Esileht Pereelu ja suhted Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )

Teema: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Postitas:
Kägu

Siin teemasid lugedes jäin mõtlema segastest suhetest pärit lastele. Kellelgi on \”püsikõrvalsuhtest\” lapsed, kes magab oma õe mehega, teoreetiliselt võiks sealt tulla ka lapsed.. Ja me mõtleme, et mida need lapsed küll tundma hakkavad elus.

See teema on neile täiskasvanutele, kes ise on sellistest veidratest või väärastunud suhetest pärit. Lapsed ei ole ju milleski süüdi ja lapsi normaalsed inimesed ei süüdistagi. Aga kuidas need lapsed ise seda sasipundart on tajunud ja kuidas see on mõjunud?

Mina sündisin otse öeldes armukese lapsena. Isal oli pere, kaks last ja abikaasa, kuni ta minu emasse armus. Mu ema on muidu väga ontlik ja korralik inimene, praegu ei usuks temast eales, et ta armukese rollis elas, kuid – eks nooruses lõid tunded pea peal kokku ja nii oli neil mitu aastat mu isaga \”püsikõrvalsuhe\”, kuni sündisin mina, täiesti planeerituna lausa. Ema lootis õnnelikku perekonda, lootis, et isa tuleb oma pere juurest ära, seni, kuni ema rase oli, rääkiski isa sellist juttu. Aga peale minu sündi avaldas isa tõe: oma päris peret ta ei jäta, uut last hakkab vaid vaatamas käima. Tundus, et ema oli nii armunud, et ei saanud sellest aastaid üle. Veel isegi siis, kui olin teismeline ja asjadest juba aru sain, tajusin ema poolt valusaid tundeid isa aadressil. Ja nad kohtusid vahel ikka veel, aastaid – isa ihaldas mu ema ja ema ei suutnud oma tunnete tõttu ära öelda.
Ja mina. Päris väikesena võtsin asja loomulikult. Kuigi keegi mulle midagi otse ei rääkinud, sain ma kuidagi ikka aru, mäletan, kuidas oma sõbrannale teatasin: mu isal on kaks naist! Olin siis umbes viiene ja siis ei mõistnud, et selles midagi imelikku oleks. Lihtsalt oli nii.
Mida aasta edasi, seda enam aga kannatasin. Kartsin hirmsasti oma kahte poolõde, kartsin, et nad vihkavad mind. Kui isa mind maale kaasa võttis ja ta päris pere sinna tuli, sulgesin ma end välikäimlasse ega julgenud mitu tundi välja tulla.
Ja teismelisena painas mind see, et pidavelt midagi on, aga keegi sellest ei räägi. Ema vaikis kui haud, nende suhetest me iial ei rääkinud. Millalgi hakkas mu päritolu mind tohutult painama, ma ei teadnud midagi. Kas ma olin õnnetus? Kas nad olid ka \”päriselt koos\”? Jne. Lugesin salaja ema kirju isale, kus ta kirjutas, kuidas isa päris naine oli emale kallale läinud ja proovinud sundida ema aborti tegema. Olin 16-aastane õrnahingeline tüdruk ja väga valus oli lugeda, kuidas keegi mind abortida tahtnuks.
Pidetuna tundsin end pidevalt. Justkui ma ei kuulu kusagile. Kadestasin klassiõdesid, kes kusagil peredega käisid, sõna \”pere\” tundus nagu ülim kindlus ja varjupaik. Mul oli ainult ema, olime üsna üksildased kahekesi.
Kuna ma midagi kindlat ei teadnud, aga tunne oli häiriv, valasin teismelisena kogu oma viha isa peale välja. Ei teinud suudki lahti, kui ta külla tuli. Ja vanematel ei olnud julgust sellest vaikimisest läbi murda ja minuga tõeliselt rääkida. Ema nägin mina oma mätta otsast kannatajana – kuna ta oli ainus, kes mul oli, ei saanud ma teda süüdistada. Ja nägingi, kui raske emal minuga üksi oli ja kuidas ta kannatas oma jätkuvate tunnete küüsis isa vastu. Kuigi kainelt mõeldes ja oma armastust ema vastu mitte arvesse võttes, on ema samasugune süüdlane, mitte ohver, ei ole ma kunagi suutnud oma ema süüdistada.
Peale keskkooli olin veel mitu aastat pidetu. Ihaldasin tohutult oma poolõdedega kontakti – justkui see päästnuks mu enesetunne, kui nemad mind aktsepteerivad. Alateadlik alaväärsustunne oli sageli sees, isegi, kui mind austati ja aktsepteeriti selstkonnas, vasardas kusagil kuklasagaras: kuule, sa ei või ju end tegelikult teistega võrdsena tunda, sa oled imelik!
Nüüdseks olen aga kõigega rahu teinud. Olen abielus, mul on kaks last, olen oma päritolule andestanud ja tunnen end teistega võrdväärsena. Emaga saan väga hästi läbi, kuigi neist teemadest ei räägi endiselt. Isal on nüüd juba kolmas pere, jumal temaga. Suhtleme, kuid mitte väga lähedaselt. Isegi isapoolsele suguvõsa kokkutulekule kutsuti mind. Olin koos oma perega ja mõtlesin, et olnuks see mõned aastad tagasi, oleks ma end seal taas väga vääraka ja üksldasena tundnud. Oma peret enda kõrval nähes aga sain seal esimest korda nii selgelt aru, et olen paigas. Ainus viis, kuidas see päritolu mind mõjutab, on see, et ise tahan korralikku peret, kus ollakse truud. Pooldan truudust tulihingeliselt. Mineviku peale muidu enam ei mõtle.

Kirjutage teie ka oma tunnetest. Ei oota, et nii pikalt, kasvõi paari sõnaga, aga oleks tore \”omasugustest\” kuulda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Meil täpselt samasugune taust, erinevalt sinust ei ole ma aga selle all kunagu kannatanud. Õe-vennaga oleme kõik üksteisele väga kallid, isegi meie emad saavad suhtlevad omavahel ja saavad hästi läbi. Nüüd ka meil kõigil juba ammu pered ja lapsed ning suhtleme väga palju.

Minu jaoks on selline taust hoopis omamoodi õppetunniks sellest, kuidas kõik võivad teha vigu ja eelkõige sellest, kuidas selliste vigade puhul tuleb võtta ka vastutus ning täiskasvanuna hoolitseda selle eest, et ükskõik kui segaste suhete tõttu ei kannataks lapsed. Ja et seda on tõesti täiesti võimalik väga edukalt teha. Ja juba lapsena mõsitsin, et peresid on igasuguseid ja et iga kell eelisan oma olukorda nii mõnegi sõbra-sõbranna omale, kus isa küll oma perega koos elas, aga oli kas viinaveaga või muidu kergelt segane tegelane :).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Usun ka, et iva on selles, kuidas vanemad asjaga toime tulla oskavad. Kui lapse jaoks asi mugavaks tehakse, võib laps olla õnnelik igat sorti suhetes, kui aga selline pinge on õhus, nagu meil, siis see hakkab paratamatult piinama. Oleks vanemd minuga rääkinud, oleks ma ka palju normaalsemana end tundnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Mina siis selle pere laps kelle isa pidas armukest kümme aastat. Sellest suhtest küll lapsi ei tulnud, aga ainult selle pärast et see naine ei saa lapsi. Pean ütlema et isa armukese pidamine on mulle selle võrra jälgi jätnud et olen väga küüniline inimene, isa ja emaga suhtlen vähe. Isaga praktiliselt mitte üldse. Mõni ehk võib mõelda et kuidas see armukesepidamine lapsi mõjutab, mis see nende asi on, aga tegelikult mõjutab küll. Kodus oli pidev tüli, isa otsis alati põhjust miks ära minna. Noris tüli ja siis käratas et siin on võimatu olla ja läks minema. Olin puberteediealine, ja mina vähemasti sain aru et isal on teine naine, ja kuidas ema seda aru ei saanud on raske uskuda. Ema-isa on veel ikka koos, peale kümmet aastat sai siis ema teada et isal on teine naine aga maha ta isa ikkagi ei jätnud. Aga mina ei taha isaga suhelda, ta on ju mulle valetanud aastaid, petnud, tüli norinud ja mõnitanud. Lõpptulemus on see et olen oma perekonnast eemaldunud, elan oma pereelu oma mehe ja lapsega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

muidugi mõjutab see, mida me üles kasvades näeme, meie endi tulevast pere-elu. Mõned suudavad oma elu muuta ja vanemate vigu mitte korrata, paljud aga mitte. mul endal oli väga stabiilne ja korralik elu, aga kolleegi pealt näen asja lähedalt.

Tal isa pidas avalikult armukesi, peksis ema ja ka lapsi, jättis ema korduvalt maha. Kui lõplikult lahkus, siis hakkas ema boyfriende majja tooma ja nuttis oma tütarde õlul, kui järjekordselt maja jäeti. No kujutate ette siis millist stabiilsust ja turvalisust sellised vanemad said pakkuda.

Ja kolleeg samamoodi käib oma mehe ja armukese vahet, jätab kord üht, kord teist maha (keskmiselt kord nädalas); saab mõlemalt poolt nii kolakat kui lilli. Hirmutav on aga see, et ta ise ei saa arugi, et midagi valesti on. Kui ta esimest korda rääkis, et mees peksis ja lükkas trepist alla, siis mina olin shokis ja saatsin ta politseisse ja naiste varjupaika helistama – tema arvas, et ma teen nalja. Et mis, ikka juhtub ju. Normaalne.

Aga tal on kõige selle keskel ka tütar. kelle arusaam pere-elust on siis kujunenud vastavalt sellele, mida ta näeb..

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Mina olen ka sellisest perest, kus isal oli armuke, kes nüüd on isa seaduslik abikaasa, lapsi neil omavahel pole. Mina olin umbes 10-aastane kui tuli välja, et isal juba aastaid oma töökaaslasega \”püsikõrvalsuhe\” on. Minu vanemad läksid suure riiuga lahku, lahutus oli väga dramaatiline ja meile (lastele) traumeeriv.
Isaga suhtlesin veel mõnda aega, kuid nüüd on mul endal pere ja ma ei suuda/ei taha temaga enam suhelda. Ma pole teda mitu aastat näinud, kuigi elame samas linnas. Minu vanemad õed mingil määral suhtlevad veel isaga, aga minul on talle raske andestada, et ta mu lapsepõlve ära rikkus oma armukesega. Sest tõesti, minu maailm varises kokku, kui mu vanemad lahku läksid ja ma oma ilusast sünnikodust närusesse paneelmaja korterisse pidin kolima. Rääkimata sellest, et ema kannatusi pealt nägin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Kõigil teismelistel on tunne, et \”olen imelik\” ja ma ei \”kuulu siia\”. Mu isal polnud kõrval (teadaolevalt) suhet, aga emaga nad ka ei klappinud ja läksid kolinal lahku. Siiski mul oli ka väga raske pubeka periood.

Vanemad annavad eeskuju. Pubekana tahetakse aru saada, et kes ma olen ja kuidas asjad käivad ja kuidas saavad olema. Kui pole selget eeskuju, siis tekibki \”kriis\”, sest segadust on liiga palju, mida siis oma \”targa ajuga\” ei oska veel lahti seletada ja tõsi, paljusid asju lastele ei selgitata, mis on viga!

Näide: \”Sa oled liiga laps, et mõista!\”
Ja sa mõistad alles siis, kui on endal juba pere.
Ja mida sa siis tegelikult mõistad? Seda, et su vanemad olid tegelikult luust ja lihast inimesed kõigi oma heade ja vigadega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil täpselt samasugune taust, erinevalt sinust ei ole ma aga selle all kunagu kannatanud. Õe-vennaga oleme kõik üksteisele väga kallid, isegi meie emad saavad suhtlevad omavahel ja saavad hästi läbi. Nüüd ka meil kõigil juba ammu pered ja lapsed ning suhtleme väga palju.

Minu jaoks on selline taust hoopis omamoodi õppetunniks sellest, kuidas kõik võivad teha vigu ja eelkõige sellest, kuidas selliste vigade puhul tuleb võtta ka vastutus ning täiskasvanuna hoolitseda selle eest, et ükskõik kui segaste suhete tõttu ei kannataks lapsed. Ja et seda on tõesti täiesti võimalik väga edukalt teha. Ja juba lapsena mõsitsin, et peresid on igasuguseid ja et iga kell eelisan oma olukorda nii mõnegi sõbra-sõbranna omale, kus isa küll oma perega koos elas, aga oli kas viinaveaga või muidu kergelt segane tegelane :). [/tsitaat]

Siit ei tule välja, kas isa pidas abikaasa kõrval armukest ka hiljem, pärast asja avalikuks tulekut? Teemaalgataja kirjutab, et tema ema(armuke) ja isa kohtusid enamvähem terve elu aegajalt. Ma kujutan ette, et kui mu mehel juhtuks mingi kõrvalsuhe tekkima ja sellest laps sündima, siis võibolla ma suudaks mõningase aja (ikka aastate) järel seda teist naist ja last neutraalselt võtta. Näiteks kannataks välja, kui seda last võetaks ka vanavanemate poole kaasa. Aga!! ainult sel juhul, kui mehel selle naisega(armukesega) enam midagi ei toimu. Mitmenaisepidamisega ma ei lepiks.
Omamoodi tegelased on ka need esimesed naised, kes sellise eluga lepivad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Olen ka niiöelda armukese laps ja minu emast ei saanud kunagi selle mehe niiöelda päris naist. Oh, kuidas ma kadestasin neid, kellel oli niiöelda, normaalne pere: ema, isa õed-vennad. Tundsin, et meie pere on poolik, isaga küll suhtlesin, ta toetas mind ka rahaliselt, aga SEE POLNUD SEE MIDA MA VAJASIN! Ma vajasin PÄRIS perekonda.
Kui täiskasvanuks sain, lubasin endale et ei hakka kunagi armukeseks, ei armu teise ringi mehesse, mehesse, kellel on lapsed. Nii on ka läinud. Minu mees on olnud MINU juba 16 aastat, tunnen ennast õnneliku ja kaitsutuna ja minu lapsed kasvavad täisväärtuslikus peres.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Siit ei tule välja, kas isa pidas abikaasa kõrval armukest ka hiljem, pärast asja avalikuks tulekut? Teemaalgataja kirjutab, et tema ema(armuke) ja isa kohtusid enamvähem terve elu aegajalt. Ma kujutan ette, et kui mu mehel juhtuks mingi kõrvalsuhe tekkima ja sellest laps sündima, siis võibolla ma suudaks mõningase aja (ikka aastate) järel seda teist naist ja last neutraalselt võtta. Näiteks kannataks välja, kui seda last võetaks ka vanavanemate poole kaasa. Aga!! ainult sel juhul, kui mehel selle naisega(armukesega) enam midagi ei toimu. Mitmenaisepidamisega ma ei lepiks.
Omamoodi tegelased on ka need esimesed naised, kes sellise eluga lepivad. [/tsitaat]

Ei, mitmenaisepidamist ei toimunud :). Kui asi avalikuks tuli, st mõlemad naised said teineteisest teada, siis minu ema, kes selleks hetkeks juba rase oli, lõpetas suhte. Teine naine oli siis nõus oma ametlikule abikaasale andestama ja temaga koos edasi elama. Arvan, et naiste omavahelisele läbisaamisele tuli kasuks see, et sisuliselt olid nad ühes paadis, st mõlemad said tegelikult petetud. No mis sa teed, kui veidi nihkes kunstnikuhingega mehega ennast seod. Eks see üks segane värk oli ja ega ma kindlasti ju kõiki üksikasju ei tea. Igatahes lapsed kogu selle asja juures tülisid ja draamasid näha ei saanud ja sellest teadmisest meile piisab :).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

mina olen pärit perest kus hoopis emal on \”püsikõrvalsuhe\” (on siiani, ema hakkab varsti pensile jääma).
Väikese lapsena arvasin, et tegu on ema isa hea sõbraga. Mäletan siiani seda päeva, kui mulle päris selgelt kohale jõudis, mis meie peres toimub. Ema \”sõber\” on sugulaste seas (kõigi osapoolte poolt) aksepteeritud. Koos käiakse sünnipäevadel jne. Eks nad omavahel lähevad ka aeg-ajalt riidu, aga muidu saavad läbi.
Teismelisena tundsin mina samuti et ei kuulu \”normaalsete\” inimeste hulka. Eks tüli käigus sai öeldud ka mida mina sellest pereelust arvan.
Lapsi nad õnneks ei saanud ja ema \”sõbral\” lapsi ei ole ka.
Selle ema \”sõbraga\” olen tegelikult pareminigi läbisaanud kui oma isaga (kindlasti on tema minu isa).
Püksid seal majas on alati olnud minu ema jalas.
Praegu on mul endal pere ja olen üsna armukade inimene. Ise pole oma meest 10a jooksul kordagi pettnud ja loodan, et seda ei juhtu ka kunagi. Nende elukorraldusega olen ammu leppinud ja mind see enam ei puuduta.
Praegu on meie lapsel siis minu poolt kaks vanaisa 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Kas keegi on ka perest, kus emal on nö kaks peret, 2 meest ja mõlemaga laps ning saadakse hästi läbi ühtse perena?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina olen pärit perest kus hoopis emal on \”püsikõrvalsuhe\” (on siiani, ema hakkab varsti pensile jääma).
Väikese lapsena arvasin, et tegu on ema isa hea sõbraga. Mäletan siiani seda päeva, kui mulle päris selgelt kohale jõudis, mis meie peres toimub. Ema \”sõber\” on sugulaste seas (kõigi osapoolte poolt) aksepteeritud. Koos käiakse sünnipäevadel jne. Eks nad omavahel lähevad ka aeg-ajalt riidu, aga muidu saavad läbi.
Teismelisena tundsin mina samuti et ei kuulu \”normaalsete\” inimeste hulka. Eks tüli käigus sai öeldud ka mida mina sellest pereelust arvan.
Lapsi nad õnneks ei saanud ja ema \”sõbral\” lapsi ei ole ka.
Selle ema \”sõbraga\” olen tegelikult pareminigi läbisaanud kui oma isaga (kindlasti on tema minu isa).
Püksid seal majas on alati olnud minu ema jalas.
Praegu on mul endal pere ja olen üsna armukade inimene. Ise pole oma meest 10a jooksul kordagi pettnud ja loodan, et seda ei juhtu ka kunagi. Nende elukorraldusega olen ammu leppinud ja mind see enam ei puuduta.
Praegu on meie lapsel siis minu poolt kaks vanaisa :D[/tsitaat]

\”aktsepteeritud\” (t-ga)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
mäu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Mul olid noored vanemad, kes lahutasid kui olid 22 ja mina 2 aastane. Lapsena ma ei saanud aru miks pidin mina kasvama vanaisa ja vanaema juures. Kasvasin üles Nõuka aegses kommunismis- väga jõukas peres aga alati tundsin ennast alaväärtuslikuna. Sest mul ei olnud niiöelda normaalset peret- kahe vanemaga. Samas seda, et peres võib raha otsa saada sain teada alles 17 aastaselt kui kolisin mingiks ajaks ema juurde. Nüüd täiskasvanuna olen tohutult tänulik oma vanavanematele, kes võtsid mind ära ema juurest (ema mees alkohoolik ning vägivaldne)ja kes võimaldasid mul muretult koolis ning Ülikoolis käia. Seda hinnata oskasin alles täiskasvanult kui endal pere ja lapsed ning vanaisa juba surnud. Õnneks sain vanaemale võimaldada rahaliselt muretut vanaduspõlve.

Please wait...
Postitas:
Ritabell

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Siit on selgelt näha, et ükski laps pole oma ema-isa kättpidi tänamas käinud, kui need tema lapsepõlve ära on lõhkunud ja seda nn enda eluõnne ja eneseteostust otsima läinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

Mina olen pärit kärgperest – mu vanemad olid omavahel abielus, aga lahutasid ja emal oli siis 2 uut abielu ja isal 1. Mõlematel ema uutel meestel ja lisaks veel isa uuel naisel olid ka eelmistest suhetest lapsed ja nende laste teistel vanematel olid ka uutest suhetst lapsed. ja emal-isal muidugi olid oma uute abikaasadega ka ühised lapsed.
Ühesõnaga – hullumaja!!! Mina tundsin end kogu selle suure kärgpere sees väga õnnetu ja üksildasena ning mulle näib, et need ülejäänud lapsed ka. Ainukesed, kes särasid ning õitsesid, olid minu ema ja isa, kes kiitsid taevani, kui tore ja üksmeelne meil kõik on ja kui head suhted ning moodne elu.
Väkk. Mina eelistan olla vanamoodne.

Please wait...
Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )


Esileht Pereelu ja suhted Meie, kes me oleme segastest suhetest pärit lapsed

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.