Teema: Mida kindlasti oma lastele õpetate, mida sinu vanemad sulle ei rääkinud

#3776770:

Kuidas kasvatada enesekindlust ja enda eest seista. Mind kiusati koolis päris palju ja ema ütles, et ma ei peaks midagi vastu ütlema, sest küll siis kiusajad ära tüdinevad ja rahule jätavad. No ei tüdinenud ja ei jäetud rahule.

Tahtsin täpselt sama kirjutada, aga jõudsid minust ette. Mind ka kiusati koolis, aga nii ema kui õpetaja keelasid mul rangelt igasuguse enesekaitse ära. Ema ja õpetaja ainuke jutt oli: “Ahärateeväljagi!” Nii ma siis seisingi kuulekalt, sellal kui mind harjavarrega selja tagant pähe taoti, veri voolas mööda koolipluusi alla – aga välja teha ma ei tohtinud ju. Ema ja õpetaja korrutasid aga ikka edasi, et kogu kiusamine pidavat tekkima ainult sellest, et ma märkan seda. Et kui ma lakkaksin märkamast, et mind pekstakse, küll siis kiusamine iseenesest ära lõpeb. Ega ei lõppenud küll – vastupidi, sai ainult hoogu juurde.

Nii olen oma lastele õpetanud, et kiusamisest peab alati ja kohe rääkima. Kui tundub, et tõepõhi on all, siis olen käinud lasteaias ja koolis õpetajaga või ka kiusaja endaga kohe rääkimas. Ja tundub, et niisugune kiire reageerimine on aidanud palju rohkem. Ehk siis kiusajale antakse signaal, et tema teguviisi märgatakse, pannakse negatiivselt tähele ja siis on temal endal seetõttu jama.

Ükskord sai minu ema juhuslikult teada, et mina oma kodus nii talitan. Oi, kus ta kohkus! Hakkas minu peale lausa karjuma, et mitte mingil juhul ei tohi mu laps öelda mitte kellelegi, kui teda lasteaias kiusatakse – et sellised kitupunnid satuvad kohe kaaslaste põlu alla ja kitumine on ülimalt häbiväärne tegevus ja isegi õpetajad vihkavad kitujaid.

Mul sees hakkas kõik keema nii lolli jutu peale. Sundisin end rahulikuks ja ütlesin talle, et kõik see suur vaikimine ja vaguralt peksu ning mõnituste väljakannatamine teenib mitte kunagi ohvri, vaid ainuüksi täiskasvanute (lapsevanemad, õpetajad jt) isiklikku mugavust ja huve. Et viimastele on mugavam, kui laps kenasti naeratab ja vaikib, endal keha sinikaid täis – sest siis ei pea täiskasvanud lapse aitamiseks lillegi liigutama hakkama!

Minu ema ei kaitsenud mind mitte kunagi. Ka mind kiusati palju. Ei mäleta kordagi, et midagi füüsilist oleks olnud, aga selline vaimne kius, tüdrukutevaheline ussitamine ja eelkõige just tõrjumine – mängu/seltskonda mitte võtmine (minu arust üks hullemaid kiusamise liike) toimus pidevalt. Palusin emalt abi, aga ema ütles alati, et ju sa siis ikka ise süüdi oled, kui nii on. MITTE KUNAGI ta ei kaitsenud mind ega öelnud midagi toetavat. Ammugi ei sekkunud konfliktidesse. Tema seisukoht oligi, et olen ise midagi valesti teinud ja pean selle probleemi ise ära lahendama. See oli kurb tunne, sest teiste laste peredes nägin, et neid küll kaitsti ja oldi alati nende poolel.

Oma laste puhul olen küll alati väga valvas ja tajun juba seitsmenda meelega ära, kui midagi on lastel koolis halvasti. Alati julgustan ka lapsi rääkima, kui tunnevad end kiusatu või tõrjutuna.

Sellega seoses meenub kord Kristiina Ehini lapsepõlvemeenutus. Tema ema oli oma tütardele õpetanud, et kui sul on koolis halb olla, keegi teeb liiga vmt, siis võid ilma kellelegi midagi ütlemata koju tulla. Sa ei pea halba olukorda taluma. Küll ema siis hiljem klaarib ja klatib. Oma lapsepõlvele mõeldes tundub see nii uskumatu… Mina poleks ilmaski niimoodi tohtinud. Praegu mõtlen, et tegelikult on see nii väike asi, aga millise turvatunde ja tagala lapsele selline suhtumine annab.

Samuti leidis mu ema, et õpetajal on ALATI õigus. Ka siis, kui õpetaja oli tõesti ülekohtune, siis oli ema kindel seisukoht, et vanematele inimestele vastu ei vaielda ja nende sõna tuleb kuulata. Oma üht last olen küll pidanud õpetaja eest kaitsma. Kunagi oli ühes Tallinna koolis üks välismaalasest tantsuõpetaja (usun, et ka siin on inimesi, kes teavad teda), kes kiusas ja mõnitas lapsi. Ka minu laps sai mõnituste osaliseks. Väike, arg algklasside tüdruk, kes ei osanud tantsida nii, kuidas õpetaja tahtis… See on minu elus esimene ja viimane kord, kus ma helistasin kooli klassijuhatajale ja lausa nutsin telefoni otsas. Oma lapsele kinnitasin, et ta ei pea enam mitte kunagi sinna tantsutundi minema. Ehkki, see tantsutund ei olnud mingi hobiring, vaid täiesti ametlik aine tunniplaanis.

“Tänu” kiusamisele ja koduse toe puudumisele oline väga ebakindel ja alaväärne laps ja noor. Alles siis, kui ma ise sain lapsevanemaks, hakkasin teadlikult kasvatama enesekindlust. Seda ma nüüd olengi. Võib-olla on kaalukauss isegi üle võlli teisele poole üle läinud.

#3776773:

Sõprus võib kergesti laguneda ja sageli just raskel perioodil, aga pereliikmeid tuntakse hädas.

Minu elus on olnud vastupidi: sõpradelt olen rohkem abi saanud kui pereliikmetelt. Ja kui ema dementsus väga ilmseks sai, siis üks õde kadus lihtsalt ära. Sõbrad on olnud toeks.

Olen viletsal järjel perest, me ei käinud kunagi kohvikus või restoranis või kinos või teatris, ammugi mitte reisimas. See polnud kuidagi ema süü, olud olid sellised, mitte ainult et polnud raha – üksikemal polnud lihtsalt jõudu kahe lapse ja madalapalgaliste töödega mässamise kõrvalt. Olen pidanud kurja vaeva nägema ja igasuguseid barjääre ületama, et täiesti lihtsaid tavalisi asju tegema õppida, oma lapsele tahaksin võimaldada seda, et kõik sellised asjad oleksid tema jaoks normaalsus ja ta ei peaks kunagi kõhklema, kas ta tohib mõnda söögikohta sisse astuda, kas ta oskab sealt omale sööki tellida ja arvet maksta, kas mõni reis on tema jaoks või mitte.

Kuna ema oli alatasa tööl või väsinud, siis oma toitumise eest hoolitsesin väiksest peale ise – tulemus: päts saia karbi määrdejuustu ja 200g vorstiga üksi ära süüa oli tavaline taks. Terve 200g šokolaad. Terve liiter jäätist. Millegipärast vaatamata majanduslikule viletsusele ema võimaldas mulle keskmisega võrreldes rohkem taskuraha, võib-olla millegi kompensatsiooniks. Tulemusena näen nüüd iga päev kurja vaeva toitumise normaalse ja tervislikuna hoidmisega. Oma lapsele tahaksin võimaldada sellise elu, kus tervislik ja normaalne toitumine on normaalsus, mille üle ei pea üldse mõtlema. Kadestan neid inimesi, kellel nii on.

Kindlasti tahaksin kasvatada last võimalikult iseseisvaks. Usun, et juba väiksest peale tuleb lasta lapsel võimalikult palju ise teha – süüa, koristada, aidata kodustes töödes, aias.. Kas või mõningase segaduse või väikese haigetsaamise hinnaga. Et tal tekiks teadmine ja tunne, et ta oskab, et ta saab ise kõigega hakkama.

Ma olen teinud kõike teistmoodi kui minu vanemad. Minu puhul peaks küsima, et kas üldse on miskit, mida oma vanematega samamoodi teen. Ehk väärtustab ka minu laps haridust sama palju kui minu ema.

#3778442:

Ei. Ei ole päris nii. Justnimelt last tuleb kavatada nii, et ta saab kiusamiskatsetega õigesti reageerides hakkama, mitte joosta alati kaitsma. Lapse kiusamine võib küll lõppeda, aga ta ei saa tööriistu, mida edaspidises elus kasutada.

Sa eksid. Kiusamine on süsteemne, korduv ja grupiviisiline tegevus, mitte “kiusamiskatsed”. Ma tahaks näha kasvatust, mis laseks lapsel adekvaatsete meetoditega kiusamisest ise jagu saada või sellest õigeid järeldusi teha ja õppida.

Mind ka koolis kiusati alates teisest või kolmandast klassist. Minu vanemate jutt oli sama mis paljudel eelnevatel siin: ära tee välja, nad jätavad ise järele.

Kui neljandas klassis jõuti mu riiete ja asjade rikkumise ja lõhkumiseni (millest ma ju ikka veel ei teinud välja), jutt muutus: sa pead ikka enda eest seisma õppima. Umbes nagu sina siin arvad. Anti isegi nõu, mida “teravmeelset” vastu öelda, kui narritakse. Aga kõik need kätteõpetatud repliigid põhjustasid koolis ainult suuremat irvitamist ja andsid kiusamisele hagu.

Mida ma sellest õppisin? Mõistsin, et täiskasvanutelt mul abi loota pole mõtet. Ei vanematelt, ei õpetajatelt. Mul tuleb ise kuidagi hakkama saada. (Tagantjärele targana: kahjuks see tõdemus üldistus ka enamikule ülejäänud eluvaldkondadele. Õppisin, et autoriteedid ei tea midagi ja nende nõuanded on kasutud ja naeruväärsed.)

Ise hakkama saamisest: ma sain ühel hetkel aru, et suudan end kaitsta ise siis, kui teen kiusajatele vastu midagi veel hullemat, kui nemad mulle teevad.  Ja ausalt öeldes selgus ka üsna kohe, et selle veel hullema tegemiseks ei olnudki vihasena kuigi palju vaja. Ma nägin kordi ja kordi rohkem vaeva vaikselt välja kannatada püüdes ja nuttu tagasi hoides. Aga selgus, et kui mulle kallale tuldi, oli palju lihtsam täiesti kõrist rumalaid sõnu vastu röökima hakata ja käsipidi mulle külge tulnud põhikiusaja (üks minu klassi poiss) üle trepimademe piirde alla visata. Ta kukkus joonelt korrus madalamale trepiplatvormile. Kohta ja tegevust ma ette ei kavatsenud – see koht lihtsalt juhtus parasjagu selline olema. Igatahes see poiss viidi koolist luumurruga haiglasse.

Ja siis ma taipasin, et ma olen tugev, et ma olen pikem ja tugevam, kui enamik meie klassi poisse. (Eks ma olingi,  klass hiljem alustasin ja tegelesin aastaid kuulitõukega. Kehaehitus oli mul juba lapsena vastav, eks see väljanägemine oli ka üks narrimise põhjusi.) See oli mu jaoks tõeline ahaa-elamus. Karmid vestlused klassijuhataja, direktori ja minu vanematega ei tähendanud pärast seda enam midagi – ma võisin vabalt olla süüdi ja käitumishindest oli ka savi, peaasi, et enam ei juletud mind kiusata. Paar katset veel hiljem küll tehti, aga ka need lõpesid kiusajatele kehavigastustega (küll õnneks palju kergematega kui luumurrud, aga piisavatega selleks, et mind rahule jäetaks).

Üsna ruttu selgus veel üks boonus: mul tekkisid sõbrad. Äkki sai terve klass minuga läbi ja minu naljade peale naerdi ja kutsuti mind muudkui sünnipäevadele jne jne. Keegi ei öelnud mulle enam midagi solvavat, ja kui keegi vahel ka ütles, siis lasin jälle käed käiku ja kõik olid minu poolt. Mitte õpetajad ega vanemad muidugi, aga neist oli mul ükskõik.

Seda kooli ma ei lõpetanud, sest käitumishinne … ja keskkooli lõpetasin ka õhtukas. Seejärel tuli ülikool, mis tol ajal oli veel sisseastumiseksamitega. Sest õppimise vastu polnud mul küll midagi, see oli mulle lihtne.

Aga pidi minema ikka hulk aastaid, enne kui ma õppisin konfliktidele reageerima muud moodi kui kätega. Olin ikka juba noor täiskasvanu, mingi 19 äkki, kui selles osas mõistus pähe tuli.

Pikk jutt, aga niipalju siis sellest, kuidas lapsed võivad kiusamisega ise toime tulla püüdes jõuda täiesti ebaadekvaatsete strateegiateni. Ära taha.

Tegelikult ikkagi kiusamise osas on palju teha õpetajatel ja lapsevanematel endil. Mina õpetan enda lapsele seda, et tagasihoidlikkus ei ole alati voorus. Muidugi see ei tähenda, et laps peaks jultunult käituma, kuid endale pähe istuda ei pea ka laskma. Probleemidest tuleb kohe teatada, kohe rääkida. Laps võib mulle kurta ükskõik kui väikest mure, kõik on lahendatav siiani olnud.

Ma ei tea ühtegi teist kirjanduslikku teksti, mida oleks nii järjekindlalt valesti tsiteeritud või valesse konteksti paigutatud.

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa. “Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.”

Et armastust välja näidata ei ole nõrkus. Meil peres kunagi ei kallistatud ega öeldud et oled kallis või armastan sind.
Oma laps ja mees kuulevad seda aga tihti ja teavad, kui kallidnad on.

#3778646:

Minu jaoks on kiusamine selline keeruline teema. Ise mind ka kiusati koolis, mingeid eluaegseid komplekse ei jäänud mulle sellest lihtsalt põhjusel, et ülikoolis sattusin ma ootamatult terve kursusetäie “Minu inimestega” kokku ja osutusin ühtäkki popiks.

Aga nüüd on mul kolm last, kellel endal ei ole sõprade leidmisega probleeme. Aga nad ise kipuvad vahel üht või teist tõrjuma. Näiteks ühe lapse klassis on tüdruk, keda suurt ei kaasata, kuna ta kipub hädaldama, on kohmakas, talle ei sobi enamus tegevusi, kooli grupitöödes kaasa ei aita, sest ei oska ja laseb käed rüpes paarilisel kogu töö üksi ära teha. Mul on kahju sellest lapsest, sooviks teda aidata. Aga samas ma ei saa sundida oma last suhtlema kellegagi, kellega koos ta end ebamugavalt ja halvasti tunneb.

Naljakas, et enda puhul nimetad seda nähtust kiusamiseks, aga oma lapse tegevuse puhul maheneb see väljend ‘vahel tõrjumiseks’ ja et ‘ei saa ju sundida, kui ennast ebamugavalt ja halvasti tunneb’. Selline kahepalgelisus siis. Miks mitte siis otse öelda, et ka sinu laps kiusab koolis teist last?

#3778646:

Aga nad ise kipuvad vahel üht või teist tõrjuma. Näiteks ühe lapse klassis on tüdruk, keda suurt ei kaasata, kuna ta kipub hädaldama, on kohmakas, talle ei sobi enamus tegevusi, kooli grupitöödes kaasa ei aita, sest ei oska ja laseb käed rüpes paarilisel kogu töö üksi ära teha.

See on puhas kiusamine, kui valitakse välja üks inimene, keda korduvalt ja grupiviisiliselt narritakse. Kas põhjus kiusamiseks on see, kui laps on kohmakas ja ta ei oska grupitöödes kaasa rääkida? Kust sa tead, et tüdruk istub käed rüppes ja laseb paarilisel kogu töö üksi ära teha või mis põhjusel ta nii käitub? Äkki tehakse tema mõtteid kohe maha ja ta ei julge midagi öelda? Usud ainult seda, mida su lapsed on sulle rääkinud? Kui lapsevanem või õpetaja on toimuvaga kursis, aga ei sekku, siis on see passiivne pealtvaatamine, kus kiusamisel lastakse rahulikult edasi toimuda.

#3776845:

#3776745:

Teise maailma otsa elama või reisima minemine ei ole märk hulljulgusest, rumalusest ja hoolimatusest sugulaste suhtes.

vastupidi,

laps peab aru saama, et oma ülenejate sugulaste eest hoolitsemine on meie riigis järeltuleva põlvkonna kohustus

(olen ise hädas mitmete kaugemate noorte sugulastega, kes arvavad, et nende vanemate aitamine on nüüd teiste eestis elavate sugulaste kraes, aga no andke andeks, igal sugulasel on siin OMA ja abikaasa vanemad, keda aidata, me ei pea aitama lisaks veel vanatädisid-onusid, kelle omad lapsed on sabad seljas eestist vehkat teinud)

Mis teha, elu on selline. Võib-olla need vanemad on laste vastu halvad olnud. Miks peaks siis aitama? Ka mina hoian eemale. Ei huvita.

#3781920:

Millest ise olen puudust tundnud ja üritan oma laste puhul teisiti teha – et nad usaldaksid mind ja julgeksid mulle muredest rääkida ja et nad teaksid, et olen alati nende poolt.

Aga praegu on juba tekkinud vanema lapsega olukord, mida ma ei oska ega saa lahendada. Nimelt tunneb ta, et ta klassijuhataja (kes annab ka paari ainet) mõnitab teda ja alavääristab klassikaaslaste ees. Väga, väga vastik.

Mine ja räägi selle õpetajaga! Kuidas ma vihkan kiusamist ja mõnitamist. Kui see tõele vastab ja nii on, siis mina klopiks selle õpetaja verbaalselt korralikult läbi

#3782118:

#3782010:

Mine ja räägi selle õpetajaga! Kuidas ma vihkan kiusamist ja mõnitamist. Kui see tõele vastab ja nii on, siis mina klopiks selle õpetaja verbaalselt korralikult läbi

Eelmise aasta arenguvestlusel tegin sellest juttu, aga õpetaja sõnul peab laps ise temaga oma asjadest rääkima, mitte mina. Praegu käib laps 6. klassis. Aga kuna tegemist on pigem agressiivse suhtlemisstiiliga õpetajaga, siis laps ise temaga rääkima ei lähe. Ja minu puhul võtab ta hoiaku, et olen justkui kanaema vms. Ühesõnaga, temaga rääkimisel pole mingit mõtet, sest nii mina kui ka laps oleme pigem tagasihoidlikud ja vestluses temaga jääb õpetaja n-ö võitjaks. Võib-olla kirjutan talle.

Või võta appi mõni hea väljendusoskusega sõber, kes aitab kirja koostada kooli direktorile.

See ei ole okei, et agressiivse suhtumisega õpetaja kiusab ja kui vanem lapse eest välja astub, leiab õpetaja, et tulgu laps ise ütlema kui tal midagi öelda on. Kuuenda klassi laps ei ole võrdne vastane oma klassijuhatajale, kel tema üle palju võimu on! See, et õpetaja lapsevanemaga sellest rääkima ei ole nõus, näitab juba ise, et ta on passiiv-agressiivne.

#3780404:

Ja täpselt samamoodi ei jäta kiusamisohvrist lapse aitamine mitte kuidagi teda tulevikus ilma n-ö tööriistadest, vastupidi – just nimelt annab need talle. Täiskasvanu annab oma lapsele sel moel sotsiaalseid oskusi, selgitab talle, et vägivalda ei pea taluma ja näitab oma aruka täiskasvanuliku tegevusega, mismoodi seda ühiskondlikult aktsepteeritaval viisil teha tuleks.

Jah, just nimelt annab oskused, mida laps kasutab, mitte ei lähe ise olukorda lahendama.