Selline küsimus, et ok, sina istusid nurgas, olid kääbuskasvu, vastu seina surutud jne. Aga sinu kaaslane? Tõenäoliselt tema ei istunud nurgas, vaid oleks täiesti vabalt saanud tõusta püsti, minna selle tolguse nina alla ja talle näkku käratada ‘koristage oma tagumik meie laualt või ma kutsun politsei’. Isegi kui see kaaslane oli naine. Mis teda takistas seda tegemast? Kaks sussi olete ikka küll. Lõpuks ju jäite kaotajaks teie kahekesi (söömata toit, kaebuse kirjutamine jne…), mitte lillepüks.
Mulle polnud see mingi kaotus, puhas võit:
* sain teada, et lillepüks on tohmakas
* kui tema ja teenindajad käitusid matslikult, siis meie suutsime säilitada viisakuse ja ei käratanud midagi
* üks restoran tulevikus nimestikust maas
* laiemale üldsusele kaebuse ja arvustuse kaudu info edasi antud
* sigadele või kes iganes neil seal tagaruumis nuumal on, et nad aavad sellist teenindust lubada, söök annetatud
* suurepärane eine teises restoranis
Inimesi ongi mitut tüüpi, osa naisi võib rämiseda nagu vana meremees, tõesti. Kui viimati ühes kaubanduskeskuse vahekoridoris mult rahakott näpsati, ei hakkanud ka talle järgi kalpsama, röökima et koristagu oma ilge lõust tänavale ja hoidku oma vastikud rasvased näpud mu rahakotist eemale. Ütlesin ilmselt “Oih, mida te endale lubate”, võtsin telefoni, tegin temast paar pilti (ühe sain profiilis, teise selja tagant), astusin 2 sammu lähimasse poodi ja palusin teenindajal kutsuda turvamees. Natuke sahmimist nende poolt (kiitus operatiivsuse eest), vennike kinni võetud, minu rahakott tagasi.
Ei ole see tüüp, kes näiteks korteriühistu koosolekul käed puusa lööb ja siis hakkab elu korraldama ja lärmama.
Asi sai ülimalt positiivse lõpu. Oleksime me hakanud seal kätega vehkima ja räusklema, oleks see olnud lillepüksi tasemele laskumine. Konkreetsele, selgesõnalisele palvele nii mitte käituda ta ju ei reageerinud.