Esileht Pereelu ja suhted Mida eluga peale hakata?

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: Mida eluga peale hakata?

Postitas:
Kägu

Olen omadega kuidagi ummikus. Kolm last olema ja abikaasa. Tema läks ka pikemaks ajaks välismaale tööle. Väga pikalt oli kodus ja olin harjunud juba 24/7 temaga olema. Ise olen kodune ja sellest ka minu masendus. Oleme elukohta vahetanud ja siin kandis tööd vähe. On, aga mulle vahetustega töö ei sobi. Ma pean saama noorema lapse viia lasteaeda ja sealt ka ära tuua.
Rahaliselt ma võin olla kodune ja ma olen kodune olnud väga pikka aega. Ühest küljest ma kardan, et noorem laps jääb haigeks ja mina ei taha see olla, kes pidevalt haiguslehel lapsega. Kuna meest läheduses pole, siis pole ka kedagi, kes last vaataks haigusperioodidel. Mehel pole selle vastu midagi, et ma kodune. Aga mul on. Kõigi teiste naiste kõrval ma tunnen end halvasti. Ma pole midagi saavutanud. Mul on kõrgharidus, aga pole töötanud selles valdkonnas. Eelmine aasta otsustasin uue elukutse kasuks ja läksin ülikooli uut eriala omandama. Kevadel aga tundsin, et see on liiga keeruline minu jaoks. Kõige keerulisema aine õppejõud ei suutnud seda edasi anda ja ma andsin alla. Jätsin kooli pooleli. Mind ei tahetud koolist ära lasta. Õppedirektor helistas mitu korda ja moosis, et ma ikka jätkaksin. Iseenesest olid mul hinded head ja kõik õigel ajal tehtud.
Kevadel oli mul maal meeletult tööd. Iga päev kaevasin maad, istutasin ja külvasin seemneid. Rajasin tühjale heinamaale kena köögiviljaaia. Ilmad olid ilusad ja see oligi see, millega tegeleda tahtsin, mitte istuda arvuti taga päevad läbi ja kodutöid teha. Suurest rabamisest ja vähesest söömisest võtsin lausa mõned kilod alla.
Nüüd aga on tühi tunne. Pole mingit eesmärki. Olen lastega üksi. Maal vaid kitkun ja niidan, aga kuidagi jõudu ja jaksu pole.
Tunnen puudust õppimisest. Eelmisel aastal oli mul eesmärk. Uus ja põnev eriala (tarkvara arendus), unistused tulevasest töökohast. Nüüd pole enam midagi. Vaatan tööpakkumisi ja enamus siin maal kõik müüja ja muud klienditeenindaja kohad. Olen assistent olnud ja seda tööd teha ei taha. Mulle ei meeldi inimestega suhelda. Ma ei taha olla klienditeenindaja. Olen täielik introvert. Sõpru pole. Olen otsinud kontoritööd, kus mingite dokumentidega mässamine. Mul pole probleemi töökaaslastega suhtlemisel ja olen sõbralik inimene, aga otseselt võõrastele inimestele helistamine näiteks või mingite asjade organiseerimine muudab mu ärevaks. Ma saan ka sellega hakkama, aga ma ei taha, et see mu põhitöö oleks.
Niisiis vaatasin, kus kodu lähedal saaks veel midagi õppida, mis mulle sobiks. Näiteks majandusarvestus. Jah, ma tean, et meil on üleküllus igasugustest raamatupidajatest. Ma juba palju aastaid tagasi mõtlesin seda õppima minna ja siis noor sugulane tegi selle mõtte täiega maha. Aasta hiljem läks ta koos naisega TTÜsse seda sama eriala õppima. Niipalju siis tuttavate nõu kuulamisest. Aga ma siiski kahtlen õppima asumises. Enesehinnang on madal ja eelmise erialaga ma hakkama ei saanud. Või noh, ma sain tegelikult hakkama, aga konkreetselt programmeerimine tekitas raskusi.
Mehele mainisin õppimist, aga ma juba tean, et ta pole sellest vaimustuses. Ma saan temast ka aru. Ta ei toetanud ka mu eelmise aasta õpinguid ja oli päris rõõmus, et pooleli jätsin. Põhjus selles, et mind polnud enam pere jaoks olemas. Ma mõnikord õppisin kodus nii, et polnud aega lastele süüagi teha. Mees ütleks selle peale, et aitab küll nendest õppimistest, kasi tööle. Ja tal on õigus. Samas, kui ta natuke järele mõtleb, ütleb, et tööle pole mul mõtet hetkel minna, sest muidu maakoht jääb rääma. Meil kulub juba ainuüksi niitmisele paar päeva ja üks päev trimmerdamisele. Aeda, mille eest hoolitseda, on 1ha. Ainult nädalavahetusel seal käies seda korras ei hoia.
Olen kandideerinud ka tööle, aga alati väga sobilikule ja heale kohale on palju kandidaate ja mina ei osutu valituks. Ma pole ka kohalik ja ei tunne siin kedagi. Pigem siin headele kohtadele võetakse oma tuttavaid tööle.
Ilmad ka kehvad ja võib-olla seepärast selline nutulaul kukkus välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Noh, mul on naine, 4 lapse ema, suur majapidamine, õpib ka himuliselt ITeed, aga ma kurat aru ei saa kust otsast see kasulik on. Õppimine on tore ja kasulik ja vajalik aga tahaks oma kõrvale inimiest. Muru ei niida ennast ise ja auto ei paranda ennast ise.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilmad ka kehvad ja võib-olla seepärast selline nutulaul kukkus välja.

Ma eelmine kirjutaja, see lihtne lause oli kõige meeldivam. Ilmad ongi meil kehvad, ja nutulaulu oskame me kõik laulda. Paraku kumab siit välja et kõik ei ole veel kadunud. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilmad ka kehvad ja võib-olla seepärast selline nutulaul kukkus välja.

Ma eelmine kirjutaja, see lihtne lause oli kõige meeldivam. Ilmad ongi meil kehvad, ja nutulaulu oskame me kõik laulda. Paraku kumab siit välja et kõik ei ole veel kadunud. 🙂

Mis puudutab suve, siis kindlasti. Pool suve veel ees.
Aga eks pereemadele õppimine on üks väljapääs kodusest rutiinist. Palju sa ikka neid lapsi jaksad kantseldada ja muru niita. Tahaks auditooriumis istuda, tarkade inimeste juttu endasse imeda ja katsetada oma võimete piire. On inimesed, kes õppida ei viitsi, aga tööd rügavad mitmel kohal, ja teised, kes armastavad hirmsasti õppida, aga töötamine nii hästi välja ei tule. Mina kuulun vist viimaste hulka. Eks mehel, kes ise on kõva töömees, viskab selline naise igavene õppimine üle. Õppimine viib raha välja, aga sisse ei too tuhkagi. Minu mees pidas minu õppimist minu isiklikuks hobiks ja eks see sai ka saatuslikuks, miks ma kooli pooleli jätsin. Pidevalt üritati mulle selgeks teha, et kui sa juba koolitöödega hakkama ei saa, mis töötegija sinust saab. Ei mingit tunnustust, sõbralikku tuge, ega soovitust ikka lõpuni minna ja mitte alla anda. Aga kui juba pooleli olin jätnud, siis visati nina peale, et selline sa ju oledki, tüdined kiiresti ära ja asju lõpuni ei vii.

Ära sina sama viga tee ja toeta ikka oma naise õpinguid. Naistele on see tähtis, et lisaks laste kasvatamisele saavad nad muudegi asjadega hakkama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olin samuti ligi 10 a maamajapidamise kõrvalt lastega kodune.
Läksin ülikooli, kui noorim laps 3 sai, panin ta lasteaeda, ise õppisin kaugõppes, aga väga suure konkursiga ja üsna nõudlikul erialal. Väga palju koormust langes neil 3 aastal muidugi mehele, aga ta toetas mu otsust 100%, oli väga uhke mu saavutuste üle ja nüüd utsitab mind magistrisse astuma. Suva ju see muru ja lillepeenrad ja süüa saab osta, kui pole kedagi, kes teha jõuaks – see on ju ajutiselt ja selle nimel, et su paariline saaks isiksusena areneda, oma potentsiaali kasutada, ei manduks! Ma ausalt öeldes ei kujutaks ette, et minu abikaasa seda kõike mulle ei sooviks ja sama moodi olen mina nõus tema isiklike soovide või ambitsioonide nimel mingil perioodil rohkem pingutama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ära ennast nüüd selle pärast maha tee, et programmeerimist ära ei suutnud õppida. See ongi ju väga raske. Seda õpetatakse ka totaalselt valesti: kohe alguses antakse pikad ja keerulised ülesanded. Kui kuskil viga üles ei leida oledki läbikukkunud. Aga peaks andma palju lühikesi ja lihtsaid, et inimesed harjutaksid. Enamus algajaid nutavad ja pusivad tunde. Edaspidi läheb muidugi lihtsamaks ja kui juba mitmenda keele juures oled, siis imestad ise ka kuidas see alguses nii keeruline tundus. Suur osa läheb juba teisel kursusel tööle. Äkki lähed ülikooli tagasi ja püüad edasi? Olemasolevate punktidega peaks olema võimalik vabale kohale kandideerida – ja vabu kohti on seal kindlasti.

Või tegelikult – vaata vahelduseks kutsekoole ja õpi midagi sellist, millega saad oma kodus näiteks kohe tööle asuda. Võta mõni kursuski.

Meest ära kuula. Ütledki, et sa oled kurb, et ta ei toeta, aga see on sinu elu ja sa vastutad ise oma elu eest ja sa tahad ka midagi saavutada. Elu on pikk, õppimine on ju ajutine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa oled väga tubli. See mehe vingumine, ma mehena ka vingun ja naine vingub ka ja me mõlemad oleme sellest teadlikud aga saame hakkama. Mina näen siin teemas veidi “nurkade mahalihvimist” Tegelikult täiesti toimiv pere, aga veidi vajab “järeleaitamist”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ära ennast nüüd selle pärast maha tee, et programmeerimist ära ei suutnud õppida. See ongi ju väga raske. Seda õpetatakse ka totaalselt valesti: kohe alguses antakse pikad ja keerulised ülesanded. Kui kuskil viga üles ei leida oledki läbikukkunud. Aga peaks andma palju lühikesi ja lihtsaid, et inimesed harjutaksid. Enamus algajaid nutavad ja pusivad tunde. Edaspidi läheb muidugi lihtsamaks ja kui juba mitmenda keele juures oled, siis imestad ise ka kuidas see alguses nii keeruline tundus. Suur osa läheb juba teisel kursusel tööle. Äkki lähed ülikooli tagasi ja püüad edasi? Olemasolevate punktidega peaks olema võimalik vabale kohale kandideerida – ja vabu kohti on seal kindlasti.

Või tegelikult – vaata vahelduseks kutsekoole ja õpi midagi sellist, millega saad oma kodus näiteks kohe tööle asuda. Võta mõni kursuski.

Meest ära kuula. Ütledki, et sa oled kurb, et ta ei toeta, aga see on sinu elu ja sa vastutad ise oma elu eest ja sa tahad ka midagi saavutada. Elu on pikk, õppimine on ju ajutine.

Tagasi sinna kooli ma ei lähe. Jah, koolist mulle öeldi, et ma võin tagasi tulla ilma kandideerimiseta. Minu punktid on alles. Aga kogu see asi muutus vastikuks. Nii vastikuks, et ma ei tahtnud isegi läpakat lahti teha. Põgenesin maale ja vehkisin füüsilist tööd teha ja kuulasin linnulaulu. Koolist lahkumisel nagu kivi langes südamelt. Ja kui hakati mulle helistama, tekitas see veel hingepiinu. Loomulikult mul oli kahju, sest olin põhjalikult valmistunud kooliks, aga mitte piisavalt põhjalikult. Oleks pidanud aasta enne läbima ka tasuta programmeerimiskursused. Nii ikka päris ei saa, et täiesti algajatel lastakse juba väikeseid mänge programmeerida, aga õpetamine on suur 0. Isegi algteadmised puuduvad. Õnneks see vast muutub, sest õppeosakond sai ise ka aru, et asi on mäda, sest suur osa üliõpilastest jätsid õpingud pooleli.
Ma tahaksin millegi maisemaga tegeleda. Iseenesest mulle sobib töö arvudega, süvenemine pisiasjadesse, täpsus. Assistendina töötades meeldis mulle kõige enam arvete tegemine. Iga kord, kui telefon helises, käis jõnks seest läbi. Siiani, kui on vaja mingeid koduseid asjaajamisi ajada ja kuskile helistada, siis lükkan need mehe kaela. Mina olen see, kes meili teel asju ajab, mees jälle vanamoeline ja eelistab inimestega rääkida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muru ei niida ennast ise ja auto ei paranda ennast ise.

Muru niitmiseks saab palgata inimese seda tegema. Naine pole mingi kodumasin,

Please wait...
Postitas:
Kägu

“muidu maakoht jääb rääma”
kallis naine, praegu oled sina see, kes jääb rääma.
Naisel peab olema iseseisvuse pilet tagataskus, sa ei ole ennast kodumasinaks müünud. Nõgeste kitkumine ei ole eneseteostus. Võib-olla aasta proovid neid algajate kursusi ja siis lähed oma kooli tagasi? IT tööd saab suurepäraselt teha ka maakohast ja kaugtöö vormis.
Kui mina vahetasin eriala 3 lapse kõrvalt, siis mul oli ainult üks moto: ei anna alla. Mitu aastat ei pannud kasvuhoonesse tomateid, sest kevadise sessi ajal poleks neid keegi kastnud. Kuid viimastel aastatel juba panin, mees ja lapsed kastsid ise, kui mul ei olnud aega.
Kui sa nüüd samamoodi teataks mehele, et lähed homme “välismaale tööle”, kes siis teie lapsi vaataks ja nõgeseid kitkuks? Kas see väike välismaa raha on seda väärt, et oled päevad läbi lastega üksi, kuhugi minna ei saa, pead üksi maja pidama, ja isegi tööle ega kooli ei saa? On see sinu unistus, olla töötu 3 lapsega üksikema maakohas ja teha neid peenraid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Noh, mul on naine, 4 lapse ema, suur majapidamine, õpib ka himuliselt ITeed, aga ma kurat aru ei saa kust otsast see kasulik on. Õppimine on tore ja kasulik ja vajalik aga tahaks oma kõrvale inimiest. Muru ei niida ennast ise ja auto ei paranda ennast ise.

Sa tahaks enda kõrvale inimest või kodurobotit, kumba siis? Autot parandatakse töökojas, kus on selle jaoks õppind mehed ja targad riistad ja varuosad.
Mehed päris tihti sellepärast ka kardavad naise õpinguid, et arvavad, kui naine saab targemaks, siis leiab, et mees on tema jaoks liiga rumal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Liiga palju ohverdad ennast. Mul ka 3 last ja elan maal, aga aiale ei suuda küll pühenduda. Ajapikku on kõik aru saanud, et seda ei tasu mult eeldada ja sellega leppinud. Minu päästja ongi töö. Olen peale emapalka iga lapse kõrvalt tööle läinud. Jah, mul on see võimalus, et vahel on lapsega haiguslehe mees võtnud. Aga oli ka lapsehoidja, kes hoidis lapsi 1-2 päeva nädalas, et lasteaed liialt ei väsitaks ja siis ei olnud neid haigusi ka nii palju. mitte et ma jube rikas oleks, aga see on lühike aeg, mil tuleb sedasi lapsehoidmise eest maksta ja sai hakkama. tööle sõidan nii 40min, st ka päris lähedal tööd pole. Aga kui kõik logistika läbi mõelda, saab hakkama, sh ka laste trenni vedamisega.
Praegu on tööturg selline, et midagi ikka leiab .. Töö pole vaid rahateenimine, ikka eneseteostus ka, tagab kuuluvustunde jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Iga kord, kui telefon helises, käis jõnks seest läbi. Siiani, kui on vaja mingeid koduseid asjaajamisi ajada ja kuskile helistada, siis lükkan need mehe kaela. Mina olen see, kes meili teel asju ajab, mees jälle vanamoeline ja eelistab inimestega rääkida.

Mitte sul mees pole vanamoeline, vaid sina oled sotsiaalse puudega, suhtluspuudeline. Miks kasutad teise, normaalse inimese kohta nii halvustavat sõna?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil ka ca 1ha maakodu ümber maad mis vajab niitmist, trimmerdamist , harimist, rohimist.
Käime enamasti nädalavahetustel, mõni jääb vahele ka. Kohal vaid puhkuse ajal 3 nädalat.
Lisaks mul linnakorter, 3 last. Neist 1 erivajadusega ja täiskohaga töö. Kui mees välismaal oli, oli veidi raske küll. Aga siis rohid ja trimmerdad vähem.
Ainult kodune olla mina ei suuda.
Sa mõtled ise endale välja asendustegevusi ja takistusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arust oled küll viriseja ja ära hellitatud. Ikka õppejõud ei suutnud edasi anda, kool on süüdi, mees on süüdi, kõik on süüdi, miks sina midagi tehtud ei saa. Hoitakse nagu mingit sitta pilpa peal ja ikka kõik süüdi. Iga asja jaoks mingi vabandus valmis. Katsu ise üksi elus natuke aega hakkama saada, hakkaksid praegust hindama ja ei tuleks pähegi midagi pooleli jätta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui tarkvaraarendus endiselt huvi pakub, siis vaata Udemy kursuseid (aga kindlasti uuri enne kursuse tutvustust, mina paljude hindude inglise keelt ei kannata, liiga raske jälgida). Seal on väga häid kursuseid väikese raha eest ja kui tööle tahad ses valdkonnas minna, siis uuri kasvõi cv.ee-st mis oskusi tahetakse ja nendele oskustele vastavaid kursuseid tuleb siis valida. Ja paku ennast ise praktikandiks. Kui sul annet on, siis saad tööd, kui pole, oled vähemalt midagi huvitavat teinud ja noh, eks sekretärile või assistendilegi on sedasorti ajutreening kasulik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Iga kord, kui telefon helises, käis jõnks seest läbi. Siiani, kui on vaja mingeid koduseid asjaajamisi ajada ja kuskile helistada, siis lükkan need mehe kaela. Mina olen see, kes meili teel asju ajab, mees jälle vanamoeline ja eelistab inimestega rääkida.

Mitte sul mees pole vanamoeline, vaid sina oled sotsiaalse puudega, suhtluspuudeline. Miks kasutad teise, normaalse inimese kohta nii halvustavat sõna?

Vanamoeline pole üldse halvutavalt öeldud. Kaugel sellest. Mu mees on nagunii ka muus osas vanamoeline ja ta ise ka teab seda. Ta ikka pigem uhke selle üle. Ta näiteks üldse ei oska arvutit kasutada ja siiani tal vaid nuppudega telefon. Ega selles midagi halba pole. Mina olen loomulikult sotsiofoob, aga mees jälle teisiti sotsiofoob. Mulle meeldib olla heas seltskonnas ehk siis inimestega, keda ma tunnen, tema vihkab igasugust seltskonda.

Ma olen jah väiksest peale foobik olnud. Ma ei kannata mingit tähelepanu, kooli ajal ei suutnud ühtegi luuletust peast lugeda klassi ees. Emaga olid riiud, et miks ma poes ei käi. Tema arvas, et olen laisk, tegelikult ma kartsin poemüüjatelt midagi küsida. Isegi nüüd ülikooli ajal oli vaja ettekandeid teha ja ma enne seda värisesin laua taga nii, et vist kogu laud värises minuga kaasa. Siiani lähen väga vastutahtmist näiteks mõnda väikesesse poodi sisse, kui seal ühtegi inimest peale müüja ei ole. Ja oh õudust, kui see müüja tahab midagi rääkida ja hakkab oma kaupa peale suruma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muru niitmiseks saab palgata inimese seda tegema. Naine pole mingi kodumasin,

Ühe hektari peale kindlasti robot niitma!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tarkvaraarendust õpi ikka edasi kodus, kui huvi pakkus. Udemy, youtube… vali mingi keel ja hakka pihta. Nt 2-3h mingil ajal iga päev. Mõnus ajutreening. Ei pea olema ekstraandekas, et IT alal raha teenida. On ka rutiinsemaid tegevusi, kus õpid ühe lõigu väga hästi ära. Testimine näiteks. Ülikool ja päriselu on it alal väga erinevad. Aga konkreetselt tarkvaraarendaja töökoht nõuab päris palju suhtlemist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kindlasti mine jälle õppima. Veebikursuseid, ka tasuta, on metsikul hulgal, leia vaid see, mis sind ennast köidab. St sa ei pea üldse kuskile kohapeale sõitma, võid koduarvutist teha.

Kitkumine ja niitmine läheb ruttu rutiiniks ja eneseteostuseks sellest ei piisa. Hoolitse enda ja oma arengu eest, ainult teistele pühendumine maksab ühel hetkel kätte.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida seda tarkvara nii väga arendada enam on. Hoopis olulisem on see et kui võtta lastel telefon käest ära, siis mis edasi saab. Tõmbame 24 tunniks juhtme seinast ja eletrit ei ole. Peldikusse minna ei saa, vett ei tule. Poest midagi ei saa, tanklast midagi ei saa. Aga see on ilmselt ulme ja mitte kunagi juhtuma ei saa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Ehk mõni vabatahtlik tegevus? Kyllalt meil jätkub kasvõi looduskaitsjaid, kes on valmis iga kell kambaga viimast kui pehkinud pedajat kallistama jooxma, aga raamatupidamine on ropum kui rabamylgas, nemad olexid yhe peast matemaatiku yle kindlasti rõõmsad. Igasugu muud kaitsjad & heategijad ka sageli ei hiilga majandusliku mõtlemisega. Inimeste ega muude abistatavatega Sa otseselt kokku puutuma ei peax, oma tegevuse saaxid sättida lastele sobivalt, jututeemasid & mõtteainet tulex juurde.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil ka ca 1h maakodu ümber maad mis vajab niitmist, trimmerdamist , harimist, rohimist.

Käime enamasti nädalavahetustel, mõni jääb vahele ka. Kohal vaid puhkuse ajal 3 nädalat.

Lisaks mul linnakorter, 3 last. Neist 1 erivajadusega ja täiskohaga töö. Kui mees välismaal oli, oli veidi raske küll. Aga siis rohid ja trimmerdad vähem.

Ainult kodune olla mina ei suuda.

Sa mõtled ise endale välja asendustegevusi ja takistusi.

1h on 1 tund
1ha on 1 hektar

Please wait...
Postitas:
Kägu

kui sa kahetsed, et kooli pooleli jätsid, siis saad minna sinnasamasse kooli tagasi ja uurida, mis tingimustel sul on võimalik poolelijäänud õpinguid jätkata. Tänapäeval kantakse ainepunkte ka teise kooli üle, nii et see aastake õppimist ei ole kindlasti mahavisatud pingutus, kui sul endal ainult meelekindlust jätkuks.

Mina sinu asemel oleks võtnud üheks semestriks lihtsalt akadeemilise puhkuse, mõtlemisaega, et mida teha.

Aga soovitan uurida poolelijäänud õpingute jätkamist ja kui mees seda ei toeta, siis on mees nõme, mitte su õppimisvalik vale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on küsimus neile kägudele, kes pere kõrvalt IT-d õppima hakkasid. Kas olete nüüd erialasele tööle saanud või oligi lihtsalt õppimise rõõm? Sest mul on jäänud selline mulje, et sellel alal on piisavalt neid, kes “lasteaiast saadik” progenud ja 30+ alustanutel on suht võimatu nende fanattidega võistelda. Kui just ei taha päevad läbi kuskil riigiasutuses tädidele printerit arvuti taha ühendada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on küsimus neile kägudele, kes pere kõrvalt IT-d õppima hakkasid. Kas olete nüüd erialasele tööle saanud või oligi lihtsalt õppimise rõõm? Sest mul on jäänud selline mulje, et sellel alal on piisavalt neid, kes “lasteaiast saadik” progenud ja 30+ alustanutel on suht võimatu nende fanattidega võistelda. Kui just ei taha päevad läbi kuskil riigiasutuses tädidele printerit arvuti taha ühendada.[/quote

Ei ole piisavalt. Puudu on. See on täielik müüt, et edukalt progevad ainult 15-20a kogemusega patsiga poisid. Kui loogiline mõtlemine on hea, googeldada ja dokumentatsiooni lugeda oskad, siis esimene tase on võimalik omandada. Ja sellest tasemest piisab, et tiimis töötada. Aja jooksul tulevad kogemused ja teadmised. Praegune progemine on suures osas varem kirjutatud tükkide kokku panemine ja õigesti kasutamine. Aga ega lihtne ei ole, pingutama peab palju.

Õppima hakkasin laste kõrvalt, kui olin 31. Kursustel sain algõppe, edasi õpetas firma, kuhu tööle läksin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil ka ca 1h maakodu ümber maad mis vajab niitmist, trimmerdamist , harimist, rohimist.

Käime enamasti nädalavahetustel, mõni jääb vahele ka. Kohal vaid puhkuse ajal 3 nädalat.

Lisaks mul linnakorter, 3 last. Neist 1 erivajadusega ja täiskohaga töö. Kui mees välismaal oli, oli veidi raske küll. Aga siis rohid ja trimmerdad vähem.

Ainult kodune olla mina ei suuda.

Sa mõtled ise endale välja asendustegevusi ja takistusi.

1h on 1 tund

1ha on 1 hektar

Parandasin oma näpuka ära. Võid rahus edasi elada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina loen põhiprobleemine, et proual on liiga palju vaba aega asju üle mõelda. Kõikidele muudele soovitustele lisan heategevuse (omal valikul loomadest kuni tugipere olemiseni) ja vabatahtlikut66.

Please wait...
Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Pereelu ja suhted Mida eluga peale hakata?