Kas ainult mulle tundub, et see Eesti valitsuse retoorika, lõpmatult rõhuda inimeste südametunnistusele ja kutsuda üles “veel natuke kannatama,” läheb täiesti kurtidele kõrvadele? Need, kelle puhul on lootust, et nad midagi kuulavad, käituvad koroonakriisis niigi vastutustundlikult. Aga vabadusvõitlejad, kellega tegelik probleem on, on ju veendunud isemõtlejad, kes ei lase end ahistada, neile ei mõju ükski palve ega soovitus, olgu kui tahes tungiv. Ja minu kannatus hakkab ka varsti katkema. Olen kogu koroonaaja olnud igati korralik, aga ikka saan kuulda, kuidas rahvas on rumal ja vastutustundetu ning praeguses olukorras ise süüdi. Ja tekibki tülpimus, tunnen, et see meenutab juba natuke näkkusülitamist. Milles oleme süüdi mina ja kõik meie, kes me oleme oma kontakte vähendanud, teeme tööd kodus ja ei käi ammu külaski? Vaatame kõrvalt, kuidas osa kontingendi jaoks pidu käib häirimatult nagu muiste, koroonanäidud halvenevad ja sellele reageeritakse kõrgemalt poolt lihtsalt riidlemise ja manitsemisega, mida asjaosalised nagunii kuulmagi ei tee. Hästi, endal on süda rahul selle pärast, et vähemalt mina ja minu pere pääseme ehk niimoodi nakatumisest ja edasi nakatamisest, aga see kurjustamine ning ähvardamine mõjub teenimatult ja kohatuna.
(Sain südamelt ära, hakkas kergem!)
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 25.03 11:03; 26.03 14:54;