Minu pojal on Aspergeri sündroom. Tegemist on suhteliselt värkse diagnoosiga. Olen uurinud netist infot haiguse kohta, rääkinud arstidega, hetkel loen raamatut, mille kirjutas oma elust ja tähelepanekutest selle diagnoosiga inimene. Ühesõnaga, püüan teha kõike, et oma lapsest aru saada ja teda aidata. Kirjeldan veidi, mida minu laps teeb ja kuidas käitub. Ta ei taha suureks saada, kujutab ennast väikese lapsena, kannab mängusju kaenlas kaasas (kusjuures ei häbene üldse), häälitseb kummaliselt, tahab ära joosta, lõigub ennast, räägib ja joonistab surmast, hammustab mind, sest talle meeldib(mitte verele muidugi, aga lihtsalt surub hambaid kokku). Tal ei ole mingit erihuvi, huvid vahetuvad iga paari kuu tagant, aga kui mingi hoog parasjagu peal on, siis ikka täiega. Näiteks praegu huvitub Winnie Poohist. Uurib netist mingeid lehekülgi (ma isegi ei tea, milliseid), tahab, et ma ostaks talle Poohi mänguasju jne. Kuna see diagnoos on meil üsna värske, siis äkki kogenumad oskavad öelda, mis meid veekl oodata võib? Ah jaa, laps on normintellektiga, koolis õpib hästi. Käib ka juba muidugi teraapiates. Kas meil on oodata helgemat tulevikku? Kas kunagi läheb asi jälle mingil moel paika? Kas saab sellest üldse kunagi inimene (pereinimene, abikaasa, isa) või jääbki selliseks erakuks? Kas läheb tõesti veel hullemaks või hakkab paremuse poole minema? Olen lugenud, et umbes pooled selle sündroomiga inimestest saavad tulevikus iseendaga hakkama. Muidugi ei oska keegi öelda, kas minu laps sinna hakkamasaajate hulka hakkab kuuluma või mitte. Olen juba pikka aega üsna ¨okis ja ei saa aru, kuidas selline asi võis minu lapsega juhtuda. 10 aastat oli laps nagu iga teine, täiesti normaalne, tubli, ilma igasuguste kõrvalekalleteta. Ja nüüd siis selline asi… Mis teraapiates olete oma lapsega käinud? Mida veel soovitate teha? Kuna ma ise Asperger ei ole, no siis on ikka üsna raske ennast selle inimese maailmapilti kujutada. Aga kuidagi tahaks aidata.
Teema: Mida kummalist teevad Teie Aspergeri sündroomiga lapsed?
10 aastat oli tavaline laps ja siis ootamatult hakkas päevapealt kummaliselt käituma ja osutus aspergeriks? Kõlab väga kummaliselt.
Minul on kogemus kahe aspergerist täiskasvanuga. Mõlemad on väga kenad ja tublid inimesed. Jah, nad on natuke omamoodi, aga tublid ja saavad oma eluga kenasti hakkama. Aspergerile on oluline see, et vaikselt, rahulikult ja järjekindalt õpetada sotsiaalse suhtlemise reegleid. J kui täiskasvanud asperger oma ni¨i leiab, on tal võimalik väga kenasti oma eluga hakkama saada. Samas tavlaine rutiine kelalst kellani töö aspergeridele (vähemalt neile, keda mina tunnen) ei sobi kohe üldse ja mulle tundub, et see pole õpitav neil kah.
10 aastat tavaline laps ja siis äkki asperger? Kõlab natukene veidralt. Kas diagnoos oli päris lõplikult asperger või aspergeri joontega laps? Minu asperger on sünnist saati veidrik olnud. Õnneks käitumishäireid (veel) ei ole.
Soovitan lugeda foorumit
autism.ee/foorum
Seal on ka aspergeride emad.
Minu asperger õppis 4- aastaselt kõigi maade lipud pähe.Kuni ca 9. eluaastani oli lemmikuks atlas. Meil on 4 Maailma atlast kapsaks loetud.
Nüüd on tal rohkem arvutihuvid, tuhnib Wikipedias ja youtube-s.
Minuarust on ta teistmoodi olnud kogu aega aga koolis, 1. klassis muutus see häirivaks ja läksime psühhiaatri juurde.Minu asperger ka häälitseb, kuna lisaks on tal ATH, ei suuda ta kunagi paigal püsida. Tihti muutub agressiivseks teda häirivate eakaaslaste suhtes, seetõttu õpib koolis üksi klassis.Ei kannata valjusid helisid, seetõttu ei ole saanud temaga kunagi kinos, teatris, kooliaktustel käia.
mul on 19-aastane aspergerinoormees. Tal on oma kindlad huvid, eakaaslastest sõpru pole. Positiivne vast see, et on laia silmaringiga ja ei joo ega suitseta. Suurt seltskonda ei armasta aga kui kuhugi satub, siis käitub ideaalselt. Kodus on tujukas.
kõige raskem oli temaga vanuses 9-13. hiljem on kergem olnud.
Meil 12a Aspergeripoiss. Käitumishäired (sõnakuulmatus) on alates neljandast eluaastast, pubekana ei allu enam üldse millelegi. Eelmisel aastal lisandus veel bipolaarse meeleoluhäire diagnoos. Tekkisid raevuhood, kus ajas meid ahjuroobi, lauanoa või muu kättesattunud esemega taga ja oli täiesti eluohtlik. Hiljem jällegi nuttis omaette ja rääkis,et tahaks surnud olla kuna on nii halb..Üritas korra ka enesetappu. See on praeguseks ravimitega kontrolli all ja ohtlikud agressiivsushood kadunud. Igasugune töö on totaalselt out, absoluutselt kodus midagi teha ei aita. Tänagi ladusime koos 8a õega puid päev otsa, poiss saatis vaid p..sse ja kaugemalegi kui appi kutsusime. Ropendab meeletult. Valetab palju. On olnud pahandusi ka varguste ja kaklemistega. On sihilikult pahatahtlik ja kiusab endast nõrgemaid verbaalselt ja füüsiliselt, ka loomi. Noorem õde ja vend elavadki tema poolt pideva psühhoterrori ja vägivalla all. Unistab vaid rikkakas saamisest, aga see peab toimuma ilma tööd tegemata. Häälitsused, kummalised nägudetegemishood jms on tavaline…Kommenteerib kõike ja kõiki, mingit häbitunnet ei ole. Pesta end ei armasta, oma riietusele ega ümbrusele tähelepanu ei pööra, vabalt võib kanda katkiseid ja räpaseid riideid ja ei pea üldse vajalikuks neid vahetada. Õpib samuti üksi klassis, sest vajab 100% õpetaja tähelepanu. Sügisest määrati lihtsustatud õppekavale. Erihuviks on riidepuud. Neid ta kogub ja kannab pidevalt kaasas. Võib vabalt mööda tänavat riidepuuga põrisedes autojuhtimist imiteerida ja ei arva iseüldse, et teda sellepärast imelikuks peetakse. Igast poest, tuttavaid külastades nende kodust, turumüüjatelt…kus iganes riidepuid näha on, sealt ta kohe neid endale kauplema hakkab. Enamus päevadest möödubki tal riidepuud autorooliks kujutledes mööda õue edasi-tagasi kõndides ja omaette rääkides. Minu meelest, mida vanemaks ta saab, seda imelikumaks läheb. Psühhiaatri arvates on normintellektiga ja kiiksud käivatki asja juurde. Mälu on väga hea ja kui ta suudaks keskenduda, võiks viitele õppida, aga ülitugev tähelepanupuudus ja püsimatus segavad. Eks see murdeiga raskendab kõike veelgi, aga hetkel nagu polegi tema kohta midagi positiivset öelda..Õnneks õpib ta internaatkoolis, muidu läheksime vist varsti kodus kõik hulluks, see pikk suvevaheaeg on juba paras katsumus temaga koos olla.
mis ma oskan öelda- mu isa on asperger. kui ei oleks alkoholiprobleemi, oleks ta elu lill. nii, et katsuge oma aspergerid alkoholist eemal hoida. kui see üldse kuidagi võimalik on. ma isa pealt näen, et tema tsüklid on põhjustatud selgelt sellest, kuidas maailmavalu on läinud väljakannatamatuks ning ta muid viise selle leevendamiseks ei tea.
kui mul endal laps oleks asperger, siis üritaksin õpetada erinevaid lõõgastumistehnikaid, püüaksin külge pookida huvitavaid hobisid (see ju ka lõõgastab), sport, jne.
Küsiksin, mis moodi aspergeri lapsed häälitsevad? Kas nad kordavad mingit kindlat sõna või…Mul 3a poiss ja on hakanud pidevalt ütlema \”piip\” teeb seda ka vahest unes ja ka nuttes-olen mures.
eelmisele, kelle laps \”piip\” ütleb. minu laps ütles koguaeg \”õng\” ja ma ei saanud üldse aru, mis moodne sõna see selline on. kord möödusime ühest reklaaplakatist, kus oli pilt ja palju küsimärke ja laps kilkas \”niipalju õngesid!\”. selgituseks- laps hakkas väga varakult lugema, kolmeselt luges vabalt. koomiksid kuulusid loomulikult ka lugemisvara hulka. ja sel on ju tihti imestuse märkimiseks \”?\”. laps arvas, et selle märgi nimi on õng ja see 3-aastane väljendas oma imestust ka alati õngega 🙂
ei ole asperger.
Masenduses Kägule (00:24) – mis eluaastast tal sündroom tugevamalt välja lööma hakkas? Kas enne kooli oli juba ka aru saada, et tavakoolis ta hakkama ei saa? Kas lasteaias sai kenasti hakkama?
Lohutuseks vast nii palju, et olen paljudest kohtadest lugenud, et pubekaiga on kõige hullem ja seejärel suudavad nad kuidagi oma eripäraga lepida ja ehk vastavalt sellele ka käituda või oma käitumist ohjata.
Miks ma küsin – seepärast, et endal on kodus poiss (7-aastane), kel on mitmeid Aspergerile iseloomulikke jooni. Hetkel küll elu kenasti kontrolli all, aga ega ma ju ei tea, millal see taas võib pöörduda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Masenduses Kägule (00:24) – mis eluaastast tal sündroom tugevamalt välja lööma hakkas? Kas enne kooli oli juba ka aru saada, et tavakoolis ta hakkama ei saa? Kas lasteaias sai kenasti hakkama?
Lohutuseks vast nii palju, et olen paljudest kohtadest lugenud, et pubekaiga on kõige hullem ja seejärel suudavad nad kuidagi oma eripäraga lepida ja ehk vastavalt sellele ka käituda või oma käitumist ohjata.
Miks ma küsin – seepärast, et endal on kodus poiss (7-aastane), kel on mitmeid Aspergerile iseloomulikke jooni. Hetkel küll elu kenasti kontrolli all, aga ega ma ju ei tea, millal see taas võib pöörduda.[/tsitaat]
mul on 11-aastane poeg. 1.klassis tulid meie probleemid, st rutiini ja keskkonna muutus mõjus.lasteaias käis kõneravi rühmas, ja seal oli väike seltskond ja ind. õpe. seee keskkond sobis talle hästi. hulluks läks olukord tavakoolis kus klassis oli 20 õpilast.ja klassijuhatajaga laps ei klappinud.
seega kui 1. klass läbi ja kõik OK. saate hinge tõmmata.kui kooliminek ees, tuleb kõigeks valmis olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil 12a Aspergeripoiss. Käitumishäired (sõnakuulmatus) on alates neljandast eluaastast, pubekana ei allu enam üldse millelegi. Eelmisel aastal lisandus veel bipolaarse meeleoluhäire diagnoos. Tekkisid raevuhood, kus ajas meid ahjuroobi, lauanoa või muu kättesattunud esemega taga ja oli täiesti eluohtlik. Hiljem jällegi nuttis omaette ja rääkis,et tahaks surnud olla kuna on nii halb..Üritas korra ka enesetappu. See on praeguseks ravimitega kontrolli all ja ohtlikud agressiivsushood kadunud.[/tsitaat]
Oh, avaldan kaastunnet…Minu tutvusringkonnas on pere, kus kolm poega on kõik aspergeri joontega. Neist üks tegigi enesetapu – külmalt ja kaalutletult arvestas välja, et elu ei tasu elamist. Samas oli/on viisakad, tublid ja jutukad, eriti täiskasvanutega…ainult et ma ei oska oma laste küsimusele, miks X nii imelik on ja temaga koos mängida tore ei ole, vastata (nojah, oskaks ju küll, aga mul on tunne, et ka nende laste vanemad ei ole probleemi kõigest hoolimata teadvustanud).
meil on kodus nii asperger kui autist. Aspergerist pubekas on kukununnu 🙂 Tal on raske keskenduda õppimisele ja kõik tema tegevus peab olema argumenteritud ülimalt konkreetselt. Arvutisõltlane. Aga muidu on tubli ja armas. Klassikaaslastega ta ei suhtle, peab ennast intelligentsemaks neist ja eks ta ongi üsnagi taibukas. No selline mõnus ignorantne tegelane. Autistiga võrreldes on ta väga lihtne eksemplar.
Ise olen ka vist kergelt autismispektri häirega ja seega saame suhteliselt kenasti hakkama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Masenduses Kägule (00:24) – mis eluaastast tal sündroom tugevamalt välja lööma hakkas? Kas enne kooli oli juba ka aru saada, et tavakoolis ta hakkama ei saa? Kas lasteaias sai kenasti hakkama?
Lohutuseks vast nii palju, et olen paljudest kohtadest lugenud, et pubekaiga on kõige hullem ja seejärel suudavad nad kuidagi oma eripäraga lepida ja ehk vastavalt sellele ka käituda või oma käitumist ohjata.
Miks ma küsin – seepärast, et endal on kodus poiss (7-aastane), kel on mitmeid Aspergerile iseloomulikke jooni. Hetkel küll elu kenasti kontrolli all, aga ega ma ju ei tea, millal see taas võib pöörduda.[/tsitaat]
Kõige tugevamalt algaski kooliminekuga. Lasteaias ta ei käinud, kodune laps. Enne kooliminekut oli väga sotsiaalne, võõrastega suhtles vabalt,lausa liiga pealetükkivalt ja tähed-numbrid-lugemine-kirjutamine ammu selged. Mälu on ju hea. Kooliminekut ootas väga, aga algasid juba esimesel nädalal käitumisprobleemid, ei allunud õpetajale, kiusas ja segas kaaasõpilasi jne. Siis jäeti teisest veerandist koduõppele, aga kodus, minuga, ta keeldus absoluutselt õppimast. Sisuliselt ei teinudki midagi ja jäi juba 1. klassi kordama. Saadeti tavakoolist Tartu Herbert Masingu Kooli, seal siis uuesti esimesse klassi. Enne kolmanda klassi lõpetamist saadeti Masingust Vastseliina Internaatkooli, kus ongi käitumisraskustega ja psüühhikahäiretega lapsed. Seal kordas ka kolmandat klassi. Nüüd, sügisest läheb Lahmuse Internaatkooli, sest Vastseliinas lihtsustatud õppekavaga õppida ei saa. Koolivahetuse kohanemisraskused + pubekaiga,ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ta seal hakkama saab. Tema jaoks on ülioluline side õpetajaga, kes temaga tegeleb. Kuidas ta sealsete inimestega klappima hakkab, ei tea ju. Kui ta õpetajaga vajalikku kontakti ei saavuta või on see inimene talle kuidagi ebasümpaatne, keeldub ta tunnis kaasa töötamast. Vastseliinas oli tal megatore õpetaja, kellega nad omavahel sobisid ja kes tõeliselt poisist hoolis, jään talle alatiseks perfektse kool+kodu koostöö eest tänu võlgu. Sealsed pedagoogid teevad oma tööd tõesti südamega ja on \”rasketele\” lastele suureks toeks..
Loodan väga, et ka uues koolis on samasugused,mõistvad inimesed.
Siin eespool kirjutab keegi, et tema aspik on ülikoolis…ma oleks õnnelik, kui meie oma kuidagi põhiharidusegi kätte saaks.. Ise pole ta õppimisest absoluutselt huvitatud, unistab ainult rikkaks saamisest,et elada nagu seebikates -uhkes villas, teenijad ees ja taga. Tänap laneeris pool päeva pangaröövi (omaette jutustades), sest on veendunud, et teda, kui last, selle eest ju vangi ei panda, järelikult peaks plaan õnnestuma ja rikkaks saamise võimalus olema… 🙁
Meil siiani lasteaias kõik korras. Teeb kenasti kaasa, tõstab kätt, allub korrale. Sehkendab küll ringi, aga kõik asjad teeb korralikult ära. Siiani vägivaldne pole olnud. Sõbrad ka siiani kenasti olemas. On küll näha, et peale lasteaiapäeva on ta väsinud ja seetõttu on suvel näiteks kodus olles palju mõistlikum. Ehk peab hoidma, et ei tekiks üleväsimust, muidu läheb olukord käest ära. Samas, võib-olla ma reageerin üle, sest eks lapsed ikka on jonnakad, kui nad on üleväsinud jne. Tikid olid ka talvel-kevadel, aga nüüd suvel, kui kodus saab olla, on kõik kontrolli all. Kadunud ka viimased tikid. Käime ka massiüritustel, käitub kenasti, probleeme ei ole. Endast läheb välja siis, kui ta teeb mingi pahanduse ja mina kurjustan. Siis ta ei suuda seda aktsepteerida ja ise ka kuidagi häbeneb oma tegu, aga siis on arvamusel, et kõige parem kaitse on rünnak (küll mitte füüsiliselt).
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kõige tugevamalt algaski kooliminekuga. Lasteaias ta ei käinud, kodune laps. Enne kooliminekut oli väga sotsiaalne, võõrastega suhtles vabalt,lausa liiga pealetükkivalt ja tähed-numbrid-lugemine-kirjutamine ammu selged. Mälu on ju hea. Kooliminekut ootas väga, aga algasid juba esimesel nädalal käitumisprobleemid, ei allunud õpetajale, kiusas ja segas kaaasõpilasi jne. Siis jäeti teisest veerandist koduõppele, aga kodus, minuga, ta keeldus absoluutselt õppimast. Sisuliselt ei teinudki midagi ja jäi juba 1. klassi kordama. Saadeti tavakoolist Tartu Herbert Masingu Kooli, seal siis uuesti esimesse klassi. Enne kolmanda klassi lõpetamist saadeti Masingust Vastseliina Internaatkooli, kus ongi käitumisraskustega ja psüühhikahäiretega lapsed. Seal kordas ka kolmandat klassi. Nüüd, sügisest läheb Lahmuse Internaatkooli, sest Vastseliinas lihtsustatud õppekavaga õppida ei saa. Koolivahetuse kohanemisraskused + pubekaiga,ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ta seal hakkama saab. Tema jaoks on ülioluline side õpetajaga, kes temaga tegeleb. Kuidas ta sealsete inimestega klappima hakkab, ei tea ju. Kui ta õpetajaga vajalikku kontakti ei saavuta või on see inimene talle kuidagi ebasümpaatne, keeldub ta tunnis kaasa töötamast. Vastseliinas oli tal megatore õpetaja, kellega nad omavahel sobisid ja kes tõeliselt poisist hoolis, jään talle alatiseks perfektse kool+kodu koostöö eest tänu võlgu. Sealsed pedagoogid teevad oma tööd tõesti südamega ja on \”rasketele\” lastele suureks toeks..
Loodan väga, et ka uues koolis on samasugused,mõistvad inimesed.
Siin eespool kirjutab keegi, et tema aspik on ülikoolis…ma oleks õnnelik, kui meie oma kuidagi põhiharidusegi kätte saaks.. Ise pole ta õppimisest absoluutselt huvitatud, unistab ainult rikkaks saamisest,et elada nagu seebikates -uhkes villas, teenijad ees ja taga. Tänap laneeris pool päeva pangaröövi (omaette jutustades), sest on veendunud, et teda, kui last, selle eest ju vangi ei panda, järelikult peaks plaan õnnestuma ja rikkaks saamise võimalus olema… 🙁
[/tsitaat]
minu asperger lõpetas põhikooli. aga tänu minule, meie poolt palgatud koduõpetajale, logopeedile. 9.klassi kordas kuna võitlesime paanikahoogudega.oma koolitee alguses käis väikeses maakoolis, kus olid lausa sõbrad ja tema omapäraga arvestati (kuigi aspergerluse dignoosist polnud keegi kuulnudki ja ka meil seda polnud).
Teil vist põhihäda ongi selles, et laps on pidanud nii palju koole vahetama ja pole saanud kodus olla. kui mina Tartus elaks, paneksin oma lapse Masingu kooli kui võimalik. kahju , et teil seal ei sobinud.
minu asperger on ka vägivaldne, aga õnneks lõhub pigem mööblit, taob uksi, seinu.
Meie aspergelikke joontega poiss (hetkel 12a) ei saanud ka tavakoolis hakkama. Tavakooli 1.klassis segas niivõrd tundi (kontekstivälised küsimused, lollitamine, mitte kaasa töötamine jne), et oli mitu korda aasta jooksul korraga ca 2 nädalt koduõppel. See oli raske nii talle, kui meile. Õpitahe käis alla, õpioskust ei paistnud kuskilt arenevat. Tekkisid trots ja tujutus.
Koolis oli tal sõpru või vist pigem häid kaaslasi. Vägivaldsust pole tal vist kunagi esinenud (v.a paar tõukamist)
Masinu kooli 2.klassis sai temast tavaline poiss, tekkis õpimotivatsioon. Tähelepanu on ediselt häiritav ja kiiresti väsiv, aga sealsed õpetajad ja võimalused on sellegi peaaegu märkamatuks muutnud. Igasugused kiiksud (teatud toitude valimine/vältimine, hirm ootamatute plaanimuutuste ees, kohatute märkuste tegemine, mürakartus jms) on pidevalt vähenenud. Ta on väga hea poiss. Hoolib oma perest, vennast. Võiks öelda, et ta on isegi eriliselt detaile ja emotsioone märkav.
Teiste laste hulgas torkab silma tema veider keelekasutus, see on väga suurejooneline ja kirjanduslik. Ja kuigi ta on füüsiliselt üsna kohmakas, kardab jalgrattaga sõitmist (üldse kiirusi) on ta hakanud viimasel ajal ühistest reeglitega mängudest osa võtma. Kullatükk. Veider kullatükk.
Nii armas see viimane kommentaar :).
Mina olen üks eelnev kirjutaja, 7-aastase poisi ema. Meie poiss on ka väga detaile ja emotsioone märkav. Väljendab pidevalt oma tundeid tema jaoks armsatele inimestele.
Keelekasutus on ka kohati suurejooneline. Mitte alati, pigem meiega suheldes, mitte lastega.
Kehaliselt ta eriti kohmakas ei ole, küll aga kohmakam kui vanem laps, kes on eriti sportlik. Võib-olla tegelikult tavalapsega võrreldes polegi kohmakas, lihtsalt mul eesolev võrdlus on väga sportlik tüüp. Jalgrattaga sõitma hakkamine käis meil ka üle kivide ja kändude, aga nüüd sõidab kenasti. Samas on ta kindlasti ettevaatlik, ei roni kuskile kõrgustesse omal algatusel. Aga tuttavates kohtades on suhteliselt osav ja kargab ringi nagu mees muiste.
Õnneks pole toidukiikse ja ka erilist mürakartust, kohatute märkustega saame juba hakkama, oskab kuidagi ennast seltskonnas tagasi hoida. Pigem on probleemiks just ootamatu ja neurootiline käitumine, kui miski asi eriti ärritab (see ei pruugi kõrvalseisjale kohe üldse nii oluline tunduda). No ja väsib ka suures seltskonnas. Mitut üritust ühele päevale planeerida pole tark.
Ehk ma hetkel olen enda jaoks teinud kokkuvõtte, et meil on Aspergerlike joontega laps ja kui me ise oskame rahu hoida ja temaga käituda, siis on kõik hästi. Aga muidugi olen tuleviku suhtes veel ebakindel, sest koolitee pole meil veel alanud.
Küll on aga see tõesti kummaline, et teemaalgataja 10-aastane laps hakkas äkki Aspergeriks ja varem polnud keegi midagi märganud.
Aspergerite pereliikmetele soovitasin vaatamiseks seriaali \”Parenthood\”, kus on üks tegelastest väike Asperger.
Mul endal küll pole Aspergeri diagnoosiga inimestega kokkupuuteid, aga mulle tundub, et autismispekrti häiretega inimesi tegelikult polegi nii vähe. On lihtsalt kergemaid ja raskemaid juhtumeid. Piir normaalse ja mittenormaalse vahel võib teinekord väga ähmane olla. Ka oma pubekaeast (ja ka varasemast) mäletan vägagi hälbelist käitumist. Igatahes jõudu ja jaksu teile kõigile!
Küll on aga see tõesti kummaline, et teemaalgataja 10-aastane laps hakkas äkki Aspergeriks ja varem polnud keegi midagi märganud.
minu veidralt käituv poiss sai diagnoosi alles 16-aastaselt. seni oli lihtsalt õpiraskused, ATH. käitumishäired jne.kui ise otse psühhiaatrilt küsisin (peale vastava kirjanduse lugemist tundsin üht-teist tuttavat), siis pani diagnoosi.poiss on käinud psühhiaatri juures alates 9. eluaastast.seega selle diagnoosi sai 7 aastat hiljem.
Viimasele: nojah, aga teemaalgataja väidab, et siiani oli kõige tavalisem laps. Autismispektri häired peaks välja lööma juba ikka eelkoolieas. Iseasi, kui härivad vms need on, aga mingeid viiteid käitumishäiretele ju ikka märgatakse? Ja diagnoosi panek võibki venida aastaid.
Masenduses kägu 00:24 – ma naersin selle kirjelduse peale nii, et vesi silmades 😀 Probleem on tõsine, aga nii hästi kirjutatud eriti see riidepuude teema.
Mul endal 14-aastane asperger. Vaeva ja vilet oleme temaga saanud palju. Üldjoontes kirjeldus sarnane paljudele eelkõnelejatele:
– vähe sõpru (st ei ole eriti seltsiv või satub juhuslikesse kampadesse);
– ei hooli enesest ega oma ümbrusest, ei taha end pesta, ei hoolitse oma riiete ega asjade eest;
– kõik, mida tema käsi puudutab, see laguneb;
– tööd teha ei taha absoluutselt;
– teeb hääli ja nägusid, kommenteerib kõiki ja kõike;
– puudub igasugune häbitunne;
– jonnib ja nutab kui midagi teha kästakse (täna jonnis aias tund aega sellepärast, et oli vaja vedada 1 aiakäruäis mulda hunnikust peenrasse);
– valib toitu, uusi maitseid ei proovi;
– läheb kergesti kaasa ahvatlustega (suitsu ja alkoholi proovimised oleme üle elanud);
– Arvutisõltlane.
Positiivset ka:
– hoolib ja armastab väga oma väiksemaid õde-venda;
– õpib enamasti viitele, lõpetas väga hästi 7-klassi tavakooli väikeklassis (tavaline õppekava);
– teadmistes väga taibukas ja laia silmaringiga, keskendub faktidele ja pisidetailidele;
– teeb aktiivselt sporti, aga seda vanemate sundimisel. Kui ei sunniks, oleks ammu pooleli jätnud;
– ei ropenda oluliselt;
– allub kodusele korrale st ei hakka vastu. Kui öeldakse, siis nii on;
– Siiani on korralikult koolis kohal käinud, sest ta ei tule selle peale, et popi tegemine on ka üks võimalus;
– Kuna ta enese väljanägemisest ei hooli, siis on ta siiani olnud väga leplik kõigi riiete ja jalanõude osas, mis ilma tema kohalolekuta on talle ostetud st ei nõua kalleid firmabrände;
– On väga leplik vähese taskurahaga. Harva, kui ise juurde küsib ja kui küsib, siis põhjendusega.
Temasuguse jaoks on oluline päevakava ja rutiin. Kindlad kellaajad nt koju tulemiseks, magama minemiseks, arvutiajad.
Tahaks sõna sekka öelda teemal asperger ja arvutisõltuvus.
Õppides kõrgkoolis, oli mul IKT õppejõuks ka puudeline noormees ja eks ikka, tõusis päevakorrale arvutisõltuvuse küsimus. Tema seisukohaks oli, et arvutist ei saa tekkida sõltuvust, sõltuvus tekib mängudest (kui mängib pidevalt sama mängu), seega vaja arvutikasutust suunata/kontrollida.
Kuna puudega laste puhul arvuti töökeskkonnana on tulevikus suurepärane lahendus, siis ka mina ei ole oma aspergeril piiranud arvutikasutust, nüüd õpib kõrgkoolis samal alal ja see on puhtalt ta enda valik.
Eks iga tegevuse puhul ole omad riskid, ilmselt oleneb see ka vanemate enda elulaadist ja mõtteviisist, ma ei arvagi, et kõik seda heaks kiidaks.
Positiivne, vaadates riigieksami tulemusi, oli ka see, et inglise keel oli sooritatud edukalt, võrreldes emakeele riigieksamiga.
Väike vihje soovitusena lisaks:
http://www.teaduskool.ut.ee/kursused
Minu laps jäi arvutikursusega väga rahule (toimus veebikeskkonnas), õppemaksu osas on võimalik küsida soodustust ning hiljem, saab EAP-d kasutada vabaaine punktidena kõrgkooliõpingute raames.
Meil aspergerlike joontega 7-aastane.
Positiivne: väljapaistev matemaatik ja loogik; hea maletaja, arenenud keelekasutus. Käinud eraõpetaja juures matemaatikat õppimas. Hoolib väga ja väga väikestest lastest (beebidest) ja tahab täiskasvanuga tõsiselt arutleda. Rutiini korral ja pikalt ja rahulikult ette asju selgitades on võimalik temaga paljusid asju teha.
Probleemid: kohmakas liikuja (see siiski paranenud), ei talu järske muudatusi, väga valiv söögiga, ei talu mõnda tegevust (juuksur, pildistamine on välistatud), hügieenist ei hooli, ei saa sageli aru teiste inimeste miimikast ja kehakeelest, tugev hirm pisikute ja haiguste ees, kohaneb väga aeglaselt, ei leia kergesti sõpru.
Perspektiiv: oleme ise õppinud temaga hästi suhtlema, pelgan, kas sügisel 1. klassis õpetaja ja kaaslased seda tahavad. Üldse kooli algus kogu ettetuleva uuega on raske. Aga kõige olulisem näib siiski olevat rahu ja korrapära.
Kummaline, siit lugedes on aspidel palju igasugu kartusi. Meie poiss on käima hakkamisest saadik just hulljulge olnud, ei mingit ohutunnet. Igale poole ronib (kiiremini, kõrgemale,kaugemale 🙂 mitte midagi ega kedagi ei karda. Pole kunagi võõraid kartnud,vastupidi, ise läheb kõigiga jutustama ja muutub lausa pealetükkivaks (kommionudele oleks kerge saak) Müratalumatust pole kunagi olnud. Toitu ei vali absoluutselt vaid õgib lausa valimatult, kõik läheb sisse ja võimalikult palju.. Bipolaarse meeleoluhäire ravimite kõrvalmõjuna söögiisu tõusis ja ta on juba päris ülekaaluline. Arst soovitas toitumist piirata ja sporti teha, aga tema jala ei käi ja vett ei joo..ehk siis vihkab sporti (ei teinud koolis keh.kasvatuse tundideski kaasa, mingisse trenni minemast keeldub kategooriliselt) ja vähem sööma teda ka kuidagi ei saa, sest kui ma ei luba teist taldrikutäit võtta, siis ta nutab ja ähvardab lastekaitsesse kaevata, et ema näljutab teda. Kõigist laste õigustest on ta väga teadlik ja täiesti võimeline oma ähvardusi täide viima. Rämpstoitu ta siiski ei saa, elame maal ja lähim pood on õnneks 8km kaugusel, sinna ei viitsi ta jalgrattaga vändata, et taskuraha eest krõpsu vms osta. Jalgrattaga sõitma õppis üsna varakult, 3,5-aastaselt vist juba lasi ilma abiratasteta ringi.
Mingit kiirusekartust pole tal kunagi olnud, pigem sõimab alati autos, et miks see venib (piirkiirusel) ja rallikiirusel ei sõida. Paanikahooge pole olnud.
Arvutisõltuvus on tal küll,lemmikmäng GTA. Me ei lubanud seda tal eriti mängida, aga ta ise ostis endale mänguplaadi. Selle mängu saamine oli tal lausa kinnisidee, mille nimel ta oli nõus raha koguma. Nüüd me ei saa suurt enam midagi teha, sest ta läheb hüsteeriasse ja hakkab laamendama kui plaadi ära võtame, sest see on ju tema isiklik ja meil polevat selleks mingit õigust.
Teine kinnisidee oli puutetundlik telefon, mida me keeldusime talle ostmast,kuna ta ei hoia ega hooli oma asjadest. Eelmiste (odavate) telefonide lõpp oli kiire ja kurb. Siis kogus ise raha ja ostis endale pandimajast ise puuteka. Riiete-jalanõude osas on tal ükskõik, firmakaid ei nõua, sobib kõik. Sõpru on vähe ja need,kellega suhelda tahab, pole just \”paipoisid\”. Suitsetamine oli Vastseliina koolis kuumaks teemaks, seal vist üritasid kõik seda teha, ega nooremad siis suurematest kehvemad olla tahtnud ja iga nurga taha kasvatajate silmad ka ei ulatanud…Kodus on asi kontrolli all.
No ehk kunagi tuleb talle ka aru pähe (rohkem kui praegu) ja läheb kergemaks, ma vähemalt väga loodan seda.
Meie poisi asperge sai kinnitust kooli minnes. Seda, et midagi on lapsega teisiti, sain aru juba sünnihetkest. Väiksena ei talunud toas kedagi võõrast. Nii, kui keegi külla tuli, hakkas karjuma ja lõpetas siis, kui külaline läinud. Ja see oli nii alati. Imestasin, et kuidas saab see võimalik olla vastsündinuga?? Kärus ei maganud sekunditki.
Lohutada praktiliselt võimatu. Nutab seni kuni tahab.
Juba paariaastasena meeldis seltskond mis oli ainult taustaks. Mängis alati üksi ja ainult ühtesid samasid mänge, samade asjadega. Võis 1 aastasena jälgida auto rataste liikumist (ise liigutas) tunde. Lasteaias oli väga hea laps kuna rühmas töötasid maailma parimad õpetajad, kes võtsid tema veidrusi rahulikult. Näiteks oli võimatu talle siseruumides jalga saada jalanõusid. Vähemalt sokid said jalga suure veenmisega … Autosse istudes võttis kohe ära jalanõud, sokid, püksid. Ja seda ka linna vahel sõites, olgu või järgmise punkti vahemaa ainult 300 meetrit.
Ei küsinud väiksena kunagi ise süüa – sain aru, et kõht tühi sellest, kui laps kurjaks muutus. Ei näkitsenud midagi nagu tavaliselt lastel kombeks, kui juba, siis soe söök.
Külas käies istus ainult süles, kunagi ei mänginud. Kõva sõna oli see, kui korraks teise toa otsa kõndis.
Lasteaia lõpetamisele eelneval aastal tekkisid erinevad tikid, mis nagu selgus, olid ka juba väiksena olnud aga siis ma veel ei osanud võtta neid tik´idena.
Tohutu turvatunde vajadus siiani (8 aastane). Riideid eriti osta ei saa – vana kannaks pensionini. Igasugused oskused tulevad hops ja olemas. Õpetama justkui eriti ei pea. Kui on õige aeg lihtsalt oskab ja kõik.
Emotsionaalne omade suhtes – kiidab, kallistab ülevoolavalt.
Samas ülikartlik, samas hulljulge.
Käitumisreegleid tuubin. Kui korra olen selle talle pähe tagunud, siis see ka täpselt, sõna sõnalt nii ka jääb.
Nii on ka harjumustega: mida kunagi tegema on jäänud seda teeb vist ka pensionini :-). Näiteks 1 vetsupaberi rull kasutatakse ära ühe korraga. Kuna eelmises kodus oli meil vetsus paberiämber selle ära viskamiseks, uues kodus korralik kanalisatsioon, võiks sellel rahulikult minna lasta aga ei harju ümber, ikka ämbrisse. Samas jumal tänatud, terve rull ju ummistaks poti ära:-)
Rääkimine täiskavanulik. Käitumishäireid ei ole (veel!). Kardan pubekaiga.
mind näiteks nüüd huvitab see, et kas seal Tartu koolis internaati pole?Ise elame hoopis teises linnas ja siis ei saaks oma last ma küll sinna kooli panna 🙁
ja kuna laps minemas esimesse klassi siis mis kool see üldse sobilik aspergerile oleks millel olemas ka internaat?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ja kuna laps minemas esimesse klassi siis mis kool see üldse sobilik aspergerile oleks millel olemas ka internaat?[/tsitaat]
K. Pätsi Vabaõhukool on koos intenaadiga http://www.vabakool.edu.ee/
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
