Mis saab sellistest inimestest, keda vanemad pole kunagi armastanud? Kuidas see võib nende psüühikale mõjuda? Soovutage raamatuid vms. Kui mina isale läksin ükskord näiteks oma joonistusest rääkima, siis isa ütles et kedagi ei huvita minu tegemised. Kogu elu olen adunud sellist külma suhtumist, et ma kedagi ei huvita nagu alateadvuses. Samas õppimiste puhul andis isa küll nõu. Ema ja isa elasid nagu korterikaalsased, isa põhiliselt kõndis teise kohta. Ema ta kunagi ei õnnitlenud ja perega koos kusagil ei käinud. Ta ei viitsinud põhjendada ja ema ütles, et küsi isa käest, miks ta kogu aeg omaette hoidis. Miks tema seda mulle peab põhjendama? Isa ütles, et ta ei armasta mind kuna ma räägin liiga kõva häälega (ükskord jutu käigus). Ema rohkem nõudis mult elus ise hakkama saamist ja kui mul koolis kolmed olid siis heidab siiani ette, et kuidas mind seal küll hoiti (käisin nn eliitkoolis). Praegu mul tööd pole ja surve on ikka taga, et ruttu praktikale läheksin, samas motivatsioon mul nagu ka puudub. Või ongi mu perekonnast mu väike energia ja elutahe tingitud?
Teema: mida arvata mu perekonnast
No, kõige parem stardipositsioon see muidugi pole. Kuid täiskasvanuna oma probleeme igavesti lapsepõlves ja vanematekodus juhtunuga põhjendama jääda on ka halb variant – raiskab ainult sinu väärtuslikke noorusaastaid. Vanemate suhted ja suhtumised pole sinu, vaid nende enda probleem. Sina ei pea nende analüüsimisele oma vaimuenergiat igavesti kulutama, las tegelevad sellega ise.
Lapsepõlv on õnneks ainult väike osa elust. Täiskasvanuelu on aga pikk ja selle saad sa kõik ise kujundada endale. Ära otsusta selle järgi, mida ema tahab/ei taha. Mõtle alati nii,et mida see või teine sinu enda suurema iseseisvuse heaks annab? Sinu eesmärk peaks olema võimalikult suur iseseisvus – seda rohkem saad endale kujundada sellise elu, nagu tahad ja seda rohkem saada vanematekodu jamadest (mida sina kuidagi muuta ei saa) eemale. See peaks olema ju hakatuseks piisav motivatsioon?
Kindlasti lapsepõlv mõjutab. Pidev alavääristamine ja tõrjumine tekitab madalat enesehinnangut ja tunnet, et ei kõlbagi kuskile. Lapse enesehinnangut tektavad/arendavad eduelamused ja kui neid pole olnud siis on kurb, aga eluga tuleb ju edasi minna. Ma ei tea kui vana sa oled, aga kirjutisest lähtuvalt justkui veel vanemate mõju all. Arenda endas seda, mida sa hästi oskad. Ehk leiad ka ühiste huvidega suhtluskonna. Inimene vajab tunnet, et ta kuhugi kuulub ja on tähtis kellegi jaoks. Ilma selleta tundubki kõik justkui mõttetu. Paljud inimesed tulevad oma väga raskest lapsepõlvest, kuid on sunnitud siiski edasi liikuma. Mõnel õnnestub unustamine, väljalülitamine minevikust paremini, teisel halvemini. Tuleb olla iseenda sõber algatuseks, elada üks päev korraga ja leida elust pisikesi rõõmukillukesi…..
No esimesena tuleb muidugi meelde klassikaline raamat:
http://www.amazon.com/Toxic-Parents-Overcoming-Hurtful-Reclaiming/dp/0553381407
Natuke uuemat materjali, räägib küll ainult emast
http://www.amazon.com/Emotionally-Absent-Mother-Self-Healing-Getting/dp/1615190287
Ja üsna täpselt sinu teemasse (autoril on muide ka oma veebisait):
http://www.amazon.com/Running-Empty-Overcome-Childhood-Emotional/dp/161448242X
Kõigi nende raamatute tutvustuste all on ka muid soovitusi, kust saad arvustusi lugedes omale ehk teisi ostuideid. Raamatud soovitan osta kas http://www.bookdepository.co.uk (tuleb kohale nädalaga, postikuludeta) või siis vaadata Amazon.com, -.de ja -.co.uk kasutatud variante.
Iga inimene leiab enda lapsepõlvest ülekohut ja hoolimatust, oleneb lihtsalt sellest kui sügavalt urgitseda ja milline meelelaad on. Enesehaletsuse sohu on väga kerge vajuda, algul on süüdi ema-isa, siis kool, siis riik ja Ansip ja lõpuks neli aastaaega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Iga inimene leiab enda lapsepõlvest ülekohut ja hoolimatust, oleneb lihtsalt sellest kui sügavalt urgitseda ja milline meelelaad on. Enesehaletsuse sohu on väga kerge vajuda, algul on süüdi ema-isa, siis kool, siis riik ja Ansip ja lõpuks neli aastaaega.[/tsitaat]
no teemaalgatajale enesehaletsemist ette heita on ikka liig. minu meelest on ta lugu väga kurb, ma ei kujuta ausalt öeldes ettegi, et väike laps läheb isale oma joonistust näitama ja isa teatab seepeale, et keda su asjad ikka huvitavad. karm. hoolimise ja armastuse puudumine lapsepõlves jätab hinge sügavad haavad, jääb vaid loota, et teemaalgataja saab abi ja need armistuvad ajaga.
Kehv lugu, aga see on muidugi õige, et ega sellised hädaldajad inimestele ei meeldi. Jah, elu oli sul raske, raskem kui nii mõnelgi. Aga energiapuuduseks, motivatsioonipuuduseks vabandusi leida on palju, fakt on see, et sul tuleb oma elu ikkagi ise elada. See argument, et emme ja issi on süüdi, võib olla igati õige, aga oma tegude ning tegematejätmiste pärast kannatad sa ikka eelkõige ise. Nii et mõtle, mida sa tahad, ja hakka selles suunas tegutsema. Ainus, mille nimel punnitada ei tasu, on vanemate armastus. Kui seda pole, siis pole, mõni inimene lihtsalt on selline külm, tuim egoistlik tükk, see ei ole sinu süü.
Mina soovitan sulle, otsi endale üks terapeut ja hakka käima vestlustel. Eestis tundub et on üsna madal lävi saamaks psühholoogilist abi, isegi perearsti saatekirja pole tarvis.
Sul on vaja need tunded läbi töötada ja sellisel moel, et sa saad oma eluga edasi minna ja ei ela minevikku analüüsides.
Sest tõsi ta ju on – ükskõik kui süüdi su vanemad ka su negatiivsetes omadustes ei ole, oma elu tuleb ikkagi sinul edasi elada ja nende süüdistamisest ei ole abi, ei ole ka abi nendega rääkimisest. Inimesed, kellega rääkimisest on abi, on sedatüüpi inimesed, kelle lapsed ei satugi sellisesse seisu nagu sina oled.
Mina ei ole ka enda emalt-isalt armastust tundnud, isalt mõne valitud hetke jooksul isegi olen. Ema puhul näen, et kui midagi minu heaks teeb, siis kohusetundest. Terve elu on ta mind kritiseerinud ja halvustanud. Isegi nüüd täiskasvanuna ignoreerib ta minu seisukohti ja isegi mu lastega seonduvas teeb kõik mu soovidele risti vastupidi. Ja otse loomulikult ei ole temaga võimalik rääkida. Ta arvab siiralt, et tal on minuga hea ja lähedane suhe ning et ta on väga hea ema olnud. Ta arvab ka seda, et perekonnas üksteisele halvasti ütlemine ongi täiesti loomulik eluosa ja mina uskusin seda ka paljupalju aastaid.
Tunnen, et olen ka väga minevikus kinni ja mõtlen sellele liiga palju. Just enda laste sünd on pannud paljusid minevikuasju tagantjärele analüüsima ja mul on endast lapsena lihtsalt nii kahju. Olen isegi mõelnud hüpnoosi proovida, et saaks need minevikuvarjud kuidagi peast välja, ei taha tegelikult üldse mõelda enam nendele, tahaks püstipäi eluga edasi minna, aga pidevalt ikka meenub midagi ja muidugi ema saab praegugi alatasa uute tegudega hakkama.
Ma usun küll, et ennast armastatuna tundmine ning eduelamuste kogemine annab inimesele palju enesekindlust juurde, aga igaleühele on sattunud need vanemad kes neile on sattunud. Otsi võimalusi sellest jamast lapsepõlvest üle saamiseks! Otsi omale mõni hobi, millel pole vanematega pistmist ja mille kaudu endale \”uue pere\” võiksid leida. Ürita lapsepõlveperest eemalduda, koli kuhugi kaugemale näiteks.
Jah kahju, et sa ei ole oma vanust märkinud. Aga tundub, et sa oled noor, ning sel juhul väga tubli sinust, et praegu selliste teemade peale mõtled. Lapsepõlv mõjutab inimest väga tugevalt, alateadlikult võtab inimene sealt kaasa oma tõekspidamised, hinnangud ja käitumismallid. Need võivad korrata vanemate käitumismudeleid või olla ka protestiks täpselt vastupidised.
Ära jäta seda teemat praegu läbitöötamata, sest see ei anna sulle rahu ning mingi hetk, kui su elus on mõni kriis jõuad sa jälle sinnani ja siis võid kahetseda, et varem sellega ei tegelenud.
Terapeut on hea mõte, aga loe enne erinevaid artikleid, raamatuid, tutvu erinevate teraapiaviisidega ja leia endale kõige sobivam. Edu sulle sellel raskel teel, aga see on seda väärt!
Need inimesed, kes räägivad, et tuleb üle olla ja ise oma tulevik kujundada, ei saa ilmselt täpselt aru, millest nad räägivad.
Mul on sama teema, mu vanemad ei armastanud mind. Ma ei põe selle pärast, sest ma ei armasta neid ka, samuti pole mul motivatsioonipuudust ega depressiooni, olen oma tegevuses edukas jne.
Aga, lapsepõlves kogetud mustrid on minus ja need löövad välja praktiliselt iga päev: ma olen emotsionaalselt suhteliselt külm ja kalk, ma ei tunne end \”kodus\” siin maailmas, ma tunnen, et olen igal pool nö outsider, ei kuulu kuskile. Ma ei taju inimeste emotsioone ega tundeid, mul on raske luua inimestega kontakte, sageli leian end käsitlevat teisi inimesi kui eluta objekte. Loomulikult on kõige selle tõttu mul probleeme ka abielus lähedusega. Võite öelda, et need on isiksuseomadused, aga ma ei usu seda. Ma isegi ei tea väga täpselt, millised on minu isiksuseomadused, sest lapsepõlves kogetud külmuse tõttu on mul nii tugevad kaitsemehhanismid, et ma isegi ei näe neist läbi.
Kust ma seda praegu tean? Sest ma käin terapeudi juures ja ilmselt jätkan seda veel nii mõnedki aastad. Soovitan sama ka teemaalgatajale.
ma sirvisin poes üht ajakirja. kirjutaja leidis, et see ütlemine on vale, et aeg parandab kõik haavad. aeg ei parandavat haavu, vaid iga haav jätab jälje. ja iga jälg on nagu pitser.
täitsa huvitav lugu tundus. kas see oli ajakirjas geo…… ma homme ostan ära selle, siis saan öelda, mis ajakirja ma sirvisin. tundub, et see sobib selle teemaga.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
