Hiljuti sain tuttavaks kena noormehega. Kahekümnendate teises pooles, ilusad mehelikud näojooned, teeb trenni, on vormis kehaga, on reisinud ja ülikooli lõpetanud, lastetu.
Nüüd minust. Olen 37, kasvatan üksi last. Olen ülekaalus, laisk ja pole elus kusagil eriti reisinud, kui Soome välja arvata. Välimuselt harju keskmine. Ilma meigita pigem inetu. Töötan lihtsal kohal, sest kunagi jätsin kooli pooleli ja pole ka eriti ambitsioonikas.
Noormehega on meil vanusevahe vist u 10 aastat. Mind muidugi võlub tema välimus, sest see on üpris seksikas. Võiks öelda, et isegi minu maitse. Mul aga on kuklas pidevalt küsimus, mida see noormees minus leiab? Mul pole madal enesehinnang, aga realistlik olen küll. Voodisse pole jõudnud, kohtunud oleme.
Mees olen.
Kui see liba ei ole, siis see, mis kirjutad iseenda kohta on väga vaba, aus ja julge, paljud ei räägi ausalt endast. Seda enam noored 20+ , kellel meri põlvini.
Ma tegelikult näen siin perekoolis esimest korda nii avatut ja objektiivset hinnangut iseendale. Väga paljud on erinevate probleemidega, nagu sinagi, kuid sina vastupidiselt neile julget seda avalikult tunnistada, vähemalt anonüümsena siin netis.
Arvan, et vast sellepärast meeldidki. Kuid kindlasti võib ka muid põhjuseid olla ja oled ehk liialt kriitiline enda suhtes.
Naine olen.
Tajun mõningast sarnasust teemaalgatajaga.
Selle vahega, et reisinud olen omajagu, haridus ja töökoht on head ning lapsi on rohkem.
Olen kogu aeg tundnud, et kõik vingerpussid, mis loodus saab välimusega mängida, on ta mänginud just minu kätte – ülekaalu, vinnilise näonaha, halvasti hoidvad juuksed, kõverad hambad jne.
Mõningaid neist asjadest on aidanud aeg/raha parandada ja meigituna pean end vahel isegi kenaks, aga oma naturaalses olekus peeglisse vaadates pigem koledaks.
Lisaks vajakajäämised iseloomus (kohati sarkastiline, vahel taktitundetu enne-ütlen-siis-mõtlen olemus) ja laiskus, mille tulemusel teen täpselt nii palju kui peab ja nii vähe kui võimalik, et normaalselt ära elada.
Aga olen aru saanud, et nendest loetletutest suuremaks probleemiks on hoopis madal enesehinnang – ehk on teemaalgatajaga sama? Enesekriitika on elus abiks, aga ainult mingi piirini.
Kui ma oma laste isast lahku läksin, olin suht kindel, et ma jäängi ülejäänud eluks üksi, sest kes mind ikka tahab (oma mees viimastel aastatel enam väga ei tahtnud). Võta näpust, ei läinud paari kuudki, kui uus kosilane oli ukse taga ilma, et ma ise teda aktiivselt otsinud oleks.
Ega ma ka pikalt ei saanud aru, mida ta minus näeb. Mees polnud küll esmalt välimuse järgi minu maitse, aga on hea vormis, käib hästi riides, tegeleb hobidega, on oma töökohal hinnatud ja aksepteeritud. Lisaks ilma varasema pagasita, ehk selline, kellele vabad naised võiks kohe tormi joosta. Ja siis ta valis minusuguse vinnilise näo ja pehme kõhuga üksikema ning kõik muud “hüved”, mis käivad väikeses asulas, kus kõik tunnevad kõiki, kärgperendusega paratamatult kaasas.
Mul läks kaks aastat enne, kui mulle kohale jõudis, et äkki ma päriselt meeldingi talle sellisena nagu ma olen. Ja äkki mul ei olegi nii palju vigasid kui endale ise külge mõelnud olen.
Vähemalt minul on nii, et nüüd, kui mu kõrval on mees, keda ma päriselt ja siiralt armastan, tahan ma ise ka olla parem ning see pole eriline katsumus. Näiteks teen hea meelega õhtuks süüa selle asemel, et laisalt telekat vaadata ja valmistoitu tellida. Või võtan tööl ambitsioonikamaid projekte, mis pakuvad mulle huvi, sest ta usub minusse ja julgustab. Löön end tihedamini üles ja panen dressipükste asemel kleidi selga – isegi kui peeglisse ei vaata, tunnen end nii kohe ilusamana.
Ainnukene asi, mis mulle aeg-ajalt veel ebamugavustunnet valmistab, on teise inimese ees alasti olemine (no need kõhuvoldid eks), aga selles osas on ka märgatav areng toimunud.