Teema: meie tütre sünnilugu

Nii, ma siis panen ka siia kirja meie pisikese sünniloo lühiversiooni.
tähtaeg oli meil 26.07.12
25 hommikul kell 5 ärkasin pissihäda peale ja läksin wc-sse. pühkides oli wc paber veresegust lima täis. Voodisse tagasi jõudes ütlesin mehele, et nüüd peaks kas täna või homme ehk sündima meie beebi. Siis aga tundsin, et miskit niriseb. Püsti tõustes tuli lootevett natuke rohkem ja hakkasid valud. Vaatasime kella ja oli juba kohe suht 5 min tagant. Helistasime pelgulinna vastuvõttu ning uurisime kas võib olla nii väikeste vahedega valud kohe algusest, vastuseks soovitati kontrolli minna. Kuna elan tln 40km eemal siis hakkasime vaikselt liikuma. Haiglasse jõudes oli avatus 0. Aga jäeti jälgimisele kuna veed oli kollased. Sain olla umbes 1h sünnituseelses palatis kui arst kontrollis uuesti avatust ja lootevett. Selle ajaga oli avatust juba 2 cm ning kuna veed olid korrast ära saadeti mina kohe alla sünnituspalatisse. Siis hakkasid valud tugevnema. Aga avatust rohkemaks ei läinud. Mainin veel ära, et arstile ütlesin esimese asjana, et ma ei soovi ei valuvaigistit ja keisrit ka ei taha! Siis pandi mind tilgutite alla ja hakati stimuleerima. Ja no need valud läksid ikka niiii hulluks, et peale mitu h ulme valusid, oksendamist ja stimuleerimise doosi suurendamist palusin ma oma esimest epiduraali. Ilma enam tõesti ei kannatanud välja. Siis sünnitas keegi kõrval palatis ja kui ma tema valukarjeid kuulsin hakkasin hoopis hirmust nutma. Esimesest epiduraalist möödus 4h kui valud jälle tugevalt tagasi tulid. Ämmakas kontrollis avatust, aga see jäi püsima 3cm peale. mingi aeg hiljem tehti mulle uus doos eriduraali. Beebile pandi pea külge see südamelöökide jälgimise värk.
Mingist hetkest läks valu niii jubedaks, et ma ei mäleta sellest lõpu osast midagi. Mees rääkis, et valude vahe oli 1min ja ma suutsin selle minuti jooksul magama jääda kuni uue valuni. Arst oli jälginud beebi südamelööke järjest umbes 30 min, kuna need hakkasid juba jubedalt kõikuma. Minu sünnitus lõppes 26.07.12 öösel kell 02:09 erakorralise keisriga. Oma nukukest nägin mina kell 5:30.
see oli mu esimene sünnitus ja ma ei kujutanud seda nii raskena ettegi. Enne sünnitust oli minu ainus hirm see, et mu mees ei jõua minu juurde haiglasse õigeks ajaks, juhul kui peaks enne tähtaega sünnitus algama (töötab välismaal).
Kui mult küsida kas teeksin selle uuesti läbi, siis mu vastus on, et iga kell teeksin. Nagu siit enne olin lugenud, et kõik see valu kaob kui oma beebit näed, vastab täielikult tõele! nii, et see 21h valutamist ja piina plus see keiser tasus end täielikult ära, kuna nüüd on mul kodus pisike nukukene!