Esileht Pereelu ja suhted Mehetu, lastetu, 30+, kas üldse?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 87 )

Teema: Mehetu, lastetu, 30+, kas üldse?

Postitas:
Kägu

Olen pisut üle 30 aasta vana ja paar aastat vallaline olnud, pikk kooselu sai kahjuks otsa, kuna mehe soovid muutusid, ta ei soovinud ühtäkki enam peret ega muid traditsioonilisi väärtusi, millest olime varem rääkinud.

Olen enam-vähem paranenud sellest kogemusest, kuid avastanud end mõttelt, et ei teagi, kas ma nüüd ka ise enam lapsi soovin, kunagi ma tõesti väga soovisin. Meest minu elus hetkel pole ja vanus ka juba selline, et ega seda emaks saamise aega enam nii palju järel pole.

Kas siin on inimesi, kes on otsustanud lapsi mitte saada, kas olete kahetsenud oma otsust?

+8
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Tõutäkk

Aga miks sa meheotsimisega ei tegele? Aktiivselt?

0
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste mittesaamist pole kunagi kahetsenud (44).

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga miks sa meheotsimisega ei tegele? Aktiivselt?

Näiteks siin on suurepärane 52a 9 lapse isa sulle teemaalgataja

+17
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Tõutäkk

Aga miks sa meheotsimisega ei tegele? Aktiivselt?

Näiteks siin on suurepärane 52a 9 lapse isa sulle teemaalgataja

Ma pole saadaval.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selliseid asju küll teiste järgi ei saa otsustada. Pealegi milleks siis selle teema tõttu lahku minna, kui nüüd ise maagiliselt avastad, et lapsi ei taha? Jääb mulje, et tahad lapsi, aga kuna pole veel neid saanud, püüad oma pettumust varjata.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.
Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.
Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

+14
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

me poroovisime mehega 20ndates last saada aga ta ei tulnud. Otsustasime, et järelikult pole meie jaoks, kuhugi arstile ei läinud. Kui laps oleks esimesel aastal tulnud, oleks ta täna juba 20ndates.
Nüüd, täna, 18 aastat pärast otsust olen rahul. Ei kujuta ettegi, kuidas oleks olnud oma elu parimad aastad kuidagi teisiti elada, kui elasin.
Mulle meeldib mõelda et lapsed on nagu kergem väljapääs emotsinaalselt – sad lapsed ja siis tead ette, et järgmised 20 aastat on sinu roll lapsevanem ja peamine vastutusala lastekasvatus. Muuta seal eriti midagi ei saa pärast lapse saamist.
Kes lapsi ei saa, peab selle rolli ise leidma ja defineerima ja aktsepteerima seda. Peab leidma oma elu eesmärgi, kuidas ühiskonda panustada jne. Kui selleg ahakkama saada, siis eesmärgitunne ja tasu on külluslik, omast kogemusest.

+18
-18
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Ja sa arvad, et kõik need 3 last on igapäevaselt sinu surmani sinuga koos? Või mida sa mõtled?

+11
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

me poroovisime mehega 20ndates last saada aga ta ei tulnud. Otsustasime, et järelikult pole meie jaoks, kuhugi arstile ei läinud. Kui laps oleks esimesel aastal tulnud, oleks ta täna juba 20ndates.

Nüüd, täna, 18 aastat pärast otsust olen rahul. Ei kujuta ettegi, kuidas oleks olnud oma elu parimad aastad kuidagi teisiti elada, kui elasin.

Mulle meeldib mõelda et lapsed on nagu kergem väljapääs emotsinaalselt – sad lapsed ja siis tead ette, et järgmised 20 aastat on sinu roll lapsevanem ja peamine vastutusala lastekasvatus. Muuta seal eriti midagi ei saa pärast lapse saamist.

Kes lapsi ei saa, peab selle rolli ise leidma ja defineerima ja aktsepteerima seda. Peab leidma oma elu eesmärgi, kuidas ühiskonda panustada jne. Kui selleg ahakkama saada, siis eesmärgitunne ja tasu on külluslik, omast kogemusest.

olete neljakümne ringis praegu järelikult. sina tõenäoliselt jäädki lastetuks, aga see ei pruugi su mehe kohta käia, paljud sellised mehed on 40+ vanuses avastanud, et tahavad siiski lapsi ja leiavad endale noore(ma) naise, kes neile lapsed sünnitavad, meestel vanus ei takista.
tutvusringkonnas mitu sellist paari, kus mees 45 ringis uue naise otsinud ja kiiresti lapsed teinud, naised aga üksikuks jäänudki

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.
Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.
Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

ega laste olemasolu ei tähenda seda, et nad vanaduses su kõrval on. paljud kolivad juba 20sena usasse või austraaliasse ja jäävadki sinna ning paremal juhul aitavad seda kallist hooldekodu maksta. ka eestis elavate laste puhul ei pruugi suhted nii head olla, et tihti kohtutakse jne. sa siinseid ämmateemasid pole lugenud?

+19
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Ja kui palju lapsi ei külasta oma vanemaid ega ei hooli neist. Naiivne jutt see vanaduses üksi olek.

+19
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

me poroovisime mehega 20ndates last saada aga ta ei tulnud. Otsustasime, et järelikult pole meie jaoks, kuhugi arstile ei läinud. Kui laps oleks esimesel aastal tulnud, oleks ta täna juba 20ndates.

Nüüd, täna, 18 aastat pärast otsust olen rahul. Ei kujuta ettegi, kuidas oleks olnud oma elu parimad aastad kuidagi teisiti elada, kui elasin.

Mulle meeldib mõelda et lapsed on nagu kergem väljapääs emotsinaalselt – sad lapsed ja siis tead ette, et järgmised 20 aastat on sinu roll lapsevanem ja peamine vastutusala lastekasvatus. Muuta seal eriti midagi ei saa pärast lapse saamist.

Kes lapsi ei saa, peab selle rolli ise leidma ja defineerima ja aktsepteerima seda. Peab leidma oma elu eesmärgi, kuidas ühiskonda panustada jne. Kui selleg ahakkama saada, siis eesmärgitunne ja tasu on külluslik, omast kogemusest.

olete neljakümne ringis praegu järelikult. sina tõenäoliselt jäädki lastetuks, aga see ei pruugi su mehe kohta käia, paljud sellised mehed on 40+ vanuses avastanud, et tahavad siiski lapsi ja leiavad endale noore(ma) naise, kes neile lapsed sünnitavad, meestel vanus ei takista.

tutvusringkonnas mitu sellist paari, kus mees 45 ringis uue naise otsinud ja kiiresti lapsed teinud, naised aga üksikuks jäänudki

las ta siis jätab ja õnn kaasa 50-60aastaselt väikelapsega tegeledes.
vähemalt ei pea me koos olema, sest mis lapsed arvavad või veel hullem, sest mul pole majanduslikku iseseisvust, mille olen ohverdanud pere heaks. laste olemasolu pole veel paare koos hoidnud.
minu jaoks on halvad suhted hullemad, kui suhete puudumine. sest kui ise olla hea inimene, leiab enda ümber sõpru lihtsalt.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole võimalik kahetseda seda, mida inimene pole ise kogenud. Seega laste sünnitamata jätmist pole võimalik kahetseda.
Vaata asja teistpidi – kas tead mõnda naist, kes on laste sünnitamist iial kahetsenud. Järelikult kui ei kahetseta, siis on see kogemus, ilma milleta oleks elu suht väärtusetu.

+9
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ega sedagi tea kui hea ema keegi on. Siin teema, kus ema pole lapse arust olnud hea ema.
See on nagu veel halvem olukord. Oled saanud lapse. Tema eest hoolitsenud nii hästi kui oskad. Mõni ei oskagi hästi. Ei oska armastust välja näidata. Ja tulemuseks on laps kes käib psühholoogil sest on õnnetu või vihane ema peale.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Järelikult kui ei kahetseta, siis on see kogemus, ilma milleta oleks elu suht väärtusetu.

Mis äraspidine loogika see nüüd on? Mitte kahetsemine ja “väärtusetu elu” ei ole ometi kaks ainumast varianti. Äärmused on tõesti need, kes kindlalt lapsi ei taha ja need, kelle jaoks nad on elu mõte, aga enamik inimesi langeb vast kuhugi sinna vahele, võtavad lihtsalt lapsi elu loomuliku osana, ei kahetse ega “mitte kahetse” neid, saavad nad, kasvatavad üles, saadavad eluteele.

Teemaalgatajale – sa ei tundu äärmusena, kes põhimõtteliselt lapsi ei tahaks, vaid ilmselt oled pettunud oma pika suhte lõpus ja elukäigus. Ise sain esimese lapse peale 32-selt, hiljem sain veel emaks – laste isaga saime kokku kui olin 30. Tunnen veel sarnase elukäiguga naisi.
Ma ei heidaks veel emaks saamise mõtet peast (kuna tundub, et sul siiski see soov oli), sul on veel aega küll! Lihtsalt ela oma elu, ära “otsi” midagi paaniliselt, vaata, mis elu toob 🙂

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Arvan, et sa oled lihtsalt väga haiget saanud ja seetõttu mõtled, et ei tahagi lapsi. Kui sa kunagi neid väga soovisid, on väga võimalik, et sa südames neid ikkagi tahad. Pealegi kui sa lapsi ei tahaks, vaevalt sa seda teemat teeksid.
Tänapäeval sünnitavad paljud vanuses 40+, nii et ära vaeva end bioloogilise kellaga. Hinga lihtsalt sisse ja välja, haara uutest võimalustest ja vaata, mida elu pakub.
Aga kui otsustad lastetuks jääda, siis lasteta on kindlasti elus muret ja pettumusi vähem.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Järelikult kui ei kahetseta, siis on see kogemus, ilma milleta oleks elu suht väärtusetu.

Mis äraspidine loogika see nüüd on? Mitte kahetsemine ja “väärtusetu elu” ei ole ometi kaks ainumast varianti. Äärmused on tõesti need, kes kindlalt lapsi ei taha ja need, kelle jaoks nad on elu mõte, aga enamik inimesi langeb vast kuhugi sinna vahele, võtavad lihtsalt lapsi elu loomuliku osana, ei kahetse ega “mitte kahetse” neid, saavad nad, kasvatavad üles, saadavad eluteele.

Teemaalgatajale – sa ei tundu äärmusena, kes põhimõtteliselt lapsi ei tahaks, vaid ilmselt oled pettunud oma pika suhte lõpus ja elukäigus. Ise sain esimese lapse peale 32-selt, hiljem sain veel emaks – laste isaga saime kokku kui olin 30. Tunnen veel sarnase elukäiguga naisi.

Ma ei heidaks veel emaks saamise mõtet peast (kuna tundub, et sul siiski see soov oli), sul on veel aega küll! Lihtsalt ela oma elu, ära “otsi” midagi paaniliselt, vaata, mis elu toob 🙂

Vastupidi, kui sa natuke mõtleksid, saaksid aru, et see on väga loogiline. Kui sa ei kahetse grammigi seda, mida oled teinud, oled ju järelikult rahul. Ja iga asi, millega elus rahul oled, annab elule väärtuse.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Kui naiivne võib inimene olla?
Lapse saamine pole garantii, et sa vanadekodus üksi ei sure!

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

paljud kolivad juba 20sena usasse või austraaliasse ja jäävadki sinna

Tean ka vähemalt paari eestlast, kes läksid 20ndates USA-sse ja pole 15-20 aasta jooksul enam kordagi Eestis käinud, hirmu tõttu, et äkki ei saa “unistuste” maale tagasi. Ainult nende vanemad on neil korra või mõne korra külas käinud, aga jäävad ka järjest vanemaks. Saaks veel aru, kui iga paari, kolme aasta tagant ei saa külas käia, aga see on kummaline ja meenutab nõukaaega, kui nii pikkade aastate jooksul ei julgeta kordagi riigist lahkuda. Telefonisuhtlus on ajutiselt asendatav, kuid päriselt kohtumine ikka midagi muud. Alguses olid vanemad lapse otsuses pettunud ja kibestunud ning nähvasid teistele, kes mujal reisimas käisid, et minge jah kõik ära välismaale ja jäägegi sinna.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on nagu lotovõit. Kui sa ei anna võimalust, piletit ei osta. siis ei võida.
Kui last ei saa, oled üksi. St laps ei käi sind vanaduses vaatamas. Kui aga sul on laps, on siiski võimalus et ta käib su juures.

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See on nagu lotovõit. Kui sa ei anna võimalust, piletit ei osta. siis ei võida.

Kui last ei saa, oled üksi. St su laps ei käi sind vanaduses vaatamas. Kui aga sul on laps, on siiski võimalus et ta käib su juures.

Issand kui naiivne jutt. Lotovõiduga pole siin midagi pistmist. Pigem peaks teemaalgataja mõtlema, kas ta saaks lapse kasvatamisega hakkama. Kas on tugivõrgustik sugulaste ja sõprade näol, kas teenib ise piisavalt, kas töökoht on selline, kus väikese lapse ema töötada saab, omab ta kinnisvara ja autot? Kõik tuleks enne läbi mõelda, alles seejärel meest otsima hakata. Pidades meeles, et mehega ei pruugi ka vedada ja kogu lapse kasvatamine tuleb endal ära teha.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

siis jäävad lähedased.

Elan dementse lähedasega koos. Tema poeg teda vaatama ei tule, ei helista, ei tunne huvi, ehk seetõttu, et ema ei tunne teda ära ja suhtlus on raskendatud.
Lapsed pole mingi tagatis üksinduse vastu, pigem on seda head sõbrad.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on nagu lotovõit. Kui sa ei anna võimalust, piletit ei osta. siis ei võida.

Kui last ei saa, oled üksi. St su laps ei käi sind vanaduses vaatamas. Kui aga sul on laps, on siiski võimalus et ta käib su juures.

Issand kui naiivne jutt. Lotovõiduga pole siin midagi pistmist. Pigem peaks teemaalgataja mõtlema, kas ta saaks lapse kasvatamisega hakkama. Kas on tugivõrgustik sugulaste ja sõprade näol, kas teenib ise piisavalt, kas töökoht on selline, kus väikese lapse ema töötada saab, omab ta kinnisvara ja autot? Kõik tuleks enne läbi mõelda, alles seejärel meest otsima hakata. Pidades meeles, et mehega ei pruugi ka vedada ja kogu lapse kasvatamine tuleb endal ära teha.

30 aastates naisel, kes oli pikas kooselus, sa tõesti arvad, et tal pole endal kõiki ressursse laste kasvatamiseks?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on nagu lotovõit. Kui sa ei anna võimalust, piletit ei osta. siis ei võida.

Kui last ei saa, oled üksi. St su laps ei käi sind vanaduses vaatamas. Kui aga sul on laps, on siiski võimalus et ta käib su juures.

Issand kui naiivne jutt. Lotovõiduga pole siin midagi pistmist. Pigem peaks teemaalgataja mõtlema, kas ta saaks lapse kasvatamisega hakkama. Kas on tugivõrgustik sugulaste ja sõprade näol, kas teenib ise piisavalt, kas töökoht on selline, kus väikese lapse ema töötada saab, omab ta kinnisvara ja autot? Kõik tuleks enne läbi mõelda, alles seejärel meest otsima hakata. Pidades meeles, et mehega ei pruugi ka vedada ja kogu lapse kasvatamine tuleb endal ära teha.

On need õpetussõnad, mida oma 30aastasele tütrele peaks rääkima?

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Kui naiivne võib inimene olla?

Lapse saamine pole garantii, et sa vanadekodus üksi ei sure!

Sa tõenäosusteooriast oled midagi kuulnud? Ilmselt mitte.
Garantiid pole ka selles, et sina nt üldse homseni elad. Teiseks sõltub see, kas sa vanaduses oled vanadekodus üksi või sured lähedaste keskel, absoluutselt kasvatusest ehk selle saab lapsevanem ise 99% ulatuses garanteerida.

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vastupidi, kui sa natuke mõtleksid, saaksid aru, et see on väga loogiline. Kui sa ei kahetse grammigi seda, mida oled teinud, oled ju järelikult rahul.

Kuule, võta väha hoogu maha, proua Kui-Sa-Natuke-Mõtleksid. Kõik ei mõtle lihtsalt sinuga ühte moodi ega võta kõike viimseni nii analüütiliselt. Paljud asjad, mis võivad rahulolematust põhjustada, ei ole enda teha – seega ei saa neid hästi nagu kahetseda.
Siin öeldi ilusti ja ausalt – ilma lasteta on elus palju vähem muret. Muresolek ei ole nagu seisund, mida saaks rahulolevaks nimetada? Samas ei tähenda see kahetsemist.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

siis jäävad lähedased.

Elan dementse lähedasega koos. Tema poeg teda vaatama ei tule, ei helista, ei tunne huvi, ehk seetõttu, et ema ei tunne teda ära ja suhtlus on raskendatud.

Lapsed pole mingi tagatis üksinduse vastu, pigem on seda head sõbrad.

See on küll imelik näide. Kui see ema on nii dementne, et poega ära ei tunne, pole mingit vahet, kas poeg käib teda vaatamas või mitte. Tal ükskõik, kes ta juures on, peaasi et soe ja kõht täis.

+2
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See on küll imelik näide. Kui see ema on nii dementne, et poega ära ei tunne, pole mingit vahet, kas poeg käib teda vaatamas või mitte. Tal ükskõik, kes ta juures on, peaasi et soe ja kõht täis.

Huvitav väide. Kas dementsed inimesed siis ei tunnegi üksindust? Ikka on neil inimest kõrvale vaja, et seltskondlikuna tunda, missiis, et ei tunne ära, kas see on poeg, pikaajaline sõber või iga päev uus hooldaja. Ikka päris kurb, kui poeg ei taha tulla, sest ema teda ei mäleta. Ema ei saa ju midagi parata, et ta dementne on, aga poeg ju mäletab, kes ta ema on.

Teemaalgatajale: Endal on mul küll lapsed, aga tean paljusid, ke son erinevatel põhjustel lapsi mitte saanud või otsustanud mitte saada. On nii kurbi näiteid – ei õnnestu rasedut hoida – kui ka selgeid otsuseid näiteks keskkonna/kliima säästmise eesmärgil või lihtsalt oma sisemine veendumus. Need viimased on väga intensiivse sotsiaalse eluga ja ühiskondlikult aktiivsed naised. Ägedad naised! Aga ei kujuta neid ette ka tite kõrval magamata ööde ängis…
Eks pead ise otsustama, mis on sinu eesmärk. Emadust saab elada välja paljudel erinevatel viisidel, kui sinus seda leidub. Aga oled veel tegelikult väga noor – sul on 10+ aastat aega neid lapsi teha. Pole ju vaja ära otsustada vaid vaata, mis elu toob.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

No mina mõtlen küll, et hirm vanaduse, haiguste ja üksinduse ees ei tohiks olla põhjus laste saamiseks. Minu loogika järgi on palju hullem, kui sa lisaks oma valudele pead veel nägema kurbust endale armsate inimeste silmis. Mul on lapsed küll olemas, sain nad selleks, et neid armastada ja hoida, selleks, et nad saaksid tulevikus enda elu elada nii nagu nende hing ütleb. Ma küll ei tahaks, et nemad minu haiguste, üksinduse jm sarnasega tulevikus tegelema peaks. Enda eest püüan ikka ise hoolitseda.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ca 20 aastat tagasi ütles üks inimene, et ta ei vaja peret, lapsi. Ja kui ta suri haiglas pärast pikka haigust , siis oli ta ikka väga üksik. Ma olen tema üle mõelnud, et kui oled noor, terve – siis tundub, et vanadus, haigused, üksildus on ikka nii kauged asjad, et ei pea selle üle muretsema ja milleks pere, lapsed – kui sul on huvitav töö, sõbrad. Aga mingi hetk kaovad need ära ja siis jäävad lähedased. Vanaduses üksi olla on väga hirmutav, sa võid küll olla kallis hooldekodus, pansionaadis, aga see ei leevenda seda.

Ma ei ole ka teab, mis lapselemb ja lapsed sain 30+ – aga need on mu elu parimad otsused.

Loomulikult ei puuduta mu jutt neid, kes meditsiinilises põhjusel lapsi ei saa.

Kui naiivne võib inimene olla?

Lapse saamine pole garantii, et sa vanadekodus üksi ei sure!

Sa tõenäosusteooriast oled midagi kuulnud? Ilmselt mitte.

Garantiid pole ka selles, et sina nt üldse homseni elad. Teiseks sõltub see, kas sa vanaduses oled vanadekodus üksi või sured lähedaste keskel, absoluutselt kasvatusest ehk selle saab lapsevanem ise 99% ulatuses garanteerida.

Tõeline geenius välja tulnud.

+2
-5
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 87 )


Esileht Pereelu ja suhted Mehetu, lastetu, 30+, kas üldse?