Olen mehest täiesti võõrdunud ja olen rahulolematu, aga ei oskagi kuskilt alustada. Oleme aastaid tööle pühendunud ning tegeleme ka pesamunaga eraldi. Sisuliselt üks hoiab last ja teine on tööl ja vastupidi. Vaba aja veedame eraldi.
Mida te oma partneriga koos teete nt tööpäeva õhtul ja nädala vahetusel ja kui sageli seda juhtub?
Meil on ühised hobid – käime orienteerumas (ok, mitte otseselt koos aga ikka mööda eestit päevakutel ja võistlustel), talvel suusatame. Veel meeldib kala püüda, seda teeme koos palju (kahekesi või lastega, see on just selline kudrutamise värk).
Lisaks on maakodu, nii et küsimust – mida teha nädalavahetusel, eriti päevakorras pole. Ehitame ja möllame seal, õhtul saun. No nagu ikka.
Kultuursed me vist eriti pole, teatris-kinos üliharva, SPA-s pole ka kunagi käinud. Kunstlikult midagi välja mõelda ei oskaks, ikka need tegevused on osa meie elust.
Käime kinos, teatris, spas, jõusaalis, looduses jalutamas, reisimas, restoranis, maal mu emal ja vanaemal külas…
Käime pisikestel väljasõitudel Eestis ja Lätis, näiteks kuskil veekogu ääres suvel, mõnel laadal, lihtsalt huvipakkuvas kohas. Vahel jääme ööseks ka. Kui sõpruskond koguneb, üritame alati osaleda, see on nii tore alati. Kutsume teineteist kinno või kontserdile. Sõidame rattaga. Kui tööd on olnud palju, siis lihtsalt oleme, vaatame kaisus telekat näiteks. Vahel pudel veini kahepeale. Puhkepäevadel pikk mõnus hommikusöök. Väike nägelus, kes mida koristab ja seejärel koos koristamine. Toidupoes ja turul.
Väga palju aega oleme lähestikku koos, kui hakata mõtlema.
Oleme abielus 24 aastat, koos käime teatris, meeldib sõita Eesti erinevatesse teatritesse, võtta seal veel ööbimine. Reisime, käime spades koos, pesamuna on ka veel kaasas. Meeldivad ühesugused raamatud, loeme neid, soovitame üksteisele.
Aga väga palju käime eraldi – mina olen pesamunaga (kui see tahab tulla) nädalalõpu maakodus, mees tuleb vahest laupäeval järgi. Poes käime eraldi, hobid on erinevad – minul muusika (koorilaul) ja jõutrenn, mees käib orienteerumas ja mängib korvpalli.
Nädalavahetuse õhtul me enamasti midagi erilist KOOS ei tee. Tavaline pilt on, et istume kõrvuti diivani peal, mina vaatan telekast mingit sarja järele, mees istub küll minu kõrval, aga teeb mingeid tööga seotud exeli tabeleid. See on täiesti klassika meie õhtutest. Koos käime 2x nädalas poes õhtuti.
Aga nädalavahetustel käime koos matkamas, käime koos emma-kumma vanematekodus külas, käime sõprade pool õhtusöökidel või võõrustame ise teisi, käime koos teatris. Paar korda aastas sõidame ka teise linna teatrisse ja jääme ööbima. Siis kuulub paketti ka jalutuskäik selles linnas ja mõne kohaliku restorani või baari külastamine. Keskeltläbi korra kuus käime restoranis söömas või mõnel veinidegustatsioonil.
Tavalisel tööpäeval väga midagi koos ei tee, pigem on tööjaotus, et kui üks toob noorema lapse lasteaiast, siis teine õpib suuremaga või teeb süüa jne. Õhtul siis teeme kodus kõik midagi endale meeldivat, kes loeb, kes vaatab telekat, kes teeb trenni, kes mängib.
Ühised tegemised on mehega kas suvekodus või siis sõpradega väljas või siis kuskil kontserdil käies. Meil on sarnane muusikamaitse ja oma lemmikbände ikka käime kuulamas, kuna on teada, et siis keegi sõpradest ka ikka väljas. Me selles suhtes väga eeskujulikud kodanikud ei ole, kodus küll ei napsuta laste nähes, aga kui väljas käime, siis laseme koos mõnikord ikka korralikult rihma lõdvaks, nagu vanadel headel aegadel, st 10-15 aastat tagasi, kui olime nooremad, lapsi veel polnud ja tihti väljas käisime.
Muidu hobid meil erinevad, nii et kumbki ajab oma asja. No ja lastega koos on päris palju tegemisi nädalavahetusel, ehk siis kogu perega ettevõtmisi. Kui õnnestub vanaema või tädi külla meelitada terveks nädalavahetuseks, siis mõnikord sõidame kahekesi kuhugi teise Eesti linna, käime väljas, logeleme niisama, lastest ja igapäevarutiinist eemal.
Vaatame koos filme ja sarju, käime koos sõpradel külas, pidudel, kontserditel, baarides jne. vahel teeme ka vabatahtlikku tööd ühiselt. Koos 10 aastat.
aga ei oskagi kuskilt alustada.
Seda on näha, et eriti konstruktiivne sa ei ole.
Mis tähtsust sel on, mida teised koos teevad? Ja veel see ka, et nad teevad seda selle pärast, et koos on hea olla.
Mitte niipidi, et kõigepealt vaatasid nimekirjast, mida teha, siis tegid ja siis selgus, et hea oli.
Ehk siis taaskord täiesti valest otsast alustad, hakka ikka sellest pihta, et mehest täiesti võõrdunud.
Esimene kord alustasid valest otsast siis, kui pesamuna peale hakkasid mõtlema. Et ehk laps teeb suhte korda. Nüüd oled ikka samas kohas, või veel hullemas.
teen kõiki asju kas suuremate laste, õe või sõbrannadega….Mees samamoodi.
Mida see mees siis teeb, kui teater, kontsert, spa teda ei huvita?
Istub kellegi sõbra juures ja joob jalgpalli vaadates õlut?
Kas sa ei oska rõõmu tunda “väikstest”- suurtest asjadest? Hinnata seda, mis sul on. Sul on olnud terve elu kõrval inimene, keda sa oled saanud usaldada. Kas sa ilma temata oleksid saanud aastaid tööd teha? Oled sa pidanud tööl olles laste pärast eriti muretsema? On sul lapsed olnud söömata, omapead? Need pisiasjad on tegelikult väga suured asjad.
Kas vabal päeval peab ilmtingimata kuskile tormama? Tegelikult, see on hirmus väsitav, kui pidevalt peab lennus olema.
On teil suur vanusevahe? Rahulolematus viitab kuulsale “keskea”kriisile.
Ma ei tea, proovige oma töögraafikud siis ühtlustad aj alaps lasteaeda. Kui vana see laps siis on, et kui üks tööl, peab teine last hoidma?
Aga lastega perena, me ei teegi väga midagi 😀 Paraku ongi nii, et kui on lapsed, siis nädalavahetuse tegevustes tuleb ju nendega arvestada. No näiteks paari nädala pärast läheme kogu perega nukuteatrisse 😀 Siis oleme käinud Laitse rallipargis. Oleme paar korda aastas käinud kahekesi teatris vmt. Hiljuti olime esmakordselt terve nädalavahetuse ära nii, et lapsed vanaemaga.
Nüüd üritame minna salsa trenni – treeneriga on kokkulepe, et proovime lapsed kaasa võtta esimesed paar trenni ja vaatame, kas asi toimib nii (liiga väikesed, et koju jätta üksi, vanavanemad liiga kaugel, et 1 õhtuks sõita ja samas me ise elame linnast liiga kaugel, et keegi tuleks tasu eest lapsi hoidma 2 tunniks).
Külas käime koos lastega või üritame leida hoidja, sõltuvalt siis kella-ajast, ürituse tüübist jne.
Aga enamuse nädalavahetustest passime niisama kodus, teeme tavalisi toimetusi, käim elastega õues, ratastega sõitma või ka nt ujumas jne.
Ootame seda aega, et lapsed ei vaja enam hoidjat vähemalt päeval paariks tunniks kinos käimiseks…aga õigus jah, umbes selleks ajaks olen ma 3. lapse planeerinud :d (ehk umbes 3-4 a pärast, nii et järgmised 10 aastat veel ei ole normaalset elu 😛 )
Ja kuna me pole enam harjunud midagi koos tegema, siis oligi pea täiesti tühi. Kurb on see, et teen kõiki asju kas suuremate laste, õe või sõbrannadega. Mees samamoodi.
Mida siis mees teeb lastega, et sina ei saaks ka selles osaleda?
Kui muud midagi ei oska, siis minge lihtsalt jalutama. Algul lihtsalt kõnnitegi ja võib-olla isegi ei räägi midagi. Aga sellest võib kujuneb tore harjumus ja saate jälle sõpradeks.
Vaatame koos filme, tegelikult multikaid – a’la South Park jne….
Räägime päevapoliitikast ja aasime tuttavaid taga.
Plaanime saunaehitust.
Ajame asiseid asju – päevagraafikud, kodused ja koduvälised kohustused.
Seksime.
Vaatame filme/sarju, käime spas, reisimas, jalutamas, seksime, mängime lauamänge, käime koos mõnel toidukoolitusel.
Meie oleme hetkel näiteks soojamaa reisil kogu perega.
Aga teie asemel mina alustaks õhtusöökidest restoranis. Teeks sellest kasvõi rutiini! Restoranis läheb siiski pikemalt aega ja istud teineteise vastas, ongi aeg suhtlemiseks.
Meid mehega hetkel veel seob ka väga palju koos ehitamine. Maja on valmimise lõpupoolses otsas. Siis nokitsemegi koos midagi teha ja lobiseme. Mina värvin laudu ja mees paneb neid pakika. Mina ulatan katuseservale talle tööriistu, kruve jm vajalikku.
Vahel vaatame Netflixist mõnda seriaali või filmi koos ja joome veini. See annab ühise jututeema.
Palju kuulame koos muusikat ja otsime koos uut ja põnevat muusikat, jällegi ühine jututeema.
Kinos/teatris/kontsertidel käime ka koos. Aga need on sellised kohad, kus väga suhelda ei saa omavahel. Ikka oled keskendunud kunstielamusele. Vaheajal vahetad paar sõna omavahel.
Seega, mina sinu asemel alustaks tegevustest, mis annavad võimaluse omavahel lihtsalt suhelda. Ja jumala eest naine, löö ennast üles. Vaata asi on nii, et naised armastavad kõrvadega (ehk vajavad suhtlust ja juttu) ning mehed silmadega (kui nende ees on kena naine, siis see kahtlemata motiveerib oluliselt aktiivsemalt suhtlema).
Ahjaa…..seksime ikka ka koos, see on päris oluline suhte osa 🙂
meie ka ei tee, aga ma enam ei püüa ka, olen loobunud
enamasti läheme lihtsalt tülli nii kui koos midagi ette võtame
ja ega huvid ei kattu ka
pikka aega üritasin algatada ühist tegevust lapsega, aga ei tulnud sellest midagi välja
kui pakkusin midagi konkreetset, mis endale meeldis, ntx mängime seda v toda, siis need talle ei meeldinud
kui pakkusin välja, et valigu ise, mis teha, siis tuli igasuguseid vabandusi, kord olevat laps liiga väsinud, siis temal kõht valutas, siis olevat tema juba niigi piisavalt tegelenud ja olevat minu kord jne jne
kui lihtsalt jutuks võtta, et vahel ju võiks ka midagi koos teha, siis tuleb laviin süüdistusi, et minuga ei saa midagi teha, sest mulle ei sobi midagi ja üldse, tema tahab omi asju teha
Ma alustaksin sellest, et teha selgeks, mis on Sulle suhtes tähtis ja mis mehele. Mis tekitab Sinu mehes tunde, et ta on armastatud. Mis Sinus selle tunde tekitab? Ja siis saab juba koos leida ehk viise, kuidas saate vastastikku üksteisele seda armastatuse tunnet tekitada.
Üldiselt on nii, et inimene pakub teisele esmajoones seda, mida ise tahab saada (Sina siis koos kvaliteetselt aega veeta). Mida Su mees Sulle pakub? Ja kui ta nuriseb, siis mille üle?
Mida te muidu varem koos tegite, enne lapse saamist? Kuidagimoodi te pidite ju seksi ja kooselu ja armastuseni jõudma…
teemekõike mida aeg, meeleolu ja raha võimaldab
Ma võin öelda, mis me täna nt tegime. Mees tuli koju ja siis läksime jalutama. Koju jõudes tegime koos süüa õhtuks ja homseks lõunaks. Sõime ja vaatasime telekat. Pärast koristasime koos köögi. Käisime duši all ja vaatasime telekat ja sõime kooki. Teleka vaatamise ajal me tavaliselt lobiseme ja râägime päevasündmustest. Tulime voodisse, natuke tegelesime teineteisega ja nüüd tema jäi magama ja mina scrollin telefonis.
Umbes sellised ongi meie tööpäeva õhtud.
Nädalavahetused olenevad. See nädalavahetus käisime kahekesi teatris ja söömas ja natuke enne seda shoppasime. Laupäeval käisid meil külalised ja pühapäeval tegime maja ümber tööd ja valmistusime uueks nädalaks (tegime hommiku ja lõunasöögid ette).
Seksime.
Me teeme ülipalju asju koos. Tööle sõidame koos, töölt tuleme koos. Õhtuti istume koos, külas käime koos. Puhkusel käime koos. Kohapeal küll tavaliselt mõnel päeval teeme erinevaid asju. Seenel käime koos ja koertega jalutamas ka enamasti koos. Toisupoes käin üksi, aga taimepoes käime koes. Riidepoes käime eraldi.
Eraldi teeme niipalju, kui kummagi firma koolitused ja suvepäevad. Siis mees käib jalkat vaatamas veel. Mehe sõbrannade sünnipäevadele ma sageli ei viitsi minna, ta käib siis üksi. Ehitus- ja sisustuspoodidesse ma ei sisene, sal ta käib üksi.
Üksi käib ta enamasti ka kalal, mina vahest harva ka kaasas. Mina käin üksi spaas, restoranis sageli ja šopingureisidel- -2-4 ööd kuskil, umbes 2-3 korda aastas.
Me ei ole enam aastaid mehega midagi koos teinud, v.a. suuremate riigipühade puhul ühe või teise vanemate külastamine või sugulaste matused. Vanasti käisime kinos, teatris, reisidel, spaades, pidudel, jalutamas, väljas söömas, külas, seksisime jne. Minu arvates oli meil hea suhe. Kuni ükskord paar aastat tagasi mees teatas, et tema on ju alati olnud nõus kõike tegema, milleks mina teda sunnin ja et tema sooviks vahel midagi sellist ka teha, mida tema tahab. See teema on jutuks tulnud lugematudi kordi – tema ei tahagi midagi taha, aga kui mulle meeldiks midagi teha, siis ta võib ju minu pärast ära kannatada, sh ka seksi. Minu meelest jällegi pole normaalne, et suhtes tehakse midagi sellepärast, et teine sunnib. Kui ka vahel mehe poolt tuleb nt algatus, et “lähme teatrisse” ja mina ütlen “jah”, siis tuleb kohe, et nagunii ma valin jälle mingi sellise etenduse, mis ainult mulle meeldib. Tema ise ei vali, ei osta pileteid, ei korralda ööbimisi-transporte – ehk siis jääb ära. Või kui kutsub jalutama, siis peale minu jah-sõna selgub alati, et on külm, tuuline, palav, uni vms. Ühesõnaga jääb ära. Kas seks jääb alati ära. Tema on väljaspool tööaega mu arust alati kodus. Minust on saanud töönarkomaan, väljas käin kas lastega või sõbrannadega ja kodus tegelen ainult kodutööde või tööasjadega ja väldin kodus olekut nii palju kui võimalik.
Probleemi lahendada ma ei oska – mehe arust on probleem minu peas kinni ja temal ju probleemi pole.
Lapsed ei taha ka lahkuminekust kuuldagi.
Mina tunnen, et minul saab karikas iga hetk lõplikult täis. Unistan erinevatest viisidest kuidas jäljetult kaduda. Kahjuks ei ole mul enam nii palju enesekindlust alles jäänud, et lahutust algatada.
Oleks ma ometi kohe alguses aru saanud!
Meie deidime. Alles hiljuti käisime teletornis õhtustamas. Valime kuus korra ühe korraliku restorani ja siis lähme proovime, kuidas on.
Ükskord kuus on sellepärast, et need arved on mingi saja euro ringis ja rohkem nagu ei võimalda.
Aga see on tore aeg, mina saan ennast lille lüüa ja tema saab ka rutiinist välja.
Aga peale selle, me käime ka päris palju kinos. Ja noh, kodus ka vaatame mingeid sarju.
Ega tegelikult rohkem ei teegi midagi.
Enne last tegime mitmeid asju koos: läksime tööle, tulime töölt, tegime süüa või üks tegi söögi ja teine koristas samal ajal, vaatasime tihti filme ja seriaale, käisime vähemalt korra-kaks kuus kinos, sõitsime vanematele külla, käisime sõpradel külas, käisime reisimas, spas, kontserditel, väljas söömas, vahest mõnel väliüritusel jne. Peale lapse saamist on neid koos tegemise asju väga väheks jäänud.
Meil on mõleml sama hobi. Kalalkäik. Ja seda me teeme ikka väga palju. Ka tööpäeva õhtutel. Kui beebi syndis siis alguses käis kaasas. See aasta oleme siis leidnud hoidja. Käime kahekesi reisidel ( enamus olnud kalaretked erinevatel maadel). Samuti lastega oleme soojale maale läinud. Sügiseti käime seenel väga palju. Loodus kutsub meid ????. Vahel lastega vahel ilma. Ja seda ikka 3-4 korda nädalas. Kui tekib vaba nv siis ikka kalale vôi metsa aga õhtud on siis boonuseks omavahel ????. Kui kodust välja kuskile ei lähe siis koristame, ajame juttu, aitame teineteise tööasjades. Eraldi väljas käime üliharva. Mehe vanematel käime kord paari kuu tagant külas. Lihtslt meile meeldib olla omavahel. Samuti nokitseme oma korteri kallal. Kui halb ilm siis teemegi kodus midagi. Kontserditel käime ka vb aastas 3-4 korda. Vahel väljas söömas. Poes käime koos va riietepood. Talvel, kui varakult pimedaks läheb oleme kodusemad. Aga ka siis leiame aega et midagi koos teha. Kohe sündimas kolmas laps. Eks tema vôtab selle talve tähelepanu endale. Kevadel algab uuesti kalal käik. Lastele meeldib. Nemad saavad sulistada meie kala pyyda. Telekast filme vaaatame enamasti tôesti talvel kui mitte midagi teha pole. Üldiselt meil ei hakka igav.
Meie ei tee peaaegu midagi koos, v.a õhtuti ükateise õla najal sohval aja veetmine, kes siis vaatab telekat, kes loeb, kes istub läpakas. Sugulaste ja sõprade sünnipäevadel käime ka koos. Aga meile selline suhe väga sobib. Kolm last on ka. Selline suhe on 13 aastat toiminud hästi ja mingit probleemi ei ole. Kummalgil on palju hobisid ja siis vaheldumisi tegeleme laste logistikaga. Ei kurda millegi üle.
