minu ämm kunagi õpetas mind, et ennem olgu joodik, aga mitte kunagi kooner. joodikul on ka selgeid perioode, kus elu on ilus, aga kooner saeb sente iga päev.
Sinu mees st ämma poeg oli joodik ja ämm üritas vihjata, et ole rahul ja õnnelik?
minu ämm kunagi õpetas mind, et ennem olgu joodik, aga mitte kunagi kooner. joodikul on ka selgeid perioode, kus elu on ilus, aga kooner saeb sente iga päev.
Sinu mees st ämma poeg oli joodik ja ämm üritas vihjata, et ole rahul ja õnnelik?
Kõike ei pea elus sirgjooneliselt ja sõna-sõnalt välja kirjutama ega perfektselt artikuleerima, et sinusugused kujundlikuna mõeldud alltekstist aru saaksid.
Ämma poolt igati arukas elukogemuse ja/või tähelepaneku jagamine.
Seda vähem ma saan aru, miks perekool küüntega selga hüppab, kui siin mõni julgeb nimetada, et neil on peres ühine rahakott. Lihtsalt ei kujuta ette, kuidas saaks peres normaalne suhe olla, kui tuleks tõmmelda sellisel teemal, nagu teemaalgataja kirjutab.
Seda olen aru saanud, et kui peres on tülid ja arusaamatused raha pärast, siis on neil raudselt eraldi rahakotid. Ühise rahakotiga paaride puhul ei ole kunagi juhtunud sellistest probeemidest lugema.
Seda vähem ma saan aru, miks perekool küüntega selga hüppab, kui siin mõni julgeb nimetada, et neil on peres ühine rahakott. Lihtsalt ei kujuta ette, kuidas saaks peres normaalne suhe olla, kui tuleks tõmmelda sellisel teemal, nagu teemaalgataja kirjutab.
Seda olen aru saanud, et kui peres on tülid ja arusaamatused raha pärast, siis on neil raudselt eraldi rahakotid. Ühise rahakotiga paaride puhul ei ole kunagi juhtunud sellistest probeemidest lugema.
perekool peab ühist rahakotti heaks ainult siis, kui mees vabatahtlikult rohkem maksab!
Kui naine hoiab oma raha omale ‘taskurahaks’ ja mees panustab ühisesse rahakotti on õige pere ja see naine kes sellega lepib on õige endast lugupidav naine.
kui on mees, kes eeldab et kaks tööl käivat lastetut inimest peaks suutma võrdselt panustada, siis on mees kooner.
Kui mees ka oma raha omale tahab hoida, siis on mees kohe eriti rõve kooner ja kindlasti mitte endast lugupidav.
Sellele mehele käib närvidele, et naine raiskab raha bensuka toidule. Kui naine seda tahab, siis las maksab omast taskust.
Õige ka, bensuka toit on ajuvabalt kallis, ja täiskasvanu ei pea iga paari tunni tagant sööma – saab ette planeerida küll nii palju et pole vaja sealt osta.
Siin pole toodud näidet, et naisel on konto tühi ja ta palub et mees ta telefoniarve ära maksaks ja mees siis keeldub või käseb tagasi maksta. Minu jaoks on kõik toodud näited olnud sellised, et naine tahtis tarbida tarbimise pärast, ja siis mees ütles, et okei, oled suur tüdruk, maksa ise selle tarbimise eest kui tingimata meelelahutuseks tarbima pead.
Mehed kulutavad üldiselt rohkem kui naised
Nii? Kust selline stats?
Turunduse loengust jäi meelde.
Lastetu mees vs lastetu naine võrdluses kulutavad mehed rohkem (rahvusvaheline statistika). Naised tevad arvult rohkem ostusid, aga mehed teevad kallimaid ostusid.
Mind ei häiriks absoluutselt see 1.89 tagasiküsimine (ja oleks selle talle tagasi kandnud 52.-), vaid see ütlus “mina ei pea sinu hilpudele peale maksma!”. See näitab rahulolematust naise valikutega, pehmelt öeldes. Kas siis kitsamalt rahaga (endal pole raha, aga kui tegemist oli hilbuga, siis polnud see ülitähtis ega eluvajalik) või ka laiemalt.
Ja kirjutan ka alla sellele, et koonerlus, väiklus, kibestumus ja kangekaelsus vanusega ainult süvenevad.
Liialdused ja äärmused pole õiged kunagi. Ei koristamises ega ka liigses puhtuses ega ka muus. Ka kokkuhoius, mis läheb koonardamise alla. Kuid meie ikkagi ei tea ka teemaalgataja tarbimisharjumusi, shoppamise vallas ja et kas tal oli neid nn riideid tõesti vaja või on tal kapid juba täis ja ostabki liiga sageli ja palju. Mid näiteks huvitaks see.
Mehed kulutavad üldiselt rohkem kui naised
Nii? Kust selline stats?
Turunduse loengust jäi meelde.
Ei, see pole tõsi. Sulle võidi turunduse loengus rääkida, et mehi on raskem reklaamiga kätte saada ja mõjutada, seetõttu maksavad üldiselt meestele suunatud turunduskampaaniad rohkem. Võidi ka rääkida, et jah, tõenäoliselt näiteks ostab suurema osa autosid mees, st näitab pangakaarti. Kuidas aga sündis ostuotsus… 🙂 Kellele tuleb reklaami näidata, kes tegelikult peres otsustab, kas võetakse see või too auto.
Sul on sama loogika, nagu arvata, et mänguasjade ostuotsus sünnib emade peas. Ei, ei sünni sageli – see on laste “vinguv ostusurve”. Lapsed soovivad neid mänguasju, mille reklaame näevad nemad või mida näevad mängukaaslastel olevat. Ema võib ju jumaldada seda puidust kukke, aga otsus, millise kingiga laps rahule jääb, sünnib pigem laste peas.
Aga see on juba kõik pikem jutt kui üks turunduse loeng.
minu ämm kunagi õpetas mind, et ennem olgu joodik, aga mitte kunagi kooner. joodikul on ka selgeid perioode, kus elu on ilus, aga kooner saeb sente iga päev.
Sinu mees st ämma poeg oli joodik ja ämm üritas vihjata, et ole rahul ja õnnelik?
Kõike ei pea elus sirgjooneliselt ja sõna-sõnalt välja kirjutama ega perfektselt artikuleerima, et sinusugused kujundlikuna mõeldud alltekstist aru saaksid.
Ämma poolt igati arukas elukogemuse ja/või tähelepaneku jagamine.
Miks? Miks peaks ämm miniale “õpetama”, et enne olgu mees joodik kui kooner, kui sel ämma pojal pole mingit ilmingut joomarlusele? Teine võimalus, mida ma näen, on see, et ämm usub, et varsti läheb poeg sellest miniast, kes ämmale muidu väga meeldib, lahku, ja seepärast õpetab tuleviku tarbeks. Aga ma üldse ei kujuta ette, et minu ämm tuleks mulle midagi õpetama koonrite või joodikute eelistamise kohta, kui tema poeg pole ilmselgelt ei see ega teine ja meie lahkuminekut pole ka oodata.
Seda vähem ma saan aru, miks perekool küüntega selga hüppab, kui siin mõni julgeb nimetada, et neil on peres ühine rahakott. Lihtsalt ei kujuta ette, kuidas saaks peres normaalne suhe olla, kui tuleks tõmmelda sellisel teemal, nagu teemaalgataja kirjutab.
Seda olen aru saanud, et kui peres on tülid ja arusaamatused raha pärast, siis on neil raudselt eraldi rahakotid. Ühise rahakotiga paaride puhul ei ole kunagi juhtunud sellistest probeemidest lugema.
perekool peab ühist rahakotti heaks ainult siis, kui mees vabatahtlikult rohkem maksab!
Kui naine hoiab oma raha omale ‘taskurahaks’ ja mees panustab ühisesse rahakotti on õige pere ja see naine kes sellega lepib on õige endast lugupidav naine.
kui on mees, kes eeldab et kaks tööl käivat lastetut inimest peaks suutma võrdselt panustada, siis on mees kooner.
Kui mees ka oma raha omale tahab hoida, siis on mees kohe eriti rõve kooner ja kindlasti mitte endast lugupidav.
Sellele mehele käib närvidele, et naine raiskab raha bensuka toidule. Kui naine seda tahab, siis las maksab omast taskust.
Õige ka, bensuka toit on ajuvabalt kallis, ja täiskasvanu ei pea iga paari tunni tagant sööma – saab ette planeerida küll nii palju et pole vaja sealt osta.
Siin pole toodud näidet, et naisel on konto tühi ja ta palub et mees ta telefoniarve ära maksaks ja mees siis keeldub või käseb tagasi maksta. Minu jaoks on kõik toodud näited olnud sellised, et naine tahtis tarbida tarbimise pärast, ja siis mees ütles, et okei, oled suur tüdruk, maksa ise selle tarbimise eest kui tingimata meelelahutuseks tarbima pead.
Mehed kulutavad üldiselt rohkem kui naised
Nii? Kust selline stats?
Turunduse loengust jäi meelde.
Lastetu mees vs lastetu naine võrdluses kulutavad mehed rohkem (rahvusvaheline statistika). Naised tevad arvult rohkem ostusid, aga mehed teevad kallimaid ostusid.
Ühine raha oli minu abikaasa ettepanek mulle. Tema arvas, et pere ülalpidamine on mehe kohus. Ma olen ise endale aja jooksul muudkui rohkem makstavaid asju “smugeldanud”. No näiteks haaran poes esimesena rahakoti pihku või teen laste trennide püsikorraldused. Mulle meeldib ka mehele ilusaid riideid osta.
Aga teemaalgataja, heas ja halvas kooselu ei eksisteeri. See ütlus käib ikka abielu kohta. Nagu ma aru saan, siis te abielus pole, lapsi pole. Te pole ju perekond. Vähemalt mehe arvates mitte. Sinul aga on teie kooselust täiesti vale arusaam. Vahet pole, kaua te koos olete elanud. Te olete kaks seksisemu, kes jagavad ühist eluaset. Ja täpselt nii see mees asja näebki. Seepärast ta sente saeb. Äärmiselt kurb muidugi. Aga võib-olla poleks ka teie puhul vahet, kui tegu oleks abieluga olnud.
Mul endal on muidugi seda keeruline mõista. Meil abikaasaga ühine rahakott. See muidugi ei tähenda seda, et meil poleks olnud riide raha pärast. Riiud ikka tekivad, kui üks arvab, et raha on küllalt, võib endale osta midagi ja teine arvab, et raha pole üldse ja kulutada ei tohi.
Minu mees teenib samuti 3-4 korda rohkem kui mina. Kui aus olla, siis ma olen üldse olnud enamus ajast kodune ja lastega tegelenud. Nüüd jälle töötan. Mina kannan mehe arvelt endale raha, millega majandan. Minu arve pealt lähevad kõik maksud.
Hetkel paneme kuu eelarve kokku, mida on vaja osta. Ostud on suured ja kallid. Lisaks maja ehitusele kulub raha. Mees enda peale ei kuluta absoluutselt mitte midagi. Ma pole juba pool aastat vist ühtegi riideeset ostnud. Laste peale läheb palju raha. Neile on pidevalt midagi vaja.
Lihtsalt see ongi erinevus. Me oleme perekond, meil on ühised kulutused, ühised lapsed ja ühised projektid. Kõik ostud arutame omavahel läbi.
Sellised suhted muutuvad tulevikus veelgi halvemaks. Eriti jube on siis, kui naine teenib mehest tunduvalt vähem. Sel juhul peab ta mehe rikka inimese elustiili juures vaene olema või lisatööd tegema, et sama palju panustada. Olen siit lugenud, kuidas rikas mees teeb puhkusereisi välja oma lastele, kuid mitte naisele, kes seda oma raha eest lubada ei saa. Puhkus valitakse muidugi mehe soovidele vastav, sest tema pole süüdi, et naine vaene on. Mõni nõuab naiselt sama palju toiduraha, kommunaale jms, kuigi ise teenib naisest 5 korda rohkem. Külmkapis on eraldi mehe ja naise toidud, sest naine ei suuda nii kalleid toite osta nagu mees. Kui naisel raha pole, siis olgu näljas. Kusjuures, ka koonrid teevad alguses välja. Hiljem hakkavad sente saagima. Mõni mees pole otseselt kooner, aga meeldib, et tal on naise üle võim. Näiteks lubab, et naine ei pea kunagi enam tööl käima, ei lubagi teda tööle ega midagi õppima, aga ühel hetkel ei anna naisele isegi bussiraha ega osta süüa.
Aga teemaalgataja, heas ja halvas kooselu ei eksisteeri. See ütlus käib ikka abielu kohta. Nagu ma aru saan, siis te abielus pole, lapsi pole. Te pole ju perekond. Vähemalt mehe arvates mitte. Sinul aga on teie kooselust täiesti vale arusaam. Vahet pole, kaua te koos olete elanud. Te olete kaks seksisemu, kes jagavad ühist eluaset. Ja täpselt nii see mees asja näebki. Seepärast ta sente saeb. Äärmiselt kurb muidugi. Aga võib-olla poleks ka teie puhul vahet, kui tegu oleks abieluga olnud.
Mul endal on muidugi seda keeruline mõista. Meil abikaasaga ühine rahakott. See muidugi ei tähenda seda, et meil poleks olnud riide raha pärast. Riiud ikka tekivad, kui üks arvab, et raha on küllalt, võib endale osta midagi ja teine arvab, et raha pole üldse ja kulutada ei tohi.
Minu mees teenib samuti 3-4 korda rohkem kui mina. Kui aus olla, siis ma olen üldse olnud enamus ajast kodune ja lastega tegelenud. Nüüd jälle töötan. Mina kannan mehe arvelt endale raha, millega majandan. Minu arve pealt lähevad kõik maksud.
Hetkel paneme kuu eelarve kokku, mida on vaja osta. Ostud on suured ja kallid. Lisaks maja ehitusele kulub raha. Mees enda peale ei kuluta absoluutselt mitte midagi. Ma pole juba pool aastat vist ühtegi riideeset ostnud. Laste peale läheb palju raha. Neile on pidevalt midagi vaja.
Lihtsalt see ongi erinevus. Me oleme perekond, meil on ühised kulutused, ühised lapsed ja ühised projektid. Kõik ostud arutame omavahel läbi.
Abielu küll nüüd ei näita, kui palju hoolitakse. On abielus inimesi, kes pidevalt sente saevad ja tülitsevad ja on ka kooselajaid, kellel on ühine rahakott.
Seda vähem ma saan aru, miks perekool küüntega selga hüppab, kui siin mõni julgeb nimetada, et neil on peres ühine rahakott. Lihtsalt ei kujuta ette, kuidas saaks peres normaalne suhe olla, kui tuleks tõmmelda sellisel teemal, nagu teemaalgataja kirjutab.
Seda olen aru saanud, et kui peres on tülid ja arusaamatused raha pärast, siis on neil raudselt eraldi rahakotid. Ühise rahakotiga paaride puhul ei ole kunagi juhtunud sellistest probeemidest lugema.
perekool peab ühist rahakotti heaks ainult siis, kui mees vabatahtlikult rohkem maksab!
Kui naine hoiab oma raha omale ‘taskurahaks’ ja mees panustab ühisesse rahakotti on õige pere ja see naine kes sellega lepib on õige endast lugupidav naine.
kui on mees, kes eeldab et kaks tööl käivat lastetut inimest peaks suutma võrdselt panustada, siis on mees kooner.
Kui mees ka oma raha omale tahab hoida, siis on mees kohe eriti rõve kooner ja kindlasti mitte endast lugupidav.
Sellele mehele käib närvidele, et naine raiskab raha bensuka toidule. Kui naine seda tahab, siis las maksab omast taskust.
Õige ka, bensuka toit on ajuvabalt kallis, ja täiskasvanu ei pea iga paari tunni tagant sööma – saab ette planeerida küll nii palju et pole vaja sealt osta.
Aga nii ongi riikides, kus naised teenivad meestest tunduvalt vähem. Ei ole lihtsalt teisiti võimalik elada. Kujuta ette, 2 täiesti erineva palgaga inimest hakkavad koos elama. See, mis ühe jaoks on lõuna raha, on teisele nädala eelarve. Lähevad siis koos välja sööma, üks tellib ainult vett, sest rohkemaks raha ei jätku. Riikides, kus naised meestest palju vähem teenivad, valivad naised mehi, kes on nõus “ühise rahakotiga”, sest teisiti ei jääks nad ellu. Firmaomanikud jälle leiavad põhjuse, et naise raha ongi ju taskuraha, et vähem maksta ja ring kordub. Eriti raske on lastega naistel, sest laste kasvatamist või kodu eest hoolitsemist ei peeta tööks. Naine raha selle eest ei saa ja mees oma rahakoti kallale ka ei luba. Elabki nagu sant mõisas. Ei ole mõtet arvata, et koonerdamisharjumus laste saades mehel lihtsalt ära kaob. See on elustiil. Normaalne inimene ei küsiks sellist summat ka juhututtavalt tagasi, üldse eestlased kummardavad väikeste arvete poolekstegemist liiga palju.
Siin näites see mees tõenäoliselt ise ostab bensukast kogu aeg midagi, tema jaoks see pole raha. Eeldan, et naine palub talle ka midagi osta, kui mees bensukast helistab. Muidu maksaks ju ise. See aga näitabki, et mehe elustiil on palju luksuslikum ja et ta raha jagada ka ei taha, siis peab naine väga pingutama, et mehega üldse võrdselt elada isegi kõige elementaarsemate asjade puhul.
Noored naised ei teeni eestis vähem kui noored mehed, palkade erinevus tekib laste saamisel.
Ja see tüüp on finantsvabaduse vennike, need elavad väga kokkuhoidlikult.
Aga nii ongi riikides, kus naised teenivad meestest tunduvalt vähem. Ei ole lihtsalt teisiti võimalik elada. Kujuta ette, 2 täiesti erineva palgaga inimest hakkavad koos elama. See, mis ühe jaoks on lõuna raha, on teisele nädala eelarve. Lähevad siis koos välja sööma, üks tellib ainult vett, sest rohkemaks raha ei jätku. Riikides, kus naised meestest palju vähem teenivad, valivad naised mehi, kes on nõus “ühise rahakotiga”, sest teisiti ei jääks nad ellu. Firmaomanikud jälle leiavad põhjuse, et naise raha ongi ju taskuraha, et vähem maksta ja ring kordub. Eriti raske on lastega naistel, sest laste kasvatamist või kodu eest hoolitsemist ei peeta tööks. Naine raha selle eest ei saa ja mees oma rahakoti kallale ka ei luba. Elabki nagu sant mõisas. Ei ole mõtet arvata, et koonerdamisharjumus laste saades mehel lihtsalt ära kaob. See on elustiil. Normaalne inimene ei küsiks sellist summat ka juhututtavalt tagasi, üldse eestlased kummardavad väikeste arvete poolekstegemist liiga palju.
Siin näites see mees tõenäoliselt ise ostab bensukast kogu aeg midagi, tema jaoks see pole raha. Eeldan, et naine palub talle ka midagi osta, kui mees bensukast helistab. Muidu maksaks ju ise. See aga näitabki, et mehe elustiil on palju luksuslikum ja et ta raha jagada ka ei taha, siis peab naine väga pingutama, et mehega üldse võrdselt elada isegi kõige elementaarsemate asjade puhul.
Abielu küll nüüd ei näita, kui palju hoolitakse. On abielus inimesi, kes pidevalt sente saevad ja tülitsevad ja on ka kooselajaid, kellel on ühine rahakott.
Arvan, et paljud inimesed ei mõistagi seda, mida tähendab ühine rahakott. Selle ümber on mitmeid valearusaamisi. Kuid ka ühine rahakott ei välista kuidagi tülitesmisi raha, kulutamise, prioriteetide vahel. Neid tekib ka seal. Ja kui ajaga saadakse asjadest sarnaselt aru, kuidas majandada, sisi neid on vähem muidugi, aga ikka tekib ka siis. Ja sagedasem on olukord, kus üks na-tukene siiski terve elu teist ohjeldama peab rahaga ümberkäimisel ja on neid, kus seda alguses palju peab tegema ja neid, kellele ühine rahakott ei saagi sobivaks.
Ei, see pole tõsi. Sulle võidi turunduse loengus rääkida, et mehi on raskem reklaamiga kätte saada ja mõjutada, seetõttu maksavad üldiselt meestele suunatud turunduskampaaniad rohkem. Võidi ka rääkida, et jah, tõenäoliselt näiteks ostab suurema osa autosid mees, st näitab pangakaarti. Kuidas aga sündis ostuotsus… ???? Kellele tuleb reklaami näidata, kes tegelikult peres otsustab, kas võetakse see või too auto.
Minu mees ostab igal aastal uue mootorratta, erinevat spordivarustust tuhandete eest aastas, kallist helitehnikat, fototehnikat. Ma saan neist ostudest teada reeglina alles siis, kui uue asjaga koju saabub, kõigest ei teagi. Seega ei ole kuidagi õige, et mina oma mehe kalleid ostuotsuseid mõjutan.
P.S. Auto valisime kumbki endale ise. Aga ei tule kõne allagi, et mina valiksin mehele auto välja, ta teab päris hästi, mida soovib.
Mõni nõuab naiselt sama palju toiduraha, kommunaale jms, kuigi ise teenib naisest 5 korda rohkem. Külmkapis on eraldi mehe ja naise toidud, sest naine ei suuda nii kalleid toite osta nagu mees. Kui naisel raha pole, siis olgu näljas. Kusjuures, ka koonrid teevad alguses välja. Hiljem hakkavad sente saagima. Mõni mees pole otseselt kooner, aga meeldib, et tal on naise üle võim. Näiteks lubab, et naine ei pea kunagi enam tööl käima, ei lubagi teda tööle ega midagi õppima, aga ühel hetkel ei anna naisele isegi bussiraha ega osta süüa.
Ja see on üks koduvägivalla liike, nimetatakse majanduslikuks vägivallaks. Teine pannakse enda rahadest sõltuma ja siis hoitakse teda puuduses.
Noored naised ei teeni eestis vähem kui noored mehed, palkade erinevus tekib laste saamisel.
Ja see tüüp on finantsvabaduse vennike, need elavad väga kokkuhoidlikult.
Aga nii ongi riikides, kus naised teenivad meestest tunduvalt vähem. Ei ole lihtsalt teisiti võimalik elada. Kujuta ette, 2 täiesti erineva palgaga inimest hakkavad koos elama. See, mis ühe jaoks on lõuna raha, on teisele nädala eelarve. Lähevad siis koos välja sööma, üks tellib ainult vett, sest rohkemaks raha ei jätku. Riikides, kus naised meestest palju vähem teenivad, valivad naised mehi, kes on nõus “ühise rahakotiga”, sest teisiti ei jääks nad ellu. Firmaomanikud jälle leiavad põhjuse, et naise raha ongi ju taskuraha, et vähem maksta ja ring kordub. Eriti raske on lastega naistel, sest laste kasvatamist või kodu eest hoolitsemist ei peeta tööks. Naine raha selle eest ei saa ja mees oma rahakoti kallale ka ei luba. Elabki nagu sant mõisas. Ei ole mõtet arvata, et koonerdamisharjumus laste saades mehel lihtsalt ära kaob. See on elustiil. Normaalne inimene ei küsiks sellist summat ka juhututtavalt tagasi, üldse eestlased kummardavad väikeste arvete poolekstegemist liiga palju.
Siin näites see mees tõenäoliselt ise ostab bensukast kogu aeg midagi, tema jaoks see pole raha. Eeldan, et naine palub talle ka midagi osta, kui mees bensukast helistab. Muidu maksaks ju ise. See aga näitabki, et mehe elustiil on palju luksuslikum ja et ta raha jagada ka ei taha, siis peab naine väga pingutama, et mehega üldse võrdselt elada isegi kõige elementaarsemate asjade puhul.
Ei, naistele pakutakse juba algselt väiksemat palka. Ka noored naised teenivad vähem kui noored mehed.
Mul on ka mees kooner, aga seda on ta algusest peale olnud. Kohati on see hea (sest ta tegeleb pikaajaliselt mõeldes investeerimisega jne), aga vahepeal häirib see väga. Sry essee eest, aga vist vajan ka enda loo jagamist 😀
Mu mehe silmis pole minu poolt toidu ostmine (mitusada €) ja kokkamine, koristamine, pesu pesemine, sisustusasjade ostmine jne MITTE MINGI panustamine, seega ma lasen tal laenumakse + kommunaalid + liisingu täiesti kerge südamega ise maksta (need ei ole väga suured, kokku u 600€). Endale ta oskab veel suht suure summa eest head toitu/alkot. Nagunii ta rõhutab mõnikord, et see on vaid tema korter (sest laen on ka tema võetud), seega maksku siis aga (ma olen panustanud sellesse remondi, sisustuse, korras hoidmisega jne). Eks ta heidab seda arvete mitte maksmist mulle vahepeal ka ette.. mõnikord hakkab karjuma ka ja ei tea, millega ähvardama. Palk on tal tunduvalt suurem kui minul (pärast neid makseid jääb tal u 1000€ ikka rohkem kätte kui minu palk on). Miks ma ei soovi neid asju pooleks maksta, on see, et sel juhul peaksin ma neid muid asju nagunii üksi ostma/tegema (süüa ta ei oska teha, isegi mitte putru vms, sest teda on nii kasvatatud, et naine teeb kodus “naistetöid”.. ja ka nt sisustusse ei tekiks miskit juurde, ei vaipa, voodit ega miskit.. ta ise magas enne mind põrandal madratsil jne).
Ta ei mõista, et naisel võib oma välimusele/riietele ka rohkem raha kuluda (juuksur jne). Ma olen viimasel ajal hakanud endale ostma pigem üksikuid kvaliteetseid asju, kui mingit odavat jama.. see on tema silmis muidugi jaburus, eriti seetõttu, et ta ise ei taha enda peale sentigi kulutada. Ta käib riidepoes 1x aasta-paari jooksul ja siis ka kirub, et riiete ostmine on idiootidele. Ma mõnikord survestan teda ikka miskit kena ja korralikku ostma, sest häbi on, kui me nö metsariietes välja läheksime, aga eks saan selle eest muidugi ka sõimata. Teinekord kingin talle ise sünnipäevaks riideid või ostan harva niisama.
Väljas käies jne maksame mõlemad enda eest ise, mis on minu silmis sellise kulude jagamise puhul normaalne. Aga kui ta mind tähtpäeval välja viib, siis leian, et selle eest võiks ta ise tasuda. Varem ta minult välja viies raha ei küsinud, aga viimati väga solvusin, kui ümmargusel tähtpäeval oli tal esimene küsimus laua ääres menüü hindu vaadates väga veidra näoga: “Kuidas klapime?”. See oli lausa alandav. Sain veel nähvata ka, et ma selles mingit probleemi näen. Kandsin talle laua ääres enda osa arvest igal juhul ära. Ta hakkab mind tihti ka välja viies mõnitama, et küll ma olen ikka pinnapealne ja mõttetu naine, et mind huvitavad sellised kallid toidukohad, riided jne. Olen paar korda sedasi ka restoranist lahkunud. Ma pole käskinud end sellisesse kohta viia (ta aga arvab, et muud ma ei taha jne.. missest, et olen korduvalt püüdnud selgitada). Jah, mulle meeldibki hea (sh gurmee) toit, aga täitsa ausalt eelistaksin enne kellegagi põllu peal viineripiruka söömist kui restoranis mõnitamist vms.
Me kõige osas senti taga ei aja (ostame ka üksteisele toiduasju vms) ning ta maksab teatud asju vahepeal ka rohkem (nt reisil majutus jne), aga jah.. vahepeal tunnen, et asi on päris hull. Nt pulmad, sünnipäevad jm on ka tema silmis idiootidele, sest need asjad taaskord maksavad.. abiellumise puhul on tema silmis ühisvara lausa lauslollidele. Kui miskit teisiti väita julgen (nt viimati ka auto vahetamisest, sest sellel on teatud praktilised probleemid), siis ta hakkab röökima, et naistega pole mõtet rahaasjadest üldse rääkida, sest nad ei jaga miskit. Aga samas ta ei taha muudest asjadest ka minuga rääkida, sest ta ütleb, et kui vestlus ei tooda raha juurde (nt pole investeerimisest vms), siis järelikult on see mõttetu. Nohjah.. ja siis imestatakse, et miks osad naised ei taha ka mehega seksida (sry, aga kui mees ei taha vaimselt lähedust, teeb maha jne, siis vähemasti mina ei taha selle peale ka füüsilist lähedust (mis peaks tema silmis nagunii kestma vaid 2 minutit ja pakkuma vaid talle rahuldust)). Eks saan ka aru, et suhe pole sedasi “tervislik”.
Ma ei tea, kas ma paistan selle jutu põhjal teistele muidusööja ja loll jne naine, kes ei oska rahaga ringi käia, aga ma ise seda ei näe. Olen ausaltöeldes mõelnud korduvalt ta juures ära minna (just suhtumise pärast), aga siis ma püüan taas asju ka tema vaatevinklist vaadata (mida rohkem hetkel investeerida jne, seda parem on tulevik.. ta eesmärk on finantvabadus (nii et TEMA isiklikult ei peaks tööl käima.. mitte et me mõlemad ei peaks (samas ma vist tahaks nagunii käia, sest muidu puistaks ta mulle oma äranägemise järgi sendikesi)). Eks vead on meil mõlemil.. ja ideaalset inimest ei leiagi. Mõnel mu sõbrannal on üldse mees alatasa töötu, kahtlase elustiili tõttu võlgades vms, seega nendega võrreldes ei peaks ma vist üldse kurtma. Oleme mõlemad kõrgelt haritud, heade töökohtadega, aga jh.. vist ka väga põikpäised (just üksteise suhtes).
Mõne jaoks võib mu kirjatükk paista vist küll hulluna 😀
Ma ei tea, kas ma paistan selle jutu põhjal teistele muidusööja ja loll jne naine, kes ei oska rahaga ringi käia, aga ma ise seda ei näe. Olen ausaltöeldes mõelnud korduvalt ta juures ära minna (just suhtumise pärast), aga siis ma püüan taas asju ka tema vaatevinklist vaadata (mida rohkem hetkel investeerida jne, seda parem on tulevik.. ta eesmärk on finantvabadus (nii et TEMA isiklikult ei peaks tööl käima.. mitte et me mõlemad ei peaks (samas ma vist tahaks nagunii käia, sest muidu puistaks ta mulle oma äranägemise järgi sendikesi)). Eks vead on meil mõlemil.. ja ideaalset inimest ei leiagi. Mõnel mu sõbrannal on üldse mees alatasa töötu, kahtlase elustiili tõttu võlgades vms, seega nendega võrreldes ei peaks ma vist üldse kurtma. Oleme mõlemad kõrgelt haritud, heade töökohtadega, aga jh.. vist ka väga põikpäised (just üksteise suhtes).
Ei paista muidusööja ja loll, aga sa pead ikka tõsiselt selle asja üle mõtlema, kas tasub temaga koos olla. Teil pole ju jutu järgi midagi ühist, lisaks mees lausa mõnitab sind. See, et tema näeb asju teisiti, pole ju mingi vabandus ärritumiseks, mõnitamiseks vms. Füüsilist lähedust ka pole. No milleks kogu see jama. Üksindus võib olla hirmutav, aga vähemalt oleks sul kodus hea rahulik olla, ei peaks mingi sõimamise jms tegelema.
Jah, muidusööja ei paista, aga loll küll. 🙂
Mul on ka mees kooner, aga seda on ta algusest peale olnud. Kohati on see hea (sest ta tegeleb pikaajaliselt mõeldes investeerimisega jne), aga vahepeal häirib see väga. Sry essee eest, aga vist vajan ka enda loo jagamist ????
Mu mehe silmis pole minu poolt toidu ostmine (mitusada €) ja kokkamine, koristamine, pesu pesemine, sisustusasjade ostmine jne MITTE MINGI panustamine, seega ma lasen tal laenumakse + kommunaalid + liisingu täiesti kerge südamega ise maksta (need ei ole väga suured, kokku u 600€). Endale ta oskab veel suht suure summa eest head toitu/alkot. Nagunii ta rõhutab mõnikord, et see on vaid tema korter (sest laen on ka tema võetud), seega maksku siis aga (ma olen panustanud sellesse remondi, sisustuse, korras hoidmisega jne). Eks ta heidab seda arvete mitte maksmist mulle vahepeal ka ette.. mõnikord hakkab karjuma ka ja ei tea, millega ähvardama. Palk on tal tunduvalt suurem kui minul (pärast neid makseid jääb tal u 1000€ ikka rohkem kätte kui minu palk on). Miks ma ei soovi neid asju pooleks maksta, on see, et sel juhul peaksin ma neid muid asju nagunii üksi ostma/tegema (süüa ta ei oska teha, isegi mitte putru vms, sest teda on nii kasvatatud, et naine teeb kodus “naistetöid”.. ja ka nt sisustusse ei tekiks miskit juurde, ei vaipa, voodit ega miskit.. ta ise magas enne mind põrandal madratsil jne).
Ta ei mõista, et naisel võib oma välimusele/riietele ka rohkem raha kuluda (juuksur jne). Ma olen viimasel ajal hakanud endale ostma pigem üksikuid kvaliteetseid asju, kui mingit odavat jama.. see on tema silmis muidugi jaburus, eriti seetõttu, et ta ise ei taha enda peale sentigi kulutada. Ta käib riidepoes 1x aasta-paari jooksul ja siis ka kirub, et riiete ostmine on idiootidele. Ma mõnikord survestan teda ikka miskit kena ja korralikku ostma, sest häbi on, kui me nö metsariietes välja läheksime, aga eks saan selle eest muidugi ka sõimata. Teinekord kingin talle ise sünnipäevaks riideid või ostan harva niisama.
Väljas käies jne maksame mõlemad enda eest ise, mis on minu silmis sellise kulude jagamise puhul normaalne. Aga kui ta mind tähtpäeval välja viib, siis leian, et selle eest võiks ta ise tasuda. Varem ta minult välja viies raha ei küsinud, aga viimati väga solvusin, kui ümmargusel tähtpäeval oli tal esimene küsimus laua ääres menüü hindu vaadates väga veidra näoga: “Kuidas klapime?”. See oli lausa alandav. Sain veel nähvata ka, et ma selles mingit probleemi näen. Kandsin talle laua ääres enda osa arvest igal juhul ära. Ta hakkab mind tihti ka välja viies mõnitama, et küll ma olen ikka pinnapealne ja mõttetu naine, et mind huvitavad sellised kallid toidukohad, riided jne. Olen paar korda sedasi ka restoranist lahkunud. Ma pole käskinud end sellisesse kohta viia (ta aga arvab, et muud ma ei taha jne.. missest, et olen korduvalt püüdnud selgitada). Jah, mulle meeldibki hea (sh gurmee) toit, aga täitsa ausalt eelistaksin enne kellegagi põllu peal viineripiruka söömist kui restoranis mõnitamist vms.
Me kõige osas senti taga ei aja (ostame ka üksteisele toiduasju vms) ning ta maksab teatud asju vahepeal ka rohkem (nt reisil majutus jne), aga jah.. vahepeal tunnen, et asi on päris hull. Nt pulmad, sünnipäevad jm on ka tema silmis idiootidele, sest need asjad taaskord maksavad.. abiellumise puhul on tema silmis ühisvara lausa lauslollidele. Kui miskit teisiti väita julgen (nt viimati ka auto vahetamisest, sest sellel on teatud praktilised probleemid), siis ta hakkab röökima, et naistega pole mõtet rahaasjadest üldse rääkida, sest nad ei jaga miskit. Aga samas ta ei taha muudest asjadest ka minuga rääkida, sest ta ütleb, et kui vestlus ei tooda raha juurde (nt pole investeerimisest vms), siis järelikult on see mõttetu. Nohjah.. ja siis imestatakse, et miks osad naised ei taha ka mehega seksida (sry, aga kui mees ei taha vaimselt lähedust, teeb maha jne, siis vähemasti mina ei taha selle peale ka füüsilist lähedust (mis peaks tema silmis nagunii kestma vaid 2 minutit ja pakkuma vaid talle rahuldust)). Eks saan ka aru, et suhe pole sedasi “tervislik”.
Ma ei tea, kas ma paistan selle jutu põhjal teistele muidusööja ja loll jne naine, kes ei oska rahaga ringi käia, aga ma ise seda ei näe. Olen ausaltöeldes mõelnud korduvalt ta juures ära minna (just suhtumise pärast), aga siis ma püüan taas asju ka tema vaatevinklist vaadata (mida rohkem hetkel investeerida jne, seda parem on tulevik.. ta eesmärk on finantvabadus (nii et TEMA isiklikult ei peaks tööl käima.. mitte et me mõlemad ei peaks (samas ma vist tahaks nagunii käia, sest muidu puistaks ta mulle oma äranägemise järgi sendikesi)). Eks vead on meil mõlemil.. ja ideaalset inimest ei leiagi. Mõnel mu sõbrannal on üldse mees alatasa töötu, kahtlase elustiili tõttu võlgades vms, seega nendega võrreldes ei peaks ma vist üldse kurtma. Oleme mõlemad kõrgelt haritud, heade töökohtadega, aga jh.. vist ka väga põikpäised (just üksteise suhtes).
Mõne jaoks võib mu kirjatükk paista vist küll hulluna ????
Ongi hull, ma ei kujutaks ette, et mu mees kutsub mu restorani ja esimese asjana ütleks, et klapime. Ausalt – sellise inimesega koos elda on stressirohke sp. mina ei suudaks sedasi elada.
Ühine rahakott on sobiv neile, kelle kas mõlemal on väike palk – siis on vaja täpset ülevaadet tuludest-kuludest või siis ühel on väike, teisel suurem. Kui mõlemad teenivad hästi, siis ei ole ühisel rahakotil erilist mõtet.
Samas pean ise pattu tunnistama, kui mul on jooksev konto kuu lõpus n.ö. nulli lähedal, siis piiran oluliselt kulutusi, eelistan mehel lasta osta, kui ma võtaks raha säästukontolt, kus on hetkel ca 15 000 eurot. Enamiku ajast sellist olukorda ei teki, kuu 15ndal läheb mu arvelt veel säästukontole 300 eurot, aga käsi ei tõuse seda 300 eurot tagasi kandma.
ta eesmärk on finantvabadus (nii et TEMA isiklikult ei peaks tööl käima.. mitte et me mõlemad ei peaks
Kuidas sa seda tema finantsvabadust tulevikus ette kujutad? Mina näen siin vaid seda, et tema arvates sa peaksid hakkama teda tulevikus ülal pidama. Ta ei raatsi ju sellest kogutud rahahunnikust midagi kulutada.
Mine sellest mehest lahku, miks sa end piinad. Mees karjub su peale ja mõnitab sind, lisaks on tal üleüldine halvustav suhtumine kõikidesse naistesse, no milleks sellisele üldse naine või miks niisuguse mehega koos olla, kes tervet naissugu lolliks ja alaväärseks peab? Ja no eks muidugi on finantsiliselt lolle naisi, aga seda terve soo peale laiendada on küll liig mis liig. Lapsi sa ei maininud? Kui teil lapsi ei ole, siis see on sinu loo juures ainuke pluss. Kui aga on lapsi, siis sellise mehega koos elamine mõjutab ka neid ja nende tulevasi suhteid. Ei soovitaks niisugust eeskuju ühelegi lapsele.
Mõtle nüüd ikka sügavalt järele, see mees alandab ja mõnitab sind, miks sa seda ometi talud? Mingi masohhism? Kõik mehed ei ole nii õudsed ja sa väärid kindlasti paremat kui see naistevihkaja.
Küsimus pole koonriks olemises, vaid teil on läbirääkimata klassikaline teema, kas te soovite eraldi rahakotte või ühist?
Mees ilmselgelt arvab, et teil on eraldi rahakotid. Kui inimene thab oma rahakoti osas kooner olla ja sente lugeda, siis on tal selleks täielik õigus.
Sina vist sooviksid ühist rahakotti, sest muidu sind ei ajaks närvi.
Ehk pole mõtet meest foorumis kiruda, vaid temaga läbi rääkida, et kuidas võiksid rahateemad teie peres toimida (mida sina soovid, mida tema soovib, kas nende soovide vahele mahub üks kompromiss). Ilmselgelt teil on siin suur lahtirääkimata vastuolu!
Meil on mõtteliselt (mitte füüsiliselt) ühine rahakott- me ei loe, kelle kontolt mingi kulu kantakse, mingeid edasi-tagasi ülekandeid ei tee omavahel (v.a. kui kellegil vaja raha). Säästame ka mõlemad (tema laste ülikoolide jaoks, mina pere tagavaraks ja remondiks). Sissetulekud suht võrdsed.
PS Oste saab netis teha ka tavalise deebetkaardiga.
Sain omajagu vastuseid, seega vastan eraldi. Börs õnneks investeeringuid ei kõiguta, sest need on mujal, eelkõige kinnisvaras. Tulevikus ta minu rahakoti peal elada ei kavatse ja ka suurt rahahunnikut ei kogune – eesmärk on siiski igakuine passiivne sissetulek, mis kataks nii vajalikud maksed kui ka muud kulud.
Temaga kokku olen jäänud vast seetõttu, et oleme ühiselt läbinud raskeid momente (raseduse katkemised jne) ja ta on mulle erinevatel eluetappidel (lähedase surm jne) toeks olnud. Mõnikord sellised asjad kaaluvad mõned rahahullused üle. Metsikut kirge vms mul tema vastu kahjuks jh ei ole.
Olen ka seda mõelnud, et inimesed reageerivad stressile (meil eelkõige siis lapsesaamise teema) erimoodi. Mul ta ka algul tegi/maksis rohkem jne, aga mingiaeg tekkis lapsesaamise probleemide tõttu suurem stress. Osade meeste jaoks pole enne pere (ehk siis nende silmis last) ka ühist rahakotti jne. Samas ma ise soovin siiski piisavalt iseseisvust, et saaksin soetada/teha seda, mida ükskõik, mis ajahetkel soovin.
Selgelt on näha, et ta pere on ta selliseks vorpinud. Ta on väga oma isa sarnane ja soovib taolist elukorraldust nagu on tema vanematel (ma olen ta vanemate silmis vist see must lammas, kes nende poega rikub.. õpetades ja sundides pesu kuivama panema ja nõusid pesema jne 😀 ). Eks ma olen ka ise vähe terava ütlemisega, sest ei “määgi” teemadel kaasa.. kui neil peres laua ääres hakatakse minu silmis mingit hullust ajama, siis julgen üksinda teisel arvamusel olla (siis kõõritatakse muidugi silmi, eriti meeste poolt (sest nad on ju targemad)). Võib-olla ongi vaja meie ühiskonda märtreid, kes selliseid pereahelaid veidi lõhuks, et järgnevatest põlvedest asja saab 😀 (samas mõnedele just meeldib selline elukorraldus, kus mees käib üksi tööl ja maksab arveid ning naine teeb kodus “naistetöid”, vorbib järjest lapsi ja elu on kõigil lill.. ma seega võtan mõnelt siukselt võimaluse ära).
Suhtumiseprobleem on vist peamine asi, mis võib häirima jääda.. need asjad on hakanud rohkem esinema paaril viimasel aastal (mil on olnud ka suurem stress), seega ei ole mõtet loopida lauseid, et miks sellise inimese juurest kohe algul ära ei läinud. Inimeste vaated jne muutuvad ka aja jooksul, seega küll kõigil tekib mingeid üllatusi. Samuti olen ka ise temalt nt välimuse osas rohkem ootama hakanud (algul mind see niivõrd ei huvitanud, aga kui olla pikemalt koos, eks siis ikka tahaks, et mehel oleks vähemasti igast riideasjast üks korralik ese (kingad, triiksärk jne)). Sellise mehe jaoks võib see olla aga mõttetu laristamine, kui seda raha saaks kasutada “asjalike” asjade peale ja siis ta hakkabki krääksuma 😀
Ausalt ei usu neid jutte, kuni ajani, kus nägin ka sellist paari. Kõik pooleks ja naine võttis isegi võlgu mehe käest, et süüa osta
Ja mul on jäänud selline mulje, et üks osapool selgelt on domineerivam ja siis teine pool tuleb sellega kaasa. Tõenäoliselt on naine mehest lummatud ja mees seletab veel ka, et tal sellised”tõekspidamised” sugulaste koosviibimisel korrutab terve suguvõsa seda juttu kaasa ja “kinnistatakse” sellist maailmakorda ja ollksegi tupikus.
Samas kui siin naised räägivad, et näed mees on toetav olnud jne. Ma kohe küsiks, et kuidas see toetus siis välja näeb, kui naisel vähidiagnoos ja vaja ravimeid osta?Et mees ütleb, et näed ma olen sinuga, aga noh meil eraldi rahakotid…?
Ja nagu ütlesin, on naine mingil määral mehest lummatud. Et a la kohtud nt Uku Suvistega ja tema tutvustab sulle oma “tõekspidamisi”. Arvan paljud naised võtaks ta “reeglid” omaks
Ma tean isegi sellist paari, kus mees müüs naisele oma vana auto maha. Ise ostis endale uue.
Ma tean isegi sellist paari, kus mees müüs naisele oma vana auto maha. Ise ostis endale uue.
Mina ei näe selles eriti imelikku. Vana auto võiba ka 10000 maksta. Kas mees peaks rahast loobuma ja naisele kingi tegema?
Kui paljud mehed annavadd oma naisele nt 10000 euri et näe shoppa
Siin on räägitud pigem juhtudest, kus mees sööb ja naine nälgib kodus, kuna pole raha
Mul on ka mees kooner, aga seda on ta algusest peale olnud. Kohati on see hea (sest ta tegeleb pikaajaliselt mõeldes investeerimisega jne), aga vahepeal häirib see väga. Sry essee eest, aga vist vajan ka enda loo jagamist ????
Mu mehe silmis pole minu poolt toidu ostmine (mitusada €) ja kokkamine, koristamine, pesu pesemine, sisustusasjade ostmine jne MITTE MINGI panustamine, seega ma lasen tal laenumakse + kommunaalid + liisingu täiesti kerge südamega ise maksta (need ei ole väga suured, kokku u 600€). Endale ta oskab veel suht suure summa eest head toitu/alkot. Nagunii ta rõhutab mõnikord, et see on vaid tema korter (sest laen on ka tema võetud), seega maksku siis aga (ma olen panustanud sellesse remondi, sisustuse, korras hoidmisega jne). Eks ta heidab seda arvete mitte maksmist mulle vahepeal ka ette.. mõnikord hakkab karjuma ka ja ei tea, millega ähvardama. Palk on tal tunduvalt suurem kui minul (pärast neid makseid jääb tal u 1000€ ikka rohkem kätte kui minu palk on). Miks ma ei soovi neid asju pooleks maksta, on see, et sel juhul peaksin ma neid muid asju nagunii üksi ostma/tegema (süüa ta ei oska teha, isegi mitte putru vms, sest teda on nii kasvatatud, et naine teeb kodus “naistetöid”.. ja ka nt sisustusse ei tekiks miskit juurde, ei vaipa, voodit ega miskit.. ta ise magas enne mind põrandal madratsil jne).
Ta ei mõista, et naisel võib oma välimusele/riietele ka rohkem raha kuluda (juuksur jne). Ma olen viimasel ajal hakanud endale ostma pigem üksikuid kvaliteetseid asju, kui mingit odavat jama.. see on tema silmis muidugi jaburus, eriti seetõttu, et ta ise ei taha enda peale sentigi kulutada. Ta käib riidepoes 1x aasta-paari jooksul ja siis ka kirub, et riiete ostmine on idiootidele. Ma mõnikord survestan teda ikka miskit kena ja korralikku ostma, sest häbi on, kui me nö metsariietes välja läheksime, aga eks saan selle eest muidugi ka sõimata. Teinekord kingin talle ise sünnipäevaks riideid või ostan harva niisama.
Väljas käies jne maksame mõlemad enda eest ise, mis on minu silmis sellise kulude jagamise puhul normaalne. Aga kui ta mind tähtpäeval välja viib, siis leian, et selle eest võiks ta ise tasuda. Varem ta minult välja viies raha ei küsinud, aga viimati väga solvusin, kui ümmargusel tähtpäeval oli tal esimene küsimus laua ääres menüü hindu vaadates väga veidra näoga: “Kuidas klapime?”. See oli lausa alandav. Sain veel nähvata ka, et ma selles mingit probleemi näen. Kandsin talle laua ääres enda osa arvest igal juhul ära. Ta hakkab mind tihti ka välja viies mõnitama, et küll ma olen ikka pinnapealne ja mõttetu naine, et mind huvitavad sellised kallid toidukohad, riided jne. Olen paar korda sedasi ka restoranist lahkunud. Ma pole käskinud end sellisesse kohta viia (ta aga arvab, et muud ma ei taha jne.. missest, et olen korduvalt püüdnud selgitada). Jah, mulle meeldibki hea (sh gurmee) toit, aga täitsa ausalt eelistaksin enne kellegagi põllu peal viineripiruka söömist kui restoranis mõnitamist vms.
Me kõige osas senti taga ei aja (ostame ka üksteisele toiduasju vms) ning ta maksab teatud asju vahepeal ka rohkem (nt reisil majutus jne), aga jah.. vahepeal tunnen, et asi on päris hull. Nt pulmad, sünnipäevad jm on ka tema silmis idiootidele, sest need asjad taaskord maksavad.. abiellumise puhul on tema silmis ühisvara lausa lauslollidele. Kui miskit teisiti väita julgen (nt viimati ka auto vahetamisest, sest sellel on teatud praktilised probleemid), siis ta hakkab röökima, et naistega pole mõtet rahaasjadest üldse rääkida, sest nad ei jaga miskit. Aga samas ta ei taha muudest asjadest ka minuga rääkida, sest ta ütleb, et kui vestlus ei tooda raha juurde (nt pole investeerimisest vms), siis järelikult on see mõttetu. Nohjah.. ja siis imestatakse, et miks osad naised ei taha ka mehega seksida (sry, aga kui mees ei taha vaimselt lähedust, teeb maha jne, siis vähemasti mina ei taha selle peale ka füüsilist lähedust (mis peaks tema silmis nagunii kestma vaid 2 minutit ja pakkuma vaid talle rahuldust)). Eks saan ka aru, et suhe pole sedasi “tervislik”.
Ma ei tea, kas ma paistan selle jutu põhjal teistele muidusööja ja loll jne naine, kes ei oska rahaga ringi käia, aga ma ise seda ei näe. Olen ausaltöeldes mõelnud korduvalt ta juures ära minna (just suhtumise pärast), aga siis ma püüan taas asju ka tema vaatevinklist vaadata (mida rohkem hetkel investeerida jne, seda parem on tulevik.. ta eesmärk on finantvabadus (nii et TEMA isiklikult ei peaks tööl käima.. mitte et me mõlemad ei peaks (samas ma vist tahaks nagunii käia, sest muidu puistaks ta mulle oma äranägemise järgi sendikesi)). Eks vead on meil mõlemil.. ja ideaalset inimest ei leiagi. Mõnel mu sõbrannal on üldse mees alatasa töötu, kahtlase elustiili tõttu võlgades vms, seega nendega võrreldes ei peaks ma vist üldse kurtma. Oleme mõlemad kõrgelt haritud, heade töökohtadega, aga jh.. vist ka väga põikpäised (just üksteise suhtes).
Mõne jaoks võib mu kirjatükk paista vist küll hulluna ????
Suhe tundub väga ebatervislik kindlasti, aga ma kommenteeriks hoopis seda osa, et miks sa arvad, et oled muidusööja, kui mees maksab laenu ja kommunaalid, kui sa ise maksad toidu ja oled panustanud remondi ja sisustuse ostmisele? Kas sa selle peale ei ole mõelnud, et kui te lahku lähete, siis jäävad kõik asjad talle ja sulle ei jää sellest suhtest midagi käegakatsutavat? Korter on tema oma, tema maksab laenu ja arvestades tema koonerlust ta vaevalt sulle korteri remonti hakkab hüvitama, voodi ja vaibad jätab ka endale.
Ausalt öeldes ei mõista seda, kuidas keegi saab ennast niimoodi nurka mängida. Lahkumineku korral oled sina tasunud ainult jooksvaid kulusid ja mehele jääb vara.
Ma mõtleks need asjad läbi, sest lahkuminek ei tundu kaugel olevat. Kellel on elukaaslasega kummalgi oma toit??
