Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mida kindlasti oma lastele õpetate, mida sinu vanemad sulle ei rääkinud

Näitan 9 postitust - vahemik 61 kuni 69 (kokku 69 )

Teema: Mida kindlasti oma lastele õpetate, mida sinu vanemad sulle ei rääkinud

Postitas:
Kalli ema

Õpetasin, et kool ei ole kõige tähtsam elus ning hinded ei ole maailmalõpp. Kui tunneb, et vajab puhkepäeva, siis saab selle. Tulemus lôpuklass kaks nelja, ülejäänud viied ja koroonaaja kohta terved närvid. Meie kodus räägitakse koroonast üldse minimaalselt.

Siis veel ōpetasin, et päris võōraid, eriti tänaval ei tasu usaldada. Hämaras vältigu suuri tänavaid ja olgu valmis autode, inimeste möödudes varjuma puude, põõsaste taha.

Valetamine on tabu ja lubadusi täidetakse ning vastutust võetakse.

Elu nautima õpetasin ka.

+10
-7
Please wait...

Postitas:
Lady_Red

Ei tea, kas see on just õpetamine, aga see on midagi, mida ma teen teisiti, kui minu vanemad ja loodetavasti kannab see eesmärki, et laps oleks enesekindel ja julge:

– nimelt ütlen talle, et olen tema üle uhke, tunnustan teda ka väikeste positiivsete asjade eest.

– ütlen, et armastan teda ja ta on mulle ikkagi kallis, isegi siis, kui vahel pisut tülitseme.

– räägin, et ta saab alati minu juurde tulla oma murega, isegi siis kui midagi “pekki” läks. Kuulan ära ja proovime koos lahenduse leida. Ei pea üksi hirmunult õiget teed otsima.

+11
0
Please wait...

Postitas:
miina

Minu vanemad elasid palgapäevast palgapäevani ja kodus ei räägitud kunagi raha säästmisest ja kogumisest. Ega ma ei süüdista neid, ajad olid segased, sissetulekud kõikuvad. Olen ise palju raha tuulde loopinud ja alles viimastel aastatel, kolmekümnendates, omandan tasapisi oskusi, kuidas säästa, koguda ja investeerida. Mõtlen, et oleks võinud juba vähemalt 10 aastat varusid koguda. Ja tahan, et mu lastel oleks see valik ja teadmine olemas, et nad ei sõltuks järgmisest palgapäevast.

Muidu mul on tunne, et vanemad õpetasid õigeid väärtusi ja olen elus üsna hästi hakkama saanud.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
16teismeline

Minu peres kiitused, kallistused jne puudusid. Ma ei ole reaalselt kunagi üheltki pereliikmelt või sugulaselt kuulnud lauset “ma armastan sind” või isegi hellitusnime. Ka tunnetest ei räägitud, igaüks tegeles oma probleemidega ise ning kiusamise eest sain aint parastada.Tänu sellele on mul tugev ärevushäire, pea olematu enesehinnang ning väga raske oma lapsi hellitada ja kaisutada. Neile aga korrutan pidevalt, et nad on kallid ja hoitud ning tunded on normaalsed, ei pea alati õnnelik olema ega selle olemist teesklema.

+6
0
Please wait...

Postitas:
paadund perekoolik

Ma ei tea kas see on päris see, aga ma tunnustan ja kiidan last ka väikeste asjade eest. Mul oli väga tore lapsepõlv, olin väga hea õpilane ja korralik tüdruk, nägin, et vanemad on küll uhked, aga sõnadega oldi kitsi. Ma tol hetkel muidugi ei tundnud kiitusest ka nagu puudust, aga praegu mulle tundub, et on väga oluline last julgustada ja kiita, kui selleks on põhjust.

See kiitmine on selline keeruline teema. Mul on 17-aastane perfektsionist kodus, kes on tõesti andekas ja nutikas olnud väikesest peale. Ja olen ka ikka arvanud, et last tuleb kiita, mis pole tema puhul keeruline olnud, sest ta oligi paljudes asjades väga hea. Nüüd aga näen, et temas on mingi sisemine vajadus olla hästi edukas ja hea – vabalt võib olla, et tema on seda kiitmist tõlgendanud kui midagi, mis on vanemate jaoks oluline ja mis teda määratleb. Ta nõuab endalt kohutavalt palju ja tahab kõiges parim olla, alla parima teda ei rahulda, ärritab teda ja teeb kurvaks. Me ei ole temalt kunagi nõudnud, et ta peaks milleski kõige-kõige olema, aga võib-olla on see, et teda on väiksest peale palju kiidetud, temas seda saavutusvajadust kasvatanud. Ühesõnaga tunnen, et äkki oleme oma perfektsionistile selle kiitmisega hoopis karuteene teinud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
karumaru

Olin alati väga rahul oma kasvatusega (va vanemate omavahelised tülid), aga päriselt täiskasvanuks saanuna tunnen, et mõned asjad sooviks teha teisiti. Ei tea, kas see õnnestub ka, kuna see ongi väga raske, aga tahaksin toetada enesekindlust igas vanuses, enese kehtestamist viisakalt piire seades teistele  (et ta oskaks seda ise teha, ise seista enese eest, et ta julgeks), enesesse uskumist. Tahaks, et ta ei pingutaks ainult sellepärast, et teiste silmis olla hinnatud ja kiidetud (nt õpetajate, kaaslaste, ühiskonna) ja sobituda, vaid selle kõige juures, mis on ju ka positiivne ja toetav ta ometi ei kardaks erineda, olla julge ja ennast teostada.  Kindlasti üks oluline erinevus on ka see- “laste pärast” kellegagi koos elamine kui aastaid ei leita enam ühist keelt, suhe ei toimi, iga tüli kisub kõik vanad haavad lagedale, see ei ole väärtus, see tuleks lõpetada ja teha seda täiskasvanulikult. Laps ei ole täiskasvanu sõber/sõbranna, laps ei pea “õiget poolt” valima, laps väärib, et täiskasvanud suudaksid sõjakirve maha matta asjades, mis puudutavad lapse (teismelise, noore täiskasvanu) kodu, turvatunnet, vanema tuge, vajadusel kasutavad selleks neutraalse vahendaja (nt psühholoogi, perenõustaja) abi kui ise ei saa ja asjad üle pea kasvavad. Lapse ees teist poolt maatasa ei tehta ega tema perest liiga sügavalt halba ei räägita, kuna laps pärineb ka sellest inimesest ja tunnetab sidet, see negatiivsus teeb talle väga haiget, isegi kui tõesti üks pool käitubki ebaõiglaselt, halvasti. Laps ei pea alati olema kuulekas ja “tubli”, kuid ta peaks õppima, et tema käitumisel on tagajärjed,  kõigil inimestel on tunded, ka neil, kes meile ei meeldi. Mu lapsele ei pea meeldima samad asjad, mis mulle , et teda mõista ja toetada tema valikuid (kui ta on nendele pühendunud, iseennast ja teisi austab seejuures ega kedagi ei kahjusta).  Tahaksin teda õpetada alati teekonda ja protsessi olulisemaks pidama kui lõpptulemust üksi,  enda vastu lahke olema ja elu armastama. Julgust!

+3
-1
Please wait...

Postitas:
temake

Oleneb-kas tahan lastele luua nende enda isikliku heaolu või iseenda hea elu tulevikuks.

Kui olen manipuleeriv vanem-siis lapsed pühenduvad minule kogu mu elu-olen see n.n hea vanem ja vanavanem-lühidalt: ärakasutaja, kasusaaja-rõhudes kohusetundele! Nemad peavad hoolitsema minu heaolu eest kogu mu elu kuni surmani!

Kui soovin aga oma lastele ja lastelastele parimat-armastan neid, soovin neile head ja soovin et nad tegutseksid nagu nende anded ja sihid neid elus viivad!

+2
0
Please wait...

Postitas:
Dubois

Ma ei tea kas see on päris see, aga ma tunnustan ja kiidan last ka väikeste asjade eest. Mul oli väga tore lapsepõlv, olin väga hea õpilane ja korralik tüdruk, nägin, et vanemad on küll uhked, aga sõnadega oldi kitsi. Ma tol hetkel muidugi ei tundnud kiitusest ka nagu puudust, aga praegu mulle tundub, et on väga oluline last julgustada ja kiita, kui selleks on põhjust.

See kiitmine on selline keeruline teema. Mul on 17-aastane perfektsionist kodus, kes on tõesti andekas ja nutikas olnud väikesest peale. Ja olen ka ikka arvanud, et last tuleb kiita, mis pole tema puhul keeruline olnud, sest ta oligi paljudes asjades väga hea. Nüüd aga näen, et temas on mingi sisemine vajadus olla hästi edukas ja hea – vabalt võib olla, et tema on seda kiitmist tõlgendanud kui midagi, mis on vanemate jaoks oluline ja mis teda määratleb. Ta nõuab endalt kohutavalt palju ja tahab kõiges parim olla, alla parima teda ei rahulda, ärritab teda ja teeb kurvaks. Me ei ole temalt kunagi nõudnud, et ta peaks milleski kõige-kõige olema, aga võib-olla on see, et teda on väiksest peale palju kiidetud, temas seda saavutusvajadust kasvatanud. Ühesõnaga tunnen, et äkki oleme oma perfektsionistile selle kiitmisega hoopis karuteene teinud.

Endalt palju nõudmine on paljuski kaasa antud sündides.

Aga kiitmisega on nii, et kiitma peaks veidi teisiti, kui me harjunud oleme.

Mitte kiitma niivõrd tulemust, kuivõrd tööd selle suunas. Mitte siduma seda hinnanguga lapsele – tubli, tark, hea jne.

Seda on päris raske teha, peab ütlema.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kellukase

Ei tea, kas see on just õpetamine, aga see on midagi, mida ma teen teisiti, kui minu vanemad ja loodetavasti kannab see eesmärki, et laps oleks enesekindel ja julge:

– nimelt ütlen talle, et olen tema üle uhke, tunnustan teda ka väikeste positiivsete asjade eest.

– ütlen, et armastan teda ja ta on mulle ikkagi kallis, isegi siis, kui vahel pisut tülitseme.

– räägin, et ta saab alati minu juurde tulla oma murega, isegi siis kui midagi “pekki” läks. Kuulan ära ja proovime koos lahenduse leida. Ei pea üksi hirmunult õiget teed otsima.

Ma oleks nagu ise kirjutanud selle.

0
0
Please wait...

Näitan 9 postitust - vahemik 61 kuni 69 (kokku 69 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mida kindlasti oma lastele õpetate, mida sinu vanemad sulle ei rääkinud