Teema: Mehest lahkuminek

Mõned on juba maininud pereteraapiat.

Mina pakuks paariteraapiat, eriti kui mees on tegelikult huvitatud pereelu jätkamisest ja ei saa aru, miks sina enam ei ole.

Te olete pikalt koos olnud: üks laps on teismeline, teine loeb aabitsat. See tähendab, et olete mehega koos teinud läbi päris mitu keerulist eluperioodi: rasedused, elu imikuga, esimesed lasteaia-aastad, väikelaste haigestumised, rahamured.

Erinevalt ühest eelnevast kommenteerijast ma ei nõustu, et sinu lastele peaks kaasa tundma – see on nende elu, nad on sellega harjunud. Ka sina oled ju tegelikult harjunud, lihtsalt nüüd on noorem laps kooliealine ja sul on rohkem mahti eluolu üle järele mõelda.

Väikeste lastega on päev täis pidevat planeerimist ja toimetamist, ei ole aega üldse end kõrvalt vaadata. Ka sinu mees on ilmselt olnud rahulolematu (kasvõi natukene), et tal juba aastaid puudub õigus oma ajale, enda tahtmistele, et kõik on keerelnud ümber laste. Aga mehed reeglina ei mõtiskle ebamugavuse põhjuste üle. Nad näevad ebamugavust probleemina, millele tuleb leida lahendus, kuid nad ei oska end ja enda olukorda kõrvalt vaadata. Esimene ettesattunu on tema pingete põhjustaja ja ka piksevarras. See omakorda teeb pingeliseks pereelu ja ajab naise hulluks, sest erinevalt mehest naine näeb sündmusi ja nende tagajärgi kõrvaltvaates lahti rullumas.

See ei ole otseselt mees ja tema käitumine, mis sind ajendab lahku minema. See on see pingete kogum, mis on teist mõlemast teinud teatud mõttes masinad. Proovige leida võimalus käia ära paariteraapias.”Isa” kesta alt võib uuesti välja tulla seesama mees, kes sind kunagi võlus ja kellega sa pere lõid.

Mul on endal u aasta tagune kogemus üsna sarnasest olukorrast. 15 aastat abielu, teismelised lapsed ja üks algkooliealine ka veel. Kuna noorim laps oli muutunud üsna iseseisvaks, igapäevaelu jooksis juba libedamalt kui varasematel aastatel (väikelastega), siis tekkis mul päris palju aega, et tegeleda stressidega, mis olid laste kasvatamise aastatega tekkinud. Eriti eredalt kerkis üles mõistmine, et olen enda mehe jaoks muutunud kodumasinaks. Olen alati olnud tööinimene, teeninud alati pisut rohkem kui abikaasa, osanud skeemitada ja kombineerida, et majanduslikult hakkama saada, aga miskipärast olid kõik suuremad otsused, sh kõik lastesse, kodusse, tulevikuplaanidesse puutuv alati minu õlul. Ja sealjuures oli mehel justkui alati õigus ärrituda kui miski ei läinud plaanipäraselt või kui minu langetatud otsused või nende tagajärjed ei meeldinud talle. Samas ise ta planeerimisse või plaanide elluviimisse praktiliselt ei panustanudki. Tülitsesime aastaid peaaegu igapäevaselt, ja aina väiksemate põhjuste pärast.

Ma olin lõpuks nii sõlmes sellest paradoksist (mees tahab esineda mehena, aga tegelikkuses on liiga laisk, et seda olla ja sunnib mind olema korraga kahes rollis), et olin valmis lahku minema. Mulle tundus, et üksi neid samu otsuseid või plaane tehes oleksin ma õnnelikum ja ei peaks kellelegi pidevalt ennast õigustama.

Kui mees mõistis, et mul on lahkuminekuga tõsi taga, kuid ei saanud aru, mida ma mõtlen sellega, et ta kohtleb mind kodumasinana, siis tegi ta ettepaneku, et prooviks paariteraapiat. Käisime kolm või neli korda (mees)terapeudi juures. Esimesel kohtumisel ainult tülitsesime, teisel kohtumisel tülitsesime veel natuke ja enne kolmandat kohtumist ütles mees mulle, et ta sai lõpuks aru, miks ma rahulolematu olen. Ta ei näinud aastaid mind enam naisena, ta nägi mind emana, tööinimesena, koduperenaisena – kasuliku majapidamisriistana. Nii kohe kui ta seda mõistis, hakkas meie suhe ema-isa suhtest tagasi mehe-naise omaks muutuma.

Ja nüüd, ca aasta hiljem tasub mul vaid vahel talle ägedamalt meelde tuletada, et ma olen naine ja soovin, et mind koheldaks lugupidamise ja imetlusega. Rohkem pole olnud tarvis tülitseda. Irooniline, et ma teen täna kodu ja pere heaks tööd rohkem kui kunagi varem, olen muutunud tõeliseks korraarmastajaks, olen majandusliku poole pealt kokkuhoidlikum ja ettevaatlikum, õppisin isegi korralikult süüa tegema (arvasin alati, et mul ei ole lihtsalt annet), leian rohkem võimalusi veeta perega päriselt kvaliteetaega. Ma tunnen end võimsa ja ilusa naisena, sest minu partner on tugev ja tähelepanelik mees.

Me kõik oleme sellest võitnud. Eriti lapsed. Ema ja isa ei tülitse enam! Kodus valitseb harmoonia, asjadest räägitakse, tundeid väljendatakse. Lapsed on kordades keskendunumad, abivalmimad, rahulikumad. Ja nad ka õpivad paremini.

Andke paariteraapiale võimalus!

#4139771:

Olen eelkõnelejaga ühest küljest nõus ja mul on väga hea meel, et teil nii hästi läks. Samas ongi teraapiaga see asi nagu terapeudid ise ütlevad, et paarid jõuavad sinna mitu aastat liiga hilja. Ongi siis, kui asjad juba väga sassis ja vähemalt üks pool tahab lahku minna. Enamuse puhul vist teraapia ei aita. Sellepärast et võtmeküsimus ongi see, et mõlemad pooled peavad väga tahtma abi leida ja midagi oma poolt ka tegema, et asjad muutuks. Käisin ka kunagi ise ja kuigi mees ise oli huvitatud minema, siis tema hoopis võttis seda õigustusena, et näe, teraapias ka selgub asju ja ebakõlasid ja terapeut nagu ise ka arvab, et me peaks lahku minema. Tema käis seal rohkem selleks, et kellelegi enda poolt ja muresid kurta ning leida poolehoidu, et tema on kõik õigesti teinud ja mina üksi süüdi. Tegelikult tal huvi midagi muuta ja siirast soovi suhet parandada ja hoida ei olnud. Sellisel juhul on teraapia mõttetu. Seal ei käida kaaslast kirumas ja kolmandalt osapoolelt otsimas, et noh, onju mina pole midagi valesti teinud. Kui terapeut viitas mõnele tema evakohale, sai veel vihaseks ka.

Teraapia jaoks peab olema enesekriitikat ja valmidust oma käitumist muuta.

Mul samasugune kogemus. Pärast mees seletas enamuste lahkarvamuste käigus, et näes, psühholoog ütles ka, kuidas hoopis sina käitusid valesti (ja seal pani ka mees pool juurde — tegelikult ma selgitasin olukorda psühholoogile ja siis too ütles, et jah, siin olukorras tegelikult käitus naispool õigustatult). Samas elukaaslane edaspidi kordas vaid seda jutu esimest poolt, kus psühholoog ennatlikult n-ö kiitis mehele takka.

#4139764:

Mõned on juba maininud pereteraapiat.

Mina pakuks paariteraapiat, eriti kui mees on tegelikult huvitatud pereelu jätkamisest ja ei saa aru, miks sina enam ei ole.

Te olete pikalt koos olnud: üks laps on teismeline, teine loeb aabitsat. See tähendab, et olete mehega koos teinud läbi päris mitu keerulist eluperioodi: rasedused, elu imikuga, esimesed lasteaia-aastad, väikelaste haigestumised, rahamured.

Erinevalt ühest eelnevast kommenteerijast ma ei nõustu, et sinu lastele peaks kaasa tundma – see on nende elu, nad on sellega harjunud. Ka sina oled ju tegelikult harjunud, lihtsalt nüüd on noorem laps kooliealine ja sul on rohkem mahti eluolu üle järele mõelda.

Väikeste lastega on päev täis pidevat planeerimist ja toimetamist, ei ole aega üldse end kõrvalt vaadata. Ka sinu mees on ilmselt olnud rahulolematu (kasvõi natukene), et tal juba aastaid puudub õigus oma ajale, enda tahtmistele, et kõik on keerelnud ümber laste. Aga mehed reeglina ei mõtiskle ebamugavuse põhjuste üle. Nad näevad ebamugavust probleemina, millele tuleb leida lahendus, kuid nad ei oska end ja enda olukorda kõrvalt vaadata. Esimene ettesattunu on tema pingete põhjustaja ja ka piksevarras. See omakorda teeb pingeliseks pereelu ja ajab naise hulluks, sest erinevalt mehest naine näeb sündmusi ja nende tagajärgi kõrvaltvaates lahti rullumas.

See ei ole otseselt mees ja tema käitumine, mis sind ajendab lahku minema. See on see pingete kogum, mis on teist mõlemast teinud teatud mõttes masinad. Proovige leida võimalus käia ära paariteraapias.”Isa” kesta alt võib uuesti välja tulla seesama mees, kes sind kunagi võlus ja kellega sa pere lõid.

Mul on endal u aasta tagune kogemus üsna sarnasest olukorrast. 15 aastat abielu, teismelised lapsed ja üks algkooliealine ka veel. Kuna noorim laps oli muutunud üsna iseseisvaks, igapäevaelu jooksis juba libedamalt kui varasematel aastatel (väikelastega), siis tekkis mul päris palju aega, et tegeleda stressidega, mis olid laste kasvatamise aastatega tekkinud. Eriti eredalt kerkis üles mõistmine, et olen enda mehe jaoks muutunud kodumasinaks. Olen alati olnud tööinimene, teeninud alati pisut rohkem kui abikaasa, osanud skeemitada ja kombineerida, et majanduslikult hakkama saada, aga miskipärast olid kõik suuremad otsused, sh kõik lastesse, kodusse, tulevikuplaanidesse puutuv alati minu õlul. Ja sealjuures oli mehel justkui alati õigus ärrituda kui miski ei läinud plaanipäraselt või kui minu langetatud otsused või nende tagajärjed ei meeldinud talle. Samas ise ta planeerimisse või plaanide elluviimisse praktiliselt ei panustanudki. Tülitsesime aastaid peaaegu igapäevaselt, ja aina väiksemate põhjuste pärast.

Ma olin lõpuks nii sõlmes sellest paradoksist (mees tahab esineda mehena, aga tegelikkuses on liiga laisk, et seda olla ja sunnib mind olema korraga kahes rollis), et olin valmis lahku minema. Mulle tundus, et üksi neid samu otsuseid või plaane tehes oleksin ma õnnelikum ja ei peaks kellelegi pidevalt ennast õigustama.

Kui mees mõistis, et mul on lahkuminekuga tõsi taga, kuid ei saanud aru, mida ma mõtlen sellega, et ta kohtleb mind kodumasinana, siis tegi ta ettepaneku, et prooviks paariteraapiat. Käisime kolm või neli korda (mees)terapeudi juures. Esimesel kohtumisel ainult tülitsesime, teisel kohtumisel tülitsesime veel natuke ja enne kolmandat kohtumist ütles mees mulle, et ta sai lõpuks aru, miks ma rahulolematu olen. Ta ei näinud aastaid mind enam naisena, ta nägi mind emana, tööinimesena, koduperenaisena – kasuliku majapidamisriistana. Nii kohe kui ta seda mõistis, hakkas meie suhe ema-isa suhtest tagasi mehe-naise omaks muutuma.

Ja nüüd, ca aasta hiljem tasub mul vaid vahel talle ägedamalt meelde tuletada, et ma olen naine ja soovin, et mind koheldaks lugupidamise ja imetlusega. Rohkem pole olnud tarvis tülitseda. Irooniline, et ma teen täna kodu ja pere heaks tööd rohkem kui kunagi varem, olen muutunud tõeliseks korraarmastajaks, olen majandusliku poole pealt kokkuhoidlikum ja ettevaatlikum, õppisin isegi korralikult süüa tegema (arvasin alati, et mul ei ole lihtsalt annet), leian rohkem võimalusi veeta perega päriselt kvaliteetaega. Ma tunnen end võimsa ja ilusa naisena, sest minu partner on tugev ja tähelepanelik mees.

Me kõik oleme sellest võitnud. Eriti lapsed. Ema ja isa ei tülitse enam! Kodus valitseb harmoonia, asjadest räägitakse, tundeid väljendatakse. Lapsed on kordades keskendunumad, abivalmimad, rahulikumad. Ja nad ka õpivad paremini.

Andke paariteraapiale võimalus!

Ma näen täielikku tagasilangust. Sa teed veel rohkem ja sa ei saa isegi rahulolematust väljendada.

#4139814:

Ma näen täielikku tagasilangust. Sa teed veel rohkem ja sa ei saa isegi rahulolematust väljendada.

Mina samuti, minu jaoks väga imelik lugemine. Algab juba sellest, et lastel pole midagi viga, nad on ju harjunud sellise kohtlemisega, see ongi nende elu. Ja siis räägid, kuidas sa hakkasid veel rohkem pere heaks tegema. Kõlab nii, et kiida lolli ja loll rabab. Aga mis mees muutis? Minu arust mitte midagi peale selle, et ehk ütleb mõne komplimendi vahel rohkem, aga et ta oleks hakanud pereellu rohkem panustama, siit küll välja ei tule.

#4139764:

Mõned on juba maininud pereteraapiat.

Mina pakuks paariteraapiat, eriti kui mees on tegelikult huvitatud pereelu jätkamisest ja ei saa aru, miks sina enam ei ole.

Te olete pikalt koos olnud: üks laps on teismeline, teine loeb aabitsat. See tähendab, et olete mehega koos teinud läbi päris mitu keerulist eluperioodi: rasedused, elu imikuga, esimesed lasteaia-aastad, väikelaste haigestumised, rahamured.

Erinevalt ühest eelnevast kommenteerijast ma ei nõustu, et sinu lastele peaks kaasa tundma – see on nende elu, nad on sellega harjunud. Ka sina oled ju tegelikult harjunud, lihtsalt nüüd on noorem laps kooliealine ja sul on rohkem mahti eluolu üle järele mõelda.

Väikeste lastega on päev täis pidevat planeerimist ja toimetamist, ei ole aega üldse end kõrvalt vaadata. Ka sinu mees on ilmselt olnud rahulolematu (kasvõi natukene), et tal juba aastaid puudub õigus oma ajale, enda tahtmistele, et kõik on keerelnud ümber laste. Aga mehed reeglina ei mõtiskle ebamugavuse põhjuste üle. Nad näevad ebamugavust probleemina, millele tuleb leida lahendus, kuid nad ei oska end ja enda olukorda kõrvalt vaadata. Esimene ettesattunu on tema pingete põhjustaja ja ka piksevarras. See omakorda teeb pingeliseks pereelu ja ajab naise hulluks, sest erinevalt mehest naine näeb sündmusi ja nende tagajärgi kõrvaltvaates lahti rullumas.

See ei ole otseselt mees ja tema käitumine, mis sind ajendab lahku minema. See on see pingete kogum, mis on teist mõlemast teinud teatud mõttes masinad. Proovige leida võimalus käia ära paariteraapias.”Isa” kesta alt võib uuesti välja tulla seesama mees, kes sind kunagi võlus ja kellega sa pere lõid.

Mul on endal u aasta tagune kogemus üsna sarnasest olukorrast. 15 aastat abielu, teismelised lapsed ja üks algkooliealine ka veel. Kuna noorim laps oli muutunud üsna iseseisvaks, igapäevaelu jooksis juba libedamalt kui varasematel aastatel (väikelastega), siis tekkis mul päris palju aega, et tegeleda stressidega, mis olid laste kasvatamise aastatega tekkinud. Eriti eredalt kerkis üles mõistmine, et olen enda mehe jaoks muutunud kodumasinaks. Olen alati olnud tööinimene, teeninud alati pisut rohkem kui abikaasa, osanud skeemitada ja kombineerida, et majanduslikult hakkama saada, aga miskipärast olid kõik suuremad otsused, sh kõik lastesse, kodusse, tulevikuplaanidesse puutuv alati minu õlul. Ja sealjuures oli mehel justkui alati õigus ärrituda kui miski ei läinud plaanipäraselt või kui minu langetatud otsused või nende tagajärjed ei meeldinud talle. Samas ise ta planeerimisse või plaanide elluviimisse praktiliselt ei panustanudki. Tülitsesime aastaid peaaegu igapäevaselt, ja aina väiksemate põhjuste pärast.

Ma olin lõpuks nii sõlmes sellest paradoksist (mees tahab esineda mehena, aga tegelikkuses on liiga laisk, et seda olla ja sunnib mind olema korraga kahes rollis), et olin valmis lahku minema. Mulle tundus, et üksi neid samu otsuseid või plaane tehes oleksin ma õnnelikum ja ei peaks kellelegi pidevalt ennast õigustama.

Kui mees mõistis, et mul on lahkuminekuga tõsi taga, kuid ei saanud aru, mida ma mõtlen sellega, et ta kohtleb mind kodumasinana, siis tegi ta ettepaneku, et prooviks paariteraapiat. Käisime kolm või neli korda (mees)terapeudi juures. Esimesel kohtumisel ainult tülitsesime, teisel kohtumisel tülitsesime veel natuke ja enne kolmandat kohtumist ütles mees mulle, et ta sai lõpuks aru, miks ma rahulolematu olen. Ta ei näinud aastaid mind enam naisena, ta nägi mind emana, tööinimesena, koduperenaisena – kasuliku majapidamisriistana. Nii kohe kui ta seda mõistis, hakkas meie suhe ema-isa suhtest tagasi mehe-naise omaks muutuma.

Ja nüüd, ca aasta hiljem tasub mul vaid vahel talle ägedamalt meelde tuletada, et ma olen naine ja soovin, et mind koheldaks lugupidamise ja imetlusega. Rohkem pole olnud tarvis tülitseda. Irooniline, et ma teen täna kodu ja pere heaks tööd rohkem kui kunagi varem, olen muutunud tõeliseks korraarmastajaks, olen majandusliku poole pealt kokkuhoidlikum ja ettevaatlikum, õppisin isegi korralikult süüa tegema (arvasin alati, et mul ei ole lihtsalt annet), leian rohkem võimalusi veeta perega päriselt kvaliteetaega. Ma tunnen end võimsa ja ilusa naisena, sest minu partner on tugev ja tähelepanelik mees.

Me kõik oleme sellest võitnud. Eriti lapsed. Ema ja isa ei tülitse enam! Kodus valitseb harmoonia, asjadest räägitakse, tundeid väljendatakse. Lapsed on kordades keskendunumad, abivalmimad, rahulikumad. Ja nad ka õpivad paremini.

Andke paariteraapiale võimalus!

Kui see koolikirjand nüüd väljamõeldis pole, siis on päris kurb lugemine, kuidas üks naine on ära tinistatud. Enne oli häda, et peab elama nagu kodumasin. Nüüd on kodumasin veelgi multifunktsionaalsem, viimase update’iga on installitud ka söögitegemis-moodul, aga ise on ta nii rõõmus ja rahul, sest teda patsutatakse ja kiidetakse. Tülisid enam pole. Aga ennast tuleb ikkagi ÄGEDAMALT meelde tuletada. Miks?– Sest mees sai teraapias selgeks, et kohe kui naine kõvemat häält tegema hakkab, tuleb teda natuke imetleda ja tunnustada, siis jääb ta jälle mõneks ajaks rahule ja on efektiivne kodumasin edasi.

Pange tähele, et poole sõnagagi ei maini naine, et mees oleks oma elukorraldust või rolli muutnud, endale võtnud pooled ülesanded pere majandamamisel ja korraldamisel. Ei, ta lihtsalt õppis selgeks, et saab sama mugavalt edasi eksisteerida, kui vahepeal naist natuke moosib.

#4139716:

#4139694:

Jah, mehel ongi teatud eripärad pluss väga raske lapsepõlv. Aga see ei tähenda, et ta läheb abi otsima. Mul oli tükk tegu, et ta teraapiasse üks kord kaasa saada. Tema ei näe probleemi. Tal on kõik korras. Lihtsalt ta ärritub. Ja nagu ta ütleb, ei suuda seda kontrollida.

Jah, ta teab, et ma tahan lahku minna. Ma saan sellest aru, sest nüüd on ta eriti kehvasti käituma hakanud. Varem nii hull polnud. Ma ei saa suudki lahti teha, kui ta ärritub mu jutu peale. Ma ei tee sellest enam numbrit. Aga ma arvan, et ta arvab, et küll ma jälle maha rahunen ja elame rõõmsalt jälle koos.

Kuna meil üldiselt enamus ajast on rahulik kodus, siis ei juhtu nende lastega midagi hullu, aga selge on see, et tulevikku meil koos pole. Ja ma väga ei usu, et mees omale uue naise leiab. Ta on ise öelnud, et talle ükski naine ei sobi ja ta ise on nii keeruline isiksus, et keegi ei pea temaga kaua vastu. Aga neid naisi on küll, kes ootavad, millal härra vabaks jääks. Nad lihtsalt tunnevad teda pealiskaudselt ja mees on nii teistsugune, kui need tänapäeva mökud mehed. Sellised mehed tõmbavad naisi ligi, aga hiljem tulevad puudused välja.

Mida ma just lugesin. Nii naiivne jutt…. ja lastega ei juhtu midagi!? Üks tahab ainult esimesel võimalusel kodust minema saada. Nüüd kui mees teab, et lahutada tahad, on asi eriti hull. Mees, kes tahab pere hoida, pingutaks sellise uudise järel.

Ta ei taha teist naist. No see on nii möla kui olla saab, et paneb arvama, et ta juba tõukab mõnda neist, keda sa väidad järjekorras olevat.

Ja kui sa ise ei teeni, raudselt rahuned jälle maha ja vaimne ning füüsiline vägivald jätkub. Mul on lastest nii kahju!

Tundub, et teemaalgatajat käivitab peamiselt kadedus. Tema ei saa ära minna, sest “härral” on tahtjaid. Väikesesse üürikorterisse ta ei saa ka loetud kuudeks kuni lahutusega asjad korda saab, minna, sest “härra” leiab ehk teise. Las siis isa kiusab lapsi, sest TA-l on suht kama. Ta saab minna siis, kui punane vaip on lahti rullitud, mõis ootab, endal prints valgel hobusel ja praegune mees impotent.

#4139826:

Pärast teraapiat terapeut ütles, et mu mees on selline ja selline, valik on minu, kas lähen lahku või lepin. Meest muuta ei saa. Mees suudab end küll natuke tagasi hoida, aga mingi hetk on ta jälle tema ise. Ma otsustasin veel proovida, sest sain teada, et mees ei tee neid asju pahapärast. Ta lihtsalt ongi selline ja midagi pole parata. Ta on koguaeg selline olnud. Ka enne meie tutvumist. Eelmuses kooselus tal polnud lapsi. Naine jättis ta maha. Väidetavalt kasvasid lahku ja naine vaatas teisi mehi. Aga suuri riide neil polnud. Minuga hakkasid kohe riiud pihta. Ma ise tundsin, et olen oma isemõtlemise ja vabaduse kaotanud. Viga seisnes selles, et ma jäin kohe rasedaks. Kui seda rasedust poleks olnud, poleks me kokku vist jäänud. Ma jäin majanduslikult mehest sõltuvaks. Tööl käisin vähe. Kahe esimese lapse aeges hakkasid mul juba meeletud masendushood. Riiud mehega. Kaks korda pakkisin asju ja sõitsin ema juurde. Aga ikkagi jätkasime koos. Armastus oli suur ja halbadele asjadele vaatasin läbi näppude. Sündis veel 2 last, kellest üks on beebi alles. Kusjuures mees on alati lapsi tahtnud. Tema unistus on olnud suur perekond. Mina olen meeletu vea teinud ja sellega kaasa läinud. See ongi sõltuvussuhe olnud, mis nüüd hakkab kokku varisema. Tõesti, ma ei taha seda suhet päästa. Ma olen lihtsalt nii palju haiget saanud, oma vaimse tervise kaotanud ja juba hakkab see kõik mõjuma ka füüsilisele tervisele.

Mees on alati öelnud, et lahkuminek teda ei kurvasta. Tema läheb lihtsalt oma eluga edasi. Mind taga ajama ei hakka. Ja et inimesed ei peagu surmani koos olema. Tema hoopis muretseb minu pärast, et kas ma veelgi suuremasse masendusse ei lange, kui üksi jään lastega. Nii et tema ei pinguta suhte nimel.

Sellest jutust on ju väga selge, et mehel on ääretult suva ja ta on väga ülbe ning ei austa sind üldse. Öelnud otse välja, et tal ükskõik kui lahku lähete ja tema sind taga ei aja. Pole valmis raasugi pingutama, et asjad paraneks. Minu meelest peab küll see suhtumine tulema sellest, et ta on nii kindel et sa oled tal nö pihus, sul kuskile minna pole ja ei julge ka. Ainult ähvardad heal juhul. Sina jääd igal juhul kaotajaks ja sul on rohkem kaotada. Tema on suhtes selgelt võimupositsioonil. Võimalik, et juba praegu ajab ka teisi naisi taga. Kui lahkud, siis ilmselt ongi kiirelt uued ja sina unustatud. Võib-olla muutuvad ka lapsed talle järjest vähem tähtsamaks. Tundubki selline jube ennast täis egomaniakk, kes rõhub sellele kui kõva ja maskuliinne mees ta on teiste äpude kõrval ja kuidas naised selliseid tahavad.

Ise ütled ka, et kuskile minna praegu ei saa. Teil on tervelt 4 last? Ja väikseim väga väike? Mina sinu asemel leiaks kas või vanemate abiga mingid variandid ja lõikaks end sellest inimesest ära.

Kahjuks on tegemist vaimselt vägivaldse suhtega. Ja seda on ta nii sinu kui laste suhtes. See, et suhtes on võimupositsioon soosib ja võimaldabki, et selline asi üldse tekkida saaks. Sina oled selgelt nõrgem ja sõltuvam probleem. Sa ei saa üksi hakkama, tal on aga ükskõik, kas oled seal või ei. Temal pole vahet, saab ühtmoodi hakkama. Kui vaja võtab uue naise, kes hoolitseb ta laste ja kodu eest. Elu ongk ebaõiglane ses suhtes. Mehed hävitavad naise elu ja vaimse tervise, aga neil on elu ikka lill, võtavad järgmise, keda koormama hakkavad.

Seda ma ka ei usu, et eelmise naisega tülisid polnud ja lugu oli nii nagu väidab. Ega sellised mehed ei tunnista iialgi, et oleks milleski eksinud.

#4139842:

Ongi ehk naised, kes arvavad, et neil kell tiksub (pole olnud isegi 30 veel) ja peavad nui neljaks lapsed ära saama, pärast muidu jäävadki ilma. Siin Perekoolis ka ikka tänitatud ja õpetatud sedasi nende 30+ lastetute naiste kallal, kel pole õnnestunud isaks sobivat kaaslast leida. Et mis olla nii valiv, paras et jäädki nüüd lastetuks. Oleks pidanud noorena suvalise mehega lapsed ära saama. Tühja sest et hiljem lahku ja lapsed isata. Ei oska muud seletust anda, miks kehvas suhtes olijad lapsi saavad. Mõni püsib neist ka aastaid laste pärast koos, aga väga lahku kasvanud ja õnnetud ise. Mingi hetk lähevad ikka lahku ja üldiselt pole lapsed selleks ajaks isegi teismeikka jõudnud.

Mitte noorena, aga 30selt jah, kui soovitakse. Noorena on see, et kas tuleb mees või ei tule ja kui ei tule, siis tuleb lihtsalt valida keegi, kellega ära teha. Muidugi see eeldab, et suhet ei tule.

Issand kui õudne lugeda. Aga miks saadakse sellise mölakaga kolm last? Okei, üks juhtus kogemata, aga kolm?

Isegi 4 vist? Algul kaks ja siis veel kaks.

#4139923:

Isegi 4 vist? Algul kaks ja siis veel kaks.

Veel hullem.

Seks enam ei huvita, kuigi varem oli see suurepärane. Kas seetõttu et mehe käitumine ei tekita huvi? Ja kui voodielu puudub tekivad ju uued probleemid jälle ja tülid. Suletud ring.

Kui nüüd seks puudub, siis tekitab see mehe poolt uue probleemi ja tuju nulli. Tekivad tülid, miks naine ei taha.

#4140127:

Ükskord loodetavasti sa mõistad, et tema närvi ajamine ei väljendu teiste käitumises, vaid tema peas. Lõpude lõpuks te võite kõik kikivarvul munakoortel käia aga ta ikka läheb närvi, süüdistades selles sind ja lapsi.

Ta hoiab sind lõa otsas, teeb endast olulise. Ilmselt see jutt, et tal järjekord ukse taha, tuleb temalt. Sina ju väidad, et ta väljas ei käi. Kust see järjekord ilmub? Sellega tahab ta tekitada mulje, et ta on tahetud. Kuidas siis sina ei taha!?

Teine manipulatsiooni lause oli, et äkki langed suuremasse masendusse. Samas väidab, et tal on suva. Ja siis sa mõtledki, et äkki langeni suuremasse masendusse. Mis siis saab. Ei… sa ka ise kirjutad, et tegelikult on sul masendus sellest elust ja usu mind, kui sa eemaldud, elad rahulikult ilma sõimuta, oled sa palju rõõmsam.

Seda manipulatsiooni, ajude sulatamist on veel. Kõik, millest sa ei räägi.

Aga hetkel sa seda kõike veel ei näe, sul on roosad prillid ees. Ma väga loodan, et sul ei lähe kaua enne, kui mõistad, et see ei ole okei.

Googelda “vaimne vägivald manipulatsioon” ja vaata, kas tunned enda olukorra ära.

Ei ole enam roosad prillid ees. Varem oli armastus see, mis parandas haavad. Kui armastad, siis lahkuminek on nii valus, et sa ei suuda seda teha. Aga armastus on kadumas. Ma unistan hoopis teistsugusest tulevikust ja isegi masendus hakkab ära kaduma, sest sisemiselt on otsus vastu võetud. Ja, muidugi ta manipuleerib. Ta on meister sellel alal. Väga paljusid paare hoiab koos see, et kuskile pole minna. Mul pole äraminekuga nii kiire, et ma kogu pere kehva olukorda sean ära kolimisega. Ma ootan õiget aega. Isegi, kui keegi saab raamatuga mööda pead, ei tähenda see seda, et me peaks kuskile turvakodusse tormama. Keegi ei peksa kedagi ei rihma ega käte ega rusikaga. Ja ma olen valvel.

#4140144:

Ma omast kogemusest tean, et vaimne vägivald on tegelikult isegi hullem kui füüsiline. Hävitab tunduvalt kiiremini ja jätab suuremad jäljed.

Ma ei ole üldse nõus. Füüsiline vägivald= tuleb ja kolgib vigaseks. Vaimne vägivald=manipuleerib ja ähvardab. Vaimse vägivalla osas saab inimest teadlikuks muuta, füüsilise eest käod aga ei kaitse.

#4139504:

#4139480:

Mis see sinu vabandus on, et lased lastel edasi alandust taluda?

Ta ei taha ühetoalisse minna.

Kui nt ei ole sentigi raha ja ka lähedasi ega häid sõbrannasid, ei ole võimalik ka 1 toalisesse minna. Ja kui otsest tõendatavat vägivalda ei ole, ei aita ka KOV ning naiste tugikeskused (viimased aitavad eelkõige neid, kelle elu ja tervis otseselt ohus).