Esileht Koolilaps Mida kummalist teevad Teie Aspergeri sündroomiga lapsed?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 103 )

Teema: Mida kummalist teevad Teie Aspergeri sündroomiga lapsed?

Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas mulle tundub nii või ongi poiste hulgas rohkem aspergereid?[/tsitaat]

Mingil määral, kuid tüdrukutel on tihti ka aladiagnoositud. Häire pilt ei ole nii (stereo)tüüpiline – ei ole sügavaid erihuvisid. Samuti õpivad tüdrukud kergemini suhtlus- ja käitumisprobleeme maskeerima (kaaslasi jälgides, matkides).

http://help4aspergers.com/pb/wp_a58d4f6a/images/img244154ad237783e339.JPG

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mingil määral, kuid tüdrukutel on tihti ka aladiagnoositud. Häire pilt ei ole nii (stereo)tüüpiline – ei ole sügavaid erihuvisid. Samuti õpivad tüdrukud kergemini suhtlus- ja käitumisprobleeme maskeerima (kaaslasi jälgides, matkides).

http://help4aspergers.com/pb/wp_a58d4f6a/images/img244154ad237783e339.JPG%5B/tsitaat%5D

Minu tüdruk vastab igati aspide tunnustele, puudu vaid erihuvi. Siinsed spetsialistid diagnoosimisel tüdrukuid-poisse ei erista, veel.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oeh.lugein taaskord kõikide kirjutised üle ja palju annab jõudu juurde see, et minu poeg ei ole ainuke kes käitub nii või naapidi ja tõesti palju abi ja infot olen nüüd saanud ise aspergerilt.
Palju sarnast oma pojaga leidsin kägu-vajan ise abi jutust.
Ma ütlen ausalt, ma lihtsalt ei jaksa tegelikult enam.ma olen kolme lapse ema.pisem vaid kuune, järgmine 2a ja poeg siis hetkel veel 7.Pisemad võtavad niivõrd palju energiat, et paratamatult saab poiss ette ja taha riielda asjade eest mida ta ei tee melega vaid mis on tema nö eripärad.
Päevast päeva ma räägin talle, et ei pea mulle ütlema kui sa lähed pissile, kakale, kui jood vett või teed veel omale ühe saia.ei pea küsima igakord piimapakki avades kas ta lõikab mõlemad paki otsad lahti ja kas ta võib võtta seda teist ja kolmandat.vaba päeva hommikul ei käi ma teda äratamas, ka sellest korduvalt juttu olnud, et kui uni täis tõuseb ise üles.aga ikkagi ta ei tõuse, ta kõhib või häälitseb seal seni kuni ma siis ütlen et ta võib tõusta.Õhtuks on see kordamine iga asja puhul olnud niivõrd väsitav, et ma jälle käratan.
Õue või kuhugi minnes on alati üks ja sama küsimus, kas ma panen selle pluusi, mis ma selga panen, kas need jalanõud jne jne.riidesse aga saab kiirelt.
Meil ei ole palju ilusaid ilmasid ja kui neid vähegi on saadan ta õue, ka ise olen kahe pisemaga.Siis küsitakse iga natukese aja tagant, et miksme peame nii kaua õues olema, millal me tuppa lähme, millal me koju lähme.
Diagnoos on talle täitsa ära pandud,lisaks veel diagnoositud ATH.
Ta on nutikas poiss, kooliks igati valmis.nutti jagub ja kui tuju ja tahtmist on siis kõik supper.Ta küsib minult vahel selliseid asju ja küsmusi millele ma vastatagi ei oska, midagi millest ma pole nt kuulnudki.samas võib ta mängida totaalset lolli.ta ei ole rumal laps aga oskab kohati oma olukorda väga hästi ära kasutada.
Keelamisega lõppeb meil asi alati nii, et ta lihtsalt lõpetab oma toas.Ta ei mõista miks ta seda ei tohi teha või miks seda tegema just peab.kuigi samas ei oska mina ehk õieti talle asju selgitada.Kui ta on taas oma tuppa saadetud järele teatud asjade üle mõtlema siis küsib ta ikka aga miks ta oma tuppa minema ikka pidi.Kui temalt midagi küsin siis vastust ma tihti ei saa ja õeldakse et aga mul ei ole vastust, ma ei oska midagi vastata.
Vähemaks on meil jäänud agressiivus, varem paugutati ustega, peksti toole ja seinu, trambiti jalgadega ja röögiti.
Arvan, et see on tal alla surutud pigem hirmust minu elukaaslase ees.See osa on veel kõige raskem.Ta ei ole poja bioloogiline isa ja tema arvates laps teebki kõike valesti ja ongi üks sõnakuulmatu laps kes ei kuula teda üldse.Ja ega ta ei teegi kasuisast välja, ei vasta talle, ei suhtle temaga ja see on mehe veel eriti närvi ajanud, et tema nagu poleks keegi, et teda ei austata ega kuulata.Suurem kisa tulebki tema poolt.Üritanud küll asja siluda ja talle seletada, et on asju mis on tema eripära.hetkes saab ta sellest aru ja siis pauh, taas uus riid majas.Kõrvalt vaadates ei tohi poiss astuda ka ilma et seda valesti teeks.Pidev oma tuppa saatminem, teleka keeld ja sõim kui loll, saamatu jne ta on ja kui aru saama ei hakka koligu isa juurde.
Läksime mehega just hiljuti taas sel teemal päris hullusti tülli.Solvates teda, solvab ta ka mind.minule ta on poeg ja jääb pojaks.läheb tema,lähen mina.Ja taas vaid mõneks hetkeks sellest kõigest kasu.Ma kardan, et see asi lõppeb meil siiski lahkuminekuga sest vaimne terror poisi osas on liialt jube.
Küll poiss matsutab, ei oska omale nutella kreemi õieti saiale määrida, niheleb istudes ja sügab end(minu arust pinge seisundist, et temaga ühel diivanil istuma peab), kõike ta teeb valesti ja ma imestan et poiss üldse tahab oma toast välja veel tulla.
Ta on palunud mul valida tema ja mehe vahel.Üritasin selgitada, et ma armastan mõlemaid ja valikut teha nii ei saa ja lisaks on ta ju ka õdede isa.
Olen ka ise saamatu, ma ei oska poisiga käituda, teda piisavalt kaitsta, teda nõustada ja lohutada.
Olen kuulnud teda oma toas nutmas ja nuuksumas kuidas keegi teda ei taha 🙁 ma teadvustan omale seda kõike mis on valesti ja mida ma peaksin muutma aga välja kukub see kõik ikka hoopis teisiti.Pidevad riiud sel alal mehega kurnavad veel lisaks.
Poiss ei söö paljusid asju, õigemini sööb väga väheseid asju.Oleme ka selle asjaga käinud haiglas, asi kinni tema mõttes ja psüühikas.keeldub proovimast ja vat siis on jälle-siis oled söömata.jääb ka igasugune magus ära ja peab kõrvalt vaatama mis moodi siis õde kommi sööb ja kui mina pojale seda luban on taas riid.küll ei lubata teda enam kuskile kaasa võtta kuna ta ei oska käituda ja pidevalt keelama peab.see on täielik õudus tegelikult mis meil toimub ja ma kardan poja ensehinnangu ja tundeelu pärast, tema tuleviku pärast.Ja nagu mainisin siis ei leia ma ka ise tema jaosk piisavalt aega ja mõistmist ja hellust ja muud vajalikku.
Pool viimast aastat käis poiss väikeses maalasteaias, seal oli proleeme vähem.Linnas aga läksid need asjad meil nii hulluks et nemad asja ajama hakkasidki psühholoogide ja teistega ja nii me üldse sattusime uuringutele.Ise arvasin, et katsetab piire(mida ta niikunii ka teeb) ja tsipaülekäte läinud aga diagnoosiks saime siis hoopis sellise asja.
Kuna koht kus nüüd elame on väike ja jutud levivad siis kooli personal ka teab.Läheb ta nüüd esimesse klassi.Käis meil külas ka naisterahvas kellest saab tema tugiisik koolis, lasteaia soovitusel ta seda vajab.olla näha olnud, et kui tema tüdib või keeldub tegemast hakkab segama ka teisi ja võib asi hulluks minna.Siis selle inimesega lahkuvad nad klassist ja rahunevad või siis nö puhkavad.
Üksi ei julge ta mul kodu hoovi õuegi minna, veel vähem kooli, hakkab siis tugiisik teda viima-tooma.
Ise elaks ja oleks ta pidevalt vanaema-vanaisa juures.Seal on tema jaoks kõigil aega, tegeletakse, vanaema on lapsemeelne kes temaga mängib, meisterdab ja kellega ta on õnnelik.Kahju on mul, et seda kõik ei ole kodus.
Armastab ta puzzlesid ja legosid, aga seda ka vastavalt tujule.Vahel ei taha ta päevade kaupa nendega tegeleda ja istuks vaid teleka ees või mängiks õdede ja nende ajsadega.Mille üle on mul siiralt hea meelet neid ta hoiab.Pisemat veel mitte nii väga aga kahest ainult kallistaks ja musitaks kuigi vaikselt on hakanud välja lööma ka natuke negatiivsust.ära tee nii, mine ära, ma ei taha jne.Muidugi pisem ju kasvab ja segab rohkem ja eks kõike seda käitumist õpib ta ju ka meie oma käitumist vaadates-nähes tema pihta.
Ma olen totaalses ummikus omadega ega tea enam kust otsast seda asja klaarima hakata, et mul oleks kodus tore ja röömsameelne laps ja mees kes ka omavahel läbi saaksid ja mina rohkem teatud situatsioonides käituda oskaksin mitte nii kiirelt närvi ei läheks.
Sõbranna mul ütles, et kui ta ei teaks ja poleks näinud tema eripärasid siis arvaks ta vöörana, et laps on lihtsalt natuke ninakas ja ülekäte läinud.Tema lapsega on nad alati saanud koos ideaalselt mängitud, mitte mingeid probleeme, samas lasteaias kägistas ja peksis teisi kuigi samas tihti tekkis see ka sellest et keegi mingi tema teo või lause üle naeris ja teda sellega endast välja viis.
Paljud nüüd kindlasti soovitavad mul sellise mehe maha jätta ja mõelda poja tervisele ja tulevikule aga pean ju ka mõtlema tütardele.Ei saa nagu vaid ühest otsast seda asja vaadata ja poiss ise ei ole ka just kullatükk temaga ja olengi nagu kits kahe heinakuja vahel 🙁
Mis temaga siis meil veel on.Pesema minnes tekib tal kohati paanika ja nutab enne kui saunaruumi jõuab.Kardab vett näol ja kasutame rätikut siis peapesul näoees aga vahel olen üritanud teda sellest vööranduda, mis moodi ta koolis peale kehalise tundi omaga hakkama saab?
Olen ise juba nii negatiivselt meelestatud igatepidi, et kohati tundub mullegi, et midagi positiivset temas polegi ja puberteet pole veel käeski 🙁
sügisest hakkame psühholoogi juures käima aga erilisi panuseid sinna esialgu veel ei pane kuna kõik võtab ju aega.
Varsti hakkame taas kolima, lõpuks saame oma kodu ja ela üürikas.Ostab selle aga mees ja kardan mis siis veel saama hakkab, millal õeldakse et tema maja(korter) ja kui ei meeldi hakka astuma, kuigi saatnud on ta teda ära varemgi.vanaema juurde minneski, et ära tagasi tule jne.tunnistan olen ka ise seda kord õelnud.
kallistan ja musitan oma pisemaid aga poiss ei tule ei ise ligipiiri ega ole ka minul millegipärast seda suurt hellust tema vastu.õhtuti on vaid kindel rituaal-kalli-musi-pai.
kust otsast ma siis ikkagi alustama pean, mida ometi teha, ma lõpetan ise varsti pehmete seinte vahel kogu selle kisa ja riidude pärast ja poiss vast samuti 🙁
vabandan niivõrd pika kirja pärast kuid olen lihtsalt nii ummikus

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 28.07 12:31; 28.07 13:20; 29.07 10:44; 01.08 16:23; 01.08 18:38; 02.08 17:09;
To report this post you need to login first.

Väga kahju sinust ja muidugi sinu pojast.
Ainus mõte, mis pähe hetkel tuleb, et ehk on ikka abi psühholoogist. Väga vajalik oleks, et mees neil käikudel osaleks. Ehk aitaks teie olukorda normaliseerida, kui saate rohkem infot ja oskusi, kuidas keerulistes olukordades pojaga käituda.

Omast kogemusest ütlen, et raskeim aeg oli 6-8a pojaga.
Ja kui sa ise oma pojasse usud, tema häid ja tugevaid omadusi esile tõstad, siis saate kõik sellest jõudu ja tuge. Lootusetus on kõige hirmsam.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.07 14:54; 01.08 17:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

olukord on sul kindlasti väga keeruline. olen ise aspergeri(oma laps) üles kasvatanud. ja tean, kuidas võivad ennast ja suhteid mõjutada lapse probleemid. su mehe kaitseks ütlen, et arvan, et mina ei suudaks seda teed maha käia, kui tegemist poleks lihase lapsega. kõige raskematel hetkedel oli just ema-lapse armastus see, mis aitas. seda oli küll raske lapsele väljendad aga kuna see oli sees olemas, sai kõigest üle. selline laps aga vajab pidevalt toetust, mõistmist ja toetumist tema tugevatele külgedele. meie laps on hästi sportlik ja sport oli see, tänu millele ta kooli lõpetas ja ennest eduka noore inimesena tunneb. jõudu Teile!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 01.08 18:03; 02.08 12:29;
To report this post you need to login first.
Postitas:

oeh.mees on kange nagu kaamel ja tema juba kaasa ei lähe mis on järgmine miinus kogu selle asja juures.üritanud seda teemat üles võtta aga isegi alustada ei saa kui juba vastus teada :(pojaga aga ise kindlasti alustame käimist.
hea, et olen saanud ta natuke lugemagi panna sel teemal aga need peavad ka olema teatud read mis tunduvad kõige tähtsamad, kogu teksti v raamatut ta ei loe iial läbi aga eks ikka tuleb ütlemist, et ei saa haiguse süüks ajada kõike.ega ma kõike ajagi, tunnen oma poega ja ta oskab asju oma järgi väga hästi sättida kui vaja, nutikas on ta küll 🙂
ütlesin talle ka kord, et sa looda vaid, etomad plikad terved on ja ei pea seda läbi elama ja mis tunne sinul oleks kui keegi sinu laste kohta selliseid sõnu kasutaks ja neid vaid maha teeks.aga nagu ka ütlesin, abi vaid hetkeks 🙁
ma ei tea mis moodi ma ise käituks kui oleks vastupidine olukord, olen üritanud end panna sinna seisu ja ega ei ole lihtne nii last omaks võtta kui sellised probleemid.oleks sünnist saadik või varem ta kasuisa talle juba olnud oleks ehk teinelugu aga kokku saime temaga siis kui poija oli juba 4a.
ma ise usun sisimas, et ta saab hakkama, olen näinud kui hästi ta areneb,kui hästi oskab käituda ja olla, joonistada, arvutada, loogiliselt mõelda, igasugu asju nikerdada jne.ja samas on seis totaalselt erinev, poleksi nagu seda toredat last ja paratamatult süüdistan osati selles end ja oma meest kes ei ole teda aidanud ja piisavalt toetanud ja innustanud 🙁
sport ei huvita poissi nt üldse, lasteaia spordipäeval ei teinud ka kaasa, ei teinud üldse midagi kaasa sest kartis et midagi läheb valesti ja teised naeravad.siis tuleb aga koju ja võib kogu peo kava ette mängida 🙂
olen lugenud ja infot kogunud nii palju kui võimalik ja loodan, et poja natuke veel peab vastu, et kui nüüd tita tsipa suuremaks kasvab, mõned kuudki, siis leian temale ehk rohkem aega, et taas lauamängegi õhtuti koos mängida.õppimine tuleb niigi lisaks ja eks annab seegi meile seda omaette aega aga samas ka võitlust olenevalt päevast ja õppetööst.
praegu on tal vähemalt väike 2a õde kes on talle maailma kallim ja loodan, et see ei muutu ka.nad on koos nii õnnelikud ja seda on nii armas vaadata 🙂
ma tänan teid toetuse eest ja katsun ka sellest lootusetuna tunduvast olukorrast ja tundest võitu saada ja kuidagi ikka mehe ja poisi suhteid lappida nii lootusetu kui see ka tundu ja vaidlen ikka edasi kui asi üle käte läheb.kõik ikka õilsa eesmärgi nimel 🙂
kui keegi oskab head martejali soovitada mida lugeda siis oleksin tänulik 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 28.07 12:31; 28.07 13:20; 29.07 10:44; 01.08 16:23; 01.08 18:38; 02.08 17:09;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Pane oma mees valiku ette, et ta kas tuleb psühholoogi juurde ja pereteraapiasse kaasa ja tunneb huvi su poja haiguse ning suhete parandamise üle või sa lähed temast üldse lahku…vaene laps, sellise kasuisaga elamine on talle ju karm katsumus, eriti kui emalgi väiksemate laste pärast tema jaoks eriti aega pole. Mina ei suudaks elada sellise mehega, kes mu last ei salli, seda enam, et lapse paljud kiiksud ei ole tahtlikud vaid haigusest tingitud.
Samas pean ausalt tunnistama, et ma ise ei suudaks sellisele lapsele armastav kasuvanem olla, vähemalt mu enda poja taolisele küll mitte..ta käib mulle lihase lapsenagi oma kiuslikkuse ja pahathtlikkusega üsna närvidele, õnneks on mees vana rahu ise ja kipub poissi vahel lausa üleliia hellitama, just põhjendusega, et ta ju meil \”ummamuudu\” laps. Emad-isad peavad oma erilisi lapsi taluma (kõlab kohutavalt, aga saate isegi aru, mida öelda tahan), kasuvanematelt on seda aga raske nõuda..

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.07 00:24; 26.07 00:16; 28.07 00:52; 01.08 20:32;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma absoluutselt ei taha õli tulle valada, aga mulle tundub, et lapse probleeme paljuski tekitab ja süvendab väga keeruline olukord kasuisaga. Aga Sa tead seda niigi.
Kui ma pean meie väikest aspergerlike joontega poissi suhteliselt kergeks versiooniks (siiani), siis ma arvan, et paljuski on see tänu sellele, et me terve perega väga püüame teda mõista, mitte karjuda/karistada ja väga-väga armastada. Seda on kohe nii näha, kui meil on olnud tore päev perega, kuidas ta on nii vahva poiss. Nii kui meil on närvilisem olukord, kellelgi vanematest palju tööd või pikad lasteaia päevad, siis ka tema ärritub palju kergemini, tekivad tikid jne. Ma olen aru saanud, et võlusõna meie lapse jaoks on stabiilne ja rahulik pereelu ning palju armastust.
Loodan, et saan uuest lasteaia aastast lubada talle igal nädalal ühe puhkepäeva. Ega lasteaias polegi midagi väga valesti, aga on tunda tohutu erinevus kevadeperioodi (kui laps oli juba aastast ilmselt väga väsinud) ja praegu, suvise aja vahel, mil ta saab mitu kuud järjest puhata.
Sinu olukorras ma näen ilmselt kahte versiooni, kuidas olukorda parandada:
* mehega üks väga avameelne ja rahulik vestlus maha pidada. püüda rääkida kõik lahti, mis põhjus ja mis tagajärg. võib kasutada ka psühholoogi abi. see aitab, mitte ei tee asju hullemaks. ilmselt ei meeldi ka talle selline närviline pereelu.
* kasutada rohkem armastavate vanavanemate abi. kui lapsele see keskkond mõjub hästi, siis las laps ollagi seal rohkem. saad sina puhata ja lapse närvikava kah. Muidugi peaks ka vanavanematega läbi rääkima, et kuidas last iseseisvusele suunata jne. Nad peaks aitama sind ja poega sel teekonnal.
Ole tubli ja soovin Sulle jõudu!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 25.07 19:17; 26.07 08:53; 26.07 16:38; 26.07 20:16; 30.07 10:26; 31.07 11:51; 31.07 15:02; 01.08 23:14;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]olukord on sul kindlasti väga keeruline. olen ise aspergeri(oma laps) üles kasvatanud. ja tean, kuidas võivad ennast ja suhteid mõjutada lapse probleemid. su mehe kaitseks ütlen, et arvan, et mina ei suudaks seda teed maha käia, kui tegemist poleks lihase lapsega. kõige raskematel hetkedel oli just ema-lapse armastus see, mis aitas. seda oli küll raske lapsele väljendad aga kuna see oli sees olemas, sai kõigest üle. selline laps aga vajab pidevalt toetust, mõistmist ja toetumist tema tugevatele külgedele. meie laps on hästi sportlik ja sport oli see, tänu millele ta kooli lõpetas ja ennest eduka noore inimesena tunneb. jõudu Teile![/tsitaat]
milline spordiala sobiks aspergerlikule lapsele? kas midagi individuaalaldest?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minul on 2 aspergeri diagnoosiga poissi ja nendel on kasuisa, peres on ka väikelaps kes meil mehega ühine.
Suurem poiss oli 12 kui koos hakkasime elama, väiksem lasteaias.
Vanema poisiga panid nad jõujooned füüsiliselt paika. Kui ikka poiss mulle kallale tuli, tuli mees vahele ja nii nad kaklesidki. Tema oli see kes läks arvutijuhe taskus tööle.
Nüüd oleme aastaid koos elanud ja poiss aksepteerib oma kasuisa, samas nad nagu on ühes ruumis aga koos midagi ei tee. Aga ka ei kakle ja kasuisa ei püüa ka teda \”kasvatada\” vaid sekkub kui asi ülekäte läheb aga nooruki puhul seda enam ei toimu.Ta juba oskab ennast kontrollida ja teab, et tujutseda maksab vaid emaga.
Noorem poiss oli 4-aastane ja tema võttis mehe omaks ja vist võtab teda pea-aegu isana. St kuulab sõna ja käivad koos ka väljas.Mürab temaga.
Seega näib, et mul vedas, et leidsin sellise inimese enda kõrvale. Loeme koos ka raamatuid sel teemal.
Seega äkki saad oma mehele vaastavat kirjandust anda lugeda algatuseks. \”Sündinud sinisel päeval\” jt mis on aspergeridest kirjutatud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt 21.07 18:01; 24.07 16:29; 25.07 19:39; 26.07 10:30; 26.07 19:36; 28.07 18:03; 31.07 09:45; 31.07 09:52; 02.08 09:56; 02.08 09:58; 02.08 21:15; 02.08 21:17; 25.11 16:28; 25.11 20:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

milline spordiala sobiks aspergerlikule lapsele? kas midagi individuaalaldest?[/tsitaat]

minu ath + aspergerile meeldib väga ujumine. aga seda saab harrastada vaid väga väikeses grupis või ind. juhendamisega. eelmine hooaeg jäigi meil vahele kuna ei leidnud treenerit.
kusjuures pead pesta ta ei armasta, see toimub suure kisa saatel (poiss on 11) aga ujub ja sukeldub nagu hüljes.:-)

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt 21.07 18:01; 24.07 16:29; 25.07 19:39; 26.07 10:30; 26.07 19:36; 28.07 18:03; 31.07 09:45; 31.07 09:52; 02.08 09:56; 02.08 09:58; 02.08 21:15; 02.08 21:17; 25.11 16:28; 25.11 20:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

milline spordiala sobiks aspergerlikule lapsele? kas midagi individuaalaldest?[/tsitaat]
individuaalalad jah. meie noore lemmik kuulitõuge

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 01.08 18:03; 02.08 12:29;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Jah, eks see fakt tuleb mul vast lagedale lüüa ega muudmoodi vast seda olukorda lahendatud ei saa.On ta ju õelnud, et ei taha lahku minna, nüüd siis oleks aeg seda ka tõestada, minule ju poeg jääb ikka pojaks olgu ta milline tahes.Kui ei taha võtta osas kasvatusest siis peaks üldse eemale hoidma mitte vaid kärkima.kasvatame siis koos plikasid ja las poiss jääb minu hooleks.Vähemalt ei oleks pidevat riidu nende vahel.Varemalt nii u kaks aastat tagasi, põhimõtteliselt enne kui meie ühine esimene laps sündis said nii enam-vähem veel läbi.ka ikka mängisid aeg-ajalt ja ikka jutustasid ja asi oli nagu parem.Aga kui poiss kasvas ja hakkasid välja rohkem need erinevused ja probleemid lööma hakkasid muutuma ka suhted ja kui aus olla siis tundub et viimase põntsu pani just diagnoos.mees nagu saab mõistusega aru, et selline diagnoos ja selline värk aga ta on end nii vastu näidustanud ja negatiivsel lainel, et ütlesin talle ka, et nii ei saagi miski muutuda kui sa isegi ei püüa.sina oled vanem, sinul peaks mõistus peas olema ja katsuma aru saada.muidugi oma laps on ikka armsam ju, eriti kui kasulaps siis teistsugune on aga poiss vajaks ju ka meesterahva tähelepanu mitte ei peaks pealt vaatama kuidas plika oma issiga vaid mängida saab.ma tean jah tõesti, et palju hullemaks ja problemaatilisemaks tema olukorra teebki suhe mehega.igapäev üritan ma kasvõi ühe asja võrra asja nende vahel leevendada ja neid karistusi siluda ja kisasid vähendada.üks samm korraga ja loodan, et ehk sellest on ka kasu aga pikem jutt tuleb taas vast ette võtta, eriti arvestades ju kolimist mehe ostetavasse majja.kas sel siis ongi mõtet kui selline elu jätkub, sest enne ma ausalt loobun mehest-kuigi see on raske-kui lasen oma pojal nii kannatama jäädagi.armastan nid mõelmaid, kõiki oma peres ja kannatame ju lõppkokkuvõtesme kõik.mees on ise ka samas khati täitsa õnnetu kuigi üritab kõva meest mängida ja mitte välja näidata aga on näha, et ega see temalegi sobi.kellele see meeldib siis sellist elu elada, aga kui muutust tahab peab ka ise kaasa aitama.sama teema tuleb muidugi poja läbi rääkida.eks nad koos on selles supis, ei saa väita et poiss puhas on aga mees muidugi vanusele vastavalt oleks võinud targem olla.hea on õelda jh, ei tea mis moodi ise käituksin, arvestades et ka mind ajab kõik see vahel vihale mis ta teeb kuigi ta ei tee seda alati meelega.aga ma olen enam kui kindel, et sõbrannaga räägitu ükskord juhtub.nimelt tunneb ta siis tervet meie pere ja minu meest ennem veel kui mind.on näinud meie elu ja saan temaga alati rääkida.ja ta ütles, et kui see asi ei muutu ja poiss suuremaks saab siis olenemata oma pisikeset kasvust ta lihtsalt lööb vastu tahti ja kui mitte rusikaga siis lõpuks on viha ja vimm nii suur, et võtab vaat, et panni.ja ma tüesti ei imestaks.kõik ju temas koguneb.
palju olengi lapsel lasknud pererahu huvides olla vanavanemate juures kus ta ise ka õnnelik on.nüüd aga tuleb kool peale ja seda aega väga enam ju pole et nii käija ja olla seal.samas teeb mees probleemi ka seal liialt olemisest, et koju tulles on ta taas täitsa titt.ja ses osas ma nõustun.olen nendega rääkinud, nad väidavad et saavad aru aga no vanavanemad nagu nad on-ikka hellitavad ja teevad ette taha kõik ära ja koju tulles alustan mina taas nullist.ei osata enam kapist piimagi võtta vaid peab kõik ette tassima.
see kõik on nagu üks lõputu õudusunenägu millest hetkeks saan välja ja siis sinna taas vajun.
aga ma olen rahul, et sain teilt siit natuke infot jälle juurde ja teie kirjatükke lugedes mõtteid mis moodi nt oma lapsega käituda-olla.
kas aspergerite vanematel või neil endil ei ole mingit gruppi või foorumit ka kuskil nagu igasugu beebidele ju nt on?ükspäev see teema siis vaibub ja polegi kellegiga teistel oma rööme, edusamme ja ka muresid jagada.
Ja mul on siiralt hea meel, et keegi on leidnud omale vastava elukaaslase kes siis niivõrd-kuivõrdki asjast aru saab ja kasuisana asjaga toime tuleb 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 28.07 12:31; 28.07 13:20; 29.07 10:44; 01.08 16:23; 01.08 18:38; 02.08 17:09;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina tahaks ka tänada täiskasvanud aspergerit, kes väga kenasti asju lahti seletab. Meil on ka 7-aastane asperger+ATH poiss, kes läheb sügisel kooli. Meie saime läbi õppenõustamiskomisjoni koha Ristiku põhikooli väikeklassi, mis peaks olema temale siis kõige soodsam keskkond loodetavasti, sest meie poisi ATH on ülekaaluka tähelepanuhäirega väljendunud ja ta ei saa suuremas grupis õppetegvusega hakkama. Seda näitas viimane lasteaia aasta, kui ta sai käia erilasteaias tasandusrühmas, kus õppetegevus käis väikestes gruppides ja ka individuaalselt.
Aga teema on tõesti väga-väga hea ja õpetlik. Ma olen ise väga palju lugenud kõige selle kohta, rakendame ka erinevaid nippe ja taktikaid, ehk siis vaatame, mis sobib meie lapsele (kõigile ei sobi ju kõik tehnikad), aga alles nüüd, seda teemat lugedes ja eriti neid ise asperger selgitusi ma tunnen, et ma mõistan oma last paremini. Kuigi ma olen lugenud ju erinevate spteisalistide selgitusi küll ja küll, aga need siinse teema täiskasvanud asperegri seletused, miks ta midagi teeb või tunneb, huvitaval kombel lähevad just need eriti hinge ja aitavad paremini mõista. Ja teiste vanemate kirjeldused oma laste kohta, mõni asi on kohe täitsa, nagu oleks ise kirjutanud. Meil on väga vedanud ka sellega, et mul on fantastiliselt tore ämm, kes on meie aspergeripoisiga väga tihedalt emotsionaalselt seotud. Ehk siis, et mina emana olen hoopis teist tüüpi, kui mu vanem poeg, aga mu ämm on oma lapselapsega palju sarnasem ja hingelt lähedasemat tüüpi. Nii et meie vanem poeg on ka palju oma vanaema juures, õnneks talle väga meeldib ka ja vanaema tegeleb temaga palju, mõtleb igasugu tegevusi välja, tema fantaasia on ikka piiritu minu suht olematu fantaasia kõrval. Nii et mina, kui tunnen, et juhe hakkab kokku jooksma (ja kuna elu koos asperger+ATH lapsega on nagu pidev võitlus ja pidevas valveolekus elamine, mis imeb tohutult energiat, siis juhtub seda kindlasti sagedamini kui tavalapsega), siis kõne ämmale ja laps läheb mõneks ajaks vanaema hoolde. Ja ma isegi ei tunne mingeid süümekaid, et miks mina emana ei oska lapsega olla sellises suhtes nagu vanaema on, vaid, ma olen õnnelik, et mu lapsel on selline inimene olemas, kellega ta saab teha just neid asju ja rääkida just neid jutte, mida meie omavahel ei oska. Ja vanaema ise kohe tahab ka väga last enda juurde, kui jupp aega poissi pole näinud, et igatseb temaga koos olla. Nii et selles osas on meil hästi, et vanaema on rahul, laps on rahul ja lapsevanemad on rahul, et saavad vahepeal puhata ja akusid laadida, no ja noorem 3 aastane vend saab ka rahulikumalt võtta. Tema on selline rahulik tüüp õnneks ja samas ka juba oskab väga hästi vennaga ümber käia, st juba tajub ära, millist vastust vanem vend mingile küsimusele ootab ja vastabki vastavalt sellele. Ehk siis kuidagi iseenenesest on õppinud vanema venna eripäraga arvestama, ilma, et me oleks seda ise otseselt õpetanud või suunanud. Ja meil on ka nii, et poiss väga hoiab oma 3 aastast venda, kuigi on ka kiusamist jne, aga iseenenest on ta väga kiindunud oma venda. Ja üldse talle väga meeldivad just endast väiksemad, ja teine variant siis täiskasvanud. Endavanused niiväga ei huvita ja ta nagu ei oska suhelda nendega. Tahtmine suhelda küll on, aga sotsiaalsed oskused selles osas on napivõitu. Nii et ka selles osas me teeme pidevat tööd ja lihtsalt mehhaaniliselt õpetame, kuidas mingis situatsioonis käituda. Raskeks teeb asja see, et niipea, kui mingi detail on järgmine kord teisiti, siis on see tema jaoks juba uus situatsioon ja jälle tekib oskamatus ja teadmatus. Nii et ka meil käib pidevalt üks seletamine ja selgitamine, ja pidev töö selles suunas, et ta saaks ühiskonnas hakkama.
Ütlen ausalt, minu jaoks oli see ka algul nagu shokk, kui selgus, et lapsel selline diagnoos. Mingis mõttes oli nagu lihtsam mõelda enne, et ah lihtsalt oma veidrustega tavaline laps ja küll siis kasvatusega muudame. Diagnoosiga kaasnes ka teadmine, et ega ikka ei muuda küll, vaid suunata saab. Aga mingi aja pärast ma tundsin, et siiski on lihtsam, kui on diagnoos ja kui lepid teadmisega, et on vot selline häire, sest siis saad juba paremini ka last aidata ja suunata.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

aspergeride emad, isad osalevad sellises foorumis.
autism.ee/foorum
suvel vist on vähe liikumist.aga sügisel jälle elavneb.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt 21.07 18:01; 24.07 16:29; 25.07 19:39; 26.07 10:30; 26.07 19:36; 28.07 18:03; 31.07 09:45; 31.07 09:52; 02.08 09:56; 02.08 09:58; 02.08 21:15; 02.08 21:17; 25.11 16:28; 25.11 20:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]katrin74 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina tahaks ka tänada täiskasvanud aspergerit, kes väga kenasti asju lahti seletab. Meil on ka 7-aastane asperger+ATH poiss, kes läheb sügisel kooli. Meie saime läbi õppenõustamiskomisjoni koha Ristiku põhikooli väikeklassi, mis peaks olema temale siis kõige soodsam keskkond loodetavasti, sest meie poisi ATH on ülekaaluka tähelepanuhäirega väljendunud ja ta ei saa suuremas grupis õppetegvusega hakkama. Seda näitas viimane lasteaia aasta, kui ta sai käia erilasteaias tasandusrühmas, kus õppetegevus käis väikestes gruppides ja ka individuaalselt.
Aga teema on tõesti väga-väga hea ja õpetlik. Ma olen ise väga palju lugenud kõige selle kohta, rakendame ka erinevaid nippe ja taktikaid, ehk siis vaatame, mis sobib meie lapsele (kõigile ei sobi ju kõik tehnikad), aga alles nüüd, seda teemat lugedes ja eriti neid ise asperger selgitusi ma tunnen, et ma mõistan oma last paremini. Kuigi ma olen lugenud ju erinevate spteisalistide selgitusi küll ja küll, aga need siinse teema täiskasvanud asperegri seletused, miks ta midagi teeb või tunneb, huvitaval kombel lähevad just need eriti hinge ja aitavad paremini mõista. Ja teiste vanemate kirjeldused oma laste kohta, mõni asi on kohe täitsa, nagu oleks ise kirjutanud. Meil on väga vedanud ka sellega, et mul on fantastiliselt tore ämm, kes on meie aspergeripoisiga väga tihedalt emotsionaalselt seotud. Ehk siis, et mina emana olen hoopis teist tüüpi, kui mu vanem poeg, aga mu ämm on oma lapselapsega palju sarnasem ja hingelt lähedasemat tüüpi. Nii et meie vanem poeg on ka palju oma vanaema juures, õnneks talle väga meeldib ka ja vanaema tegeleb temaga palju, mõtleb igasugu tegevusi välja, tema fantaasia on ikka piiritu minu suht olematu fantaasia kõrval. Nii et mina, kui tunnen, et juhe hakkab kokku jooksma (ja kuna elu koos asperger+ATH lapsega on nagu pidev võitlus ja pidevas valveolekus elamine, mis imeb tohutult energiat, siis juhtub seda kindlasti sagedamini kui tavalapsega), siis kõne ämmale ja laps läheb mõneks ajaks vanaema hoolde. Ja ma isegi ei tunne mingeid süümekaid, et miks mina emana ei oska lapsega olla sellises suhtes nagu vanaema on, vaid, ma olen õnnelik, et mu lapsel on selline inimene olemas, kellega ta saab teha just neid asju ja rääkida just neid jutte, mida meie omavahel ei oska. Ja vanaema ise kohe tahab ka väga last enda juurde, kui jupp aega poissi pole näinud, et igatseb temaga koos olla. Nii et selles osas on meil hästi, et vanaema on rahul, laps on rahul ja lapsevanemad on rahul, et saavad vahepeal puhata ja akusid laadida, no ja noorem 3 aastane vend saab ka rahulikumalt võtta. Tema on selline rahulik tüüp õnneks ja samas ka juba oskab väga hästi vennaga ümber käia, st juba tajub ära, millist vastust vanem vend mingile küsimusele ootab ja vastabki vastavalt sellele. Ehk siis kuidagi iseenenesest on õppinud vanema venna eripäraga arvestama, ilma, et me oleks seda ise otseselt õpetanud või suunanud. Ja meil on ka nii, et poiss väga hoiab oma 3 aastast venda, kuigi on ka kiusamist jne, aga iseenenest on ta väga kiindunud oma venda. Ja üldse talle väga meeldivad just endast väiksemad, ja teine variant siis täiskasvanud. Endavanused niiväga ei huvita ja ta nagu ei oska suhelda nendega. Tahtmine suhelda küll on, aga sotsiaalsed oskused selles osas on napivõitu. Nii et ka selles osas me teeme pidevat tööd ja lihtsalt mehhaaniliselt õpetame, kuidas mingis situatsioonis käituda. Raskeks teeb asja see, et niipea, kui mingi detail on järgmine kord teisiti, siis on see tema jaoks juba uus situatsioon ja jälle tekib oskamatus ja teadmatus. Nii et ka meil käib pidevalt üks seletamine ja selgitamine, ja pidev töö selles suunas, et ta saaks ühiskonnas hakkama.
Ütlen ausalt, minu jaoks oli see ka algul nagu shokk, kui selgus, et lapsel selline diagnoos. Mingis mõttes oli nagu lihtsam mõelda enne, et ah lihtsalt oma veidrustega tavaline laps ja küll siis kasvatusega muudame. Diagnoosiga kaasnes ka teadmine, et ega ikka ei muuda küll, vaid suunata saab. Aga mingi aja pärast ma tundsin, et siiski on lihtsam, kui on diagnoos ja kui lepid teadmisega, et on vot selline häire, sest siis saad juba paremini ka last aidata ja suunata.
[/tsitaat]
minu poiss on ka ATH+asperger ja käib Ristiku koolis väikeklassis. Olen rahul.Meil käis ühe aasta tavakoolis ja vrld sellega on ikka tunduv edasiminek. Kasvõi lapse hinded on paremad ja soov kooli minna.
aga loodan ,et oled kursis, et väikeklassi tunnid ei alga seal alati hommikul ja samal ajal. See on ainus asi mis mulle ei meeldi, aga nüüdseks oleme harjunud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt 21.07 18:01; 24.07 16:29; 25.07 19:39; 26.07 10:30; 26.07 19:36; 28.07 18:03; 31.07 09:45; 31.07 09:52; 02.08 09:56; 02.08 09:58; 02.08 21:15; 02.08 21:17; 25.11 16:28; 25.11 20:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen nüüd mõned päevad teemat jälginud, aga pole postitanud, sest see teema on mind natukene kurvaks teinud…

Asperger ei ole imbetsill… mis siis, et teistele võib nii tunduda. Me saame väga hästi oma nö erinevusest aru ja kui seda veel rõhutada mingite halvustustega, siis tõuseb see veel teravamini esile.

Mind väga häirib, kui minusse suhtutakse esialgu kahlevalt, kui teatakse, et ma olen asperger. Peale mõningast suhtlust avastatakse selle taga kõike genereeriv aju ja siis pole nagu enam probleemi.

See isa ja aspergeri vaheline asi tegi mind eriti kurvaks. Siin on see koht, kus maailm ajab mind segaduse. Valemis on nagu kõik olemas – ema, isa, lapsed ja siis probleem. Aga ometi ei taha perekond, kes peaks töötama kui üks tiim, seda lahendada… Kui on probleem, siis tuleb see lahendada. Miks siis ei lahendata? Kui mees ei taha võtta pereteraapiat (mida peaks teil olema õigus saada), siis ma ei tea. Kas see on ikka perekond? Või olen mina millestki valesti aru saanud? Äkki on nüüd teie koht selgitada mulle. Mulle teevad sellised juhtumised väga haiget. See, et inimesed ei keskendu sellele, kuidas probleemi lahendada, vaid mingitele isiklikele asjadele… Lõppude lõpuks on kui kõik ühes pundis ja ühe asja eest väljas – selleks et perel oleks koos tore ja asjad lahendataks. Või ei ole nii?

Ilmselgelt see poiss on oma kasuisaga juba piisavalt suusad risti saanud ja ta ei tea enam kuidas käituda, istuda, astuda, olla. Sellises olukorras on adrenaliin eriti kõrge ja siis hakkab see väljenduma kellel kuidas – mõned hakkavad palju rääkima, mõne muutuvad ekstrakohmakaks, mõned keelduvad söömast, mõned segavad jutule vahele jne jne.

Minul on kalduvus segada loenguid, kui kuskil koolitustel käin. No ma ei suuda üle mitme tunni lihtsalt paigal olla ja kuulata. See on niiii raske. Aga nüüd on mul selleks mu turvaloom – väikene mänguasi, mille käppade otsas on magnetid (see teeb teda huvitavaks kaaslaseks). Ta on minuga igal pool ja paljas teadmine, et ta on kotis, rahustab mind. Kui on vaja pingelises olukorras olla või palju mõelda, siis ma võtan ta kotist välja ja näperdan seda. Varem ma näperdasin võtmeid, aga see kolise, ja siis suutsin ma näperdamisega lõhkuda hinnalise asja… Edasi ma läksin odavama suunas :D.

Nii, et jah, mul on mänguloom, kuhu ma oma närvilisuse siis suunan.

Kuna selline laps teab ise ja näeb ise, et ta on teistmoodi, siis ei ole temal sugugi hea olla ja seda erinevust tajuda. Tunda, et justnagu ei sobituks, kui tahaks. Seda ekstra tülides rõhutada jätab jälje väga kauaks. Toetavas keskkonnas kasvav laps võib suureks saada osutuda geeniuseks või siis väga edukaks inimeseks, kes saab endaga hästi hakkama.

Mul on hea meel, et minu postitustest on abi olnud. Olen neid raamatuid isegi lugenud ja ega arstid, kui pole ise just aspergerid, ei suuda tõesti seda olemust ja kõik neid tundeid tegelikult päriselt lahti seletada. Kord sai küsitud ühelt psühholoogia tudengilt, et kas ta teab, mis on ärevushäire. Ta vuristas mulle definitsiooni kriteeriumid ette. Ma küsisin, et mida see tegelikult tähendab, vastus oli ei tea. Ma siis seletan: elektrit on ilmselt igaüks elus vähemalt korra saanud. Teate mis tunne see on? Nüüd kujutlege, et inimene elab sellise 220 vooluga keres igapäev ja puudub igasugune stepsel, et seda välja tõmmta. No ei ole tore, ei ole… Aspergeril võib see ärevus kasvada väga tugevaks.

Magamise kohta tuli mul veel idee, et lapsena ma magasin paremini – meil oli raske vatitekk. Unistan, et kui aint saaks veel kuskilt sellise rakse veneaegse teki, sest selle raskus rahustab lihased ja tekitab turvatunde, seejärel hea une. Proovige oma lastega – hankige neile vatitekk või mõni muu tekk, mis on raske.

Pinges, kui adrekas kõrge, hakkan minagi tegema igasuguseid asju, sest põgeneda pole sobilik, järelikult tuleb see adrekas ju kusagile panna. Tahtamtult näpin siis oma truvalooma, räägin palju või siis kõigutan jalgu vms. Pingeolukord soodustab ja teravdab kõiki meie nö veidrusi. Ma muutun kohmakamaks ja võin asju ümber ajada jne.

Ehk siis magamiseks – paks vatitekk.
Pingetemaandamiseks proovige leida lapsele turvamänguasi, mis mahub talle igale poole kaaslaseks ja sõbraks olema.

Andke teada, kui aitab 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt 29.07 00:52; 29.07 00:54; 29.07 01:12; 29.07 09:37; 30.07 15:38; 30.07 18:17; 31.07 16:18; 31.07 19:43; 02.08 23:54; 08.05 14:33; 08.05 19:01; 14.05 00:01; 14.05 00:04; 14.05 00:06; 14.05 00:18; 14.05 12:08; 14.05 21:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Samamoodi ei mõista inimesed, kes pole ise depressiooni põdenud, mida see haigus õigupoolest tähendab. Aga üks asi peaks aspergeri – ja muude võimalike häiretega tegelevaid inimesi ju ometi aitama. Nimelt seisukoht: \”Kui üks meetod ei aita olukorda paremaks muuta, tuleb leida teine meetod, mis aitab\”. Kas see nn kasuisa ise ei saa aru, et tema lähenemisviis teeb asja ainult hullemaks? Et käitumise muutumisest oleks rohkem kasu?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.08 09:36; 11.05 00:49;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Suured suured tänud sulle ise asperger,et viitsisd vaevaks võtta ja oma maailma ning m6tteid jagada.Mul on kaks last,suurem neist hetkel 3a7k vana ja sai diagnoosiks lisaks muule ka aspergeri(ath kahtlus on ka kuna jooned olemas ja peres meil see pärilik,kuid hetkel seda veel ei diagnoosita enne kui natuke suurem on).
Ma olen oma suurema lapsega hädas olnud algusest peale ja sa andsid mulle hetkel nii palju julgust juurde,et ka aspergeriga lapsest saab täiskasvanuna endaga hakkama saav inimene.See on mu kõige hirmsam asi mida kardan,et ta ei saa hakkama kuna hetkel ta ei saa isegi lasteaias käia kuna vihahoogude ajal ta on ohtlik endale ja teistele.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil 12a Aspergeripoiss. Käitumishäired (sõnakuulmatus) on alates neljandast eluaastast, pubekana ei allu enam üldse millelegi. Eelmisel aastal lisandus veel bipolaarse meeleoluhäire diagnoos. Tekkisid raevuhood, kus ajas meid ahjuroobi, lauanoa või muu kättesattunud esemega taga ja oli täiesti eluohtlik. Hiljem jällegi nuttis omaette ja rääkis,et tahaks surnud olla kuna on nii halb..Üritas korra ka enesetappu. See on praeguseks ravimitega kontrolli all ja ohtlikud agressiivsushood kadunud. Igasugune töö on totaalselt out, absoluutselt kodus midagi teha ei aita. Tänagi ladusime koos 8a õega puid päev otsa, poiss saatis vaid p..sse ja kaugemalegi kui appi kutsusime. Ropendab meeletult. Valetab palju. On olnud pahandusi ka varguste ja kaklemistega. On sihilikult pahatahtlik ja kiusab endast nõrgemaid verbaalselt ja füüsiliselt, ka loomi. Noorem õde ja vend elavadki tema poolt pideva psühhoterrori ja vägivalla all. Unistab vaid rikkakas saamisest, aga see peab toimuma ilma tööd tegemata. Häälitsused, kummalised nägudetegemishood jms on tavaline…Kommenteerib kõike ja kõiki, mingit häbitunnet ei ole. Pesta end ei armasta, oma riietusele ega ümbrusele tähelepanu ei pööra, vabalt võib kanda katkiseid ja räpaseid riideid ja ei pea üldse vajalikuks neid vahetada. Õpib samuti üksi klassis, sest vajab 100% õpetaja tähelepanu. Sügisest määrati lihtsustatud õppekavale. Erihuviks on riidepuud. Neid ta kogub ja kannab pidevalt kaasas. Võib vabalt mööda tänavat riidepuuga põrisedes autojuhtimist imiteerida ja ei arva iseüldse, et teda sellepärast imelikuks peetakse. Igast poest, tuttavaid külastades nende kodust, turumüüjatelt…kus iganes riidepuid näha on, sealt ta kohe neid endale kauplema hakkab. Enamus päevadest möödubki tal riidepuud autorooliks kujutledes mööda õue edasi-tagasi kõndides ja omaette rääkides. Minu meelest, mida vanemaks ta saab, seda imelikumaks läheb. Psühhiaatri arvates on normintellektiga ja kiiksud käivatki asja juurde. Mälu on väga hea ja kui ta suudaks keskenduda, võiks viitele õppida, aga ülitugev tähelepanupuudus ja püsimatus segavad. Eks see murdeiga raskendab kõike veelgi, aga hetkel nagu polegi tema kohta midagi positiivset öelda..Õnneks õpib ta internaatkoolis, muidu läheksime vist varsti kodus kõik hulluks, see pikk suvevaheaeg on juba paras katsumus temaga koos olla.[/tsitaat]Väga, väga kurb lugeda! Ei oskagi midagi kohe öelda! Siiski, sa ise oled selle kuidagi väga vahvalt ja loetavalt kirja pannud! Loodan, et pubekaea lõpuga lähevad teil asjad palju kergamaks.

P.S. Minu peres kasvab ka teistmoodi laps.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.11 00:07; 25.11 00:59; 25.11 18:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Loen neid kommentaare, aga ikka ei saa täpselt aru, millised on need põhilised jooned, mille järgi saab Aspergeri sündroomi kahtlustama hakata.

Nagu juba eelnevas kommentaaris ütlesin, siis on ka minu peres kasvamas pisut teistmoodi laps.

Võiksin oma 8-aastast poega iseloomustada nii:

– kõne on 3-aastase lapse tasemel.
– matemaatilised teadmised 11-aastase lapse tasemel.
– jalgrattaga sõita ei oska ja isegi ei ürita, ei huvita. Abiratastega kuidagimoodi sõidab.
– füüsiliselt kohmakas. Jalutuskäigu ajal võib kukkuda mitu korda.
– söömisel on samuti kohmakas. Sööb väga palju ja ei tunneta piire. Söömise ajal langeb nagu transsi ja ei märka enam ümbritsevat ja ei allu korraldustele piiri pidada või lõpetada õgimine. Söömise lõpetamisel on terve nägu (põsed, suu ümbrus, laup) ja ka riided toitu täis.
– Tikid. Pilgutab silma, aga mitte alati, vaid kohmetust tekitavates situatsioonides.
– Teeb nägusid, grimasse ja lollitab.
– Armastab rutiini, kuid samas ka uusi olukordi, kui tal on nn turvaseltskond (perekonna näol) kaasas.
– Rutiin peab olema kindel. Kuni 7-nda eluaastani uinus kaisus. Siis tõstsin ta oma voodisse magama. Kategooriliselt keeldus iseseisvalt magama minemast. Kui ta ükskord poolvägisi sai oma voodisse uinuma pandud, siis pärast seda keeldub kategooriliselt kaissu tulemast. No olen mõnikord pakkunud, et tule issi-emme kaissu. Aga vat ei tule! Isegi hetkeks mitte.
– Arvutisõltlane
– Räägib ja pobiseb koguaeg, ehkki tegelikult rääkida ei oska.
– Kollektiivis on vist üsna taltsas. Oma kodus eriti sõna ei kuula ja käsklusi ei täida.
– Välimuse suhtes üsna ükskõikne. Vabalt võib õues ringi jalutada müts viltu peas ja vales mõõdus (väikseks jäänud) püksid jalas.
– Mõnes mõttes jälle liigne tähelepanu välimuse suhtes. Peaaegu iga päev lõikab küüsi. Nii varba- kui ka sõrmeküüsi.
– Uutes olukordades käituda ei oska, kohe imelik nägu tuleb pähe…
– Liiga palju tähelepanu tema isikule ajab ta segadusse ja võib isegi nutma ajada. Näiteks, kui koolis sünnipäeval talle lauldi ja õhku loobiti.
– Üksi kodus olla kardab. Üksi õue minna kardab.
– Lasteaia ja kooliga ja muude uute olukordadega harjumine võtab meeletult aega.
– Hirmust ja närvipingest võib hakata oksendama.

Need olid esimesed jooned, mis pähe tulid. Ilmselt on neid veel ja veel. Kas võin nende põhjal ka midagi diagnoosida.
Oleme käinud ka erinevate spetsialistide juures uuringul, kuid siiani on kehitatud vaid õlgu ja kinnitatud, et lapsel on tugev kõnepuue.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.11 00:07; 25.11 00:59; 25.11 18:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Loen neid kommentaare, aga ikka ei saa täpselt aru, millised on need põhilised jooned, mille järgi saab Aspergeri sündroomi kahtlustama hakata.

Nagu juba eelnevas kommentaaris ütlesin, siis on ka minu peres kasvamas pisut teistmoodi laps.

Võiksin oma 8-aastast poega iseloomustada nii:

– kõne on 3-aastase lapse tasemel.
– matemaatilised teadmised 11-aastase lapse tasemel.
– jalgrattaga sõita ei oska ja isegi ei ürita, ei huvita. Abiratastega kuidagimoodi sõidab.
– füüsiliselt kohmakas. Jalutuskäigu ajal võib kukkuda mitu korda.
– söömisel on samuti kohmakas. Sööb väga palju ja ei tunneta piire. Söömise ajal langeb nagu transsi ja ei märka enam ümbritsevat ja ei allu korraldustele piiri pidada või lõpetada õgimine. Söömise lõpetamisel on terve nägu (põsed, suu ümbrus, laup) ja ka riided toitu täis.
– Tikid. Pilgutab silma, aga mitte alati, vaid kohmetust tekitavates situatsioonides.
– Teeb nägusid, grimasse ja lollitab.
– Armastab rutiini, kuid samas ka uusi olukordi, kui tal on nn turvaseltskond (perekonna näol) kaasas.
– Rutiin peab olema kindel. Kuni 7-nda eluaastani uinus kaisus. Siis tõstsin ta oma voodisse magama. Kategooriliselt keeldus iseseisvalt magama minemast. Kui ta ükskord poolvägisi sai oma voodisse uinuma pandud, siis pärast seda keeldub kategooriliselt kaissu tulemast. No olen mõnikord pakkunud, et tule issi-emme kaissu. Aga vat ei tule! Isegi hetkeks mitte.
– Arvutisõltlane
– Räägib ja pobiseb koguaeg, ehkki tegelikult rääkida ei oska.
– Kollektiivis on vist üsna taltsas. Oma kodus eriti sõna ei kuula ja käsklusi ei täida.
– Välimuse suhtes üsna ükskõikne. Vabalt võib õues ringi jalutada müts viltu peas ja vales mõõdus (väikseks jäänud) püksid jalas.
– Mõnes mõttes jälle liigne tähelepanu välimuse suhtes. Peaaegu iga päev lõikab küüsi. Nii varba- kui ka sõrmeküüsi.
– Uutes olukordades käituda ei oska, kohe imelik nägu tuleb pähe…
– Liiga palju tähelepanu tema isikule ajab ta segadusse ja võib isegi nutma ajada. Näiteks, kui koolis sünnipäeval talle lauldi ja õhku loobiti.
– Üksi kodus olla kardab. Üksi õue minna kardab.
– Lasteaia ja kooliga ja muude uute olukordadega harjumine võtab meeletult aega.
– Hirmust ja närvipingest võib hakata oksendama.

Need olid esimesed jooned, mis pähe tulid. Ilmselt on neid veel ja veel. Kas võin nende põhjal ka midagi diagnoosida.
Oleme käinud ka erinevate spetsialistide juures uuringul, kuid siiani on kehitatud vaid õlgu ja kinnitatud, et lapsel on tugev kõnepuue.
[/tsitaat]
kas psyhhiaatri juures pole käinud?
mul asperger kodus, soidab rattaga juba al.4-eluaastast. ronib igale poole, aga kohmakus on pigem peenmotoorikas. mingit konepuuet meil kyll pole.aspergerid voivad su nö surnusk rääkida, st poiss voib mitu tundi järjest filosofeerida teemal kartautoga soitmine, aga kui reaalselt see voimalus, seda ei tee. rutiin peab ka meil majas olema.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt 21.07 18:01; 24.07 16:29; 25.07 19:39; 26.07 10:30; 26.07 19:36; 28.07 18:03; 31.07 09:45; 31.07 09:52; 02.08 09:56; 02.08 09:58; 02.08 21:15; 02.08 21:17; 25.11 16:28; 25.11 20:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kas psyhhiaatri juures pole käinud?
mul asperger kodus, soidab rattaga juba al.4-eluaastast. ronib igale poole, aga kohmakus on pigem peenmotoorikas. mingit konepuuet meil kyll pole.aspergerid voivad su nö surnusk rääkida, st poiss voib mitu tundi järjest filosofeerida teemal kartautoga soitmine, aga kui reaalselt see voimalus, seda ei tee. rutiin peab ka meil majas olema.[/tsitaat]Oleme läbi käinud kõik spetsialistid, aga sellist diagnoosi lapsele pandud pole. Samas, kokkupuude nende spetsialistidega on ju pigem põgus. Usun, et täpsema hinnangu saaks lapsele anda keegi, kes on lapsega pikemaajaliselt koos. Logopeed näiteks, samas, logopeed ei pane ju diagnoose.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.11 00:07; 25.11 00:59; 25.11 18:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oleme läbi käinud kõik spetsialistid, aga sellist diagnoosi lapsele pandud pole. Samas, kokkupuude nende spetsialistidega on ju pigem põgus. Usun, et täpsema hinnangu saaks lapsele anda keegi, kes on lapsega pikemaajaliselt koos. Logopeed näiteks, samas, logopeed ei pane ju diagnoose.
[/tsitaat]
Me käisime oma lapsega psyhhiaatri vastuvotul aastaid, enne kui diagnoos loplikult pandi.st esmavisiit oli vist aastal 2001 ja 2010 sai diagnoosi. aastal 2001 ei teatudki siin Eestis aspergeri syndroomi, vähemalt tavainimeste seas.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt 21.07 18:01; 24.07 16:29; 25.07 19:39; 26.07 10:30; 26.07 19:36; 28.07 18:03; 31.07 09:45; 31.07 09:52; 02.08 09:56; 02.08 09:58; 02.08 21:15; 02.08 21:17; 25.11 16:28; 25.11 20:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on tuttav täiskasvanu asberger(22a). Ka temal öö ja päeva re¸iim täiesti paigast ära. Kuna ta käib tööl peale lõunasel ajal( 15.00- 20.00),siis kas peab tema öö ja päeva ära vahetatud re¸iimi kindlasti vägisi õigeks ajama? Tundub, et talle endale väga meeldib istuda öösel üleval ja pool päeva siis magada. Kas see õige magama mineku ja tõusmise aeg(näit. 23-07) on väga tähtis? Palun vastust.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on tuttav täiskasvanu asberger(22a). Ka temal öö ja päeva re¸iim täiesti paigast ära. Kuna ta käib tööl peale lõunasel ajal( 15.00- 20.00),siis kas peab tema öö ja päeva ära vahetatud re¸iimi kindlasti vägisi õigeks ajama? Tundub, et talle endale väga meeldib istuda öösel üleval ja pool päeva siis magada. Kas see õige magama mineku ja tõusmise aeg(näit. 23-07) on väga tähtis? Palun vastust.[/tsitaat]

Ei näe mingit põhjust, kui see tema elu ei sega. Paljud täiesti ‘normaalsed’ inimesed töötavad vahetustega või öösiti (politseinik, pagar, taxodispetsher, turvamees, kes iganes). Kui tema tööpäev on õhtupoolikul, siis olgu sellex välja maganud. Peaasi, et ööpäevas olex kindel rytm — milline just, las inimene otsustab ise.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tahaks sõna sekka öelda teemal asperger ja arvutisõltuvus.
Õppides kõrgkoolis, oli mul IKT õppejõuks ka puudeline noormees ja eks ikka, tõusis päevakorrale arvutisõltuvuse küsimus. Tema seisukohaks oli, et arvutist ei saa tekkida sõltuvust, sõltuvus tekib mängudest (kui mängib pidevalt sama mängu), seega vaja arvutikasutust suunata/kontrollida.
Kuna puudega laste puhul arvuti töökeskkonnana on tulevikus suurepärane lahendus, siis ka mina ei ole oma aspergeril piiranud arvutikasutust, nüüd õpib kõrgkoolis samal alal ja see on puhtalt ta enda valik.
Eks iga tegevuse puhul ole omad riskid, ilmselt oleneb see ka vanemate enda elulaadist ja mõtteviisist, ma ei arvagi, et kõik seda heaks kiidaks.
Positiivne, vaadates riigieksami tulemusi, oli ka see, et inglise keel oli sooritatud edukalt, võrreldes emakeele riigieksamiga.
Väike vihje soovitusena lisaks:
http://www.teaduskool.ut.ee/kursused
Minu laps jäi arvutikursusega väga rahule (toimus veebikeskkonnas), õppemaksu osas on võimalik küsida soodustust ning hiljem, saab EAP-d kasutada vabaaine punktidena kõrgkooliõpingute raames.[/tsitaat]
arvuti osa on seal kahjuks ainult keskkoolile, minu asperger on 8. klassis ja arvatavasti see programmeerimise algkusrus jääks talle ka liiga lahjaks. Kokkuvõttes sellises vanuses väljund praktiliselt puudub.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.07 00:06; 01.12 21:32;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ise asperger tegi foorumi autismi ja autismispektrihäiretega kokkupuutujatele http://omamoodi.noh.ee/index.php.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt 29.07 00:52; 29.07 00:54; 29.07 01:12; 29.07 09:37; 30.07 15:38; 30.07 18:17; 31.07 16:18; 31.07 19:43; 02.08 23:54; 08.05 14:33; 08.05 19:01; 14.05 00:01; 14.05 00:04; 14.05 00:06; 14.05 00:18; 14.05 12:08; 14.05 21:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Uus foorum autismi ja autismispektrihäiretega kokkupuutuvatele inimestele http://omamoodi.noh.ee/

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt 29.07 00:52; 29.07 00:54; 29.07 01:12; 29.07 09:37; 30.07 15:38; 30.07 18:17; 31.07 16:18; 31.07 19:43; 02.08 23:54; 08.05 14:33; 08.05 19:01; 14.05 00:01; 14.05 00:04; 14.05 00:06; 14.05 00:18; 14.05 12:08; 14.05 21:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas sa, Ise Asperger, endale diagnoosi said,kas alles täiskasvanuna ja kus ?
Mind huvitab,kuna mu vanim,21a tütar väga-väga Sinu kirjelduse sarnane, hetkel maadleb autokoolis,kardab kiirust ja üldse liiklust. [/tsitaat]
Ongi üpris haruldane, et aspergeri diagnoosiga inimene üldse autoroolis hakkama saab – ootamatustele reageerimine ei ole aspergeride tugevam külg.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.08 09:36; 11.05 00:49;
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 103 )


Esileht Koolilaps Mida kummalist teevad Teie Aspergeri sündroomiga lapsed?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.