Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Pereelu ja suhted Mida kahetsete seoses vanavanematega

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )

Teema: Mida kahetsete seoses vanavanematega

Postitas:

Minu kõik vanavanemad on juba jupp aega surnud, aga avastan ennast ikka mõtlemas mingitele seikadele, mida oleks tahtnud veel teha või teada. Näiteks tegi üks minu vanaemadest kohutavalt head kooki, millesarnast ei ole kunagi hiljem kuskil saanud. Terve suguvõsa oli vaimustuses ja igal peol oli see laual. Ma tean, et sel oli mingi eriline retsept ja mingi põnev tehnika. Lapsepõlves tuli korduvalt jutuks, et peaks selle kirja panema. Kahjuks aga kuidagi see tegemata jäigi ja ma ei jõua seda ära kahetseda.

 

+20
-3
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Koogiretsepti leiad nii, et riputad kuhugi sotsmeediasse selle loo, komponendid jne ja keegi ikka kirjutab/vastab sulle.
Ega need asjad nüüd jagrattaleiutused ei ole ja just näiteks Priit Kuusk (ERR-ist) tegi oma kadunud vanaema õunakoogi puhul nii.
Ja saigi kelleltki proualt käsitsikirjutatud kirja koos retseptiga.

Aga vanavanemad? – Ikka nende raske aegade kohta tahaks uuesti küsida.
Küüditamised jne. Nad rääkisid küll, aga siis mind väga ei huvitanud. Või ei saanud arugi.
See on personaalne inff ja seda küll ei saa mitte kusagilt. Võrreldes mingi koogiretseptiga….

Teema nimi peaks olema: mis on Teie jaoks olulisem, kas sinu juured või koogiretsept.
Perekoolis pole vastus probleemiks: loomulikult koogiretsept.

+8
-51
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 29.12 20:00; 30.12 08:48;
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Jah, tahaks nendega rääkida elust kahe sõja vahel, nende rõõmudest, ootustest ja vaadetest elule. Vahel tuleb suvalistel hetkedel selline tunne, et tahaks vanavanemaga jagada-arutada…

Lapsena ei osanud ja nüüd on hilja.

+21
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kuna üks vanaema suri kui olin 19 siis jäi palju asju küsimata. Nii tema kodusaia retsept kui lood noorusest. Aega ei jäänud, haigus viis ta väga kiiresti.

Teise vanaema puhul kahetsen, et ei katkestanud suhteid varem kuna ta jõudis palju mürgist korda saata oma lähemale perereingile.

+12
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Üks vanaemadest lahkus sellel aastal ja kahetsen, et me ei jõudnud teda koos vastsündinud pojaga vaatama minna ning ta ei näinudki oma kõige nooremat lapselapse last.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Küüditamised jne. Nad rääkisid küll, aga siis mind väga ei huvitanud. Või ei saanud arugi.

Sa oled pealiskaudne ja rumal inimene. Kui piisavalt vana, siis peaks isiklikke mälestusi piisavalt olema, et küüditamine “JNE” (!!!) oluline teema oleks olnud. Kui selleks liiga noor, siis mida sa, latseke, siin kobised?

0
-51
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 29.12 21:08; 30.12 08:54;
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Küüditamised jne. Nad rääkisid küll, aga siis mind väga ei huvitanud. Või ei saanud arugi.

Sa oled pealiskaudne ja rumal inimene. Kui piisavalt vana, siis peaks isiklikke mälestusi piisavalt olema, et küüditamine “JNE” (!!!) oluline teema oleks olnud. Kui selleks liiga noor, siis mida sa, latseke, siin kobised?

Ma olen 55 aastat  vana. Ilmselt siis väga rumal kah. Mingeid “isiklikke” mälestusi küll pole.
Kui mu küüditatud vanemad sugulased  siit ilmast lahkusid, olin paras pubekas. Ei huvitanud eriti.
Jah, ma olen nende lugusid kuulnud  ja mäletan neid jutte. Aga praegu tahaks tõesti palju põhjalikumalt nende elust teada.
Veel rohkem tahaks suhelda oma isapoolse vanaemaga, kes suri, kui ma olin kümnene. Temal oli väga põnev elu pärast Eestist põgenemist. Seikles mööda maailma ringi, elas mitmetes Aafrika riikides, abiellus ja lahutas, seikles edasi. Ja lõpuks tuli siia tagasi. Olen ta märkmeid lugenud (päevikuks oleks palju nimetada), väga põnev. Tundus nii äge inimene. Kahjuks ma kohtusin temaga vaid paar korda lapsena, kui tema oli juba muldvana.
Oi, praegu muudkui küsiks ja räägiks!

+27
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Koogiretsepti leiad nii, et riputad kuhugi sotsmeediasse selle loo, komponendid jne ja keegi ikka kirjutab/vastab sulle.

Ega need asjad nüüd jagrattaleiutused ei ole ja just näiteks Priit Kuusk (ERR-ist) tegi oma kadunud vanaema õunakoogi puhul nii.

Ja saigi kelleltki proualt käsitsikirjutatud kirja koos retseptiga.

Aga vanavanemad? – Ikka nende raske aegade kohta tahaks uuesti küsida.

Küüditamised jne. Nad rääkisid küll, aga siis mind väga ei huvitanud. Või ei saanud arugi.

See on personaalne inff ja seda küll ei saa mitte kusagilt. Võrreldes mingi koogiretseptiga….

Teema nimi peaks olema: mis on Teie jaoks olulisem, kas sinu juured või koogiretsept.

Perekoolis pole vastus probleemiks: loomulikult koogiretsept.

Küüditamised jne. Nad rääkisid küll, aga siis mind väga ei huvitanud. Või ei saanud arugi.

Sa oled pealiskaudne ja rumal inimene. Kui piisavalt vana, siis peaks isiklikke mälestusi piisavalt olema, et küüditamine “JNE” (!!!) oluline teema oleks olnud. Kui selleks liiga noor, siis mida sa, latseke, siin kobised?

Tülgastavad inimesed olete. Oleks te vanavanemad elus ja seda nägemas, siis nemad kahetseksid teiesuguste ellu toomise võimaldamist.

+21
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Midagi ei kahetse. Kumbagi vanaisa pole näinud, surid ammu enne minu sündimist. Üks vanaema suri, kui olin 10, ja teine, kui olin 20. Tavalised maainimesed olid mõlemad. Ei usu, et neil midagi väga huvitavat oleks olnud rääkida.

Ma ei saa üldse aru ohkimisest, kui ometi oleks ema veel elus, küll küsiks, küll räägiks. Ütleks talle kallis ema jne. Saaks aru, kui ema või isa sureb suhteliselt noorelt ja ootamatult. Aga kui ema sureb 80-aastasena pärast pikaajalist rasket haigust, ja siis tütar ikka veel ohib (üks töökaaslane on selline), mis kõik jäi ütlemata … Öelnud siis, teadsid ju, et varsti minek.

+5
-28
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Küüditamised jne. Nad rääkisid küll, aga siis mind väga ei huvitanud. Või ei saanud arugi.

Sa oled pealiskaudne ja rumal inimene. Kui piisavalt vana, siis peaks isiklikke mälestusi piisavalt olema, et küüditamine “JNE” (!!!) oluline teema oleks olnud. Kui selleks liiga noor, siis mida sa, latseke, siin kobised?

Ma olen 55 aastat vana. Ilmselt siis väga rumal kah. Mingeid “isiklikke” mälestusi küll pole.

Kui mu küüditatud vanemad sugulased siit ilmast lahkusid, olin paras pubekas. Ei huvitanud eriti.

Jah, ma olen nende lugusid kuulnud ja mäletan neid jutte. Aga praegu tahaks tõesti palju põhjalikumalt nende elust teada.

Veel rohkem tahaks suhelda oma isapoolse vanaemaga, kes suri, kui ma olin kümnene. Temal oli väga põnev elu pärast Eestist põgenemist. Seikles mööda maailma ringi, elas mitmetes Aafrika riikides, abiellus ja lahutas, seikles edasi. Ja lõpuks tuli siia tagasi. Olen ta märkmeid lugenud (päevikuks oleks palju nimetada), väga põnev. Tundus nii äge inimene. Kahjuks ma kohtusin temaga vaid paar korda lapsena, kui tema oli juba muldvana.

Oi, praegu muudkui küsiks ja räägiks!

Ma olen samavanune. Minu vanaema suri umbes siis kui olin eelpubekas ja veel päris lapse mõtlemisega.  Teised surid veel enne minu sündi. Sel ajal muud asjad huvitasid rohkem ja ega oleks palju taibanudki.  Me sinuga olime ju pubekad sovetiajal ja ega siis kõik niiväga rääkida sellest ajast ei tahtnud ühel või teisel põhjusel. Vanaema oleks äärepealt Tallinna pommitamise ajal koos lastega surma saanud ja ei tahtnud ema sõnul seda üldse meenutada.  Küüditamisest pääseti, sest külaelanikud ei andnud välja, kuigi vanaisa oli sõja ajal külavanem ja mingi aja ka metsavend.

Mul oleks oma vanemategi käest palju küsida, aga enam pole kedagi kes vastata saaks.

+16
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 29.12 23:10; 30.12 14:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei saa üldse aru ohkimisest, kui ometi oleks ema veel elus, küll küsiks, küll räägiks. Ütleks talle kallis ema jne. Saaks aru, kui ema või isa sureb suhteliselt noorelt ja ootamatult. Aga kui ema sureb 80-aastasena pärast pikaajalist rasket haigust, ja siis tütar ikka veel ohib (üks töökaaslane on selline), mis kõik jäi ütlemata … Öelnud siis, teadsid ju, et varsti minek.

See ei ole nii mustvalge teema.

Mina olen 40. Mu vanaema lahkus selle aastanumbri sees.

Me olime kaua aega väga lähedased, vähemalt minu arvates. Lapsest saati olin palju tema juures. Samas ta oli vaimselt kaunis vägivaldne – kui praegu tagantjärele mõtlen.  Kui palju halvustamist, kritiseerimist, käsutamist, kamandamist, nõudmisi minu elu/käitumise/suhtumiste kohta (ma pidin elama tema jaoks, minu elu ei olnud oluline). Mida vanemaks sain, seda rohkem tuli nõudmisi ja seda rohkem ma väsisin, kuni üks hetk suhted katkestasin. Ta oli siis 90 aastat vana. See oli ju päevselge, et selles vanuses inimene kuigi kaua siinmail enam ei ole, kas me tahame või ei taha. Aga minu otsus oli selline tol hetkel ja mul oli selleks mõjuv põhjus. Ja ma siiani olen absoluutselt veendunud, et see oligi mõjuv põhjus. Ta oli väga krapsakas, sai oma eluga ideaalselt hakkama, otseselt abi ei vajanud. Teadaolevalt mingit pikka närivat haigust kallal ei olnud, kuigi tervis, nagu vanainimesel ikka, siit-sealt logises kergelt. Ja tema minek oli siiski ootamatu.  Läks nö jala pealt.

Ja hoolimata sellest, et ta ajas mul täiega juhtme kokku ja kohtles mind viimastel suhtlusaastatel suisa vastikult, mõtlen ma praegu, et oi kus räägiks, küsiks, vestleks. Nii palju infokilde on peale ta lahkumist poetunud siit-sealt, millest vanaema eluajal vaikiti kui haud, kuigi paljud teadsid. Ma nii väga tahaks teada, kes ta siis õieti oli – sest tagantjärele on aru saada, et me keegi ei tundnud teda tegelikult, pettis täiega ära. Ta hoolis siiralt ainult ühestainsast lapselapselapsest (mitte minu omast paraku – ja kokku oli tal neid üldse 12), aga too oli liiga laps, et temast mu vanaema isiksuse avamisel abi võiks olla. Temas pidi tegelikult olema megapalju valu ja leina, aga mitte ühtki piuksu sellest keegi kunagi ei kuulnud, ei tema käest ega mujalt. Miks ometi… Tema õdede-vendade järeltulijad teavad hoopis teist inimest, kui meie, aga vanaema poolt olid suhted jahendatud, sugulastega läbi ei käidud ja justkui ei tohtinudki. Praegu, kui sugulased on ise rohkem kontakti otsinud, hakkan juba aru saama, miks.

Mul ei ole kahetsust selles mõttes, et ma ka praegu, kõike seda uut infot teades, oleks tema tollase käitumise juures ikkagi julmalt kokku tõmmanud temaga suhtlemist, sest eemaldumise põhjus oleks ka selles olukorras endiselt mõjuv. Võimalik, et ei oleks päris katkestanud, aga võibolla oleks ka. Aga oleks olnud mõned teemad, mida oleks kindlasti tahtnud temaga arutada, küsida, jäädvustada.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul oli üks vanvanem, üks vanaema, kes lahkus, kui olin 10. Teised olid ammu enne minu sündi lahkunud. Jah, on kahju, aga ilmselt olin liiga noor, et uurida asju. Mul oli vanaemaga 70 a vanusevahet. Teised vanavanemad olid veel vanemad, sünniaastalt ja meie vahe oli veel suurem.
Aga oleks kindlasti küsinud igasugu asju, ja eks ikka tema lapsepõlve ja nooruse ja üldse elu kohta. Ja tema oleks saanud ehk veel rääkida oma vanemategi kohta.

 

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina pole kumbagi vanaisa näinud, üks jäi sõtta ja teine suri kuu enne mu sündi vähki. Seda kahetsen, et ma ei kujuta ette, mis tunne on omada vanaisa, polnud ka ühtegi aseainet. Vaatan oma lapsi ja neil on küll vanaisaga väga soe suhe, vaat et soojem kui vanaemaga – seda on tore vaadata.

Vanaemadelt sain lapsena päris palju jutte nende lapsepõlve kohta, mõlema vanaema mälestused on õnneks lähisugulased ka üles kirjutanud, seega siin väga midagi kahetseda ei oska. Võib olla emotsioone ja tundeid tahaks rohkem teada – näiteks, et mis tunne oli meest sõjast koju oodata (ja ta ei tule), mismoodi vanaema tajus oma lapsepõlve, kus ta väga varakult juba orvuks jäi … aga ega neid võib olla poleks julgenud ka küsida, liiga isiklikud asjad. Oleneb, mis suhe vanaemaga oleks olnud tol hetkel. Aijaa, ja üks retsept oleks ka ühelt vanaemalt vaja järele küsida 🙂

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei saa midagi kahetseda, sest ma olin liiga väike kui nad surid (4 aastane, kui surid mu mõlemad vanaemad ja vanaisa läks aasta hiljem) ning 8 aastane kui suri mu teine vanaisa, aga tema oli juba aastaid enne dementne.

Oleksin tahtnud neid rohkem mäletada, praegu on ükskikud mälupildid nendest. Oleksin tahtnud kuulda nende lapsepõlvest, nende kodus, vanematest. Tahtnud, et nad oleksid rääkinud mulle inimestest vanadest pildialbumitest jne.  Ka mu ema on surnud. Tema puhul on küll kahju, et ei osanud küsida tema lapsepõlve kohta piisavalt ja lugusid tema vanematest jne, aga mis teha. Isa puhul (ta on elus) olen püüdnud seda viga parandada ja ta mälestused üles kirjutada ning kõik pildid tema vanadest fotoalbumitest tuvastada.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ka minul on olnud vaid üks vanaema, kes mind  lapsena hoidis ja hiljem meie juures elas. Vanaema suri, kui olin 19. Ei oskakski temalt midagi küsida, kui siis leivasupi retsepti. Olin vanaemaga lähedane ja lapsepõlv oligi täis tema meenutusi mõisas töötamisest, kui ka Siberist.

 

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Isapoolsed vanaema ja vanaisa surid kui olid umbes 30-aastased. Vanaema vangistamise lugu tean arhiivist, vanaisa aga jäi sõjas kadunuks. Ei jäänud ühtegi inimest, kes nende kohtumise lugu ja nende tausta üldse oleks teadnud. Isa oli vanemate lahkudes liiga väike ja ta mäletas väga üksikuid asju või siis mäletas nii, nagu talle oli pisut räägitud. Nendest kahest olen puudust tundnud. Ses mõttes on elu ikka veider, et sünnid ja sured ja ainus mis sinust jääb, on teade kadumise kohta ja sunnitööl suremise kohta.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tülgastavad inimesed olete. Oleks te vanavanemad elus ja seda nägemas, siis nemad kahetseksid teiesuguste ellu toomise võimaldamist.

Sa peaks ilmselt viharavile minema.
Soovitan seda: https://www.baerikliinik.ee/teenused/viharavi-spetsialisti-vastuvott
Helista neile juba täna ja pane aeg kinni!

+3
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 29.12 20:00; 30.12 08:48;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tülgastavad inimesed olete. Oleks te vanavanemad elus ja seda nägemas, siis nemad kahetseksid teiesuguste ellu toomise võimaldamist.

Miks mina tülgastav olen? Viitasin teisele kommenteerijale, kes nimetas tühiseks kahetsust, et ei küsitud vanaema koogiretsepti, samas rääkis küüditamisest muuseas koos väljendiga JA NII EDASI.
Ma tõesti ei mõista seda huvi puudumist, kes vähegi iseseisvumise taastamise ajal juba täiskasvanueas olid ja kelle enda (vana)vanemad olid küüdidatud olnud. Siis ometi oleks ju sellest rääkinud (kui ehk varem nõukaaegses inforuumis äkki ei teadnudki)
“Nad rääkisid küll, aga mind väga ei huvitanud”… Tõesti kahetsusväärne!

0
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 29.12 21:08; 30.12 08:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma olin oma vanaisaga hästi lähedane. Tema ei teadnud oma isa ja mina ka ei teadnud, see oli üks põhjus miks ta mind hoidis. Lisaks mu ema probleemid sinna otsa.
Igaljuhul, kui ma olin 18, siis ma kolisin kokku kutiga, kes ei lubanud mul perega suhelda. Ta oli hästi armukade. Ja me olime temaga koos 5 aastat, mis tähendab, et ma nägin oma vanaisa väga vähe. Ma ei mõelnud sellepeale, et ta on vana ja võib varsti surra.  Oleks tahtnud rohkem temast teada – tema elust, küüditamistest ja muust.  Enam mul pole kellegilt küsida ka, tema tütred ei tea neid asju, sest neid ei huvitanud.
Ja ma ei mäleta kas ma ütlesin talle, et ma armastasin teda. Mind ei õpetatud oma tundeid välja ütlema. Aga ma loodan, et ta ikka teadis seda.
Vanaisa surmast on 10 aastat möödas, aga ei möödu päevagi ilma, et ma tema peale ei mõtleks. Ja ma südamest kahetsen, et ma lasin ennast  tol ajal mõjutada ja olin nii rumal.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

kuigi olin mõni aasta üle 40, kui mu vanaema suri, siis ikkagi jäi uurimata see (ja see huvitab mind) – kas ta armastas oma esimest abikaasat surmani? esimene mees sai varakult õnnetult surma ja mul on tunne, et ta jäi ta südamesse lõpuni.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sellest on 20 aastat, aga ma ei saagi vist üle – mu armas vanaema, kes oli siis 80, oli terve kevade haige olnud. Kopsupõletik või bronhiit või midagi taolist. Ja ma teadsin seda küll ning mõtlesin aeg-ajalt, et “peaks talle helistama,” kuid endal oli samal ajal pea segi ja kevad südames, oli vaja sahmida mingi äsja leitud kutiga, keda oma elu armastuseks pidasin, ning siis ei jõudnud ega jõudnud selle helistamiseni, kuni sain järsku telefonikõne selle kohta, et vanaema enam ei ole 🙁 Ma ei saa siiani mõelda sellele, milline isekas ja pealiskaudne lammas ja idioot ma olin, ilma et valus kahetsus hinge ei lõikaks ja silmad märjaks ei läheks.  Ja loodan kogu südamest, et ta ikkagi teadis, kui palju ta mulle päriselt korda läks (ma ei oleks iial osanud kartagi, et ta ära sureb, sest nii tema enda ema, keda minagi tunda jõudsin kui ka vanaema olid elanud ligi 100-aastaseks) ja kui kohutavalt kahju mul siis oli.  Aga vähemalt õppisin asjast nii palju, et vähemalt teadlikult ei luba endale suhtumist “ah, küll millalgi jõuab,” eriti kui asi puudutab lähedasi. Nad peavad teadma ja tundma, et on mulle tähtsad.

+10
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ja ma ei mäleta kas ma ütlesin talle, et ma armastasin teda. Mind ei õpetatud oma tundeid välja ütlema. Aga ma loodan, et ta ikka teadis seda.

Ja loodan kogu südamest, et ta ikkagi teadis, kui palju ta mulle päriselt korda läks

Küll nad teadsid, vanus muudab tundlikumaks ja targemaks selle suhtes. Sõnad on tihti tühjad, silmadest ja käitumisest saab palju rohkem teada.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 29.12 23:10; 30.12 14:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on vanavanematest alles albumid, käsitsi kirjutatud retseptiraamat, paar mööblieset ja väiksemad asjakesed, mida olen pidanud vajalikuks säilitada (näiteks kuuseehted, mis on siiamaani väga spetsiifilise lõhnaga ja meenutavad mulle lapsepõlve). Osadele fotodele on vanaisa isegi taha kirjutanud, et kes on pildil ja kuidas nad on sugulased. Kahju, et vanavanemate eluajal ei tulnud selle peale, et oleks võinud rohkem küsida nende elukäigu kohta ja ka midagi üles kirjutada või salvestada – nad rääkisid ikka oma nooruspõlvest, aga kuuldust pole ju kõike meeles. Osadele küsimustele olen saanud vastuseid ka teistelt vanadelt sugulastelt või naabritelt. Nendel inimestel, kes olid sündinud 1900ndate alguses, oli ikka väga huvitav elu – erinevad riigikorrad ja kaks suurt ilmasõda, põlluharimine ja loomakasvatus, põgenemised ja küüditamised jne. Kui ma mõtlen oma elule – siis polegi nagu midagi erilist olnud…

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu isapoolsed vanavanemad on Siberisse küüditatud, nad kohtusid omavahel Siberis ja seetõttu sündis ka minu isa. Vanaema eluajal rääkis ta palju tolle aja elust olust, aga olin teismeline, siis mind ei huvitanud see eriti – lasin ühest kõrvast sisse, teisest välja, kuna kelle seda ajalugu ikka vaja on.  Nüüd kus vanaema on surnud ja ka ise ka juba vanem, tahaks väga neid lugusi kuulda. Kasvõi selleks, et praegu oma lapsel on koolis ajaloo tunnis just küüditamise peatükk käsil.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu vanavanematest jäid alles käsitsi kirjutatud mälestustevihikud – seal on nende lapsepõlvejutud ja Siberi-aastad, esimene armastus ja südamevalu, soovid, unistused. Minu jaoks hindamatu, olen neile väga tänulik sellise pärandi eest.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kõik vanavanemad on nüüdseks läinud. Isapoolselt vanaemalt tahtnuks küsida, kuidas ta sõjaajal muldonnis suutis 6 last üles kasvatada, kõik siiani elus, tublid ja toredad inimesed.

Emapoolse vanaema eluloost mäletan nii mõndagi, tal oli kombeks kui pimedaks hakkas jääma, oma lapse-ja nooruspõlvest jutustada. Tal oli tõeliselt ilus lapsepõlv väga maalilises kohas, 4 venda ja ilusad tumepunased hobused, kuni sõda kõik hävitas.

Emapoolse vanaisa käest uuriks uuesti, kuidas ta sakslastega suhtles ja venelasi vihkas. Samuti seda, kuidas vanaisa juba algklassis teadis et abiellub mu vanaemaga ja on koos surmani. Muidugi on need vaid mu endi nostalgilised mälestused, ja teistele ei paku need huvi

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on kahju, et ma ühte oma vanavanemast kunagi näinud ei ole ja kahetsen, et vanaema ei saanud kauem meiega olla (oleks võinud vähemalt 20 a kauem meie hulgas olla), siis oleks saanud küsida temalt meenutusi tema nooruspõlves elanud sugulaste kohta.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Vanaema lahkus mõned kuud tagasi. Kõik sai öeldud ja räägitud, olime väga lähedased. Tegin enne surma laubale ka musi, tal oli rahulik oma voodist minek. Sellegipoolest oleksin soovinud et ta elaks igavesti…

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei kahetse midagi. See, et nad surnud on, on eluringi loomulik osa.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nii palju infokilde on peale ta lahkumist poetunud siit-sealt, millest vanaema eluajal vaikiti kui haud, kuigi paljud teadsid. Ma nii väga tahaks teada, kes ta siis õieti oli – sest tagantjärele on aru saada, et me keegi ei tundnud teda tegelikult, pettis täiega ära. Temas pidi tegelikult olema megapalju valu ja leina, aga mitte ühtki piuksu sellest keegi kunagi ei kuulnud, ei tema käest ega mujalt. Miks ometi…

Salatsemine on tõesti halb, kui inimesel on mingisugused isiklikud teemad, mis mõjutavad tugevalt tema käitumist, suhtumist teistesse ja ümbritsevasse, aga keegi midagi ei räägi, kuigi teatakse, aimatakse põhjust, kuid salatsetakse ja hoitakse kiivalt enda teada. Kui ei tea põhjuseid, tagamaad, siis on raske ka mõista ja aru saada.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )


Esileht Pereelu ja suhted Mida kahetsete seoses vanavanematega