Teema: Mida kahetsete seoses vanavanematega

Jah, tahaks nendega rääkida elust kahe sõja vahel, nende rõõmudest, ootustest ja vaadetest elule. Vahel tuleb suvalistel hetkedel selline tunne, et tahaks vanavanemaga jagada-arutada…

Lapsena ei osanud ja nüüd on hilja.

Üks vanaemadest lahkus sellel aastal ja kahetsen, et me ei jõudnud teda koos vastsündinud pojaga vaatama minna ning ta ei näinudki oma kõige nooremat lapselapse last.

#3634160:

#3634095:

Küüditamised jne. Nad rääkisid küll, aga siis mind väga ei huvitanud. Või ei saanud arugi.

Sa oled pealiskaudne ja rumal inimene. Kui piisavalt vana, siis peaks isiklikke mälestusi piisavalt olema, et küüditamine “JNE” (!!!) oluline teema oleks olnud. Kui selleks liiga noor, siis mida sa, latseke, siin kobised?

Ma olen 55 aastat  vana. Ilmselt siis väga rumal kah. Mingeid “isiklikke” mälestusi küll pole.
Kui mu küüditatud vanemad sugulased  siit ilmast lahkusid, olin paras pubekas. Ei huvitanud eriti.
Jah, ma olen nende lugusid kuulnud  ja mäletan neid jutte. Aga praegu tahaks tõesti palju põhjalikumalt nende elust teada.
Veel rohkem tahaks suhelda oma isapoolse vanaemaga, kes suri, kui ma olin kümnene. Temal oli väga põnev elu pärast Eestist põgenemist. Seikles mööda maailma ringi, elas mitmetes Aafrika riikides, abiellus ja lahutas, seikles edasi. Ja lõpuks tuli siia tagasi. Olen ta märkmeid lugenud (päevikuks oleks palju nimetada), väga põnev. Tundus nii äge inimene. Kahjuks ma kohtusin temaga vaid paar korda lapsena, kui tema oli juba muldvana.
Oi, praegu muudkui küsiks ja räägiks!

Midagi ei kahetse. Kumbagi vanaisa pole näinud, surid ammu enne minu sündimist. Üks vanaema suri, kui olin 10, ja teine, kui olin 20. Tavalised maainimesed olid mõlemad. Ei usu, et neil midagi väga huvitavat oleks olnud rääkida.

Ma ei saa üldse aru ohkimisest, kui ometi oleks ema veel elus, küll küsiks, küll räägiks. Ütleks talle kallis ema jne. Saaks aru, kui ema või isa sureb suhteliselt noorelt ja ootamatult. Aga kui ema sureb 80-aastasena pärast pikaajalist rasket haigust, ja siis tütar ikka veel ohib (üks töökaaslane on selline), mis kõik jäi ütlemata … Öelnud siis, teadsid ju, et varsti minek.

#3634250:

Ma ei saa üldse aru ohkimisest, kui ometi oleks ema veel elus, küll küsiks, küll räägiks. Ütleks talle kallis ema jne. Saaks aru, kui ema või isa sureb suhteliselt noorelt ja ootamatult. Aga kui ema sureb 80-aastasena pärast pikaajalist rasket haigust, ja siis tütar ikka veel ohib (üks töökaaslane on selline), mis kõik jäi ütlemata … Öelnud siis, teadsid ju, et varsti minek.

See ei ole nii mustvalge teema.

Mina olen 40. Mu vanaema lahkus selle aastanumbri sees.

Me olime kaua aega väga lähedased, vähemalt minu arvates. Lapsest saati olin palju tema juures. Samas ta oli vaimselt kaunis vägivaldne – kui praegu tagantjärele mõtlen.  Kui palju halvustamist, kritiseerimist, käsutamist, kamandamist, nõudmisi minu elu/käitumise/suhtumiste kohta (ma pidin elama tema jaoks, minu elu ei olnud oluline). Mida vanemaks sain, seda rohkem tuli nõudmisi ja seda rohkem ma väsisin, kuni üks hetk suhted katkestasin. Ta oli siis 90 aastat vana. See oli ju päevselge, et selles vanuses inimene kuigi kaua siinmail enam ei ole, kas me tahame või ei taha. Aga minu otsus oli selline tol hetkel ja mul oli selleks mõjuv põhjus. Ja ma siiani olen absoluutselt veendunud, et see oligi mõjuv põhjus. Ta oli väga krapsakas, sai oma eluga ideaalselt hakkama, otseselt abi ei vajanud. Teadaolevalt mingit pikka närivat haigust kallal ei olnud, kuigi tervis, nagu vanainimesel ikka, siit-sealt logises kergelt. Ja tema minek oli siiski ootamatu.  Läks nö jala pealt.

Ja hoolimata sellest, et ta ajas mul täiega juhtme kokku ja kohtles mind viimastel suhtlusaastatel suisa vastikult, mõtlen ma praegu, et oi kus räägiks, küsiks, vestleks. Nii palju infokilde on peale ta lahkumist poetunud siit-sealt, millest vanaema eluajal vaikiti kui haud, kuigi paljud teadsid. Ma nii väga tahaks teada, kes ta siis õieti oli – sest tagantjärele on aru saada, et me keegi ei tundnud teda tegelikult, pettis täiega ära. Ta hoolis siiralt ainult ühestainsast lapselapselapsest (mitte minu omast paraku – ja kokku oli tal neid üldse 12), aga too oli liiga laps, et temast mu vanaema isiksuse avamisel abi võiks olla. Temas pidi tegelikult olema megapalju valu ja leina, aga mitte ühtki piuksu sellest keegi kunagi ei kuulnud, ei tema käest ega mujalt. Miks ometi… Tema õdede-vendade järeltulijad teavad hoopis teist inimest, kui meie, aga vanaema poolt olid suhted jahendatud, sugulastega läbi ei käidud ja justkui ei tohtinudki. Praegu, kui sugulased on ise rohkem kontakti otsinud, hakkan juba aru saama, miks.

Mul ei ole kahetsust selles mõttes, et ma ka praegu, kõike seda uut infot teades, oleks tema tollase käitumise juures ikkagi julmalt kokku tõmmanud temaga suhtlemist, sest eemaldumise põhjus oleks ka selles olukorras endiselt mõjuv. Võimalik, et ei oleks päris katkestanud, aga võibolla oleks ka. Aga oleks olnud mõned teemad, mida oleks kindlasti tahtnud temaga arutada, küsida, jäädvustada.

Mina pole kumbagi vanaisa näinud, üks jäi sõtta ja teine suri kuu enne mu sündi vähki. Seda kahetsen, et ma ei kujuta ette, mis tunne on omada vanaisa, polnud ka ühtegi aseainet. Vaatan oma lapsi ja neil on küll vanaisaga väga soe suhe, vaat et soojem kui vanaemaga – seda on tore vaadata.

Vanaemadelt sain lapsena päris palju jutte nende lapsepõlve kohta, mõlema vanaema mälestused on õnneks lähisugulased ka üles kirjutanud, seega siin väga midagi kahetseda ei oska. Võib olla emotsioone ja tundeid tahaks rohkem teada – näiteks, et mis tunne oli meest sõjast koju oodata (ja ta ei tule), mismoodi vanaema tajus oma lapsepõlve, kus ta väga varakult juba orvuks jäi … aga ega neid võib olla poleks julgenud ka küsida, liiga isiklikud asjad. Oleneb, mis suhe vanaemaga oleks olnud tol hetkel. Aijaa, ja üks retsept oleks ka ühelt vanaemalt vaja järele küsida 🙂

Ka minul on olnud vaid üks vanaema, kes mind  lapsena hoidis ja hiljem meie juures elas. Vanaema suri, kui olin 19. Ei oskakski temalt midagi küsida, kui siis leivasupi retsepti. Olin vanaemaga lähedane ja lapsepõlv oligi täis tema meenutusi mõisas töötamisest, kui ka Siberist.

#3634205:

Tülgastavad inimesed olete. Oleks te vanavanemad elus ja seda nägemas, siis nemad kahetseksid teiesuguste ellu toomise võimaldamist.

Sa peaks ilmselt viharavile minema.
Soovitan seda: https://www.baerikliinik.ee/teenused/viharavi-spetsialisti-vastuvott
Helista neile juba täna ja pane aeg kinni!

Ma olin oma vanaisaga hästi lähedane. Tema ei teadnud oma isa ja mina ka ei teadnud, see oli üks põhjus miks ta mind hoidis. Lisaks mu ema probleemid sinna otsa.
Igaljuhul, kui ma olin 18, siis ma kolisin kokku kutiga, kes ei lubanud mul perega suhelda. Ta oli hästi armukade. Ja me olime temaga koos 5 aastat, mis tähendab, et ma nägin oma vanaisa väga vähe. Ma ei mõelnud sellepeale, et ta on vana ja võib varsti surra.  Oleks tahtnud rohkem temast teada – tema elust, küüditamistest ja muust.  Enam mul pole kellegilt küsida ka, tema tütred ei tea neid asju, sest neid ei huvitanud.
Ja ma ei mäleta kas ma ütlesin talle, et ma armastasin teda. Mind ei õpetatud oma tundeid välja ütlema. Aga ma loodan, et ta ikka teadis seda.
Vanaisa surmast on 10 aastat möödas, aga ei möödu päevagi ilma, et ma tema peale ei mõtleks. Ja ma südamest kahetsen, et ma lasin ennast  tol ajal mõjutada ja olin nii rumal.

Sellest on 20 aastat, aga ma ei saagi vist üle – mu armas vanaema, kes oli siis 80, oli terve kevade haige olnud. Kopsupõletik või bronhiit või midagi taolist. Ja ma teadsin seda küll ning mõtlesin aeg-ajalt, et “peaks talle helistama,” kuid endal oli samal ajal pea segi ja kevad südames, oli vaja sahmida mingi äsja leitud kutiga, keda oma elu armastuseks pidasin, ning siis ei jõudnud ega jõudnud selle helistamiseni, kuni sain järsku telefonikõne selle kohta, et vanaema enam ei ole 🙁 Ma ei saa siiani mõelda sellele, milline isekas ja pealiskaudne lammas ja idioot ma olin, ilma et valus kahetsus hinge ei lõikaks ja silmad märjaks ei läheks.  Ja loodan kogu südamest, et ta ikkagi teadis, kui palju ta mulle päriselt korda läks (ma ei oleks iial osanud kartagi, et ta ära sureb, sest nii tema enda ema, keda minagi tunda jõudsin kui ka vanaema olid elanud ligi 100-aastaseks) ja kui kohutavalt kahju mul siis oli.  Aga vähemalt õppisin asjast nii palju, et vähemalt teadlikult ei luba endale suhtumist “ah, küll millalgi jõuab,” eriti kui asi puudutab lähedasi. Nad peavad teadma ja tundma, et on mulle tähtsad.

Mul on vanavanematest alles albumid, käsitsi kirjutatud retseptiraamat, paar mööblieset ja väiksemad asjakesed, mida olen pidanud vajalikuks säilitada (näiteks kuuseehted, mis on siiamaani väga spetsiifilise lõhnaga ja meenutavad mulle lapsepõlve). Osadele fotodele on vanaisa isegi taha kirjutanud, et kes on pildil ja kuidas nad on sugulased. Kahju, et vanavanemate eluajal ei tulnud selle peale, et oleks võinud rohkem küsida nende elukäigu kohta ja ka midagi üles kirjutada või salvestada – nad rääkisid ikka oma nooruspõlvest, aga kuuldust pole ju kõike meeles. Osadele küsimustele olen saanud vastuseid ka teistelt vanadelt sugulastelt või naabritelt. Nendel inimestel, kes olid sündinud 1900ndate alguses, oli ikka väga huvitav elu – erinevad riigikorrad ja kaks suurt ilmasõda, põlluharimine ja loomakasvatus, põgenemised ja küüditamised jne. Kui ma mõtlen oma elule – siis polegi nagu midagi erilist olnud…

Minu vanavanematest jäid alles käsitsi kirjutatud mälestustevihikud – seal on nende lapsepõlvejutud ja Siberi-aastad, esimene armastus ja südamevalu, soovid, unistused. Minu jaoks hindamatu, olen neile väga tänulik sellise pärandi eest.

Mul on kahju, et ma ühte oma vanavanemast kunagi näinud ei ole ja kahetsen, et vanaema ei saanud kauem meiega olla (oleks võinud vähemalt 20 a kauem meie hulgas olla), siis oleks saanud küsida temalt meenutusi tema nooruspõlves elanud sugulaste kohta.

Ei kahetse midagi. See, et nad surnud on, on eluringi loomulik osa.