Mõned on juba maininud pereteraapiat.
Mina pakuks paariteraapiat, eriti kui mees on tegelikult huvitatud pereelu jätkamisest ja ei saa aru, miks sina enam ei ole.
Te olete pikalt koos olnud: üks laps on teismeline, teine loeb aabitsat. See tähendab, et olete mehega koos teinud läbi päris mitu keerulist eluperioodi: rasedused, elu imikuga, esimesed lasteaia-aastad, väikelaste haigestumised, rahamured.
Erinevalt ühest eelnevast kommenteerijast ma ei nõustu, et sinu lastele peaks kaasa tundma – see on nende elu, nad on sellega harjunud. Ka sina oled ju tegelikult harjunud, lihtsalt nüüd on noorem laps kooliealine ja sul on rohkem mahti eluolu üle järele mõelda.
Väikeste lastega on päev täis pidevat planeerimist ja toimetamist, ei ole aega üldse end kõrvalt vaadata. Ka sinu mees on ilmselt olnud rahulolematu (kasvõi natukene), et tal juba aastaid puudub õigus oma ajale, enda tahtmistele, et kõik on keerelnud ümber laste. Aga mehed reeglina ei mõtiskle ebamugavuse põhjuste üle. Nad näevad ebamugavust probleemina, millele tuleb leida lahendus, kuid nad ei oska end ja enda olukorda kõrvalt vaadata. Esimene ettesattunu on tema pingete põhjustaja ja ka piksevarras. See omakorda teeb pingeliseks pereelu ja ajab naise hulluks, sest erinevalt mehest naine näeb sündmusi ja nende tagajärgi kõrvaltvaates lahti rullumas.
See ei ole otseselt mees ja tema käitumine, mis sind ajendab lahku minema. See on see pingete kogum, mis on teist mõlemast teinud teatud mõttes masinad. Proovige leida võimalus käia ära paariteraapias.”Isa” kesta alt võib uuesti välja tulla seesama mees, kes sind kunagi võlus ja kellega sa pere lõid.
Mul on endal u aasta tagune kogemus üsna sarnasest olukorrast. 15 aastat abielu, teismelised lapsed ja üks algkooliealine ka veel. Kuna noorim laps oli muutunud üsna iseseisvaks, igapäevaelu jooksis juba libedamalt kui varasematel aastatel (väikelastega), siis tekkis mul päris palju aega, et tegeleda stressidega, mis olid laste kasvatamise aastatega tekkinud. Eriti eredalt kerkis üles mõistmine, et olen enda mehe jaoks muutunud kodumasinaks. Olen alati olnud tööinimene, teeninud alati pisut rohkem kui abikaasa, osanud skeemitada ja kombineerida, et majanduslikult hakkama saada, aga miskipärast olid kõik suuremad otsused, sh kõik lastesse, kodusse, tulevikuplaanidesse puutuv alati minu õlul. Ja sealjuures oli mehel justkui alati õigus ärrituda kui miski ei läinud plaanipäraselt või kui minu langetatud otsused või nende tagajärjed ei meeldinud talle. Samas ise ta planeerimisse või plaanide elluviimisse praktiliselt ei panustanudki. Tülitsesime aastaid peaaegu igapäevaselt, ja aina väiksemate põhjuste pärast.
Ma olin lõpuks nii sõlmes sellest paradoksist (mees tahab esineda mehena, aga tegelikkuses on liiga laisk, et seda olla ja sunnib mind olema korraga kahes rollis), et olin valmis lahku minema. Mulle tundus, et üksi neid samu otsuseid või plaane tehes oleksin ma õnnelikum ja ei peaks kellelegi pidevalt ennast õigustama.
Kui mees mõistis, et mul on lahkuminekuga tõsi taga, kuid ei saanud aru, mida ma mõtlen sellega, et ta kohtleb mind kodumasinana, siis tegi ta ettepaneku, et prooviks paariteraapiat. Käisime kolm või neli korda (mees)terapeudi juures. Esimesel kohtumisel ainult tülitsesime, teisel kohtumisel tülitsesime veel natuke ja enne kolmandat kohtumist ütles mees mulle, et ta sai lõpuks aru, miks ma rahulolematu olen. Ta ei näinud aastaid mind enam naisena, ta nägi mind emana, tööinimesena, koduperenaisena – kasuliku majapidamisriistana. Nii kohe kui ta seda mõistis, hakkas meie suhe ema-isa suhtest tagasi mehe-naise omaks muutuma.
Ja nüüd, ca aasta hiljem tasub mul vaid vahel talle ägedamalt meelde tuletada, et ma olen naine ja soovin, et mind koheldaks lugupidamise ja imetlusega. Rohkem pole olnud tarvis tülitseda. Irooniline, et ma teen täna kodu ja pere heaks tööd rohkem kui kunagi varem, olen muutunud tõeliseks korraarmastajaks, olen majandusliku poole pealt kokkuhoidlikum ja ettevaatlikum, õppisin isegi korralikult süüa tegema (arvasin alati, et mul ei ole lihtsalt annet), leian rohkem võimalusi veeta perega päriselt kvaliteetaega. Ma tunnen end võimsa ja ilusa naisena, sest minu partner on tugev ja tähelepanelik mees.
Me kõik oleme sellest võitnud. Eriti lapsed. Ema ja isa ei tülitse enam! Kodus valitseb harmoonia, asjadest räägitakse, tundeid väljendatakse. Lapsed on kordades keskendunumad, abivalmimad, rahulikumad. Ja nad ka õpivad paremini.
Andke paariteraapiale võimalus!