Ma tunnen, et ma ei oska enam edasi elada. Ma ei tea mida ma tahan ja kas ma tahan ja miks ma tahan. Oleks justkui tupikus omadega. Pealtnäha oleks nagu kõik ilus, aga ometi ma pole rahul..
Nimelt, meil on 1 laps, siiani oli nagu kõik okei, aga viimasel ajalon mees hakanud rohkem väljas käima. On tekkinud kinnisideed seoses hobidega. Ta ei käi väljas nö. pidudel ja mõllamas vaid rohkem oma hobidega seoses. Ta räägib, et ma olen talle väga tähtis ja et ta tahab minuga olla, aga reaalselt ta pole. Ta sõnad ja teod ei klapi omavahel absoluutselt. Ütleb, et ma olen kõige tähtsam, aga igal esimesel võimalusel jookseb oma hobi kallale. Jah, ma saan aru et inimestel peab hobi olema, aga see on juba üle mõistuse. See et selle alla palju raha läheb see polegi kõige hullem. Ma tunnen, et ma oleks nagu suhtes aga reaalselt mu vajadused ei saa rahuldatud. Meil on kõik olemas, aga ikka on midagi puudu. Ta käib kodu lähedal tööl, 8-10h 5x nädalas. Kui vahel lepime kokku, et täna on \”meie päev\” siis on see umbes selline, et magame päeva maha ja ta midagi teha ei jaksa. Teinekord tuleb töölt ja ütleb et nii väsinud, et ei jaksa süüa ka, siis tekib äkki mingi idee ja ta juba läheb jälle oma hobiga tegelema, justkui poleks väsinud olnud.
Ma saan aru et mul päris mure ei olegi. Aga ma ei taha elada sellist elu, ma tunnen et ma olen üksi, aga mitte üksik. Ma ei suuda välja mõelda miks ma peaks elama elu millega ma rahul pole. Kui temaga räägin, siis tema probleemi ei näe ja kui juba tõesti murdun ja ta näeb et mul on valus siis on 1-2päeva normaalne, räägib mõistliku juttu, ütleb et mina ja laps oleme tal nr1 elus, kuid paari päevaga on see unustatud ja jälle vana jama. Ma ei viitsi 2x nädalas murduda ja halada. Ma olen seda juba liiga kaua teinud. Ma ei taha elada sellist elu, samas kui me lahku läheks siis mul oleks veel raske, aga siis mulle jääks ikkagi teadmine et ma ühel hea päeval võin õnnelikuks kellegiga saada. Samas ei taha pere lõhkuda mis ideepoolest nagu ju töötab? Ema ja sõbrannad räägivad, et kõik mehed ongi sellised ja et see on tavaline ja ma loodan liiga palju.
Mida ma teen? Kas ma pean elama elu mis mind ei rahulda või lõhun pere ja elan veel halvemini (kuig siiski lootuses, et kõik võib veel hästi minna).
Praegu oleks küll vaja kedagi kes ütleks mis on õige või mis on vale.
