ja miks sa arvad, et ta lahutuse korral lapsi enam suusatama ei vii?)

#4139434:

Mees ei pea seda vägivallaks. Tema jaoks vägivald on peksmine. Aga see, kui laps vihaga aabitsa põrandale viskab ja mees selle üles võtab ja sellega mööda pead annab, ei ole tema jaoks vägivald. Ta ütleb, et see pole valus. Võib-olla polegi valus, aga minu jaoks ja lapse jaoks on see alandav. Seda kõike on vastik vaadata ja mõõt on täis saanud.

Mees jälle seletab vastu, et miks laps võib kiljuda nii, et tal pea hakkab valutama, asju loopida, inetult sõimata. Et sõnadest ei aita. Aga ta ei saa aru, et laps on tema enda peegelpilt. Täiskasvanut ta ei löö, sest see saab aru, kui midagi öeldakse.

Mees ise ei saa aru, miks ma tahan lahku minna. Ta on ju nii hea ja huvitav mees. Ei mingi hall mass. Ikkagi alfa-isane, julge, töökas, kuldsete kätega ja mida kõike veel. Ma ütlesin, et ma pigem valiks endale äpu mehe, kes oleks sõbralik, armastav, hooliv, empaatiavõimeline. Mis siis, et ei oska ehk autot parandada, remonti teha. Seda saab asendada vastavate spetsialistidega. Aga meest empaatiavõimeliseks muuta ei saa, kui seda pole antud.

Mis sa siin enam arutled. Tegutse. Ja lastel ära ka lase seakisa teha, need pole ju imikut, kui aabitsavanus käes. See on sinu kui ema kohustus.

#4139344:

Lisaks on sama mehega päris mitu last, osad veel väikesed.

Kas siis alles viimasel ajal mees selline äkkiline? Mitu last ju oled ometi temaga saanud ja nagu aru saan, siis pikema vahe järel. Seega nagu aega mõelda ju oli, kas sellisega on ikka mitut last vaja.

#4139437:

#4139434:

Mees ei pea seda vägivallaks. Tema jaoks vägivald on peksmine. Aga see, kui laps vihaga aabitsa põrandale viskab ja mees selle üles võtab ja sellega mööda pead annab, ei ole tema jaoks vägivald. Ta ütleb, et see pole valus. Võib-olla polegi valus, aga minu jaoks ja lapse jaoks on see alandav. Seda kõike on vastik vaadata ja mõõt on täis saanud. Mees jälle seletab vastu, et miks laps võib kiljuda nii, et tal pea hakkab valutama, asju loopida, inetult sõimata. Et sõnadest ei aita. Aga ta ei saa aru, et laps on tema enda peegelpilt. Täiskasvanut ta ei löö, sest see saab aru, kui midagi öeldakse.

Seda on ju täiesti kohutav lugeda. Ma ei suudaks päevagi sellise mehega elada, kes lapsega nii käitub. Kuidas sina suudad seda pealt vaadata, on minu jaoks täiesti arusaamatu.

Ma olen sellega vist harjunud ja see on omamoodi normaalsuseks muutunud. Ma ei tea, kuidas teistes peredes mehed käituvad. Ta on ainus mees, kellega ma olen koos elanu. Mina olen isata üles kasvanud ja mees samuti. See ongi üks põhjustest, miks ma tahan lahku minna. Seda pealt vaadata ongi vastik ja ma juures olles alati sekkun. Aga see tähendab seda, et mees vihastab minu peale, sest ma õõnestan tema autoriteeti. No seda viimast tal nagunii pole.
Lahkumineku otsus on juba tehtud nagunii. Ma ei kanna sõrmustki sõrmes juba paar kuud. Ma lihtsalt ootan aega, kui reaalselt saab lahku minna. Praegu pole see võimalik.

#4139463:

Ma lihtsalt ootan aega, kui reaalselt saab lahku minna. Praegu pole see võimalik.

Miks? Kuni sina saad mingid oma hirmud maha, las lapsed kannatavad? Nii pagana tore ema. Mul on sõbranna, kelle mees armus kellessegi teisesse (see selgus hiljem). Peres väljendus see aga äkilises muutuses. Päevapealt. Ta hakkas naist koledate sõnadega halvustama, seda ka laste kuuldes. Tõukas ja nügis, aga ei peksnud. Lapsed hakkasid närvidele käima. Saatis neid persse ja nimetas puupeadeks ja tiris käest. Kaks nädalat kulus. Nädal aru saamiseks ja nädal valmistumiseks ning kaks nädalat pärast esimest röögatust kolis sõbranna kolme lapsega (8 aastat, 7 aastat ja 14 kuud) ühetoalisse üürikasse ning andis lahutusavalduse sisse. Kohtusse. Raha…mingid paar tuhat tal olid. Vist muus a ehteid. Siis meie sõpradega maksime esimesed kolm kuud üüri ja saatsime teinekord mõne e-toidupoe tellimuse, et ta saaks natuke rasva koguda. Siis leidis lisaks mingid tööotsad kodust. Mis see sinu vabandus on, et lased lastel edasi alandust taluda?

,,, ja lasteaia ja koolikohti ka ju vaja.

Ma ei tea, kuidas teistes peredes mehed käituvad.

Isad raamatutega lapsi pähe ikka üldiselt ei tao.

Et nagu variandid on siis ainult lahkuminek või kannatamine? Aga pereteraapia, asjatundjate abi?

Sellele pole kunagi mõelnud, et mees võib olla väikese psüühikanihkega? Autistlike või aspergerlike joontega? Küllap on veel muidki võimalusi, aga vaevalt et ainult isata kasvamine sellise empaatiapuudumiseni viib. Muidugi võibki olla ta enda lapsepõlv paljus põhjuseks – aga see pole ju tema süü, et tal polnud kusagilt normaalseid peresuhteid õppida. Täiesti korras empaatiavõimega inimene suudaks paljud asjad ilmselt välja mõelda, kas või selle pinnalt et tahaks oma lastele seda, millest ise puudust tundis lapsena. TA ise ütleb, et tegeleb lastega palju – selle on suutnud ilmselt enda kogemusi mäletades teadvustada ja teeb seda meeldasti. Aga tasakaalus suhete loomine lastega, enda kehtestamine nii, et teistele liiga ei teeks – seda ta õppida ei saanud.

Ehk ikka võtaks ühe jutuajamise ette, räägikski, et teraapiata viib see tee lahkumineku poole nagunii. Kui üks lastest teismeline – ehk võiks siis üheskoos rääkida, mis talle haiget teeb isa käitumise juures. Ja pakkuda võimalust teraapia abil sellest üle saada. Selle kirjelduse järgi mulle küll tundub, et mees ei ole halb inimene, tal lihtsalt on mingi veider ettekujutus enda autoriteedi kehtestamise viisidest, Enne lammutamist võiks ehk korra veel ehitamist proovida?

Ei lähe laste elu paremaks sellest kahe kodu vahet jõlkumisest, eriti kui isa on endiselt selline nagu siiamaani pluss veel kibestumine pere purunemise pärast – abita ta ilmselgelt  ei muutu, aga laste elust ei vii teda tõenäoliselt ükski vägi.

#4139602:

Oi kui paljud mehed muutuvad kardinaalselt pärast lahutust kui isad. Vennikesed, kes enne diivanil mune sügasid, lastele kuklalakse jagasid ja naise peale klähvisid, hakkavad eeskujulikult lapsi kinno ja lauluringi vedama, sest nad saavad aru, et jäävad muidu neist täiesti ilma. Vähemalt pooltest seni kehvadest isadest saavad maailma hoolivaimad isad. Kvaliteetaja hulk suureneb, mitte ei vähene.

Täiesti loll jutt. Kes ei tegelenud enne, ei tegele ka pärast lahkuminekut. Lisanduvad veel need, kes enne olid head isad, aga kui uus naisterahvas pähe lööb, unustavad mõneks ajaks oma lapsed hoopis.

Kas mees juba tead, et sa lahku tahad minna? Ega sa pole seda lahkumineku juttu iga tüli ajal välja hüüdnud?

Kes siin pereteraapiat soovitas, siis see tee on juba läbitud. Ka poeg oli üks kord kaasas ja ütles ilusti, et tal isaga kõik korras. Mul jäi vaid suud maigutada. Hiljem poeg ütles, et ta elus mingile võõrale inimesele oma muredest ei räägi.
Jah, mehel ongi teatud eripärad pluss väga raske lapsepõlv. Aga see ei tähenda, et ta läheb abi otsima. Mul oli tükk tegu, et ta teraapiasse üks kord kaasa saada. Tema ei näe probleemi. Tal on kõik korras. Lihtsalt ta ärritub. Ja nagu ta ütleb, ei suuda seda kontrollida.
Jah, ta teab, et ma tahan lahku minna. Ma saan sellest aru, sest nüüd on ta eriti kehvasti käituma hakanud. Varem nii hull polnud. Ma ei saa suudki lahti teha, kui ta ärritub mu jutu peale. Ma ei tee sellest enam numbrit. Aga ma arvan, et ta arvab, et küll ma jälle maha rahunen ja elame rõõmsalt jälle koos.
1-toalisesse me loomulikult kõige parema tahtmise juures ei mahu. 2-toalisesse ka mitte. Ka mitte ajutiselt. Mees ainsana teenib raha. Mina hetkel ei üüri midagi.
Kuna meil üldiselt enamus ajast on rahulik kodus, siis ei juhtu nende lastega midagi hullu, aga selge on see, et tulevikku meil koos pole. Seda ma kindlasti ei karda, et ta lastega ei tegele, kui me lahus oleme. Kindlasti tegeleb ja see on hea. Lihtsalt igapäevaselt koos elada ühe katuse all on jama. Lapsed kindlasti nädalavahetused oleks issi juures. Ja ma väga ei usu, et mees omale uue naise leiab. Ta on ise öelnud, et talle ükski naine ei sobi ja ta ise on nii keeruline isiksus, et keegi ei pea temaga kaua vastu. Aga neid naisi on küll, kes ootavad, millal härra vabaks jääks. Nad lihtsalt tunnevad teda pealiskaudselt ja mees on nii teistsugune, kui need tänapäeva mökud mehed. Sellised mehed tõmbavad naisi ligi, aga hiljem tulevad puudused välja.
Raske ongi see, et inimene pole otseselt halb, tal on palju positiivseid omadusi, mida teistel meestel pole, aga ikkagi peab midagi halba ka olema. Nagu tilk tõrva meepotis. Ta suudab hetkega kõik ilusa ära rikkuda ja järgmine hetk nagu polekski midagi juhtunud. Ei mingit vabandust.

#4139694:

Jah, mehel ongi teatud eripärad pluss väga raske lapsepõlv. Aga see ei tähenda, et ta läheb abi otsima. Mul oli tükk tegu, et ta teraapiasse üks kord kaasa saada. Tema ei näe probleemi. Tal on kõik korras. Lihtsalt ta ärritub. Ja nagu ta ütleb, ei suuda seda kontrollida.

Jah, ta teab, et ma tahan lahku minna. Ma saan sellest aru, sest nüüd on ta eriti kehvasti käituma hakanud. Varem nii hull polnud. Ma ei saa suudki lahti teha, kui ta ärritub mu jutu peale. Ma ei tee sellest enam numbrit. Aga ma arvan, et ta arvab, et küll ma jälle maha rahunen ja elame rõõmsalt jälle koos.

Kuna meil üldiselt enamus ajast on rahulik kodus, siis ei juhtu nende lastega midagi hullu, aga selge on see, et tulevikku meil koos pole.  Ja ma väga ei usu, et mees omale uue naise leiab. Ta on ise öelnud, et talle ükski naine ei sobi ja ta ise on nii keeruline isiksus, et keegi ei pea temaga kaua vastu. Aga neid naisi on küll, kes ootavad, millal härra vabaks jääks. Nad lihtsalt tunnevad teda pealiskaudselt ja mees on nii teistsugune, kui need tänapäeva mökud mehed. Sellised mehed tõmbavad naisi ligi, aga hiljem tulevad puudused välja.

Mida ma just lugesin. Nii naiivne jutt…. ja lastega ei juhtu midagi!? Üks tahab ainult esimesel võimalusel kodust minema saada. Nüüd kui mees teab, et lahutada tahad, on asi eriti hull. Mees, kes tahab pere hoida, pingutaks sellise uudise järel.

Ta ei taha teist naist. No see on nii möla kui olla saab, et paneb arvama, et ta juba tõukab mõnda neist, keda sa väidad järjekorras olevat.

Ja kui sa ise ei teeni, raudselt rahuned jälle maha ja vaimne ning füüsiline vägivald jätkub. Mul on lastest nii kahju!