Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mida igatsete nõuka ajast?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 190 )

Teema: Mida igatsete nõuka ajast?

Postitas:
Kägu

Eks igal ajal ole oma head ja vead ja viimastest on nõuka aja puhul piisavalt räägitud. Vangilaagrid, Stalin, näljahädad, KGB jms oli jubedad, aga kas ka igatsete midagi?

Mina igatsen näiteks neid asju, kuigi olin nõuka ajal väike ja mäletan neid rohkem täiskasvanute puhul:
– lastelaagrid ja huviringid olid tasuta;
– noored said kohe pärast kooli lõpetamist töö (ei poolda vägisi suunamist, vaid seda, et mingisugune töö oleks igaks juhuks olemas);
– töökohast sai tasuta tuusikuid;
– reisimine oli odav (kahju, et piirid kinni olid muidugi);
– AIDSi polnud;
– ka väheharitutel oli võimalik ellu jääda ja piisavalt teenida;
– sai vabalt elada rändava elustiiliga, töötades ühes kolhoolis ja siis teises, ei pidanud end ühe töökohaga 40ks aastaks siduma (v.a kui olid kõrgharidusega ja riik suunas);
– riik andis korteri;
– maakohad polnud väljasurnud, samas polnud maakohtade teed jällegi turistidest ülekoormatud nagu praegu saartel ja Pärnu lähedal suvel on;
– sellest lähtuvalt said vanainimesedki rahulikult rattaga sõita, kartmata auto alla jäämist;
– lapsed veetsid palju aega looduses ja käisid maakoolides, ei istunud nutitelefonis nagu praegu;
– inimesed oskasid oma tarbeks köögivilju kasvatada ja hoidiseid teha;
– polnud igasuguseid väljamõeldud haigusi ega häireid nagu praegu, inimesed olid palju tervemad;
– naised oskasid kodu hoida, koristada, õmmelda, sokke parandada jne;
– ei olnud kodutuid ja täiesti vaesed, sest kõik said võimetekohast tööd;
– kaupa oli poes palju ja see oli odav (enne 80ndate lõppu);

Kindlasti on neid veel, aga praegu tuli see meelde. Muidugi ei õigusta ma punaterrorit ega selle juhte, vaid mõtlen positiivsetele asjadele, mis vanasti olid. Kõik need pole isegi kommunismiga seotud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte midagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellest nõuka ajast igatsen taga enda noorust. Ja loodan väga, et see aeg mitte kunagi tagasi ei tuleks. Aga oma nooruse võtaks sellest ajast küll siia aega.
Algses postituses olevad valed – kaup oli küll odav, kuid võrreldes palgaga oli ka müüdav kallis kui üldse poodi õigel ajal juhtusid. Ainus, mida poes palju oli, oli rahvast. Et poodi üldse pääseda tuli seista korvi!!! järjekorras 1-2 tundi.
Naised tegid nõukaajal meeletult mõtetut lisatööd. Kes oleks praegu nõus suurele perele käsitsi pesu pesema ja seda igapäev, nädalast nädalasse ?
Inimesed surid väga paljud noorelt ja ootamatult. Ka laste seas oli suremus suur. Sealt ka väga ranged reeglid sünnitusmajades ja haiglates.
Inimesed olid sunnitud köögivilja kasvatama, sest peale sibula ei olnud köögivilja poes midagi müüa. Köögivilja poes ei müüdud, see läks kõik sööklatele. Kui endal ei olnud, siis ei olnduki.
Inimesed ei veetnud palju aega looduses, sest nad ei pääsenud sinna eriti. VÄga palju oli Eestis keelualasid, näiteks saartele sai ainult lubadega. Mere äärde minek oli keelatud, seal oli piirivalve vastas. Jäid sisemaised võimalused.
Ratas oli suur luksus ja niisama sellega keegi kuhugi ei sõitnud. Maal kasutati jalgratast, et piimamannergud saaksid meiereisse viidud. Lastel oli rattaid väga vähe. Turistidest ei olnud sugugi piirkonnad ülekoormatud. Näiteks 70 rublase palga juures maksis Tartu-Tallinn rongi pilet 3 rubla ja ekspres 3.70. Pensionäri pension oli osadel lausa 10-15 rubla.
Kõik töökohad saadi alguses suunamisega. Üle 1 kuu tööpausi pidada ei tohtinud, kui tööl ei käinud, külastas sind miilits. Kõik olid oma kodukohas arvel ja pidi töötama. Mingi lahedat elu polnud. Kõrgkooli suunamine oli selline, et tuli minna 3 aastaks kuhu riigis vaja oli ja sellest kõrvalehoidmine oli suur kunst. Tasuta hariduse eest tuli tasuda kohustuliku tööga. Reisimine oli odav ainult juhul kui said tuusiku töökohast. Tuusikuid jagati nägude järgi ja vastavalt teenetele. Enamasti käisid ühed ja samad näod tuusikutega puhkamas. Oli nomeklatuur ja muu rahvas. Noored mehed läksid kohe peale kooli ( Kõrgkooli sissesaamine pikenad seda) sõjaväkke. Ei mingit tööd kohe. 2-3 aastat ja see oli osadele vangilaagri kogemusena kogetud. Lastelaagrid ja huviringid olid küll tasuta, aga seal olid eelisolukorras nomeklatuur. Nii et kui olid õiges kohes õigel ajal, õige paber taskus, elasid priviligeeritumalt. Samad oli ka teada, kui eksid, lendad ja jääd tööta. Riigireeturid näiteks pidid aastaid olema tööta, neile ei antud tööd (Uku Masing näiteks). Oli hea kui sai kellegi nime alt midagi teha või elasid kellegagi, kellel oli töökohta võimalik pidada.
Piirid olid kinni, kui ka mingi grupp läks, siis pooled olid koputajad. Tõsi suur N-Liit oli lahti ja seal ikkagi käidi reisimas, kellel vahendeid rohkem oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõuka-ajast ei igatse tagasi kohe mitte midagi. Küll igatsen vahel, et mu vanemad võiks jälle noored olla. Vahel harva tuleb mõne üksiku asja suhtes ka oma lapsepõlve suhtes nostalgia, aga üldiselt olen praegu õnnelikum, kui siis.
Inimesed võiks õppida vahet tegema asjadel, mis on tingitud ühiskonnakorraldusest ja asjadel, mis on tingitud erinevast ajastust. Nt ei olnud mobiiltelefone 1985.aastal ka mitte USA-s. Küll aga oli seal sõnavabadus ja võimalus välismaale reisida. Kolmandaks on veel asjad, mis on subjektiivsed, ehk see, et ma olin sel ajal laps ja see on ikka ilus aeg. Kuuldavasti olnud isegi Siberi laagrites õnnelik lapsepõlv olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seda sooja krõbeda koorikuga seest pehmet saia igatsen küll väga. Ja tasuta korter riigilt oleks ka tore.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda sooja krõbeda koorikuga seest pehmet saia igatsen küll väga. Ja tasuta korter riigilt oleks ka tore.

Tasuta korter riigilt? See oli töökohaga seotud, kui läksid töölt ära, siis pidid korteri vabastama. Ja koperatiivkorterid oli ikkagi väga suure rahaga seotud tol ajal. Sisuliselt maksid tasuta korteri eest terve elu, alles siis kui pensionile jäid võisid korteris edasi elada ( ja seda ka mitte kõigis). Sind võidi väljatõsta ja anda teine korter asemele ja midagi teha polnud. Ja kui surid, läks korter riigile tagasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Buratino limonaadi. Tänapäeval on see nagu kassikusi.
Kolmnurkses pakis piima ja keefiri. Oleks pudelitel normaalsed korgid peal olnud siis klaaspudelis piimaka.Doktori vorst oli hea ja kohukesed !!!!Mmmmmm! Tänased ei saa lähedalegi.
Analoogsignaali televisioonilt. See digi on ilge pask ja ei saa lindistada oma tahtmist mööda saateid.
Mitte midagi muud küll ei igatse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ratas oli suur luksus ja niisama sellega keegi kuhugi ei sõitnud. Maal kasutati jalgratast, et piimamannergud saaksid meiereisse viidud. Lastel oli rattaid väga vähe.

Mis aastanumbreid Sa silmas pead? Mina 76. sündinud ja meie kolhoosis küll keegi jalgrattaga piimamannerguid meiereisse ei vedanud. Isegi piimapuki otsa mitte. Peaaegu igas peres oli auto ja kaugemalt toodi autodega, lähemalt (ca kilomeetri raadiusest) käruga. Jalgrattad olid igal lapsel olemas ja kogu aeg sõitsime kambaga ringi. Juba mu emal oli lapsepõlves oma jalgratas, millega ta koolis käis. Vanaisal oli noorena mootorratas.

Please wait...
Postitas:
kitah

No jalgrattaid oli ikka küllalt. Meilgi oli kolm ratast – vennal üks väiksem poisteratas, millega minagi sõitma õppisin, siis ema naisteratas ja vend sai hiljem veel krossiratta. Kõigil majanaabritel ja nende lastel olid samuti rattad ja kimasime nendega ikka laialt ringi – see oli just see muidu sõitmine. Elasime väikelinnas ja käisime rattaga isegi 10 km taga suvilas, rääkimata linnas ja ümber linna sõitmisest. Isegi maalastel olid jalgrattad, talunikest ja neist “ühe-lehma-mutikestest” rääkimata. Kõik sõidud tehti maal ja väikelinnades jalgrattaga, sest autosid oli vähe ja nendega veeti vaid suuremat kraami või kui oli kuskile kaugemale minek.
Aga mina igatsen taga seda tuubis haput Kosmose marmelaadi, millega oli hea küpsisetorti teha. Ja seda ilusa paberiga Minjooni šokolaadi pole ka enam näinud, kuigi Nurr ja isegi kamašokolaad on olemas. Limonaadid pole jah enam need, kõigil on sees aspartaam ja mõnel vist ka glükoosisiirup ja liiga magusad on.
Ja vaat mida enam ei ole – neid piklikke tumepruune pealt krõbedaid ja seest veidi pehmeid lihapirukaid. Vahel olid ka moosiga, need olid ka head, aga just need lihapirukad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Absoluutselt kõike! Linnainimesel, kui just polnud viinaviga küljes, oli igati hea elu! Maaelust ei tea midagi, põlvkondi linnainimene juba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda sooja krõbeda koorikuga seest pehmet saia igatsen küll väga. Ja tasuta korter riigilt oleks ka tore.

Tasuta korter riigilt? See oli töökohaga seotud, kui läksid töölt ära, siis pidid korteri vabastama. Ja koperatiivkorterid oli ikkagi väga suure rahaga seotud tol ajal. Sisuliselt maksid tasuta korteri eest terve elu, alles siis kui pensionile jäid võisid korteris edasi elada ( ja seda ka mitte kõigis). Sind võidi väljatõsta ja anda teine korter asemele ja midagi teha polnud. Ja kui surid, läks korter riigile tagasi.

Aga pensionile sai nii vara, meie mõistes keskealisena. Praegu orja panka 80ks saamiseni.

Turistidest ei olnud sugugi piirkonnad ülekoormatud.

Kirjutasin, et polnudki vanasti, aga praegu on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
kitah

Ja kui surid, läks korter riigile tagasi.

vbl kuskil ja kellelgi see nii oli, aga kindlasti mitte alati. nt kui mu vanaema suri, siis sai tädi, st tema tütar, selle korteri endale, vist oli ka sinna sisse kirjutatud, kuigi elas hoopis teises linnas. põhiline oli vist see, et sa said tõestada, et oled pärija ja nö õigusjärgne, aga ehk see ei kehtinud tõesti puhtalt ametikorterite puhul, nt kui vabrik andis. aga vist isegi siis, kui sinna oli keegi sisse kirjutatud, kes vabrikus ei töötanud, siis päris välja vist siiski teda ei tõstetud, kui vabrikutööline ise ära suri.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda sooja krõbeda koorikuga seest pehmet saia igatsen küll väga. Ja tasuta korter riigilt oleks ka tore.

Iga suurem toidupood pakub täna värsket sooja saia. Mitte ühte sorti, vaid valikus on vähemalt 5-6, seal hulgas tavalist kodusaia.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Igatsen seda, et prügi tekkis tunduvalt vähem kui tänapäeval! Esiteks kasutati kõiki asju hulga kauem ega visatud ära niisama tuju ajel, teiseks pakendati neid äärmiselt ökonoomselt ja seda jubedat sada pakendit ühe väikse junni ümber, ei olnud. Mu meelest on see nii irooniline, et võitleme kokteilikõrte vastu ja siis ostad poest näiteks grillimiseks ribi (suur plastikkarp), šašlõkki (suur plastiktops) ja tordi (suur plastikkarp) – ja prügikast on plastikurämpsu ääreni täis. Kokteilikõrred – my ass!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Igatsen, et tited ei haukunud täiskasvanutele vastu ja igasugu noored pätid suunati kiiresti ära erikooli. Et ei olnud mingit ninnunännutamist huligaanidega ja lapsed ei teinud mis tahavad – tänapäeval keegi nendega midagi ette võtta ei saa, peale sõrme viibutamise. Masendav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vabandust öine kägu, aga mul riivas väga silma ja mina pean eesti keele õigekirja oluliseks:

Nomenklatuur mitte nomeklatuur
Privilegeeritud mitte priviligeeritud
Kooperatiiv mitte koperatiiv

Mina sündisin nii nõuka aja lõpus, et ma ei mäletagi seda ega tea igatseda. Minu tuttavad igatsevad samuti tasuta huviringe ja laagreid ning praegu oma laste huvihariduse eest iga kuu metsikuid summasid makstes mõtlen ka, et see oleks tore. Minu vanavanemad said töökoha poolt endale kolmetoalise korteri ja suvilakrundi ning ka see tundub mulle praegu kodulaenu all ägades nii idülliline.

Keegi siin mainis, et linnaelu oli nõuka ajal hea, ning mulle tundub, et tal on õigus. Minu ema vanemad olid linnainimesed ning nende noorus oli vahva: käisid Raadiomajas tööl, ennast ära ei rabanud, reisisid tuusikuga, aga ka telkides igal pool liidu piires nii kahekesi kui perega. Seevastu mu abikaasa vanemad on maalt pärit ja meenutavad, kuidas nende loomad ära võeti ja laiali jagati, kuidas töö konti murdis ning reisida ei saanud kumbki mitte kuhugi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui yltse midagi siis seda, et röömu tunti pisiasjadest. Kuna midagi saada polnud, poed olid tyhjad vöi asjad lihtsalt kallid, siis iga uus mänguasi oli sensatsioon. Nukud olid ilusamad kui nyyd. Jäätist tuli poodi ainult kord nädalas, kui sedagi ja siis osteti seda 15-20 korraga. Näärid olid näärid. Kuusk toodi ise metsast paar päeva enne uut aastat. Nyyd hakkavad kaubanduslikud jöulud oktoobris ja detsembriks ei taha ma jöuludest enam midagi kuulda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina igatsen samuti konservatiivset suhtumist laste kasvatamisse. Kui hea oli siis õpetaja olla, võrreldes praegusega!
Kuna me elasime maal, siis sõimegi värskeid köögi- ja puuvilju maal, seda teen praegugi – seega asju või toitu eriliselt ei igatse. Olid muidugi sellised erilised asjad, millega siinset seltskonda ärritama ei hakka, need asjad olid ülimaitsvad.
Ma igatsen veel neid sooje inimsuhteid sellest ajast. Kooliski toetasid tugevamad õpilased nõrgemaid – mul oli turvaline olla, tõesti.
Pikk ja tore pioneerilaager sai veel läbi käidud – täiesti tasuta.
KTV lastesaated ja filmid meeldisid väga.
Inimestevahelistes suhetes olid eetika ja põhimõtted au sees – praegu elan nagu suures ussipesas pidevalt.

Nii et lihtne ja soe on see minu mälestus nõukaajast kokkuvõttes.
Praegu on külm, ülikeeruline ja närviline. Kuigi valikut on igal alal tohutult.
Eks kindlasti on oma osa selles, et nõukaajal olin laps ja ei pidanud vastutama millegi eest.
Aga kuna see päikseline lapsepõlv lõppes minu jaoks liiga vara minu jaoks ülikeeruliste 90. aastatega, kui oleks teoreetiliselt saanud veel oma 6 aastat muretut lapsepõlve nautida, siis selle võrra võimenduvad minu mälus need soojad ja turvalised ajad 80. aastatel erilise jõuga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui yltse midagi siis seda, et röömu tunti pisiasjadest. Kuna midagi saada polnud, poed olid tyhjad vöi asjad lihtsalt kallid, siis iga uus mänguasi oli sensatsioon. Nukud olid ilusamad kui nyyd. Jäätist tuli poodi ainult kord nädalas, kui sedagi ja siis osteti seda 15-20 korraga. Näärid olid näärid. Kuusk toodi ise metsast paar päeva enne uut aastat. Nyyd hakkavad kaubanduslikud jöulud oktoobris ja detsembriks ei taha ma jöuludest enam midagi kuulda.

Jah, seda ka igatsen, et kõiki pühi ära ei lörtsita kaubandusliku tiluliluga. Väga õieti mainitud, et oktoobris hakkab jõulumuusika kaubanduskeskustes pihta, kuused tuuakse lagedale ja detsembriks tekib iiveldus kogu sellest härdusest ja pühast ööst. Ainuke mõte, et saaks juba läbi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka vangilaagris oli asukatel katus pea kohal, toit, töö, vaba aeg, televiisor ja isetegevus. Oli kord ja valve, okastraat ümberringi. Vabadusest võis pakke saada, vabaduse järgi võidi igatseda ja unistada…

Please wait...
Postitas:
Kägu

kas said ikka kõik korteri tasuta? st see oli võimalik küll, aga mina mäletan et oldi aastaid järjekorras. sest ehitamine käis viisaastakute plaani järgi ja aeglaselt. ja et pidi ikka hea töötaja olema, eesrindlane.
kutsekooli lõppedes said küll koos töökohaga eluaseme. aga kuhu? sinna kuhu suunati, alati küll mitte nii et sinna kuhu tahtsid. muidugi tänu neile suunamistele oligi igal pool elu. kohad ei surnud välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma igatsen veel neid sooje inimsuhteid sellest ajast. Kooliski toetasid tugevamad õpilased nõrgemaid – mul oli turvaline olla, tõesti.

Ei olnud sellist asja. Minu jaoks oli kool kõige ebaturvalisem koht. Kiusajad oli palju, õppimine polnud popp. Õpetajad kiusajaid ei märganud või olid nende poolt.
Kui kiusajatele vastu hakkasin, ähvardati mind erikooli saatmisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka vangilaagris oli asukatel katus pea kohal, toit, töö, vaba aeg, televiisor ja isetegevus.

Millisest vangilaagrist sa räägid? Loe mõni raamat läbi. Neil oli ainult palju tööd, hädapärast toitu, parasiidid ja surm suu ees. Vanglates olid juba paremad tingimused jah, sai natuke telekat vaadata võibolla, aga isetegevus oli pigem vägivaldset laadi ja palju esines ka seksuaalset vägivalda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimestel on tõesti lühike mälu, kui nad seda aega taga igatsevad.
Oma noorust – jah. Aga nõuka aega kui sellist… Mis autodesse puutub, siis inimene, kes väidab, et “meie külas olid kõigil autod”, on lihtsalt noorusehõllanduse kütkes.

https://www.accelerista.com/eluviis/ajalugu/noukogude-ajal-auto-ostmine/

Prügi võis vähem olla, aga see visati kõik metsa alla. Suured ettevõtted reostasid nagu jaksasid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei olnud jah nutitelefone, selle eest olid aastaid telefoni järjekorras. Hästi elasid kaubandustöötajad, taksojuhid, kelnerid ja kui ülbed nad olid. Sahkerdsid lisatasu eest kaupa müüa. Poes oli jope 100 rubla, aga müüdi 150 rublaga althõlma. Mõni läks kinni ka.
Jalgratta sain 12- aastaselt ja esimese ratta veel.
Välismaale sai ema 2× – Soome ja Poola, seda siis tema 55 eluaasta jooksul.
Tasuta korterid – tohib naerda. Korteri järjekorrad olid meeletud. Sõbranna sai suunamise ja elas 3 aastat mingi kombinaadi ühikas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma igatsen veel neid sooje inimsuhteid sellest ajast. Kooliski toetasid tugevamad õpilased nõrgemaid – mul oli turvaline olla, tõesti.

Ei olnud sellist asja. Minu jaoks oli kool kõige ebaturvalisem koht. Kiusajad oli palju, õppimine polnud popp. Õpetajad kiusajaid ei märganud või olid nende poolt.

Kui kiusajatele vastu hakkasin, ähvardati mind erikooli saatmisega.

Just, kiusati palju. Meil klassis oli üks poiss kes ennast üles poos. Tal oli see kott kõhu peal ja nõuka ajal polnud nii arenenud see asi, nii et haises ütleme nii. Väga andekas muidu oli. Tegi seda 10 aastaselt muide. Minu sõbrannat kiusati kuna oli prillid. Mina isiklikult kaklesin ühega et mind rahule jätaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et laagrid- trennid olid tasuta oli suur pluss ja see, et maakohta tööle asudes sai korteri jne.
Miinuspoole pealt tuleb mainida, et jah, AIDSI veel ei olnud, aga olid kõik muud suguhaigused ja nende põdemine oli stigmatiseeritud, nagu ka psüühilised vaevused.

Mõned asjad olid tõesti nõuka ajal paremad, aga mis puudutab indiviidi kohta ühiskonnas ja suhtumist lihtinimesse, siis see oli pisendav ja patroneeriv. Seega, tagasi ma seda aega ei igatse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina sain 3-toalise korteri 1979 kui asusin elama väikelinna ja KEK-i tööle. Elan selles praegugi. Jah, lapsed olid ikka sõnakuulelikumad. Maakohtades käis elu. Praegu on nii tühi tunne kui kodukandist läbi sõidan. Sovhoosid-kolhoosid kadusid, kus inimesed töötasid. Lapsepõlves ikka kogu aeg õues, küll igasugu mängud-trihvaa, pallimängud jne. Ja tööd pidin ka tegema, rohima ikka hoolega ja ka karjas käima. Sünd. 1950

Please wait...
Postitas:
Kägu

Igatsen, et tited ei haukunud täiskasvanutele vastu ja igasugu noored pätid suunati kiiresti ära erikooli. Et ei olnud mingit ninnunännutamist huligaanidega ja lapsed ei teinud mis tahavad – tänapäeval keegi nendega midagi ette võtta ei saa, peale sõrme viibutamise. Masendav.

Tõesti ainuke asi, mida igatseda.
Teemaalgataja algne postitus on üsna vigane, nt see, et poes oli kõike palju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellest nõuka ajast igatsen taga enda noorust. Ja loodan väga, et see aeg mitte kunagi tagasi ei tuleks. Aga oma nooruse võtaks sellest ajast küll siia aega.

Algses postituses olevad valed – kaup oli küll odav, kuid võrreldes palgaga oli ka müüdav kallis kui üldse poodi õigel ajal juhtusid. Ainus, mida poes palju oli, oli rahvast. Et poodi üldse pääseda tuli seista korvi!!! järjekorras 1-2 tundi.

Naised tegid nõukaajal meeletult mõtetut lisatööd. Kes oleks praegu nõus suurele perele käsitsi pesu pesema ja seda igapäev, nädalast nädalasse ?

Inimesed surid väga paljud noorelt ja ootamatult. Ka laste seas oli suremus suur. Sealt ka väga ranged reeglid sünnitusmajades ja haiglates.

Inimesed olid sunnitud köögivilja kasvatama, sest peale sibula ei olnud köögivilja poes midagi müüa. Köögivilja poes ei müüdud, see läks kõik sööklatele. Kui endal ei olnud, siis ei olnduki.

Inimesed ei veetnud palju aega looduses, sest nad ei pääsenud sinna eriti. VÄga palju oli Eestis keelualasid, näiteks saartele sai ainult lubadega. Mere äärde minek oli keelatud, seal oli piirivalve vastas. Jäid sisemaised võimalused.

Ratas oli suur luksus ja niisama sellega keegi kuhugi ei sõitnud. Maal kasutati jalgratast, et piimamannergud saaksid meiereisse viidud. Lastel oli rattaid väga vähe. Turistidest ei olnud sugugi piirkonnad ülekoormatud. Näiteks 70 rublase palga juures maksis Tartu-Tallinn rongi pilet 3 rubla ja ekspres 3.70. Pensionäri pension oli osadel lausa 10-15 rubla.

Kõik töökohad saadi alguses suunamisega. Üle 1 kuu tööpausi pidada ei tohtinud, kui tööl ei käinud, külastas sind miilits. Kõik olid oma kodukohas arvel ja pidi töötama. Mingi lahedat elu polnud. Kõrgkooli suunamine oli selline, et tuli minna 3 aastaks kuhu riigis vaja oli ja sellest kõrvalehoidmine oli suur kunst. Tasuta hariduse eest tuli tasuda kohustuliku tööga. Reisimine oli odav ainult juhul kui said tuusiku töökohast. Tuusikuid jagati nägude järgi ja vastavalt teenetele. Enamasti käisid ühed ja samad näod tuusikutega puhkamas. Oli nomeklatuur ja muu rahvas. Noored mehed läksid kohe peale kooli ( Kõrgkooli sissesaamine pikenad seda) sõjaväkke. Ei mingit tööd kohe. 2-3 aastat ja see oli osadele vangilaagri kogemusena kogetud. Lastelaagrid ja huviringid olid küll tasuta, aga seal olid eelisolukorras nomeklatuur. Nii et kui olid õiges kohes õigel ajal, õige paber taskus, elasid priviligeeritumalt. Samad oli ka teada, kui eksid, lendad ja jääd tööta. Riigireeturid näiteks pidid aastaid olema tööta, neile ei antud tööd (Uku Masing näiteks). Oli hea kui sai kellegi nime alt midagi teha või elasid kellegagi, kellel oli töökohta võimalik pidada.

Piirid olid kinni, kui ka mingi grupp läks, siis pooled olid koputajad. Tõsi suur N-Liit oli lahti ja seal ikkagi käidi reisimas, kellel vahendeid rohkem oli.

Heldeke, kui “positiivne” inimene! Ja seda viha kohe viitsib aegu kaasas kanda?

Mina ei igatse nõukaaega taga (sünd. 1974). Lapsepõlv oli ilus ja rikkalik, millestki puudust ei olnud, aga see on ka kõik. Mulle meeldib praegune võimaluste ja mitmekesisuse aeg. Eluga lähen ikka edasi, mitte ei soiu minevikku taga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 190 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mida igatsete nõuka ajast?