Minu laps oli Merivälja koolis. Enda arust olin pühendunud ja hooliv lapsevanem, püüdsin kogu jõust olla lapse käekäiguga koolis kursis nii palju kui võimalik ja olin valmis vajadusel ka tekkivate probleemidega tegelema. Kuid lapsel läks koolis ilusti ja mitte ühtegi märkust vm õpetaja ühendusevõttu, et midagi kuskil halvasti oleks, ei tulnud kordagi.
Lapse minnes 4. klassi tuli mu meilile ootamatult teade, et mu laps olevat määratud eesti keele õpiabisse ja täitku ma vastav blankett nüüd ära.
Teade oli ootamatu aga selle poolest, et siiani oli just eesti keel mu lapsel üks kõige tugevamaid, ta oli klassi üks kõige rohkem lugevaid lapsi ja tunnistusel olid siiani eesti keeles viied. Ning kõigi seniste aastate vältel polnud tulnud ainsatki signaali, et mu lapsel emakeeles ainsatki muret esineks. Ja nüüd äkitselt, nagu välk selgest taevast – marss õpiabisse!
Kui siis hakkasin uurima, millal õpiabi tund toimub, avastasin, et see toimub mitte pärast koolitunde, vaid tundide ajal, mu mäletamist mööda iga neljapäeva hommikul kl 10.00. Sel ajal oli mu lapsel aga vene keele tund, mis on tema jaoks kõige raskem aine. Seega tähendas lapse õpiabis käimisega nõustumine ühtlasi seda, et terve õppeaasta vältel peaks ta puuduma tervelt pooltest vene keele tundidest, sel juhul ähvardab teda kevadel vene keele tunnistusehindeks ilmselt puudulik.
Nii et esiteks määrati eesti keeles viieline laps eesti keele õpiabisse ja teiseks, lapsevanema nõustumisel sellise veidra määramisega tähendanuks see, et lapsel keelatakse ära terve õppeaasta vältel osaleda 50% tema jaoks kõige raskema aine tundides! (Aga kontrolltöid peab ta tolles aines tegema ju ikkagi võrdselt teistega?!) Ehk siis – säherdusest imelikust “abistamisest” saadav kahju ületanuks mäekõrguselt oletatava kasu.
Niisugune last kahjustav läbimõtlematus ja ükskõiksus oli jahmatav. Kirjutasin sellele võõrale koolitöötajale, küsisin selgitust. See ei teadnud mitte midagi. Laiutas vaid käsi ja teatas, et paberi peal olla kirjas, et kevadisel õppenõukogu koosolekul otsustati nii. Kes otsustas ja mis põhjendusega – mitte keegi ei tea!
Kõige rohkem pahandas mind see, et õpetaja polnud mitte ainsatki korda kõikide nende aastate vältel võtnud lapsevanematega ühendust ega maininud, et lapsel eesti keeles mingeidki probleeme esineks, samuti ei suvatsenud ta kodule teatada õppenõukogu “otsusest”. Ehk siis – koolipoolne koostöö koduga oli üks suur null.
Lõpuks hakkas tasapisi välja kooruma seos mu lapse klassijuhataja vahetumisega; vana õpetaja oli kevadel lahkunud. Ja kuna viimasel lapsevanematega koosolekul olin küsinud sellelt õpetajalt tema jaoks ühe ebamugava küsimuse, siis jäi mulje, et ta üritas sel moel mulle kuidagi n-ö tagasi teha. Määras eesti keeles viielise lapse ootamatult eesti keele õpiabisse, et vanematele meelehärmi valmistada, ja ise lahkus kohe koolist.
Ometi peaksid kooli tugiteenused – õpiabi, psühholoog, eripedagoog jts – olema mõeldud laste paremaks abistamiseks ja toetamiseks. Neid ei tohiks muuta väiklase isikliku kättemaksu abivahenditeks!
Sellises olukorras ma oma lapse õpiabi blanketile muidugi nõusolekut ei andnud. Õnneks seda, koos minu selgitustega, kool siiski aktsepteeris, mitte ei tormanud silmapilkselt teatama, kuhu vaja, et “ema keeldub lubamast oma last abistada” või muud sama jaburat.
Kuna kiusajaks polnud mitte üksnes pedagoog, vaid sellega kippusid tegelema ka mõned õpilased, võtsin oma lapse peagi sealt koolist ära. Nüüd on ta uues koolis, õppeedukuses üks klassi esimesi ja ka suhted õpetajate ja kaasõpilastega on head.