Teema: Mehetu, lastetu, 30+, kas üldse?

Aga miks sa meheotsimisega ei tegele? Aktiivselt?

#3503920:

Aga miks sa meheotsimisega ei tegele? Aktiivselt?

Näiteks siin on suurepärane 52a 9 lapse isa sulle teemaalgataja

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.
Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.
Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

#3503955:

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Ja sa arvad, et kõik need 3 last on igapäevaselt sinu surmani sinuga koos? Või mida sa mõtled?

#3503955:

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Ja kui palju lapsi ei külasta oma vanemaid ega ei hooli neist. Naiivne jutt see vanaduses üksi olek.

Ei ole võimalik kahetseda seda, mida inimene pole ise kogenud. Seega laste sünnitamata jätmist pole võimalik kahetseda.
Vaata asja teistpidi – kas tead mõnda naist, kes on laste sünnitamist iial kahetsenud. Järelikult kui ei kahetseta, siis on see kogemus, ilma milleta oleks elu suht väärtusetu.

Järelikult kui ei kahetseta, siis on see kogemus, ilma milleta oleks elu suht väärtusetu.

Mis äraspidine loogika see nüüd on? Mitte kahetsemine ja “väärtusetu elu” ei ole ometi kaks ainumast varianti. Äärmused on tõesti need, kes kindlalt lapsi ei taha ja need, kelle jaoks nad on elu mõte, aga enamik inimesi langeb vast kuhugi sinna vahele, võtavad lihtsalt lapsi elu loomuliku osana, ei kahetse ega “mitte kahetse” neid, saavad nad, kasvatavad üles, saadavad eluteele.

Teemaalgatajale – sa ei tundu äärmusena, kes põhimõtteliselt lapsi ei tahaks, vaid ilmselt oled pettunud oma pika suhte lõpus ja elukäigus. Ise sain esimese lapse peale 32-selt, hiljem sain veel emaks – laste isaga saime kokku kui olin 30. Tunnen veel sarnase elukäiguga naisi.
Ma ei heidaks veel emaks saamise mõtet peast (kuna tundub, et sul siiski see soov oli), sul on veel aega küll! Lihtsalt ela oma elu, ära “otsi” midagi paaniliselt, vaata, mis elu toob 🙂

#3504002:

Järelikult kui ei kahetseta, siis on see kogemus, ilma milleta oleks elu suht väärtusetu.

Mis äraspidine loogika see nüüd on? Mitte kahetsemine ja “väärtusetu elu” ei ole ometi kaks ainumast varianti. Äärmused on tõesti need, kes kindlalt lapsi ei taha ja need, kelle jaoks nad on elu mõte, aga enamik inimesi langeb vast kuhugi sinna vahele, võtavad lihtsalt lapsi elu loomuliku osana, ei kahetse ega “mitte kahetse” neid, saavad nad, kasvatavad üles, saadavad eluteele.

Teemaalgatajale – sa ei tundu äärmusena, kes põhimõtteliselt lapsi ei tahaks, vaid ilmselt oled pettunud oma pika suhte lõpus ja elukäigus. Ise sain esimese lapse peale 32-selt, hiljem sain veel emaks – laste isaga saime kokku kui olin 30. Tunnen veel sarnase elukäiguga naisi.

Ma ei heidaks veel emaks saamise mõtet peast (kuna tundub, et sul siiski see soov oli), sul on veel aega küll! Lihtsalt ela oma elu, ära “otsi” midagi paaniliselt, vaata, mis elu toob ????

Vastupidi, kui sa natuke mõtleksid, saaksid aru, et see on väga loogiline. Kui sa ei kahetse grammigi seda, mida oled teinud, oled ju järelikult rahul. Ja iga asi, millega elus rahul oled, annab elule väärtuse.

#3503978:

paljud kolivad juba 20sena usasse või austraaliasse ja jäävadki sinna

Tean ka vähemalt paari eestlast, kes läksid 20ndates USA-sse ja pole 15-20 aasta jooksul enam kordagi Eestis käinud, hirmu tõttu, et äkki ei saa “unistuste” maale tagasi. Ainult nende vanemad on neil korra või mõne korra külas käinud, aga jäävad ka järjest vanemaks. Saaks veel aru, kui iga paari, kolme aasta tagant ei saa külas käia, aga see on kummaline ja meenutab nõukaaega, kui nii pikkade aastate jooksul ei julgeta kordagi riigist lahkuda. Telefonisuhtlus on ajutiselt asendatav, kuid päriselt kohtumine ikka midagi muud. Alguses olid vanemad lapse otsuses pettunud ja kibestunud ning nähvasid teistele, kes mujal reisimas käisid, et minge jah kõik ära välismaale ja jäägegi sinna.

#3504030:

See on nagu lotovõit. Kui sa ei anna võimalust, piletit ei osta. siis ei võida.

Kui last ei saa, oled üksi. St su laps ei käi sind vanaduses vaatamas. Kui aga sul on laps, on siiski võimalus et ta käib su juures.

Issand kui naiivne jutt. Lotovõiduga pole siin midagi pistmist. Pigem peaks teemaalgataja mõtlema, kas ta saaks lapse kasvatamisega hakkama. Kas on tugivõrgustik sugulaste ja sõprade näol, kas teenib ise piisavalt, kas töökoht on selline, kus väikese lapse ema töötada saab, omab ta kinnisvara ja autot? Kõik tuleks enne läbi mõelda, alles seejärel meest otsima hakata. Pidades meeles, et mehega ei pruugi ka vedada ja kogu lapse kasvatamine tuleb endal ära teha.

#3504037:

#3504030:

See on nagu lotovõit. Kui sa ei anna võimalust, piletit ei osta. siis ei võida.

Kui last ei saa, oled üksi. St su laps ei käi sind vanaduses vaatamas. Kui aga sul on laps, on siiski võimalus et ta käib su juures.

Issand kui naiivne jutt. Lotovõiduga pole siin midagi pistmist. Pigem peaks teemaalgataja mõtlema, kas ta saaks lapse kasvatamisega hakkama. Kas on tugivõrgustik sugulaste ja sõprade näol, kas teenib ise piisavalt, kas töökoht on selline, kus väikese lapse ema töötada saab, omab ta kinnisvara ja autot? Kõik tuleks enne läbi mõelda, alles seejärel meest otsima hakata. Pidades meeles, et mehega ei pruugi ka vedada ja kogu lapse kasvatamine tuleb endal ära teha.

On need õpetussõnad, mida oma 30aastasele tütrele peaks rääkima?

#3504011:

Vastupidi, kui sa natuke mõtleksid, saaksid aru, et see on väga loogiline. Kui sa ei kahetse grammigi seda, mida oled teinud, oled ju järelikult rahul.

Kuule, võta väha hoogu maha, proua Kui-Sa-Natuke-Mõtleksid. Kõik ei mõtle lihtsalt sinuga ühte moodi ega võta kõike viimseni nii analüütiliselt. Paljud asjad, mis võivad rahulolematust põhjustada, ei ole enda teha – seega ei saa neid hästi nagu kahetseda.
Siin öeldi ilusti ja ausalt – ilma lasteta on elus palju vähem muret. Muresolek ei ole nagu seisund, mida saaks rahulolevaks nimetada? Samas ei tähenda see kahetsemist.

#3504061:

See on küll imelik näide. Kui see ema on nii dementne, et poega ära ei tunne, pole mingit vahet, kas poeg käib teda vaatamas või mitte. Tal ükskõik, kes ta juures on, peaasi et soe ja kõht täis.

Huvitav väide. Kas dementsed inimesed siis ei tunnegi üksindust? Ikka on neil inimest kõrvale vaja, et seltskondlikuna tunda, missiis, et ei tunne ära, kas see on poeg, pikaajaline sõber või iga päev uus hooldaja. Ikka päris kurb, kui poeg ei taha tulla, sest ema teda ei mäleta. Ema ei saa ju midagi parata, et ta dementne on, aga poeg ju mäletab, kes ta ema on.

Teemaalgatajale: Endal on mul küll lapsed, aga tean paljusid, ke son erinevatel põhjustel lapsi mitte saanud või otsustanud mitte saada. On nii kurbi näiteid – ei õnnestu rasedut hoida – kui ka selgeid otsuseid näiteks keskkonna/kliima säästmise eesmärgil või lihtsalt oma sisemine veendumus. Need viimased on väga intensiivse sotsiaalse eluga ja ühiskondlikult aktiivsed naised. Ägedad naised! Aga ei kujuta neid ette ka tite kõrval magamata ööde ängis…
Eks pead ise otsustama, mis on sinu eesmärk. Emadust saab elada välja paljudel erinevatel viisidel, kui sinus seda leidub. Aga oled veel tegelikult väga noor – sul on 10+ aastat aega neid lapsi teha. Pole ju vaja ära otsustada vaid vaata, mis elu toob.

#3504050:

#3504013:

#3503955:

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Kui naiivne võib inimene olla?

Lapse saamine pole garantii, et sa vanadekodus üksi ei sure!

Sa tõenäosusteooriast oled midagi kuulnud? Ilmselt mitte.

Garantiid pole ka selles, et sina nt üldse homseni elad. Teiseks sõltub see, kas sa vanaduses oled vanadekodus üksi või sured lähedaste keskel, absoluutselt kasvatusest ehk selle saab lapsevanem ise 99% ulatuses garanteerida.

Tõeline geenius välja tulnud.

Mulle tundub ikkagi, et teemaalgataja hakkab seda otsust kahetsema. Kui juba oled lapsi tahtnud, siis võib olla, et see praegune mittetahtmine on lihtsalt lein partneri kaotuse üle. Võib-olla isegi tahad teda tagasi ja oleksid valmis siis lastest selle nimel loobuma. Ma küll ei soovita seda varianti, üks kommentaator juba tõi välja miks, sest mehel on ikka kauem võimalik selles osas ümber mõelda ja mu arust on see ka liiga suur ohver. Samas ma ei tunne su partnerit ja eks see ole ikka igaühe enda otsus, mida ta armastuse nimel valmis ohverdama on. Endal mul lapsi pole, sest mul ei õnnestunud leida sellist partnerit, kellega neid saada, ja nii kange mutt ma pole, et planeeritult üksikemaks hakata. Nii et otseselt kahetseda pole mul midagi, elu ei anna kõigile võrdseid võimeid ja võimalusi või kui soovite- kõik ei oska neid elult võtta.