Teema: Mida pakite mehele kaasa, kes läheb pikaks ajaks välismaale tööle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Objekti pikkus on eeldatavalt 1,5-2 kuud.
Mida ja kui palju pakkida kaasa?
(Vabandan, kaasa esimest korda läheb nii kaugele)

Hügieeni tarbed, rätikuid 2tk.
Mida söögist pakite kaasa?[/tsitaat]
Eee… mis mehel viga on, et ta ise ei paki oma asju ega suuda välja mõelda, mis peaks kaasas olema?

Oma asjade pakkimine on elementaarne eneseteenindusoskus, mille peaks olema omandanud juba 8-aastane laps. Ma saan aru, et sa head soovides pakiks talle toidu kaasa, aga muud asjad no anna andeks tõesti 😀

No küll jagub ikka seda va õelust ja kurjust.
Kui selles peres on niimoodi, et naine on ettenägelikum pool ja kogu aeg kaasapakkimistega tegelenud – las ta olla. See on selle pere elukorralduslik küsimus ning nõu paluti hoopis muus asjas. Kui meie pere läheb kuhugi, siis pakin ka mina ainuisikuliselt kaasavõetavad riided, hügieenitarbed, dokumendid. See on minu ülesanne ja vastutus. Samas, mitte iialgi ma ei tunne, et peaksin koristama/puhastama autot (mina olen peamine kasutaja) ja prügi viib ennast alati ise märkamatult välja ja kui keldrist on midagi vaja – no ma ei mäleta täpselt, millal ma seal üldse käisin – see on mehe rida.
Ja isegi, kui muidu teemaalgataja mees pakib oma asju ise, siis katsuge aru saada, et ehk nüüd on see situatsioon, et armastav naine tahab olukorda oma mehe jaoks võimalikult kergemaks teha ja viimane saab enne äraminekut keskenduda kiirematele/olulisematele asjadele, kui koti pakkimine. Ehk teeb korda kuuriukse, et koju jääv naine saaks kergemini puud toodud – ehk oli see enne mehe ülesanne? Korraldab autole viimasel hetkel üle vaatamist, hooldamist, et koju naisele jääks tingimusteta töökorras masin? Selliste valikute juures ma võiks seitse korda seda kotti kokku ja lahti pakkida 🙂
Asjast: kui ma ise läksin piiratud ressurssidega teise riiki, siis pakkisin kaasa:
purgisuppe (kole raske), pakisuppe, kartulipudru karbikesi/pakke, suitsuvorsti, hapukoort.
Teekonnale on hea kaasa võtta keedetud kanamune – säilivad kenasti.
Hapukoor ja suitsuvorst kannatavad ka reisimist temperatuuritalumise mõttes kenasti. Muude asjadega läheb vast keeruliseks. Konserve võib ka kaasa võtta, aga siis peab luup näpus uurima, millest need kokku on keeratud – kas on ainult lihalaadne mass või on natike liha ka pandud. Lihakonservi baasil saab teha lühikese leemega kartuleid, makarone konserviga ja ilmselt ka supi valmis keeta.
Jõudu minejale ja jääjale!

kui see mees oleks kaitseväes käinud, ei oleks tal vaja lasta naisel oma reisikotti pakkida.

kõiki olukordi ei saagi ette näha. ootamatute olukordadega peab mees ise seal kaugel hakkama saama ja sestap peab ta ka ise oma kaasavõetavate asjade valiku tegema. lihtne vastutuse küsimus.
mis ei tähenda muidugi seda, et nõu ei võiks või ei peaks küsima. aga perekoole ei ole selleks õige koht. pigem peaks mees ise uurime nende käest, kes mujal sarnates oludes töötanud.
miks mitte tööandjalt või vahendajalt.
ei ole ta ju ainus ega esimene, kes sinna läheb.

[small]Tuulelohe kirjutas:[/small]
[tsitaat]No küll jagub ikka seda va õelust ja kurjust.
Kui selles peres on niimoodi, et naine on ettenägelikum pool ja kogu aeg kaasapakkimistega tegelenud – las ta olla. See on selle pere elukorralduslik küsimus ning nõu paluti hoopis muus asjas. Kui meie pere läheb kuhugi, siis pakin ka mina ainuisikuliselt kaasavõetavad riided, hügieenitarbed, dokumendid. See on minu ülesanne ja vastutus. Samas, mitte iialgi ma ei tunne, et peaksin koristama/puhastama autot (mina olen peamine kasutaja) ja prügi viib ennast alati ise märkamatult välja ja kui keldrist on midagi vaja – no ma ei mäleta täpselt, millal ma seal üldse käisin – see on mehe rida.
Ja isegi, kui muidu teemaalgataja mees pakib oma asju ise, siis katsuge aru saada, et ehk nüüd on see situatsioon, et armastav naine tahab olukorda oma mehe jaoks võimalikult kergemaks teha ja viimane saab enne äraminekut keskenduda kiirematele/olulisematele asjadele, kui koti pakkimine. Ehk teeb korda kuuriukse, et koju jääv naine saaks kergemini puud toodud – ehk oli see enne mehe ülesanne? Korraldab autole viimasel hetkel üle vaatamist, hooldamist, et koju naisele jääks tingimusteta töökorras masin? Selliste valikute juures ma võiks seitse korda seda kotti kokku ja lahti pakkida 🙂
Asjast: kui ma ise läksin piiratud ressurssidega teise riiki, siis pakkisin kaasa:
purgisuppe (kole raske), pakisuppe, kartulipudru karbikesi/pakke, suitsuvorsti, hapukoort.
Teekonnale on hea kaasa võtta keedetud kanamune – säilivad kenasti.
Hapukoor ja suitsuvorst kannatavad ka reisimist temperatuuritalumise mõttes kenasti. Muude asjadega läheb vast keeruliseks. Konserve võib ka kaasa võtta, aga siis peab luup näpus uurima, millest need kokku on keeratud – kas on ainult lihalaadne mass või on natike liha ka pandud. Lihakonservi baasil saab teha lühikese leemega kartuleid, makarone konserviga ja ilmselt ka supi valmis keeta.
Jõudu minejale ja jääjale![/tsitaat]

asi pole ju selles, kes vajalikud asjad kokku korjab ja kotti pakib. minu silmis on küsimus selles, et TEADMINE, mida just TEMAL vaja läheb, peaks ikka mehel endal olemas olema ja seda teadmist siis ka naisega jagama.

ehk on teemaalgatus lihtsalt kehvasti sõnastatud aga praegusel kujul jätab see tõesti mulje, nagu emme saadaks tundmatusse vastustusvõimetut alalealist.

No mis ma siis nüüd kurja tegin?
Kas miinustamise tormi kutsus esile see, et ma teemaalgataja pere sisekorda hukka ei mõista? Ise jalga keldrisse ei tõsta?
Soovitan kaasavõetavate konservide koostist uurida? Või oh õudust – arvan, et konservist saab mitut erinevat toitu valmistada?
😀 😀 😀
Anna andeks teemaalgataja, et su teemat solgin. Aga kui koos esimestega samas noodis koos ei ulu, siis oled teisitimõtleja ja need kuuluvad teadupärast hävitamisele. Meenutab üht olnud-möödund riigikorda…
Ja miks hämmeldutakse selle üle, et kas naine teab,mida mees x-ajaühiku jooksul vajab? Mina tean küll, et igal hommikul ja õhtul vajatakse hambaharja ja -pastat. Pesemas käiakse ka iga päev. Kohati ka mitu korda päevas. Seda, kui tihti mees mingeid riideesemeid vahetab – seda tean ma ka ja kui tihti habet ajab või küüsi lõikab. See ei ole mingi haiglase nuhkimise tagajärg – lihtsalt koos elavad ja üksteist märkavad inimesed omavad teineteise suhtes ka mõningast tähelepanuvõimet. Ja peaksid omama ka head tahet ja abistamisvalmidust. Ja seda viimast ka küsimata ja palumata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Tuulelohe kirjutas:[/small]

see, et naine selliseid asju teab, ei pane imastama. küll aga tekitab hämmingut, kui naine tuleb seda OMA mehe kohta perekoolist küsima.[/tsitaat]
Vat ka niimoodi võib läheneda. Kuna endale oli teema teistpidi hingelähedane, siis keskendusin ainult toidu osale. Ja näedsa, ei ole ma isegi teiste kallal hammaste teritamise patust puhas.
Sallivust meile kõigile 😉

[small]Tuulelohe kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja miks hämmeldutakse selle üle, et kas naine teab,mida mees x-ajaühiku jooksul vajab? Mina tean küll, et igal hommikul ja õhtul vajatakse hambaharja ja -pastat. [/tsitaat]

Aga mees ise ei tea?
Samas mina näiteks ei tahaks, et mees otsustab, milliseid seelikuid, pluuse või kingi ma nüüd kaasa võtan nädal otsa kandma pean, ikka ise tahaks valida ju.