Teema: Mida erilist te kaua söönud pole?

Kägu kirjutas:

Vähki igatsen. Kunagi sai niimoodi söödud, et pesukausitäis tilliga keedetud vähke oli nina ees – pista, kuniks enam ei suuda.
Serbetti, seda mida nõukaajal sai, praegu on ka müügil, aga maitsel sarnasus puudub, lihtsalt samasugune pruun välimus. Oli terve lapsepõlve mu eriline lemmikmaius.
Pabertuutus friikartulid, salati ja kastmega. Millalgi peale Eesti taasiseseisvumist neid meie kandis müüdi massiliselt, oi, küll olid head. Äkitselt kadus selline tuutuvariant ära, asemele tuli mingi jama. Eile tuli üle üüratult pika aja tunne, et tahaks friikaid, tõin mingist burksikohast. Kui kodus koti avasin, siis purskasin naerma. Pisikeses läbipaistvas plastiktopsis oli peotäis vintskeid kartulijuppe. Palju õli, vähe soola, muud ei olnudki. Kas tõesti keegi ostab säärast sodi teist korda veel?

Mõtled sa nüüd šerbetti või sorbetti?

Kui kadunud asjad arvesse lähevad, igatsen marja puuvilja jäätist. No seda nõukaaegset, odavat, suurtest jääkristallidest koosnevat. & Rosso gluteenivaba pitsat, millest iganes nad noid imeõhukesi krõbisevaid põhju ka tegid. & krooniaja alguse indoneesi kiirnuudled, mi goreng, nasi goreng . . .

Plekkkausis mannapuder hapu mustsõstramoosiga. Segasin kiirelt kokku, puder muutus lillaks ja hapukaks. Eriti hea, kui mannaklimpe sisse oli jäänud. Vot seda tahaks küll.
Mãletan kui meid jäeti vanaisaga maale ja vanaisa pidi süüa tegema. Polnud eluski teda köögis kokkamas näinud. Kõht oli niiii tühi juba ja siis võttis ta ahjust sûte peqlt malmpoti. Kaane all auras makaronivorm. Makaronid, hakkliha, tomat, ketsup ja juust kihiti. Appppi kui meeletult hea see oli!! Külmavärinad tulevad praegugi peale 😀 oh mida kõike annaks, et seda veel saada.
Austraalias jõululõunal grillitud beebikaheksajalad, neid tahaks ka.
Tallinn-Tartu maanteel kohustuslik burksipeatud kükita rohelises majas. Ei tea, kas kõht on sinnaminnes alati nii tühi olnud, aga kastmerohke burger on seal nii ülim maitsnud alati.
Vanaema võiroose tahaks, mida alati peale sauna tee kõrvale pakuti.
Eksämma tehtud kartulisalatit kah. No maailma parim kartulisalat oli..

väga-väga tahaks hesburgeri või mäki mingit einet. Kahjuks pole oma kehakaalu pärast seda juba aastaid saanud.

Koolipuhvetis müüdud moosivõisaia (moosi all oli võikiht)
salatilehega juustusaia
grillviinereid

just, see hapupiim, mis saadud suvel värske lehmapiima aknal hapendamisega! Selline ühtlane paks tükk tekkis purki, no nii maitses (ja sööks nüüdki, aga pole kuskil seda pärispiima võtta). Koorekiht küll ei meeldinud, ei teagi mida ema sellega tegi.

Kägu kirjutas:

Pliidikartulid – viilutatud kartuleid sai puupliidi raual küpsetatud. Oi kui head need olid

Kas keegi selgitaks, mismoodi te neid kartuleid või ükskõik, misasja otse pliidiraual küpsetasite? Olen seda väljendit ennegi kohanud, aga mitte iial aru saanud, miks nii tehakse? Kas panni ei ole majas, ja mismoodi te pliidi pärast puhtaks saate? Lisaks see ju suitseb ja kärssab ja …
Imelik.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Vähki igatsen. Kunagi sai niimoodi söödud, et pesukausitäis tilliga keedetud vähke oli nina ees – pista, kuniks enam ei suuda.
Serbetti, seda mida nõukaajal sai, praegu on ka müügil, aga maitsel sarnasus puudub, lihtsalt samasugune pruun välimus. Oli terve lapsepõlve mu eriline lemmikmaius.
Pabertuutus friikartulid, salati ja kastmega. Millalgi peale Eesti taasiseseisvumist neid meie kandis müüdi massiliselt, oi, küll olid head. Äkitselt kadus selline tuutuvariant ära, asemele tuli mingi jama. Eile tuli üle üüratult pika aja tunne, et tahaks friikaid, tõin mingist burksikohast. Kui kodus koti avasin, siis purskasin naerma. Pisikeses läbipaistvas plastiktopsis oli peotäis vintskeid kartulijuppe. Palju õli, vähe soola, muud ei olnudki. Kas tõesti keegi ostab säärast sodi teist korda veel?

Mõtled sa nüüd šerbetti või sorbetti?

Šerbetti mõtlesin siiski. Lemmikmaius küll, aga ega ma tegelikult teadnudki, et š-ga kirjutatakse. Lapsena nuiasin “serbetti” ja kirjapildist polnud aimugi, hilisemalt pole ka pead vaevanud, et mis täht täpselt seal ees on. Aga panen kõrva taha ja enam ei eksi.

Kägu kirjutas:

Signe9 kirjutas:

Vanaema keedetud peenetanguputru… taevas, kui hea see oli! Võid silma ja keefir kõrvale… Lapsepõlv…

Minu ema keedab seda siiani taevalikult! (Muidugi oma emalt, minu vanaemalt õpituna) 🙂 Ajasidki isu peale, pean talle helistama ja sööma minema. Võtaksin su heameelega kaasa!

mis asi see peenetangupuder on?

Kägu kirjutas:

just, see hapupiim, mis saadud suvel värske lehmapiima aknal hapendamisega!

Suvine, äsjalüpstud soe piim otse pangest. Soe piim, läbi võilillevarre. Esimesed sõõmud olid väheke kibedad, aga siis läks paremaks, juba rohkem piima maitsega. Mm.

AGa üldiselt, ma olen ka maalt ja mitte enam noor. Ma pole enamikku siinmainitud toitudest mitte iialgi tahtnud. Tangu või kruubiputru jälestasin, soe piim – juba mõtegi ajab oksele, aknalaual hapuks läinud piim umbes sama hull, moosiga segi pööratud klimpis mannapuder – oehh, enne joon vist isegi sooja piima, tatart ei võtnud suu sissegi.

Tore teema.

No leidub ikka ärahellitatud jõmpsikaid. 😀

*Tangupuder, tatar ja soe piim- kõik minu lemmikud.

Võileivagrilliga tehtud saia… No ei hakka ühe isu pärast seda totakat võileivagrilli ostma. Samas see isu ikka tuleb taas aeg-ajalt…

Vahele paneksin juustu, sinki ja tomativiilu.

Kägu kirjutas:

Hapupiima pudi. Oma lehma hapuks läinud piim, leib, sibul ja sool. Kahjuks sellist hapupiima kui oma lehma piimas sai, pole kusagilt enam saanud.

Panin plussi, kuigi pole elus söönud sibula ja soolaga varianti, aga tundub põnev!!! Meil koosnes hapupiima pudig hapupiimast, sõrmede vahel tükeldatust leivast ja suhkrust. Sssa süda, pole sada aastat söönud sellist delikatessi!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kas keegi selgitaks, mismoodi te neid kartuleid või ükskõik, misasja otse pliidiraual küpsetasite? Olen seda väljendit ennegi kohanud, aga mitte iial aru saanud, miks nii tehakse? Kas panni ei ole majas, ja mismoodi te pliidi pärast puhtaks saate? Lisaks see ju suitseb ja kärssab ja …
Imelik.

No päris märjalt pliidiraua peale ei pandud ju.
Aga kui oli hea puhas pliit javiisakas tuli all, siis ega see kartul sinna pliidiraua külge ei jäänud ja mitte mingit suitsemist ei toimunud.
Kartulilaastu pinnale tulid mõnusad kuldsed laigud ja maitse oli hoopiski teine. Nagu delikatess 🙂

jällegi head, sai isegi tehtud neid puuliidi peal ja pärast riputasin soola peale 🙂 Kärssama ei läinud midagi, keerasid sips ümber, kui kulpruunikad täpid peal.

Kägu kirjutas:

Toorelt pannil praetud kartuleid pole saanud rohkem kui paarkümmend aastat.

??? Pole saanud? Las seal maal kus sa elad, pole kartuleid? Mina praen vaat’ et ülepäeva

Kägu kirjutas:

Müstika! Ja põhjus on?

Müstika on see, et mõnele ei mahu kuidagi pähe, et äkki teine on viimase paarikümne aastaga veidi rohkem arenenud ja ei tammu paigal ühtesid ja samu vanaemade talutoite valmistada.
Praekartul ei ole kindlasti see toit, mis peaks kellegi toidulaual peategelaseks olema. Aga aastatetaguseks nostalgiaks käib küll.