Teema: Mida kindlasti oma lastele õpetate, mida sinu vanemad sulle ei rääkinud

Need viimased 3 mõtet on veidi liiga negatiivsed, et elu alustaladeks olla. Õpetama peaks ikka jaatustega, et mida on ok teha ja mis on hea. Ja lapsele peab jääma voli ka mõningaid eluvalikuid ise teha, isegi kui need vanemale ei meeldi.

Ise proovin rahulikuks jääda, kui laps on aeglasem, kohmakam ja vähemate teadmistega kui mina ise. Üldjoontes kasvatan oma last vist sarnaselt kui minu vanemad mind. Oli normaalne perekond.

Ja milline on nõme käitumine? Lapse jaoks võib juba see nõme olla, et vanem inimene talle liiga lähedale istub. Olen näinud trammis, kuidas noormees käratas mutikesele, et kas too peab just tema kõrvale istuma. Noor mees, kergita ise oma peput, mitte ära sunni vanurit oma kompsudega liikuvas trammis uut istet otsima. Joodik võib ebameeldiv olla, aga kui sa ikka näed, et ta peaga vastu maad kukkus, siis tuleb talle abi kutsuda. Kui kooli kõige nõmedam poiss kukub läbi jää, siis tuleb tallegi viivitamatult abi kutsuda ja võimalused ise abistada. Pigem õpetada, et kui keegi sind solvab, siis ütle talle, et mina armastan sind ka. Ära lasku ise sama madalale tasemele, vaid lahku väärikalt. Sa ei tea, miks keegi nõmedalt käitub. Vanainimene võib olla kibestunud, üksik või terviseprobleemide tõttu pahur. Esiteks püüaks teisi inimesi mõista.

Sinu lapsest või kurjategija tulla. Talle õpetati, et ebameeldivale inimesele võib pasunasse panna. Sinu pojast võib naisepeksja tulla, sest kui ikka naine tüütult õiendab, siis on ju ok talle vastu hambaid virutada.

Valmistu üksildaseks vanadusepõlveks ja selleks, et sinu keha avastatakse siis, kui haisu tuleb hakkab. Sinu järeltulijad ei pea ju seal välismaalt igavana vanuri vastu huvi tundma, neil oma huvitav elu elada. Mina räägiks, et veri on paksem kui vesi ja seetõttu on hea, kui sinu läheduses elab ka sugulasi. Sõprus võib kergesti laguneda ja sageli just raskel perioodil, aga pereliikmeid tuntakse hädas. Kui sinu lapsed näevad, kuidas sa oma vanemate eest hoolitsesid, siis hoolitsevad nad tulevikus ka sinu eest.

Lahutamine pole maailmalõpp, seega vaheta partnereid nagu sokke, abiellu purjus päi Las Vegases ja suhte toimimise nimel pole vaja tööd teha. Valmistu selleks, et sa ei suuda oma miniate ja väimeeste nimesid meeles pidada, sest nad vahetuvad kogu aeg ja tont teab, kes on su lapselaste  isad. Ma pigem räägiks, et hästi ja hoolega valitud partneriga saab kokku jääda terveks eluks ja hea suhe ei tulegi iseenesest.

Mina isiklikult olen elus väga palju inspiratsiooni ja eeskuju saanud headuselt. Kui näen, kuidas keegi on väga abivalmis, mõistev ja soe ja ilma midagi ootamata, siis tahan ise ka headust vastu või edasi anda. Nad on mind pannud oma käitumist analüüsima ja parandama. Mis mõttes ta tuli ja aitas mind, täiesti võõrast inimest, vau ma tahan ka selline olla. Või kui ma ise olen mingil põhjusel tõre ja tõrges olnud ja keegi ikkagi tuleb ja küsib hoolivalt, kas kõik on ok.

Mina ütlen lastele, et see on bullshit: ”tee tööd, siis tuleb ka armastus!”

Räägin sellest, et teisi taga rääkida on inetu ja klatš on nõme. Teistest inimestest tuleb rääkida head või siis üldse mitte midagi.
Mina kasvasin üles maal ja ema ning tema sõbrannad olid suured klatšimoorid. Kahjuks kasvasin üles sellist käitumist normaalseks pidades. Ja eks ta varem oligi normaalne.
Laps ongi mul juba õppust võtnud ja alati sekkub, kui kuuleb kedagi, näiteks vanaema klatšimas. Tänu oma kombele alati kõigist head rääkida on minu laps klassis üks popimaid tüdrukuid.

Mingid suhete teemad ilmselt.

No näiteks, et kui sa naisena pole mehest seksuaalselt huvitatud, siis uudishimust, lihtsalt igavuse peletamiseks ihihhhii-hahahaaa meeleolus vms. lasta kutsuda ennast kuhugi kaasa, kus pole väga kindel, kas teisi inimesi ka on või jääte kahekesi, mina tema koju külla midagi vaatama vms. Kõik ei pruugi just lausa nii hullud olla, et hakkavad jõuga vägistama, aga lihtsalt mehepoolsest lähenemiskatsest, (kui naisepoolset huvi pole), võib jääda väga tobe tunne. Seetõttu parem mõelda mitu käiku ette ja selliseid olukordi üldse vältida. Ja ka igasugu vanad turvalised sõbrad, kui nad hakkavad ühel hetkel väljaspool seltskonda eraldi olemiseks põhjusi leidma – ka nende puhul (kui huvi pole peale seltskondliku) võib pigem kohe viisakalt ära vingerdada, kui et tekivad need olukorrad “mina juba ammu… ma mõtlesin et sina ikka ka” (see meeste-naiste sõpruse kahtlusväärsuse teema, võiks mõnes olukorras lambike põlema minna).

Pikaks suhteks ei muidugi ei kõlba ebausaldusväärsed inimesed.  Aga teisalt, ei piisa ka ainult sellest, kui mõlemad on tublid ja korralikud – sest peale selle tuleb mängu veel isiksus ja mõned isiksused sobivad paremini, mõned halvemini. Pikki plaane võib teha eelkõige inimesega, kellega koostöö (koos tegemine) sujub. Kirg väheneb võrreldes algusega alati, aga sobivuse puhul on siiski eeldused ka pärast seda koos igapäevaeluga hakkama saada, ainult kire puhul aga (kui sobivus puudub) on must pettumus, tülid kerge tulema.

Lahutamine ei saa olla nüüd just mingi eluunistus kellelgi, parem, kui õnnestuks vältida, aga pole teisalt tõesti ka maailmalõpp, kui alternatiiv oleks kehvas suhtes piinlemine (mida mõistliku aja jooksul korda ei saada).

Igas inimeses on olemas hea pool ja halb pool ja sageli määrab see, kas inimene rohkem tegeleb oma hea poole toitmisega või halva poole toitmisega. Hea eest ei ole küll mõistlik ooodata mingit erilist tunnustust või tasu. Kui sa ei tunne suurt sisemist tungi teha aktiivselt head, see hea ei tuleks nagu loomulikult  – siis on ka valik olla lihtsalt passiivsem. Aga ilmselge halb jäta tegemata. Oleks lihtsalt rumal omalt poolt maailma veel tahtlikku halba lisada.

#3776780:

Mis on menstruatsioon

See oleks ka see, mida minu ema mulle mitte kunagi ei räkkinud ja seda teemat iialgi ei puudutanud.

Kohutav oli 13 aastasena ise välja nuputada, et mis see nüüd täpselt on ja mis ma edasi teen.

#3776827:

täiskasvanuga täiskasvanute teemad, millega laps liituda ei tohi, sest mida tema ka teab. Ainult et laps saab ühel hetkel täiskasvanuks ja kui ta on täiskasvanute teemadest alati välja jäetud (“vara veel”), siis on täiskasvanuelu talle üsnagi nagu vasikale uus värav.

Lastel on kõrvad ka! Kui vahele targutada ei lubatud, siis kuulamist ja meelde jätmist üldiselt ei keelatud.

#3776745:

Minu kodus ei kehti lause “laps räägib siis kui kana pissib”, nagu minu kodus lapsepõlves suhtumine oli.

Täiskasvanute juttu häiriv pärdik on täiesti II eesti kasvatus, eriti kui on ka külalisi. Laps kuulaku ja  õppigu, mitte ärgu plädisegu.

Et kui miski kohe välja ei tule, ei tähenda see veel, et sa ei hakkagi seda kunagi oskama.

Et kui midagi hästi oskad, ei pea seda häbenema (tagasihoidlikkus ei ole alati voorus).

Mida teen oma vanematega sarnaselt: meid kasvatati üsna rangelt ja mina kasvatan oma lapsi ka suhteliselt rangelt, kui ma võrdlen tuttavate peredega. Meil on jõujooned paigas, mina ja isa oleme “pealikud” ja läbi räägime vaid ebaolulisi küsimusi a la mis me pühapäeva hommikul sööme. Kuna mu lapsed on juba suured, praktiliselt täiskasvanud, siis võin öelda (enne kui keegi ütleb, et mu lapsed minuga tulevikus ei suhtle), et olen sel teemal lastega rääkinud, nad on oma kasvatusega väga rahul ja pigem imestavad neid tuttavaid peresid, kus lastele on kõik lubatud.

Mis teisiti teen oma vanematega võrreldes, siis minu vanemad olid väga kinni traditsioonilistes soorollides. Ema kiitleb, ja tõesti kiitleb sellega, et isa pole meil kunagi, mitte kordagi mähkmeid vahetanud! Kodused tööd tegi 100% ema. Ei tulnud jutukski, et isa oleks nõusid pesnud või pesumasinat kasutanud. Ema on praegugi veel imestunud, et minu mees tõstab ise endale suppi ja koristab pärast söömist köögi ära. Ema tassis käe otsas suuri toidukotte raskete piimapudelitega (mäletate veneaegseid liitriseid piimapudeleid) ja isa sõitis samal ajal autoga koju. Õiglast kodust tööjaotust olen vanemate negatiivse eeskuju najal palju õppinud. Olin veel väike plikatirts, kui vaatasin oma vanemate rollijaotust ja mõtlesin, kuidas minu elu tulevikus olema EI hakka. Aga ema ise oli ja on väga õnnelik, nii et neile see sobis. Oma poja õpetasin süüa tegema ja koristama. Nüüd poeg ütlebki, et ükski pruut pole veel talle süüa teinud, alati teeb tema neile.

Et kõigil läheb midagi nässu ja keegi ei ole ideaalne. Keegi võib omas valdkonnas hea olla, aga teises vallas täiesti rumal. Ja et keegi pole niimoodi siia ilma sündinud, et kohe kõik õnnestub. Et kui miski huvitab, ta proovib seda ja esimese korraga ei õnnestu, siis võib uuesti proovida ja harjutada, sest harjutamine teeb meistriks.

Mu ema oli selline, kes lihtsalt õiendas, et ma rikun kõk ära, midagi teha ei oska, aga ei julgustanud ega toetanud iial uuesti proovima. Märkas ainult vigu.

Õnneks mul oli teisigi sugulasi ja sõpru ning lisaks olen ühes vallas ka päriselt andekas, kuigi mitte perfektne ja riiklike preemiatega pärjatud, aga nominendiks olen igal juhul jõudnud. Suur asi seegi.

Lapsele aga püüan õpetada seda, et kõige olulisem on endaga rahujalal olla, olla iseenda sõber, hoolida iseendast. Siis laabub ka muu.

Ma tahan julgustada oma lapsi elama, õppima minna teise riiki, elama minna kuhugi mujale kui nad tahavad, teha teoks oma unistused. Võtta riske ja teha teoks hulljulgeid mõtteid.

Seda ma sooviks neile, sest ise olen vastupidiselt käitunud terve elu sest tundsin, et minu kohustus on oma vanemate jaoks kogu aeg võtta olla.

#3776778:

Mina ütlen lastele, et see on bullshit: ”tee tööd, siis tuleb ka armastus!”

Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus😀

#3776745:

Minu kodus ei kehti lause “laps räägib siis kui kana pissib”, nagu minu kodus lapsepõlves suhtumine oli.

#3776860:

Täiskasvanute juttu häiriv pärdik on täiesti II eesti kasvatus, eriti kui on ka külalisi. Laps kuulaku ja  õppigu, mitte ärgu plädisegu.

Mina kui kõrgelt haritud inimene sellega küll nõus pole.

Niipalju olen nõus, et poole lause pealt sisse sõita või üle karjuda ei sobi, seda olen ka alati rõhutanud (“Oota – las ma lõpetan/tema lõpetab oma mõtte, siis räägid sina”). Või et vahel on eriolukordi, kus aeg ei võimalda ja tuleb öelda: “Ära praegu räägi – mul on vaja müüjaga/mistahes ametiisikuga üks kiire asi ära ajada.”

Aga üldjuhul, kui näit. seltskond koosneb  kolmest täiskasvanust ja ühest lapsest ning parasjagu peavad dialoogi kaks täiskasvanut, siis lapsel on õigus vestlusega liituda täpselt samadel alustel ja sama loomulikult nagu kolmandal täiskasvanul – ootab, kuni vestlusesse tekib paus ja hakkab rääkima. Ei pea laps istuma kolme täiskasvanu kõrval nagu tumm ainult sellepärast, et ta on laps ega pea ta ka küsima sõnavõtmiseks mingit eriluba.

Muidu on pärast nii (nagu ka Eestis tihti näha on olnud), et õpetaja või ülikoolis õppejõud pingutab vere ninast välja, et kedagi ometigi mõtteid vahetama, arvamust avaldama saada, aga keegi midagi öelda ei julge…. Sest stamp, et suurema/vanema inimese juuresolekul mida vaiksem olen, seda parem (saavad vihaseks, kui suud praotan), on lapsel/noorel alateadlikult nii sees!

Ma ei tea kas see on päris see, aga ma tunnustan ja kiidan last ka väikeste asjade eest. Mul oli väga tore lapsepõlv, olin väga hea õpilane ja korralik tüdruk, nägin, et vanemad on küll uhked, aga sõnadega oldi kitsi. Ma tol hetkel muidugi ei tundnud kiitusest ka nagu puudust, aga praegu mulle tundub, et on väga oluline last julgustada ja kiita, kui selleks on põhjust.