Teema: mehevalik

Mul läks puhtalt südame järgi, ülikoolis armusime ära, pool aastat hiljem tuli meile äge mõte abielluda kah pulli pärast ja käisime registreerisime ära ja kogu moos. Mõnede sõpradega tegime väikse party ka. See oli 22 aastat tagasi.

Öeldakse, et ideaalne pidi olema paari minna nõnda, et mehel on tunded laes ja naisel mõistus selge. Pärast võivad need rollid vahetuda või käia ühte rada, vahet pole.
Meil nii oligi. Mees oli arust ära ja mina kaine kalkulatsiooniga leidsin, et kõigi näitajate järgi olin juhtunud ideaalse partneri juurde. Kõik muu oli ka siiski mul olemas – füüsiline tõmme, vaimne klapp jne. Aga mingit emotsioonidest tulvil olekut ei mäleta vaid pigem just seda, et teadsin täpselt, miks just temaga tahan abielluda.
Olin siis 26 ja esimest korda tundmas seda, et keegi mind tõsiselt huvitas ja mu tähelepanu pälvis – väga hea kasvatusega intelligentne mees. Olemas nii haridus kui haritus. Elu põhiväärtused minu omadega klappimas. Pealekauba väga nägus. No mis veel tahta?
See oli siis 13 aastat tagasi. Ja mine tea, mitukümmend aastat veel. 🙂

Täna tütar just arutas mul autos kõrvalistmel, et kuidas omale küll sellist meest leida kui on tema isa. 🙂

Lapsed tegin mehega, kes oli mõistuse poolt heakskiidetu ja abiellusin mehega kelle süda valis. Mõlemal juhul pole need kaks tegelast (süda ja mõistus) koostööd teha suutnud.
Ei kahetse.

Ma suutsin elus esimest korda valida mehe mõistuse kaasabil. Enne seda oli mul 2 purunenud suhet (kumbki kestis paar aastat), mis algasid suurte tunnete ja kirega, kuid lõpuks leidsid õnnetu lõpu- üks mees oli ambitsioonitu, huvitus vaid sõpradega kanepi kimumisest ning teine lootusetu tõbras. Kui kohtusin praeguse mehega, sain justkui puuga pähe: juba esimesel õhtul teadsin, et seda meest ma tahan! Eks algul sai ikka süda mõistusest võitu, kuid mida aeg edasi, seda enam sain selgelt mõeldes aru, et sellel mehel on olemas kõik, millest siiani polnud julgenud isegi unistada- vahva huumorimeel, kena välimus, ta on konkreetne ja tugev isiksus, kes lisaks on majanduslikult üsna haljal oksal. See viimane polnud minu jaoks määrav kriteerium, kuid sellest olin juba aru saanud tolleks hetkeks, et õhust ja armastusest siiski ära ei ela nagu ma varem sinisilmselt uskusin. Üldiselt võib öelda, et valisin mehe mõistusega, kuid ikka sellepärast, et ta nii südamelähedane oli ja on 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu küsimus on järgmine: KUI te omal ajal valisite, siis kas tegite seda südame või mõistuse järgi? Kas on ka selliseid naisi, kes OTSUSTAVAD ise, kellesse armuvad (st kelle tundeid juhib mõistus)? Ja kui olete üksik, siis mille põhjal te otsustaksite, et lähete mehega välja vms.
[/tsitaat]

Otsustasin nii südame kui mõistuse järgi. Südame järgi on mees hooliv, hea huumorimeelega, tark ja temaga on nii hea koos olla, saan temaga olla täielikult mina ise.

Mõistuse järgi saan aru, et mees ei suuda töökohti hoida, tal on probleeme depressiooniga ja arvatavasti olen mina see, kes peab perekonna vee peal püsimise enda peale võtma. Teadvustasin seda endale sel hetkel, kui otsustasin, et lähen temaga lõpuni välja (st. kooselu ja võib-olla kunagi ka abielu ja perekond).

Ma usun, et armastus võib olla ka valik. Ma tean, et armastan oma meest, kuid ma pole temasse kunagi pimesi armunud olnud. Lihtsalt otsustasin temaga kokku jääda ja oma valikule kindlaks jääda.

Ikka süda valib esimesena välja. Mõistus kontrollib südame valiku lihtsalt üle. Ütleme, et süda oled nagu sa ise, aga mõistus on seal kõrval nagu ema või tädi või vanem-targem õde, kes su südame valikud üle kontrollib ja heaks kiidab või maha laidab.
Minul üldjuhul on nii, et mehe vastu, kes mõistuse heakskiitu ei pälvi, jahtub ka süda. Ma ei saa aru naistest, kes elavad koos meestega, kes neid mõnitavad, jätavad kodutööd ja lastekasvatamise kõik naisele, iial head sõna ei ütle, petavad. Või on isegi vägivaldsed ja alkohoolikud. Minul lihtsalt sellise mehe vastu kaoksid ka tunded ja milleks siis koos elada?

Mina lähtusin mehe valikul eelkõige mõistusest. Tean teda alates lapsepõlvest, olime head sõbrad. Koos käinud/elanud 3.5 aastat. Loomulikult ma armastan teda kogu südamest. Ent meie vahel ei ole (vähemalt minu poolt) seda meeletut kirge ja särinat. Me saame suurepäraselt läbi, ta on parim isa oma lapsele ja mees minule. Hoiab meid lapsega tohutult. Ma näen tema pilgus, kui väga ta mind armastab ja jumaldab. Mul on olnud suhteid, kus olen lähtunud vaid tunnetest ja need pole kuskile viinud. Hetkel ei tunne ka mitte millestki puudust. Minu mees on mu parim sõber, kellega viibin hea meelega iga vaba hetke koos ilma, et temast villand saaks. Võiksingi kiitma jääda,kui suurepärane ta mul on:) Siiski, tihti tunnen nagu suudleksin oma sõbraga ja kohati tundub see veider. Ei tea, kas kunagi tunnen teisiti või vajadused muutuvad, aga hetkel olen oma valikuga täiesti rahul ja ei oska midagi enamat ihata.