Teema: Mida erilist te kaua söönud pole?

Kägu kirjutas:

Vanasti lapsepõlves sai tehtud võileiba ja tooressibulat või küüslauku peale. Pole kaua sedamoodi söönud.
Täna tuli järsku isu peale ja kaks võileiba tegin koos sibula-küüslauguga, soola-pipart ja väike pihvike ka poolekslõigatult peale.
Täitsa hea amps oli 🙂

Pelmeene hapukoore ja rohelise sibula kastmega. Ahjus tehtud sobivad ka, aga praegu võtaks just need keedu omad. Pastilaad, seda sai lapsena autolavkast ostetud ja ma ausalt öelda polegi seda nn veneaegset varianti kusagil pärast müügil näinud. Mäletan, et lahtiselt müüdi. Oi, kus praegu sööks seda.

Krevette. Mitte, et need erilised oleks, aga nende söömine on omaette ettevõtmine ja maitsevad jube hästi.

Koogel-moogel, hapukoor kakaoga, lüpsisoe piim, aedvilja-piimasupp, saiapudiga kissell – need on lapsepõlveaega jäänud.
Lumepallisuppi ja “vaeseid rüütleid” olen aegajalt ikka teinud.

soolast lagritsat, seda lihtsalt ei saa Eestist

Kägu kirjutas:

soolast lagritsat, seda lihtsalt ei saa Eestist

Salmiak või on soolane lagrits muu?

Toorelt pannil praetud kartuleid pole saanud rohkem kui paarkümmend aastat.
Odrajahuputru hapupiima ja võisilmaga.
Mustikasuppi klimpidega.
Oh, lapsepõlv!

Kägu kirjutas:

Toorelt pannil praetud kartuleid pole saanud rohkem kui paarkümmend aastat.

??? Pole saanud? Las seal maal kus sa elad, pole kartuleid? Mina praen vaat’ et ülepäeva – mehe lemmik: vahel sibulaga, vahel triibulihatükkidega, vahel löön muna lõpus peale + KOHUSTUSLIK ROHELINE SIBUL, aga kõige sagedamini niisama, ainult kartulilipsud RASVAGA. Mitte õliga. Mina kartulit ei söö, aga praadida võin küll. Võid meile sööma tulla!

Mina igatsen ühe tegevuse lõpetanud Tartu hiinaka toite. Hea kah, et neid enam ei saa – muidu need poleksid ju “igatsused”. Kättesaadavatest toitudest tahaks praegu kohe tempura krevette soja-laimi-tšillikastmega. Aga ma olen juba voodis ja tempurajahu otsas ning krevetid sügavkülmunud – ei saa õnneks tegema ka minna.

Kägu kirjutas:

Toorelt pannil praetud kartuleid pole saanud rohkem kui paarkümmend aastat.

Müstika! Ja põhjus on?

Ega need nüüd teabmis erilised asjad pole. Aga ma pole ammu söönud sihukesi lapsepõlve maitsvaid asju:
Võisai suhkruga
Moosisai (saia pole aastaid söönud)
Kama
Kartulirattad praetuna, nagu siin juba varem mainiti
Kiluleib

Kõiki neid asju võiks vabalt süüa, pigem on asi viitsimatuses ja tervisliku toitumise ajupesus.
Pigem võiks õhtuti jooksmas käia ja süüa mida hing ihkab.

Vähki igatsen. Kunagi sai niimoodi söödud, et pesukausitäis tilliga keedetud vähke oli nina ees – pista, kuniks enam ei suuda.
Serbetti, seda mida nõukaajal sai, praegu on ka müügil, aga maitsel sarnasus puudub, lihtsalt samasugune pruun välimus. Oli terve lapsepõlve mu eriline lemmikmaius.
Pabertuutus friikartulid, salati ja kastmega. Millalgi peale Eesti taasiseseisvumist neid meie kandis müüdi massiliselt, oi, küll olid head. Äkitselt kadus selline tuutuvariant ära, asemele tuli mingi jama. Eile tuli üle üüratult pika aja tunne, et tahaks friikaid, tõin mingist burksikohast. Kui kodus koti avasin, siis purskasin naerma. Pisikeses läbipaistvas plastiktopsis oli peotäis vintskeid kartulijuppe. Palju õli, vähe soola, muud ei olnudki. Kas tõesti keegi ostab säärast sodi teist korda veel?

Ma mõtlesin kohe tükk aega … Võib-olla jah just seda tanguputru, ahjus süte peal raskes malmpotis hautatud, pekikõrned sees. Seda malmpotti ka pole enam, ei saa teha ka. Meie kodu ahjus on rest, kust söed läbi kukuvad, ja maal vanemate juures pole enam potti. Meil ka pole malmpotti, kui oleks selline ahi, et söed läbi resti alla ei kuku, siis ostaks ekstra selle poti, et vahel ahjus süüa teha.
Lapsepõlve toitudest värskelt praetud kartuleid ma korra kuus ikka teen. Ostan poest selle singikuubikute paki, pizzakatte nime all vist müüakse. Toorsingi kuubikud on veel paremad, aga neile ei satu alati peale. Lõpus viskan veel ühe vähese piimaga lahti klopitud muna ka peale ja segan läbi.
Praesaia olen ka vahel harva teinud.
Siis ma mõtlesin veel, mida ma headest restoraniroogadest pole ammu söönud. Üks kaheksajalasalat oli, kartulitükkidega, mida Horvaatias igas restoranis pakuti ja väga maitsev oli. Mujal pole seda kohanud. Üldse kaheksajalga tahaks, valmistamisviis polegi oluline. Mõnusalt krõmpsub hamba all, nagu seakamarat sööks. Eesti restoranides kaheksajalga pole näinud pakutavat, selleks peab vist kuhugi Vahemere riiki reisima.

Need Horvaatia kaheksajalad olid vist tegelikult kalmaarid, vähemalt “calmari” nime all. Need olid tõesti head.

Kägu kirjutas:

Vahemerelikku calamarit pakutakse ju ka enamikes kohtades…?

Ei julgeks küll nii väita. Võib-olla vanalinna restoranides tõesti pakutakse. Olen ka sinna ikka sattunud, aga tõesti ei ole seda calamari-t Tallinna restoranides näinud.