Noh kuidas nüüd öeldagi, aga meie suhe läheb allamäge iga päev rohkem ja rohkem, kuna lastega probleemid ületavad hetkel kõik. Ei tahaks nii öelda, aga see on tõsi kahjuks.
Lugu järgmine. Sündis meile suvel kolmas laps perre. Väga oodatud pisikene. Kahjuks aga väga palju probleeme sünnist saati temaga olnud. Tihti on nii, et mees tahaks seksi, aga jääbki tegemata, sest kui ma lõpuks lapse magama saan, siis magab ka mees. Siis saab jälle kirja mitu seksita päeva.
Vanim laps kõrvaldati koolist. Tegi ulakusi ja nüüd on tulemuseks see, et pean õpetama teda kodus. Otsus sai vastu võetud, et õpibki terve päev. Nii ongi olnud alates esmaspäevast. Täna on neljapäev ja mina olen otseses mõttes nagu mingi kõndiv vare. Sest? Sest keskmine laps ei käi lasteaias. Miks ta ei käi? Sest mees võttis ta just ühest lasteaiast ära , kuna liiga kallis oli ja pole saanud teda tavalasteaeda veel. Jutuks oli, et nädal aega viib mees ta veel erakasse, aga esmaspäeva oli käes ja kui küsisin, et miks ta lasteaias pole, siis ütles ta, et liiga kallis viia nädalaks.
Minu kohustused hetkel on ülisuured. Pesu, kodu korrashoid, ühe lapse õpetamine, teise kantseldamine süles ja muidugi kõik muu beebiga seonduv ning toidu tegemine. Süüa tahavad ju kõik. Täna öösel mees ei maganud. Teadsin, sest ma kogu aeg lapsega öösel üleval. Küsisin siis hommikul, et milles asi oli. Ütles, et mõtles meie olukorrale. Katastroof. Nojah, üldiselt sain aru, et tema jaoks on seda hetkel liiga palju ja et ta ei tea, kas tahab nii edasi minna…koos minuga. Ma tahaks talle öelda, et kas ta üldse teab, mis mul siin kodus toimub? Aga mul pole mõtet. Sest mida tema ei näe, seda ta ei taju ja kõik. Ma olen kindlasti kohe rohkem temast läbi. Päev läbi kolme lapsega on hullumaja. Mees ei näe, kui raske mul on. Tema jaoks on hetkel vaid üleliigne see lapsega seonduv. Mis sest, et ta tuleb õhtul töölt ja läheb tihti välja. Ma isegi ei küsi enam, kuhu. Ta kaua ära ei ole kunagi. Tund või paar. Mina ei mäletagi enam, mida tähendab olla paar tundi ilma lasteta. Üks laps on mul ikka kogu aeg kaasas. Toit peab laual olema, aga ta ei arvesta, et poes käies pean kõik asjad koos lapsega tegema. Ja kui laps süles, siis pole kerge asju kotti pista jne. No saan sellega siiski hakkama, kuigi iga kord jäävad mõned vajalikud asjad ostmata. Nagu suur pakk mähkmeid ja vetsupaber. Üldiselt kuna nüüd mehega ka suhted jahutnud, siis tunnengi, et olen ise süüdi kõiges. Mees ju ei saa enam minult kogu tähelepanu ja lastega on probleemid. Olen läbi kukkunud oma emmenduses. Aga olen ka stressis ja eile oli tunne, et pistaks pudeli veini kõrist alla. Nii loll idee, kuid tuju on ikka tõsiselt nässus ja aina halvemaks läheb.
Meie suhe aga vareneb iga päevaga. Mul on tunne, et täna õhtul tema koju saabudes tuleb palju tõsisem jutuajamine ja see on killast, et lahkuminek vist ukse ees.
Igastahes nüüd ma tean, miks tekib lastega olles neid kriisiolukordi ja see võib saatuslikuks saada. Teada on ka see muidugi, et arvatavasti jäävad kõik kolm last minu hoole alla ja tema hakkab maksma vaid elatist mis on tegelikult lihtsaim selle juures. Alustab rahus ja vaikuses. Mina aga pean edasi elama nii nagu oli.
Ma ei näe väljapääsu. Aeg annab aru küll, kuid usun, et siis on liiga hilja, et suhet päästa
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.01 14:14; 26.01 14:41; 26.01 14:48; 26.01 14:50; 26.01 14:54; 26.01 17:57;