Siin teemasid lugedes jäin mõtlema segastest suhetest pärit lastele. Kellelgi on \”püsikõrvalsuhtest\” lapsed, kes magab oma õe mehega, teoreetiliselt võiks sealt tulla ka lapsed.. Ja me mõtleme, et mida need lapsed küll tundma hakkavad elus.
See teema on neile täiskasvanutele, kes ise on sellistest veidratest või väärastunud suhetest pärit. Lapsed ei ole ju milleski süüdi ja lapsi normaalsed inimesed ei süüdistagi. Aga kuidas need lapsed ise seda sasipundart on tajunud ja kuidas see on mõjunud?
Mina sündisin otse öeldes armukese lapsena. Isal oli pere, kaks last ja abikaasa, kuni ta minu emasse armus. Mu ema on muidu väga ontlik ja korralik inimene, praegu ei usuks temast eales, et ta armukese rollis elas, kuid – eks nooruses lõid tunded pea peal kokku ja nii oli neil mitu aastat mu isaga \”püsikõrvalsuhe\”, kuni sündisin mina, täiesti planeerituna lausa. Ema lootis õnnelikku perekonda, lootis, et isa tuleb oma pere juurest ära, seni, kuni ema rase oli, rääkiski isa sellist juttu. Aga peale minu sündi avaldas isa tõe: oma päris peret ta ei jäta, uut last hakkab vaid vaatamas käima. Tundus, et ema oli nii armunud, et ei saanud sellest aastaid üle. Veel isegi siis, kui olin teismeline ja asjadest juba aru sain, tajusin ema poolt valusaid tundeid isa aadressil. Ja nad kohtusid vahel ikka veel, aastaid – isa ihaldas mu ema ja ema ei suutnud oma tunnete tõttu ära öelda.
Ja mina. Päris väikesena võtsin asja loomulikult. Kuigi keegi mulle midagi otse ei rääkinud, sain ma kuidagi ikka aru, mäletan, kuidas oma sõbrannale teatasin: mu isal on kaks naist! Olin siis umbes viiene ja siis ei mõistnud, et selles midagi imelikku oleks. Lihtsalt oli nii.
Mida aasta edasi, seda enam aga kannatasin. Kartsin hirmsasti oma kahte poolõde, kartsin, et nad vihkavad mind. Kui isa mind maale kaasa võttis ja ta päris pere sinna tuli, sulgesin ma end välikäimlasse ega julgenud mitu tundi välja tulla.
Ja teismelisena painas mind see, et pidavelt midagi on, aga keegi sellest ei räägi. Ema vaikis kui haud, nende suhetest me iial ei rääkinud. Millalgi hakkas mu päritolu mind tohutult painama, ma ei teadnud midagi. Kas ma olin õnnetus? Kas nad olid ka \”päriselt koos\”? Jne. Lugesin salaja ema kirju isale, kus ta kirjutas, kuidas isa päris naine oli emale kallale läinud ja proovinud sundida ema aborti tegema. Olin 16-aastane õrnahingeline tüdruk ja väga valus oli lugeda, kuidas keegi mind abortida tahtnuks.
Pidetuna tundsin end pidevalt. Justkui ma ei kuulu kusagile. Kadestasin klassiõdesid, kes kusagil peredega käisid, sõna \”pere\” tundus nagu ülim kindlus ja varjupaik. Mul oli ainult ema, olime üsna üksildased kahekesi.
Kuna ma midagi kindlat ei teadnud, aga tunne oli häiriv, valasin teismelisena kogu oma viha isa peale välja. Ei teinud suudki lahti, kui ta külla tuli. Ja vanematel ei olnud julgust sellest vaikimisest läbi murda ja minuga tõeliselt rääkida. Ema nägin mina oma mätta otsast kannatajana – kuna ta oli ainus, kes mul oli, ei saanud ma teda süüdistada. Ja nägingi, kui raske emal minuga üksi oli ja kuidas ta kannatas oma jätkuvate tunnete küüsis isa vastu. Kuigi kainelt mõeldes ja oma armastust ema vastu mitte arvesse võttes, on ema samasugune süüdlane, mitte ohver, ei ole ma kunagi suutnud oma ema süüdistada.
Peale keskkooli olin veel mitu aastat pidetu. Ihaldasin tohutult oma poolõdedega kontakti – justkui see päästnuks mu enesetunne, kui nemad mind aktsepteerivad. Alateadlik alaväärsustunne oli sageli sees, isegi, kui mind austati ja aktsepteeriti selstkonnas, vasardas kusagil kuklasagaras: kuule, sa ei või ju end tegelikult teistega võrdsena tunda, sa oled imelik!
Nüüdseks olen aga kõigega rahu teinud. Olen abielus, mul on kaks last, olen oma päritolule andestanud ja tunnen end teistega võrdväärsena. Emaga saan väga hästi läbi, kuigi neist teemadest ei räägi endiselt. Isal on nüüd juba kolmas pere, jumal temaga. Suhtleme, kuid mitte väga lähedaselt. Isegi isapoolsele suguvõsa kokkutulekule kutsuti mind. Olin koos oma perega ja mõtlesin, et olnuks see mõned aastad tagasi, oleks ma end seal taas väga vääraka ja üksldasena tundnud. Oma peret enda kõrval nähes aga sain seal esimest korda nii selgelt aru, et olen paigas. Ainus viis, kuidas see päritolu mind mõjutab, on see, et ise tahan korralikku peret, kus ollakse truud. Pooldan truudust tulihingeliselt. Mineviku peale muidu enam ei mõtle.
Kirjutage teie ka oma tunnetest. Ei oota, et nii pikalt, kasvõi paari sõnaga, aga oleks tore \”omasugustest\” kuulda.
