Tere!
Kas keegi oskab soovitada mõnd ilusat luuletust või lihtsalt ilusaid soove, mida võiks kirjutada klassijuhataja kaardile põhikooli lõpetajate poolt.
Algselt oli mõte, et igaüks klassist kirjutab mõne ilusa soovi või mälestuse, kuid õpilaste passiivsuse tõttu see välja ei tulnud.
Loodan väga, et keegi oskab selles osas kuidagi aidata!
Jääb sõnadest väheks,
et tänada Sind,
on sõnad vaid südamekaja.
Seepärast sa kuulagi südameid
ja sõnu ei olegi vaja.
————-
…Aga õpetaja, see
luges puude eluringe,
kuulas noorte pungade
vaevu aimatavat hinge.
Mõtles saarte sadamaid,
ilma et neid oleks näinud,
mägesid ja madalaid,
ilma et seal oleks käinud.
Mõtles puude kohinast
üle männiokkais raja,
mõtles iga oma last
läbi aastate ja aja. (E. Niit)
—————————————
Need saavad väga vähe aru,
kes saavad aru ainult sellest,
mida on võimalik sõnadega seletada.
Sina oled mõistnud enamat.
tänan Sind selle eest
Väga palju oleneb klassijuhatajast. Kaks põhikooli lõpuklassi. Üks neist ei teeks õpetajale kinki ega lilli, sest see klassijuhataja ei tegele nendega. Aga viisakusest teevad. Paraleel klass aga on oma klassijuhatajasse väga kiindunud.
Ma jätaks kaardi lisamata, kui lapsed nii ükskõiksed on. Juu on põhjust.
Ma ei kujuta ette, kui pisike see klass siis olla võiks, et kaardile mahuks iga lapse poolt mingi salmike.
ise olen terve elu linnakoolis õpetaja olnud. tavaliselt on olnud kaardil lihtsalt “Tänud teile!” või “Suur Aitähh!” ja juures 30+ õpilase nimed (igaüks ise kirjutanud). Ega rohkem sinna kaardile ju mahuks ka.
“Suur Aitähh!”
kes nii vigaselt kirjutada suudab, mõni usin lapsevanem?
tavaliselt on olnud kaardil lihtsalt “Tänud teile!” või “Suur Aitähh!”
Loodan, et need vigased tänuavaldused on sul tõepoolest tsitaadina kirja pandud, mitte et sa õpetajana ise nii räigeid vigu teed …
Ma jätaks kaardi lisamata, kui lapsed nii ükskõiksed on. Juu on põhjust.
Aga võib-olla on asi õpilastes, et õpetaja õpilaste suhtes ükskõikne on? Alati ei ole nii, et annad ise palju, saad palju vastu. Lapsi ja vanemaid on ka igasuguseid.
Väga palju oleneb klassijuhatajast. Kaks põhikooli lõpuklassi. Üks neist ei teeks õpetajale kinki ega lilli, sest see klassijuhataja ei tegele nendega. Aga viisakusest teevad. Paraleel klass aga on oma klassijuhatajasse väga kiindunud.
Ma jätaks kaardi lisamata, kui lapsed nii ükskõiksed on. Juu on põhjust.
kusjuures minu lapse klass ei tee isegi viisakusest mitte … neil selline rööprähklejast klassijuhataja, kel 9 ametit … no ja siis mingil põhjusel otsustas ta eelmisel sügisel ka meie klassi lisaks võtta (olgu mainitud, et üks klass tal juba on samas koolis juhatada). kujutate nüüd ette olukorda, et lapsed on 9. klassis ja teil on 0 tuge klassijuhataja poolt, sest tal lihtsalt ei ole aega teie lastega tegeleda ning seda põhikooli lõpuklassis, kus on igasugune tugi kulla hinnaga? meil ei toimunud isegi arenguvestluseid, rääkimata siis lõpuekskursioonist … no ei haara käsi lillede ja kommikarbi järele 🙁
tavaliselt on olnud kaardil lihtsalt “Tänud teile!” või “Suur Aitähh!”
Loodan, et need vigased tänuavaldused on sul tõepoolest tsitaadina kirja pandud, mitte et sa õpetajana ise nii räigeid vigu teed …
Ta võib ju keka õps ka olla …
Pole vahet, mis ainet õpetab, elementaarne õigekirjaoskus peab ikka olema. Imestan ikka, mis tase meie ülikoolides on, kui sealt kirjaoskamatud õpetajad tulevad. Eesti riik ja ülikoolid peaksid ikka eesti keelt rohkem väärtustama.
ülikoolid peaksid ikka eesti keelt rohkem väärtustama.
Ülikoolid eeldavad, et gümnaasiumid on selle õpetuse juba ära teinud. Ei tegele ülikoolid igal erialal ometi enam keelega. Mu ema oli terve elu ühes loodusajakirjas keeletoimetaja. Sinna kirjutasid artikleid nii ülikoolide õppejõud kui ka muud oma ala spetsialistid. Väga harva oli keel perfektne. Samas see ei vähendanud nende autorite väärtust omas valdkonnas.
Muude spetsialistide puhul võib keele koha pealt silma kinni pigistada (kuigi intelligentne inimene enamasti suudab ka kirjutada), aga jutt on ÕPETAJATEST. Õpetajahariduses siiski peaks ka keelele rõhku panema. Kõigil tõesti polegi vaja, aga tean ikka päris mitmeid õpetajaid, kelle puhul on arusaamatu, kuidas nii vigane lõputöö üldse läbi on lastud. Ja tegemist ei ole ainult komavigade või kokku-lahku kirjutamisega. Üldine keele stiil on ka nii halb, et teinekord on keeruline aru saada, mida üldse öelda on tahetud. Mõni ime, et õpilased sellistest õpetajatest aru ning ainet selgeks ei saa.
