Raamat on alati hea kingitus. Mina pean väga oluliseks juhtida laps raamatute maailma, see on üks küpseks inimeseks saamise võti.
Olen sellega väga nõus, aga… Palun soovitage 2,5a raamatuid. Ma olen veetnud tunde raamatupoes ja no ei leia. On kas titekad, mis enam ei huvita või väheste/arusaamatute piltidega, mis veel ei huvita. Lotte ei meeldi lapsele üldse. Raamatukogust leiab vanu toredaid raamatuid aga koju osta nagu polegi midagi.
“Lotte” vast jääbki keskmisele 2,5-aastasele veel veidi keerukaks. Aga mis raamatud lapsele siiani meeldinud on (nt raamatukogu raamatutest siis)? Nii oskaks paremini arvata, mis laadi jutud võiksid peale minna.
Kas “Laura lugusid” olete proovinud? Neid on kuus raamatut. Siis minu lapsele kaheaastasena hirmsasti meeldisid Odamehe välja antud papist muinasjuturaamatud, kus on suured värvilised pildid ja lühike jutt (mõtlen just neid, kus on üks muinasjutt raamatu kohta, mitte kolm muinasjuttu — nood on keerukamad). Nt “Hunt ja seitse kitsetalle”, “Kolm põrsakest”, “Punamütsike”. Tuleb tunnistada, et tegelikult vajaksid need väljaanded hädasti keeletoimetajat, aga kahene niikuinii ju ise veel ei loe ja komasid ei näe; mõne konarlikuma lause olen ma ise lugedes viisakamaks teinud. Siis “Hiir Hopsi” raamatud läksid meil mingil ajal väga kaubaks ja vana hea “Karu-aabits”, millest on ka kordustrükid olemas. Eelmisel aastal lasteaias, kui nad olidki 2,5 aasta ümber, said nad jõuluks “Unejutud tüdrukutele” või “Unejutud poistele” (Egmont) ning need meeldisid vist küll kõigile lastele, vähemalt nii palju, kui ma kuulnud olen. Mulle endale tüdrukute raamat tegelikult eriti ei meeldinud (liiga palju ameerikalikus stiilis väikeste tüdrukute printsessiunistust, ninnu-nännu roosasid haldjaid jmt), aga lapsele meeldib. Ja poiste raamatu kohta olen teistelt vanematelt kiidusõnu kuulnud. Selles vanuses läksid minu lapsele kindlasti peale juba ka “Jipi ja Jannekese” lood, ehkki seal pole üldse värvipilte. Siis “Sööbik ja Pisik” meeldis, lasteluuletused muidugi. Kõiki ei mäletagi … Igatahes minu probleem on küll kogu aeg olnud see, et ei jõua ajaliselt lihtsalt lugeda kõike, mis lapsele ilmselt huvi pakuks (ehkki ma loen talle vähemalt kolmveerand tundi iga päev, kahesena vast pool tundi), mitte et poleks, mida lugeda.